Mis on õnn? (21)

Kuid vaatamata sellele, et me ei mõtiskle päevast päeva selle üle, mis on õnn, tahame ometi õnnelikud olla. Seda soovib meist enamik ja peaaegu iga päev. Millest selline ebateaduslik soov püüelda millegi poole, mis on teaduslikust diskursusest ebapädeva probleemina välja praagitud? Isegi 20. sajandi filosoofias on õnne järele küsimist pseudoprobleemiks(pseudonüüm- varjunimi ) peetud, kuna sellele pole võimalik teaduslikul moel vastata. Nii on õnne küsimus saanud akadeemilises arutelus marginaalseks, kuid aegadel , mil teaduslikkuse kriteeriumiks ei olnud veel modernse loodusteaduse meetodid, oli õnn legitiimne (seadusjärgne) akadeemiline teem
http://www.epl.ee/?artikkel=296939
Aristotelese arvates ei olegi võimalik õnne teemat vältida, sest õnn on inimelu loomulik eesmärk. Soov õnnelik olla on inimesele sama loomupärane nagu taimele tung kasvada. Küsimus on nüüd selles, mida teha, et õnnelik olla. Eetika väljakujunemise ajal, kaks ja pool tuhat aastat tagasi oli üldrahvalik vastus sellele küsimusele umbes samasugune nagu tänapäeval. Arvati, et inimese teevad õnnelikuks naudingud, mille annavad raha, tunnustus, tervis ja kehaline ilu. Järelikult ei olegi õnne küsimuses midagi mõtelda: saatus kas on või ei ole inimesele andnud ilu ja tervise. Inimese enda hooleks jääb kas raha teenida, et endale naudinguid osta, või siis mingil muul moel ühiskonna tähelepanu ja tunnustust pälvida. Igal juhul seisneb õnn soovide, ihade ja kirgede rahuldamises, olgu nende objektiks kas teised inimesed või ostetavad kaubad . Platon paneb oma dialoogis “Euthydemos” Sokratese selliselt mõtlevatele linnakodanikele tõestama, et rikkusest, tervisest, ilust, heast asjadega varustatusest, lugupidamisest ja isegi eluaegsest vedamisest õnneks siiski ei piisa. Sokrates esitab lihtsa küsimuse: kas raha teeb ka siis inimese õnnelikuks, kui ta on nii rumal, et ei oska rahaga midagi peale hakata? – Loomulikult mitte. Kas sama ei kehti ka asjadega varustatuse, ilu, tervise, vedamise ja lugupidamise puhul? – Küllap vist . Ka neid asju tuleb osata õigesti kasutada, et õnnelik olla. Täiesti idiootse käitumise puhul hävitaks inimene nii oma ilu, tervise kui ka lugupidamise. Ka vedamisest tuleb osata kinni hakata. Järelikult, ütleb Sokrates, on õnneks vaja veel niisugust teadmist, mille abil kõik need suurepärased asjad inimese kasuks pöörata. Me oleme harjunud uskuma, et kui meil ainult oleks raha, küll me oskaksime siis sellega juba õnnelikud olla. Nii nagu Sokratese vestluskaaslased, ei pane me tähelegi, et me vaikimisi eeldame endas selle teadmise olemasolu, mis oskab rikkust, ilu, tervist ja soosingut õigesti ära kasutada. Õnneks on vaja tarkustMis teadmine see niisugune on? Miks me eeldame, et meis on see teadmine olemas? Kui sotsioloogiliselt uurida rikkaid, terveid, ilusaid ja soositud inimesi, siis tuleb välja, et nad ei ole sugugi alati õnnelikud. Ometigi tahavad kõik ülejäänud kas või üleinimlike jõupingutuste hinnaga nendesarnaseks saada. Platon kutsub sellist teadmist, mida õnne jaoks vaja on, tarkuseks. Ta läheb isegi nii kaugele, et ütleb: kui see tarkus on olemas, siis pole raha, tervist, ilu ja soosingut enam vajagi. Tark saab õnnelikuks ka ilma nendeta, samal ajal kui nende asjade omanik ilma tarkuseta õnnelikuks ei saa. Stoikud viivad selle idee oma loogilise lõpuni, väites, et välistel oludel ei ole õnnega mingit pistmist, vaid see on leitav ainult inimese sisemuses teatava õige hingekorralduse ja maailmasse suhtumise korral. Õige hingekorraldus ja õige suhtumine maailmasse on stoikude järgi saavutatav tänu ühte erilist liiki teadmisele. Lugejale on vist juba selge, et see teadmine on filosoofide tagaotsitud sofia . Järelikult, kui keegi tahab õnnelik olla, tuleb tegeleda filosoofiaga . See antiiksete filosoofide sugugi mitte tagasihoidlik järeldus jääb tooniandvaks kogu filosoofia ajaloos tänapäevani välja. Selleks, et õnnelik olla, tuleb midagi mõista, millestki aru saada ja midagi osata. Platoni õpilane Aristoteles väitis, et inimene saab õnnelikuks juhul, kui ta teeb seda, mis on talle sama iseloomulik, nagu laevale on iseloomulik merd sõita ja noale on iseloomulik lõigata. Inimene peab saama teha seda, mis on talle loomupärane. Küsimus õnnest taandub järelikult küsimusele inimese eriomasest loomupärasusest: selleks, et hästi elada, on vaja teada, mis on inimesele iseloomulik. Teiste sõnadega, on vaja teada, milline on inimese loomus. Tarkus on järelikult enese tundmine . Tundeid on raske mõistaEnnast tunda pole aga üldsegi nii lihtne. Lihtne on ära tunda oma nägu ja keha – peeglis või fotodel . Lihtne on mõista oma üksikuid soove ja tahtmisi. Enam-vähem mõistetavad on isegi need ühiskondlikud rollid, mida me paratamatult enamiku ajast täidame. Aga ka nende puhul on palju lihtsam mõista rollikohast maski kui seda, kes on selle maski taga. Samamoodi on palju lihtsam mõista inimese poolt kas või iseendale öeldud sõnu kui seda, kes või mis neid sõnu ütleb. Üsna raske on mõista oma tundeid. “Tunne end!” on Euroopa üks vanemaid filosoofilisi õpetussõnu ja filosoofilisi probleeme. Ka tänapäeva filosoofid arvavad koos Sokratesega, et õnneks on vaja teadmist, ning ka nemad arvavad, et vähemalt osa sellest teadmisest peab olema teadmine iseendast. Tihtipeale esineb see küsimus niisuguses vormis: mida ma tegelikult tahan, kui ma ihaldan raha, ilu, tervist ja soosingut? Platonlik-kristlik vastus sellele küsimusele on tõdemus, et inimene igatseb taga seda kogemust, mis oli tema hingel enne sündimist, kui ta veel taevalikes sfäärides ringeldes ülikauni kosmose või Jumala palet vaadates ideaalses ekstaasis kümbles. Oma tegeliku mina tundmiseks tuleb selle traditsiooni järgi vabaneda materiaalsest korruptsioonist, mis kehalise eksistentsiga paratamatult kaasas käib. Õnnepüüdlus kui neuroos (närvisüsteemi psüühilise talitluse häire)Kahekümnendal sajandil pole enamik filosoofe oma tõelise mina tundmiseks enam kehalisusest vabanemist soovitanud. On arvatud, et inimene polegi midagi muud kui oma sotsiaalsete rollide summa või teatavate käitumis- ja mõtlemisharjumuste kogum. Inimese loomust seletatakse mitte Jumala ega looduse, vaid kultuuri kaudu. Huvitav on selliste poststrukturalistlike psühhoanalüütikute nagu Lacan ja Žižek seisukoht. Nad leiavad, et inimese teadvustatud igatsus raha ja tunnustuse järele mitte ei asenda tema “ tegelikku ” igatsust millegi jumaliku järele, vaid need ihad varjavad inimese eest asjaolu, et inimeses tegelikult midagi fundamentaalset või olemuslikku ei olegi. Kui inimene enam midagi ei ihaldaks, siis ta samastuks eimiskiga – oma tegeliku puudumisega, ning, nagu Žižek väidab, ta isegi lakkaks olemast. Kõik inimese ihad on järelikult psüühilised häired, mille abil inimene petab end olevaks. Soov õnnelik olla on neuroos, millel põhineb kogu inimese teadlik elutegevus. Olemegi ringiga Aristotelese juures tagasi. Inimene lihtsalt ei saa teisiti, kui tahab õnnelik olla, põhinegu see soov siis tema loomusel või psüühilisel hälbel. Aga enamasti on see iha oma eluga õnnestuda nii suur, et pole aega filosofeerida. Pealegi on niigi selge, mida teha tuleb, et õnnelik olla: tuleb tegeleda “tõsiste” eluliste probleemidega: kuidas raha teenida, kuidas valida eriala ja leida töö, mis inimese ühiskonnale vajalikuks teeks , ning kuidas ennast selle kõige juures veel vormis hoida... Suveülikool on artiklisari, kus eri valdkondi uurivad teadlased kirjutavad, mida on nende valdkonnas uut ja huvitavat. Varem samas seerias ilmunud: Jaan Sootak (13.7): Sünd ja surm kui kokkulepe Martin Ehala (23.7): Kelle keel, selle voli
Arvan, et  Jumala poolt meie jaox määratud ja loodud õnn on see, mis sisaldab kõike seda, mida Jumal tahab meile anda...Tema rahu, Tema rõõmu, lootust, usaldust, suhet Temaga, turvalisust, küllust, soosingut, armastavad suhted lähedastega...usun, et kõik need ja veel paljud teised omadused on killukesed terviklikust Jumala poolt määratud õnnest...nõnda nagu õunaviilud õunast...või midagi sellesarnast...
http://www.hot.ee/simo13/kirjand.html
Õnn on tee, mida mööda me liigume. Sihtpunktist olulisemad on teekond , maastik ja reisiseltskond. Õnn tuleb leida teel olles, mitte kannatamatult kilomeetreid lugedes (Manfred Kets de Vriesi raamatust “Õnne valem”). Toetudes oma teadmistele ja kogemustele juhtimisest ja psühholoogiast ning võttes aluseks hiina vanasõna -- «Õnn on see, kui on midagi teha, kedagi armastada ja midagi loota », juhatab Manfred Kets de Vries meid sellele teekonnale, käsitledes armastust, tööd, lootust, tasakaalu, sisemist ja välist edu, kadedust, stressi, «mängu» tähtsust meie elus ja elutarkust.
«Õnne valem» on huvitav lugemisvara , kust võib leida palju inspireerivaid mõtteid ja ideid selle kohta, kuidas elada õnnelikumat ja rahuldustpakkuvamat elu.
«Õnn on see, kui on midagi teha, kedagi armastada ja midagi loota.»
Hiina vanasõna
Kogenud juhtide koolitajana on MANFRED KETS de VRIES avastanud, et enda tundmine ja õnn on omavahel lahutamatult seotud ja et inimene, kes ennast ei tunne, ei suuda ka päris õnnelikuks saada. Ta usub, et õnnelikuks saada sooviv inimene peab elus olulise üle järele mõtlema ja oma prioriteedid ise paika panema .
suvi on selline aeg, mil on eriti lihtne anduda 'oleks mul'-tüüpi mõtetele (oleks mul rohkem vaba aega, oleksin õnnelik; oleks mul rohkem raha, küll siis naudiksin suve; oleks parem ilm; oleks hea seltskond jne).
Uhiuus automudel, rohesilmne naine, villa, kuldääristatud bassein ja paar last kauba peale. See on elu! Muidugi tuleks eraldi välja tuua ka eralennuk ja väga-väga suur number pangakontol. Rohkemat ei oskaks soovida või kui oskakski, siis on see kindlasti hangitav. Raha ju on ja õnne samuti.
Mis siis teeb ühe inimese õnnelikuks?
Tegemist ei ole just kõige lihtlabasema küsimusega, sest sellele on tegelikult väga raske õigesti vastata. See eeldab individuaalset lähenemist, kuid samas objektiivset analüüsi ja mis kõige hullem – vastust, millega kaasneb automaatselt ka õnn. Ükski terapeut ei oleks selleks suuteline ega tahagi olla, sest sellega ühes kaoks võimalus anda inimesele mõtle-ise-mis-sul-viga-on-kodutööd. Küsimus tuleb aga ümber sõnastada, teha see enda intellektuaalsele tasemele parajaks. mis teeb sind õnnetuks.
“Iga inimene on oma õnne sepp ,” ütleb populaarne eesti vanasõna, vihjates vanade eestlaste pragmaatilisele (või ehk isegi protestantlikule) maailmavaatele, et ühte ja ainsat õnnevalemit pole olemas ning et see, kas ja kuidas saada õnnelikuks, on iga inimese enda kätes.
Õnn on midagi, mille pärast on elu elamist väärt: “Iga inimene elab õnne tõttu, ei mitte töö ega jõu tõttu,” ütleb teine vanasõna, ja siin saab tõmmata otsese paralleeli Aristotelese paganliku õpetusega, kelle arvates püüdleb iga inimene selle poole, mis tema jaoks on hea. Loomupärane tung tingibki selle, et iga inimese sooviks on olla õnnelik. Aristotelese jaoks ei tähista õnn või õnnelikkus inimese hingeseisundit, vaid hoopiski inimesele loomupäraseid tegevusi – neid, millega inimene kõige paremini toime tuleb ning mis võimaldavad tal seeläbi elada täisväärtuslikku ja rahuldust pakkuvat elu. Õnn kitsamas tähenduses, rõõmu või naudingu näol, oleks kindlasti sellise elu kaastulem, kuid mitte eesmärk omaette .
Positiivne psühholoogia positiivseks psühholoogiaks. Positiivse psühholoogia ellukutsumise eesmärk oli suunata psühholoogide tähelepanu vaimuhaigustelt ja hädadelt elu päikselisematele külgedele ehk sellele, mis muudab elu täisväärtuslikuks ning paneb inimesed oma elust rõõmu tundma. Positiivse psühholoogia uurimisobjektideks on seega positiivne kogemus (heaolu, optimism, positiivsed emotsioonid), positiivsed iseloomujooned ( julgus , püsivus, suhtlemisoskus , suuremeelsus, tarkus, tulevikku suunatus) ja positiivsed institutsioonid (need, mis toetavad altruistlikku(valmisolek tegutseda teiste kasuks) käitumist, tolerantsust, viisakust ja laste paremat kasvatamist).
Mispärast siis ikkagi mõned inimesed on õnnelikud ja teised mitte? Kas on olemas universaalne õnne valem?
Tunnetuslik ehk kognitiivne komponent sisaldab inimeste hinnangut sellele, kuivõrd nad oma eluga või spetsiifiliste eluvaldkondadega, nagu näiteks abielu, töö, materiaalne olukord, üldiselt rahul on või kuivõrd tähendusrikast ning eesmärgipärast elu nad elavad. Emotsionaalne ehk afektiivne komponent viitab aga inimeste kalduvusele kogeda sagedamini positiivseid ja harvemini negatiivseid emotsioone.
Varem arvati, et subjektiivne(isikliku arvamuse kohane) heaolu sõltub peamiselt välistest teguritest. Uurimused aga näitasid, et erinevad demograafilised näitajad, nagu näiteks sissetulek, tervislik seisund, haridustase ning abieluseis, omavad suhteliselt väikest mõju inimeste subjektiivsele heaolule. Kogutud andmed näitavad, et inimese hinnang oma subjektiivsele heaolule on ajas üllatavalt stabiilne, langedes või tõustes igale inimesele iseloomulikule tasemele ka pärast olulisi või ootamatuid elusündmusi.
Erinevate uurimuste kohaselt on ligikaudu 50–60 protsenti ekstravertsuse ja neurootilisuse individuaalsetest erinevustest võimalik seletada pärilikkusega. Nii võib öelda, et ka inimese õnne- või heaolutundest ligi pool on geenide poolt ette määratud.
2002. aasta Nobeli majanduspreemia laureaat Daniel Kahneman on viimastel aastatel samuti pööranud suuremat tähelepanu tervise ja heaolu teemadele
See, kuivõrd õnnelikuks inimene ennast peab, pole seega üksüheselt isiksuseomaduste poolt ära määratud. Seligmani, Dieneri ja teiste uurimused näitavad, et õnnelikumad inimesed on need, kellel on lähedased suhted oma pereliikmete ja/või sõpradega, kes mõõdavad ennast omaenda mõõdupuu järgi, mitte aga selle järgi, mida teised teevad või mis teistel on, ning kes teavad ja oskavad keskenduda oma iseloomu tugevatele ja parimatele omadustele. Seega on positiivse psühholoogia üheks lipukirjaks saanud vooruste ja tugevate iseloomujoonte rõhutamine, mille hulka kuuluvad muu hulgas lähedased ja soojad inimsuhted.
Naised ja mehed tunnevad õnne erinevalt -Briti psühholoogid Adrian Furnham ja Helen Cheng küsisid mitmesaja Briti noore inimese käest, mis teeb inimese õnnelikuks. Kes on õnnelikumad, kas need, kes on teistest tervemad või hoopiski need, kellel on palju sõpru? Kas inimesed on õnnelikumad, kui neil on kena välimus, terav mõistus ja palju raha? Huvitaval kombel langes enamik tavainimeste vastuseid küllalt hästi kokku psühholoogide poolt leituga: tavaarvamuse kohaselt on õnnelikud inimesed need, kes on emotsionaalselt stabiilsed, kel on head lähedased sõbrad, armastavad vanemad ja kõrge positiivne enesehinnang. Uurimuses osalenud meessoost vastajate jaoks teeb inimese õnnelikuks aga see, kui ta on füüsiliselt atraktiivne, keskmiselt intelligentsem ja materiaalselt paremini kindlustatud.
Seega pole kõik inimesed nõus vanade eestlaste põhimõttega, et “sada sõpra ommõ inäbä kui sada ruublit rahha”. Kas raha eest saab tõesti õnne osta? Vastus oleks – natuke!
Seletusi sellele, miks heaolu ja rikkus omavahel seotud ei ole, on mitmeid. Üks seletus on selles, et inimene kohaneb rikkusega kiiresti, isegi kui see on suur, ning seepärast ei mõjuta see kuigi palju tema loomupärast heaolu. Sotsiaalse võrdluse teooria kohaselt muutub koos rikkuse kasvuga ka see rühm, kellega inimene end võrdleb ning seetõttu ei tunne keegi ennast kunagi piisavalt rikkana.
Samas materjaalse tagatise olemasolu laseb sul mõelda muudele asjadele peale raha ja sa omad paremaid võimalusi teha mida tahad .
teguritega (nagu näiteks vanus, sugu, rahvus, kodakondsus, haridus , abieluseis, amet ning sissetuleku suurus) isiksuse omaduste, enesehinnangu, individualistlike-kollektivistlike hoiakute ja sotsiaalse kapitaliga.
. Nii võib öelda, et Eestis on õnnelik eelkõige see inimene, kes suudab vältida negatiivseid emotsioone, kuid ta ei pea olema pidevalt rõõmus. Natuke on küll oluline see, et ta oleks korralik, järjekindel ja püüdlik – omadused, mis määravad ära meelekindluse.
Nagu Tammsaare ajal, nii toob töö ka praegu inimestele armastust ja õnne. Kõikide teiste hulgast olid oma eluga kõige vähem rahul töötud ja need, kes ei ole võimelised töötama invaliidsuse tõttu. Töötegijate seas mängib ametikoht siiski küllalt määravat osa: spetsialistid ja juhid on oma eluga märgatavalt enam rahul kui näiteks lihttöölised ja teenindajad.
Õnne valemit pole seni ei avastatud ega ka leiutatud. Õnnehormooni dopamiini keemiline koostis on ülikeeruline. Endomorfiini ja serotoniiniga on asi sellevõrra kergem, et esimest ainet saab peaaju näiteks päikesest ja valgusest, teist pigem antidepressantide manustamisel, kuigi ka serotoniini segamatule tegevusele ajusagarates aitab samuti kaasa päike, vesi ja värske õhk.
Kas õppimine võiks „toota“ õnnehormooni – dopamiini?
sellegipoolest jääb see mänguks loosirattal, mille peatumist õiges kohas me ilma sohkitegemata kuidagi ei saavuta.
Eudaimonia on see, mille poole kõik inimesed oma elus loomupäraselt püüdlevad. Täpsem tõlge sellele terminile võiks olla – hästi toimetulemine elus tervikuna . Eudaimonia on elu kui terviku kvaliteet. Üksik õnnestunud ettevõtmine ei tähenda veel eudaimonia`t.
Antiikse eetika küsimuseks ongi – kuidas saavutada eudaimonia`t. Üldiseks vastuseks sellele küsimusele oli: tuleb arendada endas arete `sid, loomutäiuseid. Kuid selleks, et teada, millist iseloomuomadust pidada arete`ks, tuleb teada, mis on inimese jaoks hüveks. Hüve on see tingimuste konpleks, mille olemasolu korral inimene on õnnelik. Alles siis, kui inimene teab, mis on hüve, saab ta määratleda, mis on voorus. Vooruseks on need iseloomuomadused, mis on vajalikud selleks, et hüve saavutada. Arete`d on seega defineeritavad hüvest lähtuvalt. Seetõttu ongi just nimelt küsimus – mis on inimese jaoks hüve – inimelu jaoks kõige olulisem küsimus. Sokraatiline epistemoloogia paistab väitvat, et lõpuleviidud teadmine selle kohta, mis on hüve, pole inimesele saavutatav – selline teadmine on pigem jumalate päralt. Ometigi on inimesel võimalik ja eetiliselt kohustuslik seda teadmist püüelda. Sokrates ütleb “Apoloogias”: “…inimesele on ülimaks hüveks iga päev arutleda vooruse ja kõige muu üle, millest olete kuulnud mind kõnelemas ja milles ma ennast ja teisi olen kontrollinud – ent ilma säärase sügavama enesekontrollita ei ole elu üldse inimväärne …” (38 A).
Munades sisalduvast trüptofaanist moodustuv serotoniin ehk õnnehormoon soodustab erksust ning aitab kohaneda eluraskustega. Munast suurema serotoniinisisaldusega on ainult juust, lisab Teesalu.
ahes-tahmata meenub tuntud mõistujutt India sadhust ja luksuslimusiiniga Briti ärimehest, kes askeeti palmi all istumas nähes peatab oma auto ja küsib, miks too seal istub ja midagi ei tee. „Miks ma peaksin midagi tegema?” ei mõista sadhu . „Noh, kui sa teeksid tööd, võiksid sa teenida raha, palju raha,” selgitas ärimees. „Ja mida ma siis teen, kui mul on palju raha?” küsis askeet vastu. „No siis sa ei peaks enam midagi tegema, sa võiksid istuda lihtsalt palmi all,” ütles ärimees. Selle peale küsis sadhu: „Aga mida ma siis praegu teen?”
jah, aga vahe on selles, kas puu all istudes on kõht ka täis või mitte ja kui vihma hakkab sadama, kas siis kummikud ka kõrvalt võtta on, eksole... mina olen materialist ja mulle ei meeldi näiteks IRL-i reklaam (mida sina võibolla ei teagi seal UK-s) - "õnn ei ole rahas".. muidugi ei ole ja raha ei ole ka elu eesmärk, aga raha on vahend eesmärgini - õnneni - jõudmiseks! vähemalt nii kaua, kuni seda on piisavalt, et lubada endale palmi all istumist kõht täis ja sokid jalas !
-K-
Vana ja haigena meenutame rõõmsaid hetki oma elust, armastust, jõu- ja rõõmutunnet. Harva (tegelikult ei mäleta ma ühtegi korda, aga võibolla olen siiski midagi kahe silma vahele jätnud) võib kuulda vanurit rõõmuga meenutamas mõnd ASJA oma elust. Küll aga meenutatakse mittemateriaalseid momente ka väga raskest ja asjadevaesest elust, milles, nagu selgub , on vahel siiski rõõmu olnud rohkemgi käepärast kui ahnel rahakummardajal. Olen siiski nõus, et tänapäeval ilma rahata on raske. Aga raha nimel oma tõeline õnn maha mängida on kah rumalus - aga seda taibatakse alles vanana kui surm juba ukse ees. Raha on tarvis, aga seda jahtides ei tohiks mõõdutunnet kaotada ja elu tõelisi väärtusi rahale ohvriks tuua.
Ellen Niit
"Õnn" 1946
Õnn on inimese enda teha,
sünnib tema mõtetest ja teost.
Elab meeltes, südames ja kehas,
võrsub töökast, tahtekindlast peost.
Meie õnn ei ela võõrais linnus,
kaugeil saartel, külades ja teil,
ei, ta elab püsivuses, innus,
elab kodukoldeis, elab meis.
Õnn on inimese käterammus.
Raskusteski kätkeb õnne eos.
Õnn on mõistuse ja kindla sammu,
Töö ja rõõmu katkematu seos.
Cicerot – olla rahul sellega, mis meil on, on suurim ja kindlaim varandus.
Õndsus kui püsiv, tohutu rõõm eksistentsist, mis voolab kui magus nektari katkematu salajõgi.
kõigepealt tuleb jõuda totaalse eneseteadvuseni – küpse egoni ja sealtkaudu veel avarama tervikliku mina, isiksuseni (Kentaurini) -, alles siis saab liikuda edasi üliteadvusse, kus Kentaurile järgneb veel kolm suurt arenguastet – subtiilne, kausaalne ja „viimne“.