Huvitavat egiptuse kohta (0)

Niilus
Niilus, jõgi Kirde-Aafrikas, maailma pikim; 6671 km, jõgikond 2 870 000 km². Keskmine vooluhulk Assuanis on 2600 m³/s.Algab Ida- Aafrikast Virunga mägedest Kagera jõena, mis läbib Kioga järve ja suubub Mobutu Sese Seko järve ( end. Alberti järv). Viimasest allavoolu kuni parempoolse lisajõe Aswa suudmeni nimetatakse teda Alberti Niiluseks, edasi vasakpoolse lisajõe Bahr el-Ghazali suudmeni Bahr el-Džebeliks, sellest allavoolu Valgeks Niiluseks ehk Bahr el-Abiadhiks ja pärast parempoolse lisajõe Sinise Niiluse (Bahr el-Azraki) suuet Niiluseks.
Suured lisajõed on ka Atbara ja Sobat. Atbarast suudmeni (2700 km) voolab Niilus ilma ühegi lisajõeta läbi kõrbe, tema org (laius kuni 20 km) moodustab maailma suurima oaasi . Niiluse ülemjooksul on palju jugasid ja kärestikke (Murchison), osa neist on paisutamisega (15 suurt paisu) üle ujutatud (Ripon). Sudaani alal voolab Niilus laias , tugevasti soostunud nõos. Sinise Niiluse suudme ja Assuani vahel on 6 kärestikku ehk katarakti ( neist 2 Nasseri veehoidlast üle ujutatud), edasi kuni suudmeni on jõevool aeglane.
Vahemerre suubudes moodustab suure delta (24 000 km²). Peamised suudmeharud on Rosette ja Damietta. Etioopia (Abessiinia) mägismaa mussoonvihmad põhjustasid varem Niiluse kesk- ja alamjooksul üleujutusi (juunist – oktoobrini, veetaseme tõus 6-7 meetrit), nüüdisajal reguleerib Niiluse veetaset Assuaani lähedale rajatud hüdrosõlm. Deltast lähtub mitu mageveekanalit (Suessi kanali piirkonda, Faijumi oaasi ja Aleksandriasse).
Peamised püügikalad on niiluse ahven, niiluse hulkuim, vesihunt ja hammaskarp. Kõrgpaisude ja suurte veehoidlate rajamine on Niiluse režiimis põhjustatud olulisi, kuid soovimatuid : viljakas muda settib eeskätt veekogu põhja, seepärast väheneb toitaine - ja hapnikusisaldus . Niiluse alamjooksu org (laius15-20 km) on vanimaid inimasutus ja kultuuripiirkondi (niisutusmaaviljelus) ning ka nüüdisajal tihedasti asustatud (97% Egiptuse rahavastikust).
Juunikuus Niiluse ülemjooksul alanud troopilised vihmasajud tõid kaasa rohkesti muda, mis sadestus üleujutatud aladele . Põldudele sadestununa oli see väga viljakas ning pehme. Seetõttu oli põldusid võimalik harida väga lihtsate vahenditega, kas kõpla või kerge puuadraga. Üleujutus kestis tavaliselt novembrini, siis algas külviaeg. Kui seeme külvatud, aeti põldudele lambad , kitsed ja sead, kes terad mulda trampisid. Kui valminud vili lõigatud, laotati viljavihud kõvakstambitud muld - või saviplatsile ning lasti härjad neid tallama, kuni terad käes. Egiptlased kasvatasid teraviljadest nisu ja otra. Lisaks neile veel juur - ja puuvilju ning viinamarju.
Egiptust on tihti kutsutud Niiluse anniks, sest just selle, maailma pikima , jõe tõttu on Egiptus olnud heal järjel. Samuti oli Niilus ka tähtsaim liiklus - ja kaubatee. Lõunasse sõites oli paat alati täispurjes, põhja siirduti aga alla lastud purjega. Ka oma pesu pesti Niiluses. See tegevus oli Vanas-Egiptuses aga usaldatud meestele, oli ju oht langeda krokodilli saagiks . Egiptlaste põhitoiduks oli kala, mida püüti kas harpuuni, kahva või hoopis papüüruse kiududest valmistatud võrguga. Papüürus, mis kasvas jõe soistel kallastel koos lootosega, oli ka materjaliks paatide meisterdamisel. Just need soised alad olid lindude meelispaigaks.
Igal aastal toitsid mägede tulvaveed Niiluse lisajõgesid, mis põhjustas üleujutuse. Jõgi oli aga ka oluline aastaaegade määramisel. Esimene aastaaeg kestis märtsist juunini , mida nimetati põuaperioodiks või viljakoristusajaks. Liiv tungi majadesse, riietesse ja krigises hamba all. Teine aastaaeg(juulist oktoobrini) oli üleujutuste aeg. Ilma jahenes. Puhta vee ja aeglase jooksuga jõest sai kiirevooluline, algul rohekassogase hiljem mudast punase veega jõgi. Egiptus kattus rohelusega. Peeti pidusid, koguti vett veehoidlatesse ning tehti ettevalmistusi põllutööks. Kolmas aastaaeg kestis novembrist veebruarini. Seda nimetati tärkamisajaks. Külvati vilja, pidevalt tuli hoolt kanda niisutussüsteemide eest. Ühe hektari niisutamiseks kulus päevas umbes 3000 ämbrit vett.
Müüdis Osirisest peegeldusid fantastilisel kujul põhilised põlluharimistsüklid. Viljakoristus- ehk põuaperiood – Osirise surm, külvitööd pärast üleujutust – Osiris maetakse ning tärkamisaeg – Osiris tõuseb taas ellu.
Niiluse and
Mõne kuu järel algas kogu maal rõhuv palavus , mis kestis 72 päeva. Niilus muutus poole kitsamaks tavalisest . Tema laisad ja sogased vood näisid vaevu liikuvat keset pori ja kõntsa. Kõrvest puhuvad soojad tuuled tõid kaasa palju tuiskliiva ja tolmu. Taimede lehed kattusid halli tolmuga nii paksult, et kaugemalt ei võidud eraldada aedu tühjadest ja lõhkikuivanud pinnaga põldudest. Lõpuks ometi pöördus tuul, hakates puhuma põhjast, ning ilmad muutusid pisut jahedamaks. Merelt tulevad tuuled olid isegi nii ägedad, et nad puhusid tolmu taimedelt - puud muutusid jälle roheliseks, aga rohi jäi endiselt koltunuks ja kuivanuks.
     Siis ühel päeval saabus Lõuna-Egiptusest kauaoodatud teade Niiluse tõusu algusest. Inimesed nüüd enam muust ei huvitunudki kui veeseisumõõtjast ehk Niiluse mõõtjast. Niiluse mõõtja on jõega ühenduses olev kiviseintega kaev, mille siseseintele märgitud kriipsude ja numbrite järgi arvestatakse veeseisu kõrgust. Kõik ootasid põnevusega, millal veetõusu hakkab tundma ka Memfise läheduses. Tervitamisel ei küsinud talunikud teineteiselt: "Kuidas käsi käib?" vaid "Kas juba tõuseb?" "kui kõrgel on vesi?" Ning siis ühel päeval teadiski kogu küla, et jõepind on kämbla võrra kerkinud .
     Niiluse tõusu esimestel päevadel muutus jõevee maik läägeks ja eriti soojaks . Jõe harilikult sinakas värv kadus . Niilus muutus roheliseks ning tema vool näis kaetud otsekui liimise kilega . Selle esimese Niiluse värvimuutumise kohta oli egiptlastel palju seletusi . Kõige lihtsam neist oli see, mida üks paljurännanud kaupmees oli andnud Nebtile. Lugu olevat järgmine: Iga aasta, pärast Niiluse tagasivajumist oma kallaste vahele, jäävad Lõuna-Nuubias maapinnale määratu suured veeloigud. Ütlemata kuum päike kõrvetab neid, tolm langeb neisse , paksu korrana lokkavad nende peal igasugused veekasvud. Kui nüüd Niilus uuesti Lõuna-Nuubias üle kallaste tõuseb1, siis võtab ta kaasa need hiiglaloigud, mis teevadki Niiluse vee roheliseks ja ta maigu läägeks.
     Niilus tõusis ja tõusis. Juba oli ta kerkinud küünraid. Kõik juubeldasid, kui korraks õige kitsaks jäänud jõgi tõusis juba üle kallaste.
     "Isise2 pisar kukkus Niilusesse ning sellest hakkas tõusma püha jõgi," ütlesid vagad egiptlased. Kogu maa pühitses seda "pisara ööd". Tuhanded lampidega valgustatud paadid ja laevad kõikusid suure jõe aeglastel voogudel. Nende arvutud tuled helkisid vastu tumedas jõesügavuses kesk lootosõisi ning tähtede peegeldusi. Teiste paatide ja laevade hulgas oli ka vaarao toreduslaev. See oli eriti pidulikult valgustatud ning kaunite vaipadega ehitud. "Hea Jumal"3 rõõmutses ühes oma rahvaga.
     Templiõuedest helkis taeva poole tulekuma ja tõusid suitsusambad. Siin tõid preestrid tänuohvriks Isisele veiseid ning antiloope ja palusid Niilust ennast, kes ka öeldi olevat Jumal, et tõuseks parajale kõrgusele. Egiptlased teadsid väga hästi, et Kêmis tuleb ikaldus, kui vesi Memfise Niiluse mõõtja järgi ei tõuse üle 10 küünra või kui ta tõuseb palju enam kui 16 küünart. Mõlemal juhul ei jätnud Niilus põldudele küllalt rammutavat kõntsa.
     Ikka ja ikka tõusva Niiluse vesi muutus ühel ööl rohelisest veripunaseks, vee maik aga jäi endiselt värskeks. Punase värvi põhjuseks oli tark kaupmees öelnud olevat vees leiduva savi, mille üle kallaste tõusnud vool võtab lõuna poolt endaga kaasa.
     Kogu Egiptus näis nüüd muutuvat hiiglajärveks. Suure vulina ja kohinaga võitis tõusev jõgi takistusi, voolas kohtadesse , mis olid varemini kaitstud kõrgemate maaosade taha. Kauemaks ajaks jäi Egiptus üleujutatuks. Nagu saared ulatusid külad ja linnad välja veest, sest inimeste elamud asetsesid ikka kunstlikel või loomulikel kõrgendikel. Liiklemine külade vahel toimus lootsikute abil.
PÜRAMIIDID
Egiptuse püramiidid kuuluvad antiikaja seitsme maailmaime hulka. Umbes kakstuhat kuussada aastat e.Kr ehitati Egiptuses Gizas kolm püramiidi- Cheopsi , Hafre ja Menkaure, mis olid loodud kolmele Egiptuse kuningale . Neist suurim, valmistatud enam kui kahest miljonist tohutu suurest lubjakivitahukast. Selle ehitamiseks kulus saja tuhande orja tööjõudu ning aega kulus umbes kakskümmend aastat. Selle ajaga ehitati Cheopsi püramiid 147 meetri kõrguseks, mis on kõrgem kui Tallinnas Oleviste kiriku torn.
Püramiidide kõrvale püstitati suur kivikuju- sfinks. See nägi välja nagu lamav inimesenäoline lõvi. On võimalik, et see püstitati surnud vaaraode valvuriks.
Egiptlased uskusid surmale järgnevat igavest elu. Surnud palsameeriti ja neile pandi kaasa kõik eluks vajalik. Vaaraode hauakambrid olid püramiidid. Esimesed püramiidid olid tehtud astmelisteks. Inimesed uskusid, et vaarao hing ronib mööda astmeid püramiidide tippu ja ühinevad seal päikesejumalaga. Hiljem hakati ehitama siledate külgedega. Püramiidid laoti suurtest kiviplokkidest. Ehitamine kestis tavaliselt peaaegu kogu vaarao valitsemisaja. Selleks käsutati kohale mitmeid tuhandeid inimesi. See oli rahvale raske koorem , kuid vaaraode käske pidi täitma. Hiljem otsustasid vaaraod loobuda hiigelpüramiidide ehitamisest ning lasksid endale ehitada tagasihoidlikumad hauakambrid.
Püramiide rööviti sageli, kuna vaaraode hauakambrites oli igasuguseid rikkusi, mis olid röövlitele ahvatlevaks saagiks. Seetõttu hakati vaaraosi matma salajastesse haudadesse Kuningate orus, mida valvati ööl kui ka päeval. Kuid teadlased on leidnud vaid ainult ühe puutumatuna vaarao, Tutanhamoni haua. Seal oli palju kullast , hõbedast ja vääriskividest ehteid ja luksusesemeid.
Cheopsi püramiidi
Sarkofaag Chephreni
 
 
 
 
 
 
Templid
Jumalate auks püstitasid egiptlased templid. Suure ja uhke värava kaudu pääses templi nelinurksele sammastega piiratud siseõuele. Sealt edasi võis siseneda suurde sammasaali. Selle taga asuvasse kõige pühamasse ruumi võiksid minna aga ainult preestrid. Templi juurde kuulusid ka panipaigad jumalate toodud annetuste hoidmiseks.
Sekhmet
Ptahi kultuse peakeskus oli Memphis , kus asusid ka Sekhmeti Hathor , Iemhetepi ning Ra templid. Ptahi naiskaaslane oli Sekhmet ; nad olid Nefertemi vanemad . Hiljem samastati Sekhmetit Hathori esinemisvormidega. Tal oli emalõvi pea , ning võib öelda , et ta oli Bastiga samasuguses suguluses nagu Nephys Isisega . Ta kehastas päikesekiirte ohjeldamatut ja hävitavat lõõma. Üks tema nimesid oli ka Nesert, s.t. „ leek “.
Seitse tarka
Aeg ajalt leiame Ptahi olendite seltsis , keda hüütakse jumalanna Mehurti seitsmeks Targaks . Jumalanna Mehurti on viimati mainitute ema . Väidetakse, et nad ilmusid veest, Ra silma pupillist, võtsid seitsme kulli kuju , lendasid kõrgusse ning asusid koos Thothiga teadmiste ja kirjatähtede üle valitsema. Ptah , olles ülemarhitekt ja demiurg ning viies ellu Thothi ja tema abiliste plaane , sai osa nende kõikide atribuutidest , nagu ka naissoost kaaslane Sekhmet.
Nefertem
Nefertem oli kas Ptahi ja Skhemeti või Phati ja Basti poeg. Teda on joonistatud kui suletuttidega kroonitud meest , kes mõnikord seisab ka lõvi seljas . Mõnedel maalidel on tal lõvi pea ning muumia keha . Varastel aegadel sümboliseeris teda lootoseõis . Ta oli kolmas liige Memphise triaadis , mis koosnes temast , Ptahist ja Sekhmetist . Tema atribuudid on kõike muud kui selgelt määratletud, kuid tõenäoliselt on tema näol tegemist noore Temiga , tõusva päikese jumalaga . Võib-olla sümboliseeris teda lootos seetõttu, et egiptlastele näis, nagu tõuseks päike deltapiirkonnas selle taime kasvualalt. Hilisemates tekstides samastatakse teda terve hulga jumalatega , kes kõik näivad olevat Horose või Thothi esinemisvormid .
Püha põrnikas
Ra esinemisvormi Heperat kujutatakse tavaliselt põrnikat peas kandva inimesena . Põrnikakummardamine oli Egiptuses juba iidsetel aegadel levinud, ning tuleb nentida , et see segunes Ra kultusega preestrite mõjutusel. Kui skarabeus on oma munad Egiptuse liiva munenud, veeretab ta need väikese sõnnikupalli sisse, mille ta seejärel tagajalgade abil liiva sisse varem valmiskaevatud auku lükkab, kus munad päikesekiirte all kooruvad . Põrnika tegevus meenutas vanadele egiptlastele
päikese veeremist üle taevakaare, mis tõttu skarabeus sümboliseeris tõusvat valgusallikat Heperat .
Heperat oli üsnagi tähtis jumalus , sest teda hüüti jumalate loojaks ja isaks . Mõnes mõttes nähti teda ka ülestõusmise kehastust kuivõrd tema sümboliks oli elualgeid sisaldav kera , ning kuna tõusev päike näis väga järjekindlalt hommikust hommikusse ööhauast tõusvat . Egiptuse muumiate juurest leitud skarabeused kehastasid seda ülestõusmislootust ning neid avastatud juba neljanda dünastia ajast pärinevad haudadest .
Kasutatud kirjandus

http://www.miksike.ee/lisa/6klass/2maaime/egipt4.ht m

http://www.miksike.ee/referaadid/paigad.ht m

http://www.miksike.ee/referaadid/pyramiidid-ht m

http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/egiptus/index.ht m

http://www.paideyd.ee/kunstiajalugu/egiptus/index.html

http://hot.ee/ajaloost/text/vanaida/niilus.ht m

http://www.vabrik.ee/helgitamm/niilus.html

Lewis Spenice „Egiptuse müüdid ja legendid “.2002

Mait Kõiv „Vanaaeg“. 1994
Sissejuhatus
Egiptus on nii huvitava ajalooga riik, et oli väga raske ülesanne valida välja mõned asjad, millest kirjutada. Lugesin Lewis Spence’i raamatust „Egiptuse müüdid ja legendid“ palju huvitavat Egiptuse kohta. Eriti meeldis mulle lugeda egiptlaste tavaelust. Kuidas nad riietusid ja kuidas koolis käisid.
Oma referaadis kirjutan pikemalt Niiluse jõest, sest Niilus oli kogu elurütmi kujundajaks Egiptuses. Temast sõltusid nii kaupmehed kui talupojad, rikkad ja vaesed.Toon ära ka legendi Niiluse kohta.
Pikemalt peatun ka püramiididel ja templitel . Egiptlaste elu oli väga tihedalt seotud legendide ja jumalatega. Veidi räägin oma töös ka tähtsamatest jumalatest.
Eraldi peatüki kirjutan pühast putukast skarabeusest. Tema on mulle meelde jäänud põnevusfilmist „Muumia“, mis rääkis vapratest aardeotsijatest.
Egiptusesse tahaksin ka ise kunagi reisida. Siis näeksin ise oma silmaga seda huvitava ajalooga kaunist maad.