Essee ajalooline romaan (0)

ESSEE
AJALOOLINE ROMAAN
Romaani sünniajaks peetakse üldiselt aastat 1605, mil ilmus selline suurepärane teos nagu „Don Quijote ”. Selle teose autoriks on Miguel de Cervantes Saavedra. Romaani traditsioon tänapäevasel kujul on siiski vaid paari sajandi vanune. Romaan muutus elujõuliseks 18. sajandi algul, kui oli tekkinud laialdane keskklassist lugejaskond ning kirjandusteosest sai müügiobjekt. Daniel Defoe romaan „ Robinson Crusoe” (1719) juhatab romaani võidukäigule.
Ajaloolise romaani rajajaks aga peetakse šoti- inglise kirjanikku Walter Scotti ( 1771 -1832). Scott oli omal ajal väga tuntud. Temast alates algas ajaloolise romaani võidukäik laia lugemispubliku seas. 1814 . aastal ilmus anonüümselt esikromaan „ Waverley ” ning sellega oligi alus pandud ajaloolisele romaanile euroopa kirjanduses. Scott vabastas romaanižanri 18. sajandi romaanile omasest moraliseerimisest ning ühendas oma teostes realistliku taustakirjelduse põneva, ajaloolises ümbruses eriti köitva romantilise seiklusega. Temaatikalt on Scotti romaane jagatud kahte tsüklisse. Esiteks Shotimaa minevikku käsitlevad teosed, nn Waverley- romaanid . Teiseks aga on inglise- tsükkel, millesse kuulub ka Scotti üks tuntumaid romaane „ Ivanhoe ” (1819). Scotti mõjul vallandus terve ajalooliste romaanide laine paljude maade kirjanduses. Scott ja tema looming oli vahetuks eeskujuks mitmetele kaasaegsetele kirjanikele, nagu näiteks Victor Hugo. Küllap oli Scott ka eeskujuks nii mõnelegi ajaloolist romaani viljelevale eesti kirjanikule.
Esimeseks sellelaadseks katsetuseks oli Jaak Järve „Vallimäe neitsi” (1885). Siiski oli kõige esimene ajalooainelise loo kirjutajaks Eduard Bornhöhe, kelle „Tasujat” (1810) ei saa lihtsalt romaaniks nimetada. „ Tasuja ” vaimu kannab Bornhöhe teinegi ajalooline jutustus- „Villu võitlused” (1890). Seiklusromaani nimetust kannab „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad” (1893). Bornhöhe kõrval teiseks meheks, kes seikluslik-põneva juhtumusromaani võimalusi ning võtteid ajaloolisel ainestikul agarasti rakendama asus, oli Andres Saal . Tema toodangus olid kesksel kohal teosed „ Vambola ” (1889), „Aita” (1891) ja „ Leili ” (1893). Uue sajandi algul valminud ja ilmunud Vilde ajalooline triloogia tähendas aga juba eesti ajaloolise romaani edasiminekut mitme pika sammu võrra. Kirjanik toonitas pärast teostekolmiku lõpetamist poleemikas arvustajatega, et kõige iseloomustavam pole siin mitte ajalooline ainestik, vaid asjaolu, et tegemist on sotsiaalsete romaanidega. Tõeliselt ajaloolisteks on romaanid ( „ Mahtra sõda, „Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid”, „ Prohvet Maltsvet) saanud palju hiljem, järelpõlvede jaoks. Tuntud ja teatud on eestlastele Vilde ja teiste juba mainitud eesti ajalooliste romaanide autorite kõrval veel Mait Metsanurk („Ümera jõel”), Karl Ristikivi ning eriti just Jaan Kross . Samuti on veel ajaloolistel ainetel romaane kirjutanud August Mälk („Surnud majad”), Karl August Hindrey („Urmas ja Merike ”),ning Enn Kippel („Meelis”).
Enn Kippel sai oma ajalooliste romaanidega kohe eriti populaarseks. Mait Metsanurk aga sai 1935. aastal riigivanema auhinna ajaloolise teose „Ümera jõel „ eest. Nii Kippeli ajaloolised romaanid kui ka Metsanurga „Ümera jõel” tekitasid tol hetkel ajalooliste romaanide tulva. Ajalooline romaan 1930. aastate kontekstis asub loogiliselt loomulikul kohal. Siis oli päevakorral rahvusliku identiteedi kinnitamine. Sellisena oli ajalooline romaan üks osa ideoloogiast, kuhu kuulusid ka kodu kaunistamine, kodutütarde ja noorkotkaste liikumine jne. 1934. aasta riigipöördega kaasnenud „mahe diktatuur”, aga ka juba enne seda valitsenud meeleolud soosisid romantilist tüüpi tugevalt ideoloogilist kirjandust mitte ainult Eestis, vaid ka mujal Euroopas.
Rahvusromantilist ja kohati ka ideoloogilise maiguga ajaloolist kirjandust viljeleti juba 19.
2
sajandi lõpuaastail. Viljelejaiks olid juba eelpool mainitud Jaak Järv, Eduard Bornhöhe, Andres Saal, Eduard Vilde ning mitmed teised noil aastail populaarsed kirjanikud . 20. sajandi populaarsemad ajalooliste romaanide kirjutajaid Karl Ristikivi ja Jaan Kross kirjutasid juba ideoloogiavabalt. Kross ja Ristikivi ei tegelenud ajaloo kaudu tõe otsingutega või rahvamasside mõjutamisega. Vähemalt teadlikult mitte.
Ristikivi ajaloolistele romaanidele on tunnuslikuks erinevate sündmuste ja seikade mitmekesisus. Tundub, et Ristikivi on nautinud oma ajalooliste romaanide kirjutamist. Tema ajalooliste romaanide kirjutamise eesmärgiks pole olnud tegelaspsühholoogiaga tegelemine. Ristikivi käsitluses avaldub kogu olemine juhuse kaudu. Juhuse toomisega romaanidesse näitab Ristikivi huvi puudust põhjuse ja tagajärje vastu. Ristikivi ajaloolistes romaanides näeme alati inimeste heitlust iseenda, oma keskkonna ja oma saatusega. Hea näide on siin romaan „Mõrsjaliniku” naispeategelane Katarina . Siiski on ilmne, et Ristikivi püüab teadlikult vältida sotsiologiseerivat ühekülgsust ja lihtsustamist, nagu teeksid aeg ja olud inimesest selle või teise. Õiglusetust, ebavõrdsust ja kõike sellega seoses olevat tõepäraselt esile tuues teeb ta ometi selgesti tajutavaks oma suhtumise . Suhtumist toimuvasse, tegelase käitumisse, tema taotlustesse näitab pigem kujutuse värving kui otsehinnang. Kuigi võib ka olla, et neid hinnanguid kiputakse vägisi otsima , et neid ei pruugigi olla tegelikult, vähemalt teadlikult pole neid romaani sisse pikitud, ka varjatud kujul mitte. Üks on kindel, et Ristikivi tundub olevat oma ajalooliste raamatute kirjutamisel nagu mingist painest vabanenud. Ajaloolise ainese varjus oli tõenäoliselt hea end vabalt tunda.
Ajaloolise ainese taha pugesid enamik eesti ajaloolise romaani viljelejaist, seda aga erinevatel põhjustel. Kirjanikud ajasid ajaloo varjus igaüks oma asja. 19. sajandil kirjutanud püüdsid oma ajalooliste teoste kaudu avada eestlastele nende ajalugu ning selle kaudu mõjustada rahvahulki tegutsema olevikus enda heaolu tõstmise suunas. Andres Saal jäi tollal mingite poliitiliste intriigide tõttu siiski kubernerile ja siseministrile silma ning seega ka tsensuur edaspidi (1893.aastast alates) ajaloolised jutustused ukse taha jättis.
20. sajandi alguses saab kõigele vaatamata ilmavalgust Eduard Vilde ajalooline triloogia, mis algselt hakkab ilmuma tükkhaaval ajalehe veergudel. Oli ju Vilde ajakirjanikuna tegev(1) ning selline käik oli täiesti loomulik lähenemine asjale. Vilde arvates oli ajalooga tegelemine paratamatu, sest tsaristlikust tsensuurist olenevalt olevikku paljastada ei saanud, seega tuli paljastada olevikku mineviku kaudu. Vilde oli loomult sotsiaalkriitiline kirjanik ning tema triloogiat võibki nimetada sotsiaalkriitiliseks kirjanduseks.
Kindlasti ei saa Vildet kõrvutada Saali, Järve ega Bornhöhega, kelle ajaloolised teosed olid pigem ajaloolis- romantilised seiklusjutud. Vilde aga ei rõhunud romantikale ega seikluslikkusele. Vilde ajalooline triloogia oli tollases hetkes eesti kirjanduse senise arengu väljapaistvamaid saavutusi, ja seda nii kunstilise kandvuse, ainekäsituse kui ka karakterikujutuse poolest. Triloogia oluliseks väärtuseks sai rahva vabadusiha esiletoomine .

Kui ebasoodsates tingimustes pidi Vilde ajakirjanikuna oma teoseid kirjutama, sellest vestab ta ise aastate pärast nördimusega järgmist: „Suurem osa minu romaane ja novelle on öösiti kirjutatud, ja pealegi nõnda, et täna öösel kirjutatud järk homme ilmuva lehe joonealust pidi täitma. (.Mihkla, K., lk 227)
3
Rahva vabadusihast otseselt ei kirjutanud ei Ristikivi ega ka Kross, kuigi põhjust ju oleks olnud. Ristikivi pöördus ajaloolise romaani poole tol hetkel, kui pagulases hakati leppima sellega, et Eestisse enam tagasi pöörduda ei saa, ja ega keegi tõesti ei taha lõpmatuseni lugeda raamatuid, mis on seotud kodumaaigatsusega ning üle mere põgenemisega. Tuli leida mingi muu teema või väljund. Ristikivi pöördus pikaks ajaks ajaloo rüppe.
Veidi hiljem lisandus pagulases ka teisi ajaloo poolde pöördujaid. Näiteks Bernard Kangro sulest ilmub 1980. aastal Lundis ajalooline romaan „Kuus päeva”, mis viib lugeja ajas tagasi 12. sajandi lõppu ja 13. sajandi algusesse . Romaan on esitatud kuulsa Lundi peapiiskop Andreas Suneseni pihtimusena, mis on kirja pandud 1222 .-1223. aastal Ivösjö järvesaarel. Matkides õnnestunult keskaegset kirjastiili, pakub Kangro suurepärase sissejuhatuse kõrgkeskaja Euroopa vaimuilma ning vaatleb huvitava nurga alt taanlaste 1219. aasta sõjakäiku Eestisse. „Kuus päeva” on esimene köide lõpetamata jäänud romaanitriloogiast, millest jõudis ilmuda veel ka teine osa „Seitsmes päev”(1984 esmatrükk). Kuigi kõik triloogia osad olid mõeldud iseseisvatena, läbib kahte ilmunud romaani ühine teema Jumala, inimese ja maailma liitmisest üheks tervikuks. Küllap oleks triloogia kolmas osa samu jälgi mööda liikunud.
Täiesti omad jäljed on järgi jätnud aga Jaan Kross oma ajalooliste romaanidega, kelle sulest ei ole küll tulnud ühtegi ajaloolist triloogiat. Krossi ajaloolised raamatud on kõik omaette üksused, üksteisest sõltumatud, neis pole suurt midagi sarnast. Kross oli neid kirjutades samuti, nagu eelnevalt juba mainitud kirjanikudki, hädas tsensuuriga. Kross on väitnud sealjuures pidevalt, et ajaloolisi raamatuid kirjutades ei põgenenud ta oleviku eest minevikku, samuti ei kartnud ta eeldatavaid repressioone, vaid tema meelest oli koormav kirjutada nii nagu võimud ette nägid. Kui kirjutasid aktuaalsetel teemadel , siis sekkusid võimud ikka väga palju. Nad tegid seda küll heatahtlikult, aga Kross poleks pidevat sekkumist talunud.
Kross on oma elus pidanud ületama palju kuristikke , taluma repressioone. Kross on pidevalt pidanud elama saatust trotsides. Tema raamatute peategelased samuti trotsivad neile ettemääratud saatust ja vaatamata kõigele püüavad ennast teostada. Jaan Krossi põhitaotlusi tundubki olevat inimese olemisvõimaluste uurimine talle etteantud ajaloolistes tingimustes, ehk siis Kross uurib inimese kaudu ajalugu. Sealjuures oskas Kross balansseerida lubatu piiril sellest üle astumata. Kross oskas nõukogude ajal olla tipus samas soliidseks jäädes. Kui Kross tegigi kompromisse, siis oskas ta küll neist puhtalt välja tulla, sest raamatutest midagi sellelaadset välja ei loe. Kross on meie elav klassik ja klassikuks ta ka jääb.
Omas ajas oli elavaks klassikuks ka Walter Scott. Erinevalt eesti kirjanikest lähtus Scott ajaloost kirjutades kindlatest nõuetest. Ajaloo esitamine oli temale omaette eesmärgiks ning ta pidas ajaloolist täpsust ja ajaloolise problemaatika tõsidust tõelise ajaloolise romaani eelduseks . Samas pidas Scott vajalikuks romaane ajalooga mitte üle koormata. Ühes tema tuntumas ajaloolises romaanis „Ivanhoe” toimuvad sündmused 12. sajandi Inglismaal. Parajasti käib Inglismaal võitlus seal juba sajandeid elanud anglosakside ning 11. sajandil Prantsusmaalt tulnud normannide vahel. See võitlus omakorda põimub vastuoludega talupoegade ja feodaalide vahel. Konfliktid on ühelt poolt rahvuslikud, teiselt poolt aga sotsiaalsed. Samuti ei puudu poliitiline tasand. See kõik tuletab meelde Vilde ajaloolist
4
triloogiat. Seal oli küll ülekaalus sotsiaalne külg, aga ei puudunud ka rahvuslik ja poliitiline mõõde. Vildega võrreldes on Scott aga detailitäpsem. Scott kirjeldab oskuslikult ja väga täpselt loodust, ehitisi, isikuid, kombeid, keelt. „Ivanhoes” on kohe väga pikalt ja eriti detailirikkalt kirjeldatud nii tegelasi kui ka ümbrust, milles tegelased liiguvad, samuti olustikku, milles nad viibivad. See kõik teeb romaani veidi vähemtempokamaks, aga mitte igavamaks.
Vilde ajaloolised romaanid on ajalooliselt täpsed, kuigi jah mitte nii detailirikkad, nagu eelpool mainitud Scotti romaanid. Vilde ajalooliste romaanide peamine ülesanne või eesmärk oli näidata rahvast ja tema olukorda, hulkade käekäiku raskel sotsiaal-majanduslike suhete teisenemise ajajärgul, esile tuua massimeeleolusid ja –reageeringuid ühiskondlike protsesside ja poolstiihiliste aktsioonide dünaamikat. Vilde poolt on teadlik tähelepanu pööramine faktilisele andmestikule nii sotsiaalse olustiku kui ka sündmuste reprodutseerimisel, allikmaterjalide ulatuslik kasutamine ja ka otsene kirjandusteose teksti viimine , publitsistlik rakendamine. Kõige sellega oli Vilde oma ajas uudsete võimaluste julge kasutaja. Autor lähenes ainele üsna suurel määral publitsistina, kelle jaoks olulisem oli sündmus ja selle põhjused ning neis peituv ideoloogiline mõjujõud, kuna inimesed oma suhete ja saatustega jäid sekundaarseks. Vilde triloogia märgatav uudsus seisnes selles, et ta püüdis hõlmata laiemaid sotsiaalseid liikumisi, mis ei mahu perekondlik-isikliku elu raamidesse. Oma parima saavutas kirjanik rahvahulkade meeleolude ning reageeringute panoraamse kujutamisega just „Mahtra sõjas”, näidates tõepäraselt talurahva kustumatut õiglustunnet, enesesäilitamisvaistu, vastupanu rõhumisele ja ebaõiglusele. Taotlus hõlmata kujutatava ajajärgu sotsiaalsete probleemide kompleksi tema mitmekesisuses oli aga rohkem, kui kirjanik tõeliselt elavasse, orgaanilisse kujutusse suutis panna. „Mahtra sõda” ja kogu teoste kolmik oli tollal erakordne ettevõtmine ja peale selle võiks öelda, et vägagi julge üritus, ent üksnes siiski vaid kordaminek. Sotsiaalsete probleemide teadlik esiplaanile asetamine, eks käes oli rikkalik dokumentaalne materjal, mida oleks tõenäoliselt kahju olnud kasutamata jätta, tingis ülekuhjatuse teatmelis-publitsistliku andmestikuga. Eks mõjutas ka see, et Vilde oli ajakirjanikuna tegev, millest ka juba eelpool sai kõneldud. Kui oleks publitsistlik element aga olnud tasakaalus kunstilisega, siis poleks olnud probleemi, aga jah ajakirjanik lõi vahel Vildes välja. Triloogias oli seda hästi märgata just „Prohvet Maltsveti” puhul. Triloogia puhul osutub veel probleemseks see, et tegelased on pandud autori idee suhtes teenindavasse funktsiooni. Tegelased peaksid justkui tõestama autori ideid. See kõik tõmbab alla romaanide kunstilist teostust.
Kunstiliselt eriti nõrk oli aga Andres Saali eelpool mainitud ajalooline triloogia, mille sündmused 12. sajandi lõppu ja 13. sajandi algusesse paigutuvad. Kuigi Saal tegeles ka ajalooliste allikmaterjalidega ja ülepea olevat võtnud oma kirjatööd tõsiselt, on tulemus siiski kesine, ja seda ka vaatamata siirastele patriootlikele eesmärkidele. Andres Saali kirjapandud lood kujutavad kirevate juhtumuste rida, milles on mõõdutundetult kokku kuhjatud romantilise ajalooproosa ja veel enam madalatasemelise seikluskirjanduse iseloomulikke süžeemotiive. Intriigide keerukus ja ootamatuste üleküllus kaotab eeldatava mõjukuse, sündmustiku esitus ei saa omandada tõelist eepilist laiust. Pole lihtsalt mahti süveneda aega ja oludesse, inimestesse ning nende elamustesse. Kõige nõrgem lüli on aga karakterikujutus. Saali tegelased ei tundu elavad. Nad on üldise seiklusloo taustal olevad ja tegutsevad skeemkujud. Eks tolleaegset lihtsamakoelist lugejat Saali teosed köitsid väga, sest tema ajaloolised raamatud olid siis rahva hulgas populaarsed. Neid loetakse tegelikult tänapäevalgi
5
suure heameelega.
Veel paremini läheb tänapäeval Bornhöhe ajalooline proosa, mille parimaks näiteks on „Vürst Gabriel” (1893). Kuigi see lugu liigub enam-vähem samalaadsel võttestikul ja sageli opereeritakse nendesamade rändmotiividega mis Saalil, on seda tehtud ometi selgesti adutava kirjandusliku maitse ja mõõdutundega. Liiatigi lisandub siin kõiki takistusi võitvale armastusloole ja seikluslikule heroismile teatav huumoritoon või ülemeelikus. Autor ise ei suhtu kõigesse toimuvasse kaugeltki surmtõsiselt ega eelda ka seda lugejalt. Peamine aga, mille poolest Bornhöhe teisi ajalooliste juttude kirjutajaid tollal ületas, on karakterilooming. Nii Bornhöhe kui ka Vilde ajaloolistes teostes saame siiski näha mõningaid karakteriloomingulisi tulemusi, kuigi pearõhk on üldiselt ikkagi eelkõige sündmustel, suhete keerukusel, välisel põnevusel. Vahe on Bornhöhe ja Vilde puhul selles, et Bornhöhel ei olnud ajaloosündmused peamised. Ta kasutab oma romaanides küll ajaloolisi isikuid (Ivo Schenkenberg jt) ning seiklusliku tegevuse taustal on autor tabavalt üldist ajaloolist olustikku kirjeldanud, aga ajaloo lahtikirjutamine ei olnud eesmärk omaette.
Ka Jaan Krossil polnud ajaloo lahtikirjutamine omaette eesmärk. Ajalooline romaan võimaldas talle lihtsalt vabamad käed kirjutamisel. Sellest sai juba eelpool ka pisut aimu antud. Kross balansseeris kord faktitõe ja väljamõeldise piiri peal, teinekord aga oli peensusteni faktitäpne. Kui toetuda kirjaniku enese skeemile ajaloolise romaani neljast tüübist, võib öelda, et Krossi kogulooming hõlmab jooni neist kõigist. Kui Scotti arvates pidi üks õige ajalooline romaan olema ajalooliselt täpne ning problemaatika tõsine, siis Kross nii jäik polnud. Krossi meelest pidi ajalooline romaan olema amüseeriv, reprodutseeriv, analogiseeriv ja filosofeeriv(2). Krossi ajalooline proosa jätab avatuks erinevad lugemisvõimalused. Eks seetõttu on ka tema romaanid populaarsed väga laia ja väga erineva lugejaskonna hulgas. Ka Soomes armastatakse ja hinnatakse Jaan Krossi. Kross ise on öelnud, et kõige paremini lähevad tema raamatud Saksamaal ja Soomes, sest seal saadakse neist kõige paremini aru. Oma tähtsamaiks teoseks peab kirjanik ise aga romaani „ Kolme katku vahel”. Küllap sellepärast, et selles on peategelase ja kirjutaja sarnasuse aste kõige kõrgem. Viimast väidab vähemalt Kross ise(3). Tõenäoliselt on Krossist aga teinud maailmakirjaniku „Keisri hull”, mis erineb teistest tema ajaloolistest teostest sellepoolest, et peategelaseks pole siin mitte eestlasest pragmaatik, vaid hoopis balti-saksa mõisnik Timotheus von Bock 19. sajandi esimesest poolest. Selle romaani omapära seisneb veel selles, et Kross pakkus selle välja justkui ehtsa dokumendina, ehk siis Timo naisevenna Jakob Mättiku päevikuna. See hõlmab kümmekonda aastat Timo vangist vabanemisest kuni ta salapärase surmani. Kui Krossi peategelased on laias laastus kohanejad või trotsijad, siis Timo pole kumbagi, ei trotsija ei kohaneja. Timo käitumine on mitmetimõistetav. Tegelikult on kõik „Keisri hullu ” tegelased mitmetimõistetavad. Samuti jäävad otsad lahtiseks Timotheus von Bocki surmaga seotud asjaolude puhul. Veel võib öelda seda, et „Keisri hull” on Krossi ainuke raamat, milles on äratuntavalt tajutav analoogia kirjutamisaja poliitiliste olusuhetega. Kross ise on korduvalt väitnud, et ta ei ole taotlenud teadlikult analogiseeringuid. Kui aga olukord ise ette mängis võimaluse analogiseeringuiks, siis ta seda võimalust ka kasutas.

Loe täpsustuseks veel Kross, J. lk 23-31

Loe lisaks Kross, J. lk 84
6
Seda võimalust kasutas, lausa taotles aga Eduard Vilde, kelle esialgne ja peamine huvi oli koondunud Mahtra sõjaga seotud sündmuste ümber. „Mahtra sõja” eeltööde ajal tutvus Vilde mitmesuguste teda huvitavate ajalooliste materjalidega, ajalooliste küsimustega. Nii ka esialgselt kavatsetud ühest romaanist sai tegelikult hoopis triloogia, mille pealkirjad sai eelpool juba ära toodud. Triloogiale ei tõuganud siiski mitte ainult erineva huvitava materjali rohkus, vaid ka see moment, et „ Mahtra sõda” osutus ootamatult populaarseks rahva hulgas. See panigi Vilde peatselt uut teost kirjutama, romaani „ Kui Anija mehed Tallinnas käisid” ette valmistama. Teadaolevatel andmetel olevat romaani idee ja põhiline sisu juba 1902 , aasta sügisel valmis olnud. Romaan ilmus jälle „ Teataja ” joonealusena nagu „Mahtra sõdagi”.
„Kui Anija mehed Tallinnas käisid” on „Mahtra sõjast” erinev sellepoolest, et selle raamatu tegevus ei rullu lahti mitte maal, vaid tegevus areneb hoopis linnamiljöös. Kirjanik püstitab endale ülesande valgustada linnakodanluse elu 19. sajandi keskel Tallinnas.
Kui Mahtra ülestõusu uurimiseks oli Vildel käes rikkalik materjal, siis Anija meestega seotud sündmuse puhul tuleb tugineda vaid puudulikele andmetele. Dokumentaalsed andmed olevat piirdunud ainult väikese protokolliga Anija ja Kurisoo talupoegade karistamise kohta. Kujutades siinjuures eelkõige ja peamiselt käsitööliste protesti, jõudis Vilde siiski õige lähedale ajaloolisele tõepärale. Kuid kas andmete puudulikkusest või sõltuvalt romaani süžeest ja tegelaskonnast kujutab see vaid kogu probleemi üht poolt.
Vilde enda jutu järgi olevat ta romaanis „ Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid” tahtnud vastata küsimusele, kuidas oli 19. sajandil vahekord mõisniku ja linnakodaniku vahel. Lisaks huvitas veel Vildet see, millist osa etendas sel ajal talupojaseisusest pärinev eestlane linnakodanluse hulgas, vähemalt käsitöölisena sakslastest koosnevates tsunftides. Anija peremeeste õudset peksmist olevat autor pidanud rohkem illustreerivaks materjaliks kui eesmärgiks omaette.
Vilde annab lugejale terve rea pilte Tallinna elust 19. sajandi keskel. Tallinna käsitöölised olid tollal enamast balti- sakslased . Välismaalasi tsunftimeistrite juurde üldreeglina vastu ei võetud ja eestlastel oli tegelikult juurdepääs ainult raskematele töödele, nagu kiviraiujate, kandjate, voorimeeste ametitele. Need üksikud õnnelikud erandid, kes pääsesidki „peenematele ametitele”, pidid unustama oma päritolu ja emakeele ning ka lahti ütlema oma kodustest. Seda teed hakkas käima ka peategelane Mait Luts .
Käsitööliste olukorra kirjeldamisel on Vilde vaikides mööda läinud meistrite ning nende poolt ekspluateeritavate tööliste vahel valitsenud vastuoludest. Kui nendest ongi juttu , siis puudub sellel vajalik teravus.
Tallinna elu kirjeldades ei möödu Vilde ka Vene suvitajatest Tallinnas. Nende suvilad asusid enamjaolt Narva maantee ümbruses. 19. sajandi keskpaiku oligi Tallinnal väljas-
7
pool Eestimaa kubermangu peamiselt ainult suvituslinna kuulsus. Suvitajad avaldasid kahtlematult suurt mõju linna majanduslikule ja kultuurilisele arengule.
„Kui Anija mehed Tallinnas käisid” on esiletõstmist väärt just sellepärast, et see on Vilde triloogias kompositsiooniliselt kõige ühtlasem ning terviklikum teos. Oma süžeelise ülesehituse poolest on see hoopis erinev triloogia teistest osadest. „ Anija meestes” on kogu süžeeline ehitus rajatud pingsalt arendatud suhteliselt kitsale isikudraamale, mis kasvab välja kaasaegseist ajaloolis-sotsiaalseist vastuoludest. „Mahtra sõja” ja „Prohvet Maltsveti” süžeeline arendamine kulgeb aga põhiliselt rahvahulkade najal .
Võib väita, et linnaelu tundis Vilde ilmselgelt vähem kui maaelu . Seepärast on tema triloogias just maaelu kirjeldused konkreetsemad, sügavamad ning stiililt kujunduslikumad kui linnaelu kirjeldused. „Anija mehed” on aga ju linnaromaan. Üldjuhul on aga kavatsus anda lugejale ajalooliselt sotsiaal-olustikuline teos õnnestunud. Mõningastele puudustele vaatamata oli omas ajas teoste kolmikul suur väärtus. Koos „Mahtra sõja” ja „Prohvet Maltsvetiga” oli romaanil „Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid” suur roll eesti kirjanduse edasi arendamisel, millest oli eelpool ka juba juttu.
Veidi hiljem aga pakkus eesti ajaloolisele kirjandusele arenguvõimalust selline kirjanik nagu Mait Metsanurk, ja seda oma populaarseima ajaloolise romaaniga „Ümera jõel”. Eelpool sai mainitud, et seda teost märgati ka kõrgemal tasemel ning auhinnati.
Metsanurk olevat oma noorpõlves olnud üks paljudest E. Bornhöhe ning A. Saali ajalooliste teoste lugejaist. Kriitilise meele arenedes aga Metsanurk neid teoseid enam nii suurepärasteks ei pidanudki, aga headeks rahvakirjanikeks ta Bornhöhed ja Saali pidas ikkagi. Mõlemad kirjanikud osutuvad Metsanurga jaoks tõukejõuks viljelemaks ajaloolist romaani.
1925. aastal hakkas Metsanurk koguma materjale ning tegema visandeid Jüriöö ülestõusust 1343. aastal. Teda huvitas just eesti rahva kaugem minevik . Metsanurk oli sama põhjalik kui Vildegi. Ta käis ajaloolisi kohti vaatamas, kus sündmustik pidi arenema, õppis sellekohase kirjanduse järgi kloostrielu ja –olustikku tundma. Kloostrielu õppis kirjanik tundma, sest tema teose peategelane pidi olema eesti päritoluga, lapsepõlves kloostrisse sattunud ja mungaks kasvatatud , aga oma päritolust teada saanud mees.
„Ümera jõel” valmis Metsanurgal väga ettevaatlikult ning tal tuli ka üle elada mitmeid ebaõnnestumisi, näiteks käsikirja hävimist sõjatules. Sellegipoolest nägi teos ühel hetkel ilmavalgust. Tegu on siis ajaloolise romaaniga, milles käsitletakse muistsete eestlaste elu ja vabadusvõitlust. Sündmustik koondub Ümera lahingu ümber, kus eestlaste väikesearvuline malev saavutas hea strateegia ja taktika toel hiilgava võidu saksa rüütlite ja nende käsilaste üle.
Metsanurk plaanis pärast „Ümera jõel” valmimist kohe uut ajaloolist romaani kirjutama hakata. Uus romaan pidi kõnelema Metsanurka eriti huvitavast eestlaste vanemast
8
Lembitust. 1940. aastail oli tal olemas juba hulk materjali ja mustandid Lembitu elust ja võitlusest, kuid 1940. aasta suvel poliitilises elus toimunud sündmused tõmbasid kavatsusele kriipsu peale.
Kui rääkida oludest , milles paljud tuntud ajalooliste raamatute autorid kirjutasid, siis on näha mõningast sarnasust. Paljud kirjanikud heitlesid sellega, et üleüldse ära elada. Nii mõnigi kirjanik töötas ka seetõttu näiteks ajakirjanikuna. Peale juba eelpool mainitud Vilde olid ajakirjanikena tegevad ka veel(vähemalt mingil hetkel) Bornhöhe, Saal, Järv, isegi Kross, kelle puhul see polnud siiski põhitöö ega polnud äraelamiseks vajalik. Kross oli elukutseline kirjanik (on siiani), kelleks omal ajal oli saanud ka Vilde. Vildet aitas ainult tema suur anne tollastes oludes elatuda ainult raamatute kirjutamisest. Pikka aega oli Vilde siiski sunnitud olnud töötama ajakirjanikuna ning see mõjutas üsna palju tema loometööd.
Kui aga suunduda eesti kirjandusest maailmakirjandusse (praegu kuulub siia ka eesti kirjandus), siis peab mainima, et ka William Makepeace Thackeray (sünd 1811), suurepärase ajaloolise romaani „ Henry Esmond” autor, on ka töötanud ajakirjanikuna. Eesti ajakirjanikena töötavatest kirjanikest erineb ta aga sellepoolest, et ta oli rikas. Võib lisada veel, et paljud arvustajad asetavad „Henry Esmondi” inglise ajalooliste romaanide hulgas esimesele kohale- kõrgemale kui ühegi Scotti raamatu. Scottist kui esimesest ajaloolise romaani viljelejast oli juttu juba eespool .
Palju kuulsam ajalooliste romaanide autor on aga Alexandre Dumas (1802-1870), kellest paljud kirjanduslood vaikides mööduvad. Tema romaan „Kolm musketäri”(1844) saavutas kohe lugejamenu. Sellele järgnes sujuvalt (1845-1846) teine kirjaniku kõige tuntum teos „ Krahv Monte- Cristo ”, mis on bestsellerina püsinud rahva lugemislaual juba väga kaua ja püsib edaspidigi.
Räägitakse, et Dumas ei kirjutanud oma teoseid alati üksi: olles pidevas rahahädas muutus tema kirjutusviis selgelt äriliseks. Dumas mitte ainult ei kirjutanud, ta võitles: kirjutamine oli tema jaoks ellujäämise viisidest . Dumas pidi võitlema ellujäämise eest oludes, kus selgelt üritati temale vastu töötada. Küllap oli tegu tihti ka puhtalt inimliku kadedusega, mitte ainult poliitiliste olude vastutöötamisega., nagu eesti kirjanike puhul see oli. Raevunud Dumas ületas mingi hetkel siiski takistused, leides omale rahastajad, kelle toel siis ta asutas omale ajalehe „Le Mousquetaire”, mis oli talle tribüüniks, kust pidevalt sõna võtta ja vastaseid rünnata. Dumas ajakirjanikuna tegutsedes avaldas oma romaane ka ajalehes, nagu olid seda eesti ajalooliste romaanide kirjutajad teinud.
Dumas’ elu, nagu ka paljude eesti autorite elu, möödus 19. sajandi poliitilises sasipuntras. Dumas’ optimism vaheldus tihti nukrameelsusega ja lootusetusega nagu öö ja päev. Dumas võib olla ei suutnudki tähele panna, et tema ajalooline romaan, mis oli tema jaoks selgelt äriliseks lahenduseks, leevenduseks rahahädas, tegi temast õpetaja igas vanuses ajaloohuvilistele, ning kunstniku, kelle andes on lausa kuritahtlik kahelda.
9
Dumas oli erinevalt eesti kirjanikest väga viljakas autor. Siiski ei tahaks maailmakirjanduse taustal alahinnata eesti autoreid ja nende teoseid. Eesti autorid andsid nendes tingimustes, milles nad elasid ja kirjutasid, endast selgelt parima ja ega andestki puudus polnud. Teame ju, et väga andekad olid näiteks Vilde, Ristkivi, Bornhöhe, Kross ja nii mõnigi veel.
Eesti ajalooliste romaanide autorite puhul võib täheldada, et nad töötasid pidevalt rasketes tingimustes, et need tingimused mõjutasid nende loomingut suurel määral. Võib aga sealjuures mõelda hoopis nii, et äkki teistes tingimustes polekski valminud selliseid suurepäraseid teoseid. Võib olla, et need eesti kirjanikud, kellest oli eespool juttu, poleks pöördunudki ajaloolistele radadele. Siiski tundub, et olud, milles kirjanikud elasid, ei viinud ainult kirjanikke ajaloo rüppe, vaid ka isiklik keskmisest suurem ajaloohuvi oli seal taga.
Keskmisest suuremat ajaloohuvi on näiteks võimalik olnud täheldada selliste kirjanike puhul, nagu Ristikivi, Kross, Vilde. Ka teised eelpool mainitud kirjanikud kuuluvad siia ritta .
Jaan Kross on ise kõnelnud avalikkuse ees oma ajaloohuvist. Ta lausa kahetseb, et ei läinud õppima ajalugu, vaid hoopis õigusteadust. Vilde jälle on „Mahtra sõda” kirjutama asudes öelnud, et ajaloolise romaani „Mahtra sõda” kirjutamine olevat olnud tema ammune unistus (4).
Ajaloohuviline oli ka nii Andres Saal kui ka Eduard Bornhöhe. Samuti Walter Scott vaimustus varakult juba vanematest aegadest ( keskaeg ), rüütliromaanidest ning saagadest. Meie oma Karl Ristikivi olevat leidnud „Põleva lipu” noore kangelase Konradini juba noorpõlves noorukina pööningul vanades ajalooraamatutes sorides(5). Siit saab järeldada Ristikivi sügavamat huvi ja tähelepanu ajaloo vastu. Ristikivi olevat öelnud ise oma romaane kirjutades, et ta otsib „kadunud aegu”. Ajalugu olevat Ristikivi meelitanud enda poolele just aja enda pärast.
Kõigist mainitud kirjanikest oleks saanud nähtavasti keskmisest tublimad ja põhjalikumad ajaloolased. Hea, et nad siiski sattusid ilukirjanduse radadele. Hea, et neist ei saanud ajaloolasi.
Siiski mina julgeks neid kirjanikke nimetada ikkagi ajaloolasteks, ehk siis harrastusajaloolasteks. Ajaloolane on see, kes uurib minevikku selle jälgi mööda ja pakub välja tõlgendusi, mida järgmised põlvkonnad täiendavad või ümber lükkavad. Ajaloolised romaanid on ju ka ajalootõlgendused, millele on eelnenud mineviku uurimine, selle tundmaõppimine.
Lisada võib veel, et ajalugu ei uurita ainult selleks, et minevikust tõde välja kaevata,
(4) Loe Mahtra sõja valmimisest täpsemalt Mihkla, K. , E. Vilde elu ja looming, lk 221-230
(5) Loe lisaks Liivamets M., „Põlev lipp ” – võtmeteos. - Ristikivi K, Põlev lipp. lk 170-17
10
vaid samuti selleks, et muuta meie minevikupilti mitmetahulisemaks, et mõista paremini möödanikuinimeste mõttemaailma ja tundeid, et pakkuda huvitavaid teadmisi kaasaja inimestele. Ja samuti selleks, et mõnele inimesele lihtsalt meeldib minevikus tuhnida, et allikate otsimine, välja kaevamine või tõlgendamine pakub neile naudingut. Ajalugu, mida tehakse ilma naudinguta ja ainult avalikkuse rahuldamiseks ei ole tavaliselt hea ajalugu.
Meie ja ka muu maailma parimad ajaloolised romaanid on ilmselgelt kirjutatud naudinguga ning need teosed annavad vägagi mitmekülgse ja üsnagi tõese pildi minevikust(allikate otsimisel tehtud tubli töö on olnud abiks), minevikuinimestest, nende tunnetest ja mõttemaailmast. Seega võib vähemalt parimaid ajaloolisi romaane käsitleda mitte kui lihtsalt meelelahutuslikku kirjandust, vaid ka teostena, mis annavad teadmisi ka ajaloost. Dumas’ puhul sai ka juba mainitud sellist momenti, et tema teoseid või käsitleda ka ajaloo õppematerjalina.
Avalikkus peab aga tavaliselt ajaloolasteks koolitatuid inimesi, kellel on vahetu kontakt minevikuga ja kes võib iga hetk tõde kuivalt ja kiretult päevavalgele tuua. Ilukirjanikud, kes kirjutavad ajaloolisi romaane aga ei paku oma teoseid tavaliselt välja kui tõde ning ei ole samuti nende romaanid kuivad ja kiretud, kuigi nii mõnigi teos kipub teinekord olema ajalooliste faktide rohke kasutamise tõttu veidike kuivavõitu ning vähetempokas. Siiski ei tähenda viimane seda, et need ajaloolised romaanid lugeja jaoks ka igavad lugeda on.
11
Allikmaterjalid:
Kross, J., Omaloolisus ja alltekst - 1998. a. Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna vabade kunstide professorina peetud loengud. Eesti Keele Sihtasutus Tallinn 2003.
Mihkla, K. ,Eduard Vilde elu ja looming. Kirjastus „Eesti Raamat” Tallinn 1972.
Liivamets, M. , „Põlev lipp” – võtmeteos. – Ristikivi, K., Põlev lipp. „Eesti Raamat” Tallinn 1990, lk 170 – 172.
Abstrakt
Analüüsi keskpunktis on ajalooline romaan. Esimene ajalooline romaan „Waverley” ilmus aastal 1814. Selle romaani autoriks oli Walter Scott. Walter Scott on šoti päritolu kirjanik.
Eestis ilmus aastal 1885 esimene ajalooline romaan, mille autoriks on Jaak Järv. Ajaloolise triloogia on kirjutanud Eduard Vilde. Suur romaanikirjanik ja paljude ajalooliste romaanide autor on Jaan Kross. Eestis kõige rohkem ajaloolisi romaane kirjutanud on Karl Ristikivi.
Prantsuse romaanikirjanik Aleksandre Dumas on aga võitnud kogu maailma lugejate südamed. Ta on maailmakuulus kirjanik.
On tähtis teada, et ajalooliste romaanide autorid on oma elus palju raskusi pidanud üle elama. Võib arvata, et elumured on ka nende loomingule mõjunud. Tõenäoliselt on see isegi hea.
See on aga selge, et ajalooliste romaanide kirjutajaid võib nimetada harrastusajaloolasteks.
Im Mittelpunkt der Analyse steht historische Roman . Der erste historische Roman „Waverley“ erscheint im Jahr 1814. Der Autor dieses Romanes ist Walter Scott. Er var Schotte.
In Estland erscheint der erste historische Roman im Jahr 1885. Der Autor des Buches ist Jaak Järv. Der historischen Trilogie hat Eduard Vilde geschrieben. Ein klasser estnischer Romanschriftsteller und der Autor den vielen historischen Romanen ist Jaan Kross. In Estland hat am meisten Karl Ristikivi die historischen Romane geschrieben.
Der fanzösische Romanschriftsteller Alexandre Dumas ist von ganzen Herzen In der Welt beliebt. Alle Welt weiss seiner gut.
Es ist wichtig wissen, dass die Autoren der historischen Romane haben viel Schweres erlebt. Er dürfte, dass die Sorgen des Lebens auf den Schaffen gewirkt. Aber wahrscheinlich ist das gut.
Es ist klar, dass die Autoren der historischen Romane sind Amateurhistoriker.
Minu töös on olulisemateks ajalooliste teoste autoriteks Jaan Kross, Eduard Vilde ning samuti ka Karl Ristikivi. Seetõttu on ka allikad valitud just nendest kirjanikest lähtudes. Allikad sattusid kätte siiski üsna juhuslikult, kõiksugu erinevat kirjandust läbitöötades. Viited allikatele said kirja tunde järgi, tundsin et nüüd on just õige hetk viitamiseks, täiendava teabe andmiseks . Need kolm meie olulisemat ja kõige andekamat ajaloolise romaani autorit on oma romaanid kirjutanud täiesti erinevates oludes ning seega neil olid ka erinevad põhjused selliste romaanide kirjutamiseks. Püüdsin allikate kaudu kirjanike erinevaid mõttelaade ja elu- olu, milles nad kirjutasid, välja tuua. Jaan Krossi puhul tundus oluline kasutada kõige otsesemat allikat, ehk siis tema enda sõnu (tema enda loengutest tema enda poolt kokku pandud raamatut). Vildest on palju materjali, aga sattus kätte just Mihkla kirjutatud monograafia, mis andis väga asjaliku ja põhjaliku ülevaate sellest, kuidas kirjanik oma ajaloolisi romaane ajakirjanikutöö kõrvalt kirjutas. Viimane mind just kõige rohkem ka huvitas. Ristikivi kohta leidsin allika pärast tema raamatu ”Põlev lipp” läbilugemist. Raamatu lõpus olev käsitlus Ristikivist kui ajalooliste romaanide autorist tundus piisavalt huvitav ja informatiivne, et sellele vihjata võis.
Antud töö puhul on tegu põhiliselt erinevate autorite, nende seisukohtade ja tõekspidamiste ning samuti nende teoste ja elu-olu pideva võrdlemise ja kõrvutamisega. Töö on jaotatud lõikudeks, aga võiks ka rahumeeli töö ühtselt kulgevaks kokku lükata ja miski ei muutuks. Liigendamine on rohkem seetõttu ette võetud, et mõttepausid välja tuua, et lugemistempot veidike aeglustada, olulisemat märkama panna.
Lõikude vahel on sidusus tekitatud mitut moodi. On kasututud võrdlust, vastandamist(kirjanike, nende mõtteviiside, elu-olu ja teoste), sõna(fraasi)kordusi. Näiteks eelneva lõigu lõpulause on: See kõik tõmbab alla romaanide kunstlilist teostust. Järgneva lõigu esimene lause aga on: Kunstiliselt eriti nõrk oli aga Andres Saali eelpool mainitud ajalooline triloogia. Viimases näitelauses oli ka näha tagasihaak, ehk siis side eelpool käsitletuga. Tagasihaake või vihjeid eelnenule on üldise sidususe tekitamiseks kasutatud korduvalt. Näiteks veel üks: Scottist kui esimesest ajaloolise romaani viljelejast oli juttu juba eespool.
Kokkuvõtlikult võin öelda, et kasutasin oma töös lõikude sidumiseks järeldust(Näiteks:võib täheldada, võib järeldada jne), rõhutamist(on ilmselgelt kirjutatud), mööndusi(kui rääkida oludest), järeldust(siiski ei julgeks nimetada; seega võib jne), mõtet edasiviivaid väljendusi(Kui aga suunduda eesti kirjandusest maailmakirjandusse).
Lõigusisese sidususe saavutamiseks on põhiliselt kasutatud sünonüüme, asesõnu, õiget sõnajärge. Ka juba eelnevalt mainitud järeldust(siiski), rõhutamist(tavaliselt), mööndusi(sealjuures võib aga mõelda), järeldust(siit saab järeldada) jne.