Eesti iseseisvuse taastamine (0)

Eesti iseseisvuse taastamine
1987-1992
Iseseisvuse taastamise eeldused -
1) Sotsialistliku (ehk kommunistliku) maailmasüsteemi kriis ja sellega seotud majanduslangus , mis ilmnes juba 1980. aastate alguses.
2) NSV Liidu rahvusvahelise positsiooni nõrgenemine (edutu Afganistani sõda, kontrolli nõrgenemine Ida-Euroopas)
3) võidurelvastumise kiirendamine lääneriikide poolt (tähesõdade programmid USAs jne.)
4) NSV Liidu majanduskasvu takistamine lääneriikide poolt (alandati naftahindu, majandusblokaad jne.) kõige selle tulemusel oli NSV Liit minemas pankrotti .
5) Mihhail Gorbatšovi võimuletulek märtsis 1985 (Gorbatšov mõistis uuenduste vajalikkust)
6) Läbikukkunud perestroikapoliitika, see ei uuendanud sotsialistlikku ühiskonda vaid viis impeeriumi lagunemiseni.
7) tagurlike jõudude riigipöördekatse NSV Liidus augustis 1991, mis andis impeeriumi väikerahvastele võimaluse omariikluse taastamiseks.
Fosforiidikampaania - 1986.aasta lõpul avalikustati Moskva keskametkondade kava rajada Eestisse uus fosforiidikaevandus. Rahvas tunnetas ühtekuuluvuse jõudu ning sundis protestiga (nn fosforiidikampaania) ametkondi kaevanduse rajamisest loobuma.
Hirvepargi miiting - 1987. aasta augustis loodi esimene poliitiline ühendus: Molotovi-Ribbentropi pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG) eesmärgiga tuua päevavalgele 1939.aasta Hitleri-Stalini sobingu tõeline sisu ja selle tagajärjed Baltimaadele. Selleks korraldati MRP-AEG eestvedamisel 23.augustil Tallinnas Hirvepargis poliitiline meeleavaldus. Hirvepargi miiting etendas olulist rolli ühiskonna edasisel organiseerumisel ja politiseerumisel.
IME ettepanek - ametlikust majanduspoliitikast sõltumatult hakati Eestis välja töötama Isemajandava Eesti (IME) majandusprogrammi. IME aluseks oli 1987. aasta septembris ajakirjanduses avaldatud nelja mehe (Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar , Mikk Titma ) ettepanek kogu Eesti viimisest täielikule isemajandamisele. IME kaugemaks sihiks oli Eesti eraldamine üleliidulisest majanduskompleksist, üleminek turumajandusele ning oma eelarve ja rahasüsteem. IME leidis ühiskonnas laialdase heakskiidu ning pani aluse ulatuslike majandusreformide kava koostamisele. Järk-järgult tunnistas isemajandamise põhimõtteid ka tollane Eesti NSV valitsus, osaliselt Moskva. Mitmed IME põhimõtted rakendati ellu. Kokkuvõttes oli majandusuuenduste eesmärgiks käsumajanduse lammutamine ning erasektorile soodsamate majandamistingimuste loomine. Kuid side liidulise majandussüsteemiga takistas põhjalikumate reformide teostamist. Senise majandusmudeli osaline lammutamine põhjustas majandusliku languse, millega kaasnesid hinnatõus ja inflatsioon. Ühiskonnas kasvasid sotsiaalsed pinged, mida süvendasid toidutalongid, ostutšekid, pikad järjekorrad ning väljamaksmata palgad ja pensionid.
Eesti Muinsuskaitse Selts – 1987.lõpul loodi esimene demokraatlikele põhimõtetele tuginev massiorganisatsioon - Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS).
Loomeliitude ühispleenum – 1988. aasta aprilli algul toimus loominguliste liitude ühispleenum, millega ühiskonna uuenemisprotsessi lülitusid haritlased. Pleenumil pöörati tähelepanu rahvuskultuuri olukorrale ning avaldati rahulolematust tollase Eesti NSV juhtkonna tegevuse üle. Pleenumi nõudmisi toetas lai avalikkus .
Rahvarinde loomine – 1988. a aprilli keskel esitati üleskutse moodustada Eestimaa Rahvarinne perestroika toetuseks (Rahvarinne- RR). Lühikese ajaga kujunes Rahvarinne kõige suuremaks rahvaliikumiseks. 1988.aasta aprillis toimunud muinsuskaitsepäevadel toodi esimest korda avalikkuse ette sinimustvalge rahvuslipp .
Laulev revolutsioon –
Ühiskonna politiseerumine ( ERSP, RR, Interrinne ) – 1988.aastal moodustati esimese poliitilise erakonnana Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP). 1988.aasta suvel moodustasid suurte üleliiduliste tehaste juhid Eesti NSV Töötajate Internatsionaalse Liikumise (Interliikumine) ning sügisel Töökollektiivide Ühendnõukogu. Nende organisatsioonide toetajaskond pidas Eestit Nõukogude impeeriumi lahutamatuks osaks. Terava kriitika alla võeti koostatavad keele-ja kodakondsusseadused.
Suveräänsusdeklaratsioon –
Kodanike Komiteede liikumine ja Eesti Kongress – 1989. aasta jaanuaris võeti vastu keeleseadus, millega eesti keelele anti riigikeele staatus. Mõne aja möödudes kuulutati 24. veebruar iseseisvuspäevaks. Pika Hermani tornis heisati sinimustvalge rahvuslipp. Sisepoliitilises elus aga tähistas 1989.aasta erinevate poliitiliste jõudude erimeelsuste süvenemist. Iseloomulikuks jooneks oli rahvuslike jõudude tugevnemine. Taastatud iseseisvuspäeval pandi alus kodanike komiteede liikumisele, mille eesmärgiks oli Eesti iseseisvuse taastamine juriidilise järjepidevuse alusel. Kõiki Eesti Vabariigi kodanikke kutsuti üles end registreerima, et valida hiljem esindusorgan - Eesti Kongress. Valimised toimusid 1990.aasta veebruaris ning nendel osalesid ka väliseestlased ning 34 000 Eestis elavate teiste rahvuste esindajat. Esialgu kodanike komiteeede liikumisse eitavalt suhtunud Rahvarinne ja EKP võtsid samuti valimistest osa. Eesti Kongressi esimene istung toimus 1990.aasta märtsis. Seal kinnitati tegevuskava, mis nägi ette läbirääkimiste alustamist lääneriikide ja Nõukogude Liiduga, et lõpetada okupatsioon ja taastada omariiklus . Kongressi liikmetest valiti Eesti Komitee, mille esimeheks sai Tunne Kelam.
Balti kett – 23. augustil 1989 kell 19 moodustasid kuni 2 miljonit eestlast, lätlast ja leedulast üksteisel käest kinni hoides 15 minutiks inimketi, mis ulatus Tallinnast Vilniuseni. Balti keti pikkuseks oli umbes 600 km. Balti ketiga meenutati 50 aasta möödumist Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokolli allakirjutamisest, mis avas Nõukogude Liidule tee Balti riikide okupeerimiseks. Balti kett sümboliseeris Eesti, Läti ja Leedu rahvaste solidaarsust võitluses suurema sõltumatuse nimel ja ühtlasi meenutas maailmale Balti riikide iseseisvuse hävitamist Saksamaa ja NSV Liidu salakokkuleppe tulemusena. Balti keti algatasid Balti Nõukogu, Eesti Rahvarinne, Läti Tautas Fronte ja Leedu Sajūdis. Eestis oli Balti kett üks laulva revolutsiooni kulminatsioonipunktidest. Tegemist oli hinnanguliselt ühe suurema poliitilise massimeeleavaldusega maailma ajaloos.
Üleminekuperiood – 30.märtsil 1990.aastal võttis Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust staatusest. Sellega kuulutati välja üleminekuperiood, mis pidi lõppema omariikluse taastamisega. mais taastati Eesti Vabariigi nimetus, lõpetati Eesti NSV sümbolite (hümn, lipp , vapp ) kasutamine. Eesti Vabariigis pidid kehtima üksnes vabariigi enda seadused. Kuid loodetud koostööd Eesti Komitee, Ülemnõukogu ja valitsuse vahel ei kujunenud. Samal ajal tugevnes impeeriumimeelsete jõudude surve. Moskvast ähvardati majandusblokaadiga ning kohalik Interliikumine organiseeris poliitilisi miitinguid ja streike.
Omariikluse taastamine – Erinevate poliitiliste jõudude kokkuleppe alusel võttis Ülemnõukogu 20.augustil 1991.aastal vastu "Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest". Peagi tunnistasid Eesti iseseisvust teised riigid. Eesti Vabariik oli taas maailma poliitilisel kaardil kui iseseisev ja suveräänne riik.
Põhiseaduse vastuvõtmine – 1980ndate lõpul alanud vabanemise tulemusena kuulutati Eesti iseseisvus 20.08.1991 taastatuks. Uus põhiseadus kiideti heaks 28.06.1992 toimunud rahvahääletusel ja jõustus 3.07.1992. Põhiseadus sätestab kodakondsuse alused ning põhiõigused, samuti riigikeelena eesti keele.
Rahareform ja üleminek turumajandusele – rahareform viidi läbi 20. kuni 22. juunil 1992 ilma üleminekuvääringuta. Kiire vahetus õigustas end, sest juba mõne aasta möödudes hakkas Eesti majandus elavnema ning ruttu suudeti orienteeruda ümber käsumajanduselt turumajandusele.
Põhiseaduslike institutsioonide taastamine (Riigikogu valimised, presidendivalimised ,valisuse moodustamine) –
Eesti Vabariik rahvusvahelisel areenil (tunnustamine,vastuvõtt ÜRO-sse, välispoliitilised probleemid) –
Mihhail Gorbatšov – Nõukogude Liidu viimane riigipea, perestroikapoliitika looja
Boriss Jeltsin – Venemaa Föderatsiooni esimene president .
Tunne Kelam – Eesti Kongressi liige, esimees.
Mart Laar – Eesti Kongressi liige
Lennart Meri – Tegutses Eestimaa Rahvarindes ja Eesti Muinsuskaitse Seltsis
Ülo Nugis – NSVL Ülemnõukogu liige 1989–1991, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1990–1992 saadik ja juhataja, Eesti Kongressi liige 1990–1992, Eesti Komitee liige 1990–1992
Lagle Parek – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaliige ning esimees. Oli Eesti Kongressi liige.
Arnold Rüütel –
Edgar Savisaar – Isemajandava Eesti liige
Karl Vaino – Eesti NSV parteijuht
Trivimi Velliste –
Vaino Väljas –