Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Essee ajalooline romaan (0)

1 Hindamata
Punktid
 
Säutsu twitteris

ESSEE
AJALOOLINE ROMAAN
Romaani sünniajaks peetakse üldiselt aastat 1605, mil ilmus selline suurepärane teos nagu „Don Quijote ”. Selle teose autoriks on Miguel de Cervantes Saavedra. Romaani traditsioon tänapäevasel kujul on siiski vaid paari sajandi vanune. Romaan muutus elujõuliseks 18. sajandi algul, kui oli tekkinud laialdane keskklassist lugejaskond ning kirjandusteosest sai müügiobjekt. Daniel Defoe romaan „ Robinson Crusoe” (1719) juhatab romaani võidukäigule.
Ajaloolise romaani rajajaks aga peetakse šoti- inglise kirjanikku Walter Scotti ( 1771 -1832). Scott oli omal ajal väga tuntud. Temast alates algas ajaloolise romaani võidukäik laia lugemispubliku seas. 1814 . aastal ilmus anonüümselt esikromaan „ Waverley ” ning sellega oligi alus pandud ajaloolisele romaanile euroopa kirjanduses. Scott vabastas romaanižanri 18. sajandi romaanile omasest moraliseerimisest ning ühendas oma teostes realistliku taustakirjelduse põneva, ajaloolises ümbruses eriti köitva romantilise seiklusega. Temaatikalt on Scotti romaane jagatud kahte tsüklisse. Esiteks Shotimaa minevikku käsitlevad teosed, nn Waverley- romaanid . Teiseks aga on inglise- tsükkel, millesse kuulub ka Scotti üks tuntumaid romaane „ Ivanhoe ” (1819). Scotti mõjul vallandus terve ajalooliste romaanide laine paljude maade kirjanduses. Scott ja tema looming oli vahetuks eeskujuks mitmetele kaasaegsetele kirjanikele, nagu näiteks Victor Hugo. Küllap oli Scott ka eeskujuks nii mõnelegi ajaloolist romaani viljelevale eesti kirjanikule.
Esimeseks sellelaadseks katsetuseks oli Jaak Järve „Vallimäe neitsi” (1885). Siiski oli kõige esimene ajalooainelise loo kirjutajaks Eduard Bornhöhe, kelle „Tasujat” (1810) ei saa lihtsalt romaaniks nimetada. „ Tasuja ” vaimu kannab Bornhöhe teinegi ajalooline jutustus- „Villu võitlused” (1890). Seiklusromaani nimetust kannab „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad” (1893). Bornhöhe kõrval teiseks meheks, kes seikluslik-põneva juhtumusromaani võimalusi ning võtteid ajaloolisel ainestikul agarasti rakendama asus, oli Andres Saal . Tema toodangus olid kesksel kohal teosed „ Vambola ” (1889), „Aita” (1891) ja „ Leili ” (1893). Uue sajandi algul valminud ja ilmunud Vilde ajalooline triloogia tähendas aga juba eesti ajaloolise romaani edasiminekut mitme pika sammu võrra. Kirjanik toonitas pärast teostekolmiku lõpetamist poleemikas arvustajatega, et kõige iseloomustavam pole siin mitte ajalooline ainestik, vaid asjaolu, et tegemist on sotsiaalsete romaanidega. Tõeliselt ajaloolisteks on romaanid ( „ Mahtra sõda, „Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid”, „ Prohvet Maltsvet) saanud palju hiljem, järelpõlvede jaoks. Tuntud ja teatud on eestlastele Vilde ja teiste juba mainitud eesti ajalooliste romaanide autorite kõrval veel Mait Metsanurk („Ümera jõel”), Karl Ristikivi ning eriti just Jaan Kross . Samuti on veel ajaloolistel ainetel romaane kirjutanud August Mälk („Surnud majad”), Karl August Hindrey („Urmas ja Merike ”),ning Enn Kippel („Meelis”).
Enn Kippel sai oma ajalooliste romaanidega kohe eriti populaarseks. Mait Metsanurk aga sai 1935. aastal riigivanema auhinna ajaloolise teose „Ümera jõel „ eest. Nii Kippeli ajaloolised romaanid kui ka Metsanurga „Ümera jõel” tekitasid tol hetkel ajalooliste romaanide tulva. Ajalooline romaan 1930. aastate kontekstis asub loogiliselt loomulikul kohal. Siis oli päevakorral rahvusliku identiteedi kinnitamine. Sellisena oli ajalooline romaan üks osa ideoloogiast, kuhu kuulusid ka kodu kaunistamine, kodutütarde ja noorkotkaste liikumine jne. 1934. aasta riigipöördega kaasnenud „mahe diktatuur”, aga ka juba enne seda valitsenud meeleolud soosisid romantilist tüüpi tugevalt ideoloogilist kirjandust mitte ainult Eestis, vaid ka mujal Euroopas.
Rahvusromantilist ja kohati ka ideoloogilise maiguga ajaloolist kirjandust viljeleti juba 19.
2
sajandi lõpuaastail. Viljelejaiks olid juba eelpool mainitud Jaak Järv, Eduard Bornhöhe, Andres Saal, Eduard Vilde ning mitmed teised noil aastail populaarsed kirjanikud . 20. sajandi populaarsemad ajalooliste romaanide kirjutajaid Karl Ristikivi ja Jaan Kross kirjutasid juba ideoloogiavabalt. Kross ja Ristikivi ei tegelenud ajaloo kaudu tõe otsingutega või rahvamasside mõjutamisega. Vähemalt teadlikult mitte.
Ristikivi ajaloolistele romaanidele on tunnuslikuks erinevate sündmuste ja seikade mitmekesisus. Tundub, et Ristikivi on nautinud oma ajalooliste romaanide kirjutamist. Tema ajalooliste romaanide kirjutamise eesmärgiks pole olnud tegelaspsühholoogiaga tegelemine. Ristikivi käsitluses avaldub kogu olemine juhuse kaudu. Juhuse toomisega romaanidesse näitab Ristikivi huvi puudust põhjuse ja tagajärje vastu. Ristikivi ajaloolistes romaanides näeme alati inimeste heitlust iseenda, oma keskkonna ja oma saatusega. Hea näide on siin romaan „Mõrsjaliniku” naispeategelane Katarina . Siiski on ilmne, et Ristikivi püüab teadlikult vältida sotsiologiseerivat ühekülgsust ja lihtsustamist, nagu teeksid aeg ja olud inimesest selle või teise. Õiglusetust, ebavõrdsust ja kõike sellega seoses olevat tõepäraselt esile tuues teeb ta ometi selgesti tajutavaks oma suhtumise . Suhtumist toimuvasse, tegelase käitumisse, tema taotlustesse näitab pigem kujutuse värving kui otsehinnang. Kuigi võib ka olla, et neid hinnanguid kiputakse vägisi otsima , et neid ei pruugigi olla tegelikult, vähemalt teadlikult pole neid romaani sisse pikitud, ka varjatud kujul mitte. Üks on kindel, et Ristikivi tundub olevat oma ajalooliste raamatute kirjutamisel nagu mingist painest vabanenud. Ajaloolise ainese varjus oli tõenäoliselt hea end vabalt tunda.
Ajaloolise ainese taha pugesid enamik eesti ajaloolise romaani viljelejaist, seda aga erinevatel põhjustel. Kirjanikud ajasid ajaloo varjus igaüks oma asja. 19. sajandil kirjutanud püüdsid oma ajalooliste teoste kaudu avada eestlastele nende ajalugu ning selle kaudu mõjustada rahvahulki tegutsema olevikus enda heaolu tõstmise suunas. Andres Saal jäi tollal mingite poliitiliste intriigide tõttu siiski kubernerile ja siseministrile silma ning seega ka tsensuur edaspidi (1893.aastast alates) ajaloolised jutustused ukse taha jättis.
20. sajandi alguses saab kõigele vaatamata ilmavalgust Eduard Vilde ajalooline triloogia, mis algselt hakkab ilmuma tükkhaaval ajalehe veergudel. Oli ju Vilde ajakirjanikuna tegev(1) ning selline käik oli täiesti loomulik lähenemine asjale. Vilde arvates oli ajalooga tegelemine paratamatu, sest tsaristlikust tsensuurist olenevalt olevikku paljastada ei saanud, seega tuli paljastada olevikku mineviku kaudu. Vilde oli loomult sotsiaalkriitiline kirjanik ning tema triloogiat võibki nimetada sotsiaalkriitiliseks kirjanduseks.
Kindlasti ei saa Vildet kõrvutada Saali, Järve ega Bornhöhega, kelle ajaloolised teosed olid pigem ajaloolis- romantilised seiklusjutud. Vilde aga ei rõhunud romantikale ega seikluslikkusele. Vilde ajalooline triloogia oli tollases hetkes eesti kirjanduse senise arengu väljapaistvamaid saavutusi, ja seda nii kunstilise kandvuse, ainekäsituse kui ka karakterikujutuse poolest. Triloogia oluliseks väärtuseks sai rahva vabadusiha esiletoomine .
  • Kui ebasoodsates tingimustes pidi Vilde ajakirjanikuna oma teoseid kirjutama, sellest vestab ta ise aastate pärast nördimusega järgmist: „Suurem osa minu romaane ja novelle on öösiti kirjutatud, ja pealegi nõnda, et täna öösel kirjutatud järk homme ilmuva lehe joonealust pidi täitma. (.Mihkla, K., lk 227)
    3
    Rahva vabadusihast otseselt ei kirjutanud ei Ristikivi ega ka Kross, kuigi põhjust ju oleks olnud. Ristikivi pöördus ajaloolise romaani poole tol hetkel, kui pagulases hakati leppima sellega, et Eestisse enam tagasi pöörduda ei saa, ja ega keegi tõesti ei taha lõpmatuseni lugeda raamatuid, mis on seotud kodumaaigatsusega ning üle
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Essee ajalooline romaan #1 Essee ajalooline romaan #2 Essee ajalooline romaan #3 Essee ajalooline romaan #4 Essee ajalooline romaan #5 Essee ajalooline romaan #6 Essee ajalooline romaan #7 Essee ajalooline romaan #8 Essee ajalooline romaan #9 Essee ajalooline romaan #10 Essee ajalooline romaan #11 Essee ajalooline romaan #12 Essee ajalooline romaan #13 Essee ajalooline romaan #14
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 14 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-07-15 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 9 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor riibik16 Õppematerjali autor

    Mõisted


    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    82
    doc
    KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017
    62
    docx
    Kirjanduse lõppueksami materjalid
    112
    doc
    12-klassi kirjanduse lõpueksami koolieksami piletite põhjalikud vastused
    99
    doc
    11-klassi kirjanduse eksami konspekt- raamatu kokkuvõtted
    58
    doc
    Kirjanduse eksam
    41
    doc
    Maailmakirjandus
    69
    doc
    Suuline exam
    53
    doc
    Kirjanduse eksam 10 klass



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun