Egiptus - Looduslikud olud: (1)

EGIPTUS
Looduslikud olud: põllumajandus sõltus Niilusest, kuiv kliima, elu oli vaid
Niiluse orus, üleujutused ette ennustatavad, aastaring jagunes kolmeks: üleujutuse
periood oli suvel, viljakandev periood sügisel-talvel, põuaperiood kevadel. Egiptust piiras
kolmest küljest kõrb, jagunes Alam- ja Ülem-Egiptuseks. Loodusvarade hulk parem kui
Mesopotaamias (kuld, vask). Tsiv. oli suletud ja püsiv, areng oli konservatiivne . Niiluse
voolusuund oli vastupidine . Tsiv. värv oli must (=kemet) tänu lössile. Mustast maast jäi
kõrvale punane maa (=dešfet).
1. Egiptuse põllumajanduse algus ja selle territoriaalne varieerumine 
      Kõige varasemad märgid põllundusest Egiptuses ulatuvad viiendasse aastatuhandesse  e.m.a.  ja veidi varasemassegi aega.    Alam-Egiptuses on nendeks:
1. Mitu neoliitikumist pärinevat jälge Fayumis, mis hõlmavad perioodi 5200 - ~ 4000 e.m.a.

2. Leiud deltapiirkonnas asuvast Merimde Beni Salamast (asustatud ajavahemikus 4800 - 4400 e.m.a või hiljem)
3. Leiud El-Omarist Helwani ligidal, mis on radioaktiivse süsiniku meetodil paigutatud umbkaudu aastasse 4100 e.m.a.
Ülem-Egiptuses aga: Hemamieh leiuala Badariani regioonis (~6050 e.m.a.). Seda peetakse praegu kõige varasemaks märgiks põllundusest Egiptuses.
      Vana-Egiptuse territoorium oli vastavalt asukohale Niiluse suhtes jagatud erinevateks sektsioonideks. Tasandikku jõe kummalgi küljel tuntakse ujutusaladena. See on Egiptuse viljakaim ala ja seal kasvatati suurem osa vilja. Talupidamine toimus selle piirkonna kõrgeimas osas. Sealne maa oli musta värvi, rikas ja viljakas. Ujutusaladest natuke kõrgemal paiknesid kõrbetasandikud. Seda piirkonda Niilus ei niisutanud. Seal egiptlased küttisid, sinna matsid nad oma surnud. Äärmiselt hõreda taimestiku tõttu sobisid need alad sellisteks tegevusteks, aga mitte põllunduseks. Veel ülespoole minnes jõuame kõrbekõrgendikeni. Sinna saadeti ilmselt suuri karavane kive hankima. Elanikke oli seal vähe ja põllundus seisnes mõningases datli - ja viinamarjakasvatuses. Oleksid need alad olnud asustamata, puudunuks Egiptusel ühendusüli kaugemate piirkondadega. Sealsete inimeste ellupaigad olid rändajatele jaoks väikesed paradiisid keset kõrbe. Neid nimetati tihti oaasideks.
2. Tööjõud
      Ilmselt pidi aeg-ajalt põllutööd tegema suurem osa egiptuse täiskasvanud elanikest. Olid küll olemas täiskohaga põllumehed, kuid nii nii ujutuste ajal kui vahetult peale nende lõppemist suunati enamus mehi appi niisutuskanaleid kaevama, maad mõõtma ja maapinda külvamiseks ette valmistama. See oli riigi poolt nõutav maks, mida tasuti tööga. Valitseja käsu täitmatajätmise korral ähvardas karm karistus , mis mõnikord laienes isegi tööst eemalehoidja perelekonnale. Põllundus oli ühiskonna ja majandusega nii läbipõimunud, et töökohutusest vabastas seadus vaid ülikud ja kirjutajad - kirjaoskaja ülemklassi. Suurem osa ülikuid olid ometigi põllumajandusega seotud. Nad omasid talusid ja valitsesid vaarao või preestrite maid. Täiskohaga põllumehed töötasidki sageli jõukate maaomanike aladel, saades tasuks toitu, riideid ja kaitset. Mõned perekonnad rentisid maad, andes omanikele vastu osa viljasaagist. Põllumeeste töövälise elu kohta pole palju teada. Alamklassi kuulujatena olid nad kirjaoskamatud  Nii oli kooliõpetus neile kättesaamatu,  samuti sissetulek, mis lubaks esiisade eluviisi seljataha jätta. Väikestes taludes oli põllumajandusega hõivatud suurem osa pereliikmeid. Hauamaalingutel võib näha naisi lõikusajal vilja kogumas. “Las ma kirjeldan talupoja olukorda. Kui saabub uputus, hakkab ta end tööriistadega varustama. Ta voolib neid päeval; öösel valmistab ta köit. Isegi keskpäeva veedab ta põllutööl. Ta relvastub selleks nagu sõdalane. Tema ees laiub kuivanud põld; ta läheb oma veoloomade järele. Ta otsib mitu päeva karjast, viimaks saab talt veoloomad, ja naaseb. Ta valib nendele koha ja jätab nad sinna. Koiduajal väljub ta tööd alustama ja ei leia oma karja. Ta otsib seda kolm päeva ja leiab nad soost. Neil pole nahku; nad on šaakalite poolt söödud. Ta lahkub sealt rüü käes, et kerjata endale loomi. Kui ta jõuab oma põllule, on see segi pööratud. Ta veedab aega seda taastades, teda jälitab madu . See sööb seemne kohe peale külvamist. Ta ei näe ühtegi rohelist võrset. Ta künnab kolm korda laenatud vilja. Tema naine on läinud kaupmeeste juurde ja ei leia midagi, mille eest osta. Nüüd jõuab kaldale kirjutaja. Ta mõõdab lõikust. Järelvaatajad on ta selja taga keppidega , nuubialased nuiadega. Talle öeldakse: "Anna vilja." "Seda pole." Teda pekstakse metsikult. Ta seotakse kinni, visatakse kaevu , tema pead hoitakse vee all. Ta näeb, kuidas ta naine kinni seotakse. Tema lapsed on jalaraudades. Tema naabrid põgenevad. Kui see kõik lõpeb, vilja ei ole. “
      Sissejuhatus kirjakirjutamisesse kuningliku kirjutaja Nebmare-nakhti poolt (Miriam Lichtheim, Ancient Egyptian Literature , University of California Press, 1976, I, pp. 168-173. ) Nebmare-nakhti kirjeldus põllumehe elust võib olla tendentslik , kuid ilmselt on see paljuski täpne. Talunike elu oli kindlasti raske. Tihti röövisid mitmesugused nuhtlused toodangu, mille saamiseks nad olid pikalt töötanud. Ka seadus sundis põllumehi märkimisväärset osa saagist ära andma. Aga siis said nad vähemalt midagi vastu. Ka jäi osa saagist riigiladudesse hädaolukordade tarvis.
      3. Tööloomad ja tööriistad
      Kündmisel kasutati tihti veiste abi. Selleks kinnitati lehmapaari sarvede külge puust ader. Viimane ei olnud raske, ta ei pidanudki pinnast ümber pöörama. Siiski valati neid mõnikord ka pronksist. Kasutati ka muid loomi. Selle asemel, et mahapandud vilja äestada, toodi põllule sigu , lehmi või kitsi , kes külvatud seemneid maasse trampisid. Loomade abil eraldati viljast aganaid.  Vili laotati selleks põrandale ja juhiti selle juurde loomad, et nad osa kõlbmatust kraamist nahka paneksid. Suurema osa tööd tegid siiski inimesed. Varustus , mida nad sealjuures kasutama pidid, tundub praegu ebainimlikult raske. Tööriistad olid vanadel egiptlastel lihtsad, näiteks viljapuhastuspindad, kõplad, ränikivist teraga sirbid – neid ei olnud väga palju. Kõplal oli puust pide , mitte palju pikem küünarvarrest. Selle külge oli seotud samuti puust valmistatud tera . Pideme lühidus sundis kõplajat töötama kummargil asendis, selg pidevalt suure pinge all. Sirp oli, nagu kõblaski, valmistatud kahest puutükist. Selle kuju meenutas eesli alumist lõualuud. Seal, kus tollel loomal asuvad hambad, olid sirbil saehammastega võrreldavad ränitükikesed. Need olid tihti teritatud mõlemalt poolt. Nii sai neid peale lõplikku nürinemist kergesti teistkordselt kasutada. Vahepeal oli neid küllaltki sageli vaja uuesti teritada. Kui siledateraliste ränikildudega eksperimenteeriti maisivarsi lõigates, kaotasid nad kiiresti oma teravuse. Vilja lõigates hoidis põllumees viljapead vasakus käes ja teisega lõikas varsi, tehes pühkivaid sirbiliigutusi enda keha suunas..  Niilus tegi kogu vajaliku töö pinnase viljakaks muutmiseks, samuti suurema osa niisutusest. Kuid ta vood ei jõudnud alati ja igale poole, kus taheti vilja kasvatada. Oli tarvis veega varustada ka jõest kõrgemaid pindu, samuti teha niisutustöid ujutuste vaheperioodidel. Alates 16. sajandist e.m.a. kasutati mõlemaks šaduffi nimelist seadeldist. See koosnes pikast vertikaalteljele kinnitatud vardast, mille ühte otsa oli seotud ämber, teise aga raske vastukaal. Nöörist tõmbamine kastis ämbri jõkke, vastukaal aitas täitunud anumat jälle välja tõmmata. Suurim võimalik kõrguseerinevus jõe ja niisutatava maa vahel oli väiksem kolmest meetrist, veetõstmise kiirus kahest liitrist sekundis. Rooma valitsemisajal tulid samal otstarbel kasutusele ratastega seadeldised, mida nimetati noriateks. Aednikel ja viinamäetöölistel oli mitmed spetsiaalseid tööriistu. Sükamooripuu, mille vilju, puitu ja varjuandvust on väärtustatud juba iidsetest aegadest , vajas erikohtlemist. Nimelt said egiptlased koos tolle suurepärase puuga kaasa sellel parasiteerivad herilased. Teofrastuse (371-286 e. m. a.) järgi ei saa egiptuse sükamooripuu vili valmis enne, kui need kahjurid on raudkaabitsatega hävitatud. Peale seda valmib vili nelja päevaga.  Viina - ja viljapuude puhastamiseks oli vaja massiivseid nugasid. Rooma perioodil varustati need võimalusel raudteradega. Üldiselt püüti Rooma valitsusajal muuta põllutöövarustus võimalikult kergeks.
      4. Töö etapid
      Viljakasvatus Egiptuses koosnes kaheksast osast. Kõigepealt künti haritavat maad puust adraga. Seda tehti enamasti loomade abil, mõnikord inimjõul. Seejärel külvati - käsitsi, abiks loomad, kes kõndisid üle äsjaviljastatud põldude, et vajutada seemneid sügavamale, lindude nokaulatusest eemale. Järgnes viljalõikus sirpidega. Seejärel vili koguti ja kanti eeslite seljas kindlasse ja kuiva paika vältimaks riknemist. Nüüd algas viljapeks. Vili laotati maha ja sellel hakkasid trampima eeslite kabjad. Keskmise riigi ajal tegid seda tööd tihti lehmad . Niimoodi algas terade lahutamine sõkaldest. Selle järgmist sammu on tihti kujutatud Egiptusehauamaalingutel. Vilja seast eemaldati puusirpidega kerged hekslid ja kõrred. Seda tööd tegid tihti naised. Peale seda eraldati õlgedest ja palmilehtedest sõeltega pikemad kõrred ja umbrohi. Lõpuks tuli ladustamine - järelejäänud vili paigutati selle tarbimiseni tünnidesse.
      5. Produktid
      Teraviljadest (odrast ja nisust ) tehti leiba ja õlut. Mis üle jäi, eksporditi naaberriikidesse. See suurendas Egiptuse riigi rikkust. Põhilised köögiviljad, mida kasvatati, olid sibul , porrulauk , uba, lääts, küüslauk, kapsas, kurk ja salat. Puuviljadest kultiveeriti datleid, viigimarju, granaatõunu ja meloneid. Tänu erinevate lillesortide arvukusele, valmistasid egiptuse mesilased mitmesugust mett . Mee töötlemise erinevad astmed kuulusid naiste tööde hulka ja seda kasutati magustoitudes. Kasvatati lina, millest valmistati kangast. Kuulsast Niiluse ääres kasvavast papüürusest tehti sandaale, paate, paberit ja matte. Koduloomadelt saadi liha, nahku, piima ja sõnnikut, viimast põletati. Koduloomad suurendasid ka põllupidamise efektiivsust . Kasvatati lehmi, kitsi, lambaid , sigu, parte , härgi. Umbes 1600 e. m. a.  hakati Aasia mõjul kasvatama hobuseid ja eesleid. Kaamelid olid vaaraode ajal tundmatud, neid hakati pidama palju hiljem.
                                         6. Niisutus
      Egiptuses peaaegu puuduvad vihmad ja Niilus, pikim jõgi maailmas, on kogu aeg olnud sealsete inimeste ja loomade peamine veeallikas. Egiptuse varase asustuse põhjustas iga- aastaste ujutustega kaasnev loomulik jõeniisutus. Ilma selleta oleks org olnud elamiskõlbmatu. See tõi küll kaasa probleeme delta madalamates osades, mis olid sageli soised . Koos taimestiku loomuliku niisutuse ja kuivamisega ( vihm , kuumus), võimaldas reguraalne ujutus, mida hüüti Niiluse kingituseks, siiski viljakasvatust enam kui kui kahel kolmandikul jõeäärsetest aladest. Sajandite jooksul kujunesid egiptlastel välja viisid Niiluse üleujutuste ajal elamiseks ja ka nende osaliseks kontrollimiseks – tehnika areng viis kanalite ja tammide ehitamiseni. Põllumajandus on egiptlastele alati tähendanud arvestamist astaaegade ja nende vaheldumisega. Niiluse oru elanikud jagasid aasta viljatöötlusest lähtudes kolmeks osaks: 1. Ujutusperioodi kutsuti Akhetiks. See kestis praeguseid kalendrikuid kasutades juulist detsembrini. Selle aja jooksul olid põllumaad vee all. Loomad viidi selleks ajaks kindlamasse kohta, muidu oleksid nad võinud uppuda. 2. Vee äravoolu periood oli Brt (maa taasilmumine või seemnete ilmumine ) ehk Peleto. See oli jahedaim aastaaeg ja kestis detsembrist märtsini. Selle ajal külvati seemned ja kasvatati vilja. 3. Märtsist juulini kestis suvega võrreldav kuiv aastaaeg – Shmo. Siis oldi tegevuses vilja ladustamisega. “Kui Niiluses toimuvad ujutused, jõuab tema vesi deltasse ning Liibüaks ja Araabiaks kutsutavatele maadele, muutes jõepankade omavahelise kauguse kohati kahepäevase teekonna pikkuseks , mõnikord väiksemaks. Ma ei saanud selle sündmuse olemuse kohta midagi teada, ei preestritelt ega kelleltki teiselt . Mind huvitas, miks Niilus uputab sada päeva suvisest pööripäevast alates; kui see aeg on möödas, taandub jälle, ja jõgi on madal järgmise suvise pööripäevani. ”Herodotus, “Histooriad” 2,19
      Jõevesi juhiti Niilusest mõlemale poole ehitatud kanalitesse. Kui vesi jõudis kanalisuudeni, avati kanaleid jõest eraldavad tammid ning kanalid täitusid veega. Ujutuste kõrgperioodil (septembri lõpu paiku) jäi vee alla suurem osa Niiluse orust. Välja jäid vaid kõrgematele kohtadele ehitatud ja tammidega ühendatud asulad. Kui vesi oli jõudnud kõrgeima tasemeni (ühest kahe meetrini maapinnast ), kanalid suleti ja vesi aurustus järgmise kahe kuu jooksul. Veest uhutud põllupind enam erilist niisutamist ei vajanud. Kohalike valitsuste juhatusel pidi iga egiptlane igal aastal liigutama 30 uutmeetrit pinnast umbes 10 päevaga. See individuaalselt võrdlemisi väike töökogus hoidis süsteemi käigus. Kui peakanalid, mitmed neist loomulikult tekkinud, kord paigas olid, tuli neid ummistuste vältimiseks vaid igal aastal süvendada. Ülesannetele lisandus veetõkete tõstmine. Tammide ja kanalite ehitamine toimus lokaalsel tasandil. Pikka aega pidasid ajaloolased niisutust eelkõige keskvalitsuse prioriteediks. Praegu peab suurem osa teadlasi nende sekkumist minimaalseks. Ilmselt seisnes see Fayumis asuva Moerise järve veetõkete avamises ja sulgemises jõevoolu reguleerimise nimel. Niisutamise eetilist tähtsust, vee peatumatu ja ausalt jagatud voolu võimaldamist, rõhutatakse tunnistustes, mida ba (hing) peab enne surnuteriiki sisenemist jumalate ees andma:
33. Ma ei ole teinud takistusi veele , mis oleks pidanud voolama. 34. Ma ei ole lõhkunud märatsevat veevoolu sisaldavat kanalit.    Surnute raamat, peatükk125
      Vee kättesaamine ujutusperioodide vahel oli igaühe oma asi. Kuni šaduffide kasutuselevõtuni 16. sajandil e. m. a., kasutati selle juures raskeid mullaga tihendatud korve. Niiluse keskmine tõus üleujutusperioodil oli 9 meetrit. Suured hoovihmad Etioopiast olid ennustatavad, aga veetõus oli seda tihti hoopis vähem. Kui see oli väiksem oodatud 9 meetrist, järgnes ikaldus , saagi ja inimelude kaotus. Kui tõus oli suurem, tabas külasid uputus, mis viis jällegi hukkunute ja varalise kahjuni. Võis kindlalt ennustada, et ujutus tuleb, aga sageli kaasnes sellega kaos, kuna ta oli liiga suur või liiga väike. Iga-aastane Niiluse tõus jätkub siiani. Kõrge Aswani tammi valmimine aastal 1988 on muutnud selle viimaks kontrollitavaks. Selle tammi ehitamine algas aastal 1902 , sestsaadik ehitati teda jätkuvalt kõrgemaks. Egiptuse tänapäevases põllumajanduses elavad aastatuhandete pikkused traditsioonid paljuski edasi, eriti Niiluse ääres elamise ja töötamise spetsiifikaga seonduv .
ENE: EGIPTUSE LOODUS:
Pinnamood on valdavalt tasane . Maa lääne- ja keskosa hõlmab suur Lüübüa kõrbe lavamaa , mis alaneb aeglaselt lõunast ( 400-600m) põhja (100- 200m ). Lavamaad katab pms. liiva- ja lubjakivi murendmaterjal, kohati tuule kantud liiv. Luidete kõrgus küünib 130-150 m-ni. Lavamaa kesk- ja põhjaosa liigestavad sügavad alangud ja nõod (Kattara nõgu – 133m), kus põhjavesi tungib maapinnale ja kus asuvad oaasid. Egiptuse idaosas paikneb Araabia kõrbe lavamaa, mis tõuseb läänest (300-400 m) itta (700-800 m) ja lõpeb Etbai ahelikuga (2187 m) ning mida liigestavad mägedest algavate jõgede sügavad orud. Kaht lavamaad eraldab teineteisest pikk (ligi 1200 km) ja kitsas (3-25 km) põhja—lõuna-sihiline Niiluse jõe org, Vahemere rannikul on selle jätkuks kuni 260 km laiune delta. Sademeid on enamikul alal aastas alla 100mm , seepärast on põllundus niisutueta võimatu. Ainult Vahemere rannikul sajab 200-300mm aastas, pms. talvel
LISA:
Niiluse deltaala tänapäeval
 

Niiluse deltaala 

Niiluse delta on üks vanimaid ja intensiivselt haritavaid põllumajanduspiirkondi maailmas.

See on väga tihedasti asustatud piirkond, kus elab kohati kuni 1600 inimest km2.

Madalad viljakad lammialad on ümbritsetud kõrbetega. Ainult 2,5% Egiptuse territooriumist on sobiv intensiivseks maaviljeluseks .

Enamasti 50 km laiune maariba jõe ääres on vähem kui 2 m merepinnast ja on kaitstud üleujuste eest 1-10 laiuse rannavallide vööga.

Liivade erosioon on seal tõsiseks probleemiks ja on kiirenenud alates Aswani paisu ehitamisest.
 
 
 
 
 
LISA2:
Niiluse deltaala 

Tõusev meretase võib purustada kaitsva rannavallide vöö. Tagajärjed oleksid vägagi tõsised.

Kolmandik Egiptuse kalade väljapüügist tuleb laguunidest. Veetaseme tõusuga muutuks seal vee kvaliteet ja suurem osa mageveekaladest oleks ohus.

Väärtuslik põllumajandusmaa häviks suures osas.

Alexandria and Port Said jääksid vee alla.

Puhketurism saaks hävitava löögi.

Põhjavesi muutuks soolaseks.
EGIPTUS
Egiptuse 100 miljonist hektarist on asustuskõlblik vähem kui 5 mln ha. Ülejäänud on veetu ja viljatu kõrb, üks elutuimaid kogu maailmas. Enamuse asustuskõlblikust maast moodustab Niiluse org ja delta, ülejäänud on rannikuäärsed alad ja oaasid. Vegetatsiooniperiood võiks kesta soojavaru poolest kogu aasta, kuid vihma ei saja peaaegu üldse ja nii sõltubki kogu põllumajandus vaid kunstlikust niisutusest. Vesi saadakse Niiluse jõest. Nii saabki kasvatada vaid ühe saagi aastas, kui sedagi .
Egiptus on taimekasvatusmaa. Omatarbeks kasvatatakse nisu, riisi, sibulat, oaasides aga ka datlipalmi. Peamise tulu moodustavad siiski suhkruroog ja puuvill . Roogu töötleb suhkrutööstus. Puuvilla seemnetest pressitakse toiduõli. Tänu puuvillale on ka kergetööstus üks egiptuse peamiseid tööstusharusid. ATK on alles kujunemas, selle peamisteks osadeks on väetiste valmistamine, niisutussüsteemide rajamine ja hooldamine, milleta põllumajandus Egiptuses eksisteerida ei saa.
PÕLLUHARIMINE
Kui Niiluse üleujutus oli väike, kasutasid egiptlased põldude niisutamiseks kraave ja kanaleid. Talupojad kasvatasid otra , nisu, puu-ja juurvilja ning lina. Viljalõikajateks olid mehed. Naistel ei lubatud töötada tööriistadega, millel oli lõiketerad, nende ülesandeks oli tuulamine. Viljakasvatamise kõrval pidasid talupojad ka lehmi, lambaid, kitsi, parte ja hanesid.
KOLME AASTAAJA JÕGI
Egiptust nimetati Niiluse anniks, sest sealt sai toitu (kalu), seal kasvas papüürus ja kui Niiluse üle kallaste ujutas, tekkis jõe äärde rammus muda . Jõgi jaotas põllumeeste aasta kolmeks. "Üleujutuste aeg", kui ei tehtud põllutöid, kestis juulist oktoobrini, "tärkamise aeg", kui künti ja külvati, kestis novembrist veebruarini ja "viljakoristuse aeg" märtsist juunini.
MULD : Egiptlased nimetasid Egiptust mustaks ja punaseks maaks , sest Niiluse ääres oli must ja viljakas muld, kuid sellest edasi laius kõrb
Terves Egiptuses ei ole kahjuks võimlaik tegeleda põllumajndusega, sest valdavalt on egiptuses kõrb. Peamiselt tegeldakse suuremate jõgede ääres ( Niilus), sest seal on piisavalt niisgust ja vegetatsiooni periood pikaldasem ja parem!