Kahe maailmasõja vahel (0)

Totalitaarse ühiskonna tunnusjooned
Totalitaarsete riikide eesmärgiks oli kehtiva poliitilise korra muutmine.
Valitsus kontrollib võtmeküsimusi, nt. hinnad, palgad , investeeringud . Riigi suur osakaal majanduses. Majandus teenib valitsuse ideoloogilisi eesmärke, nt. autarkia , sõjatööstuse arendamine.
Valitsus jälgib ka elanike igapäevaelu. Alternatiivsed organisatsioonid võetakse valitsuse kontrolli alla või suletakse. Haridust käsitletakse propagandavahendina: õppekavade ja õpetajate kontrollimine. Riik kontrollib monopoolselt noorsooliikumisi.
Ametlik seisukoht naiste kohast ühiskonnas. Elanikke käsitletakse rahvusena, jagunemine (näiteks klassidesse) on vähetähtis. Vaba aja riiklik organiseerimine. Militarismi soosimine. Inimeste kaasamine valitsuse poolt juhitud organisatsioonidesse ja institutsioonidesse.
Poliitika määrustega valitsemine. Üheparteilisus. Kõikide peamiste institutsioonide juhtimine valitsuse/partei poolt. Üksikisiku huvide allutamine ühiskonna/riigi huvidele. Keskvalitsuse kontroll kohalike omavalitsuste üle. Ametiühingute ja streikide keelustamine. Parlamendi laialisaatmine või võimuta jätmine. Salapolitsei ja teiste repressiivsete organite tähtsus. Mõjuvõimsate paramilitaarsete organisatsioonide tegutsemine. Omavoliline arreteerimine. Kohtunike ja kohtu mõjutamine valitsuse poolt. Tsensuur.
Võimalikud ilmingud. Võimu koondumine ühe inimese kätte. Liidrit ümbritsev isikukultus . Ebasoovitava elemendi väljaheitmine valitsevast parteist. Vabade valimiste asendamine rahvahääletusega. Rahva aktiivse toetuse nõudmine režiimile. Koonduslaagrite võrk, hukkamised. Sunduslik arbitraaz.
Meedia kontrollimine valitsuse/partei poolt. Riikliku ideoloogia propaganda . Alternatiivsete ideoloogiate keelustamine/ formaalne religioossete tõekspidamiste vabadus
Riik kontrollib kogu kultuurisfääri. Kultuuri/ ideoloogiat kasutatakse režiimi toetuseks. Šovinistlik natsionalism.
Pariisi rahukonverents ja Versailles ` rahuleping
18. jaanuaril 1918. aastal alanud konverentsist võttis osa 27 Saksamaaga sõjajalal olnud või diplomaatilised suhted katkestanud riiki. Konverentsi eesmärgiks oli rahulepingute koostamine, teha kokkuvõte Esimese maailmasõja tulemustest, määrata kindlaks maailma sõjajärgne korraldus, seada tingimused kaotanud Keskriikidele.
Saksamaad ja tema liitlasi konverentsile ei kutsutud. Konverentsist jäi eemale ka Nõukogude Venemaa.
Olulisemad küsimused otsustati Suurbritannia , Prantsusmaa, Itaalia ja USA juhtide poolt.
Tehtud otsused olid kaotajate suhtes ülekohtused.
Pariisi rahukonverents kestis 21. jaanuarini 1920. aastal.
Tähtsaim leping oli rahukonverentsi ajal Versailles`s rahuleping, mis sõlmiti Saksamaaga, mis allkirjastati 28.06.1919. Selle kohaselt pidi andma Saksamaa Prantsusmaale tagasi Elsass-Lotringi ja loovutama alasid ka Belgiale, Taanile , Leedule, Poolale ja Tšehhoslovakkiale. Selle tõttu kaotas Saksamaa kaheksandiku oma pindalast. Ümberjaotamisel ei arvestatud ka elanike soove. Veel kehtestati Saksamaale sõjalisi piiranguid: Sõjaväge vähendati 100 000 meheni, võis olla ainult vabatahtlikes koosnev sõjavägi, vähendati relvastust ja tehnikat ning Reini vasakkallas ja 50 km laiune paremkallas kuulutati demitaliseeritud tsooniks. Veel pidi Saksamaa maksma kompentsatsoone Prantsusmaale, Belgiale ja Suurbitaniale.
Lepingute koostisosaks oli ka Rahvasteliidu põhikiri, mida kaotajad pidid tunnistama. Rahvasteliidus toimus riikide rahvusvaheline koostöö, konflikte lahendati rahulikul teel, peakontor paiknes Genfis ning koosnes Täinskogust ja Nõukogust. Selle eesmärgiks oli sõja ärahoidmine tulevikus.
Rahvusvahelised suhted 1920ndatel
Valdas lootus demokraatia võidule. Sel ajal tähtsamaks probleemiks oli Saksamaa reparatsioonide küsimus. Eriti nõudis makseid Prantsusmaa Saksamaa käest ja 1923 okupeeris Ruhni piirkonna. Saksamaal kujunes raske majanduslik ja poliitiline olukord ja see tekitas muret. Ameeriklane Dawes koostas plaani, mis aitas Saksamaal jalule tõusta tasapidi, vähendades tema maksukoormust ja pikendas tagasimaksmise tähtaega. Enne Lcarnose konverentsi oli Saksamaa suurriikide hulgast välja heidetud ning seal osales ta kui võrnde, mitte kui võidetu. See oli Saksamaale poliitiline jaluletõus. Selle leppega algas ka patsifismi (sõjavastane) ajastu. Tähtsaim leping oli sellel ajal Briand -Kelloggi pakt, kus kohustati loobuma sõjast, kui poliitika vahendist ja lahendama kõiki konflikte ainult rahumeelsete vahenditega. Venemaal samal ajal olid võimul kommunistid ning keegi ei teadnud kui kauaks , sest Venemaa oli poliitiliselt isoleeritud.
Rahvusvahelised suhted 1930ndatel
Toimus demokraatia kokkuvarisemine eelkõige uutes Ida-Euroopa riikides. Sõjaoht kasvas, sest maailma valdas majanduskriis , Jaapani agressiivsed taotlused Kagu-Idas, Hitleri võimuletulek Saksamaal ja nende suund sõjale. Saksamaa rikkus aja jooksul ka rahulepinguid, mis ta oli sõlminud. Toimus desarmeerimiskonverents, mis kukkus läbi ja mille tagajärjeks langes ka rahvasteliidu tähtsus. Suurriigid ei suutnud enam jõude omavahel koondada, et rahu hoida. UK arvas , et kui Saksamaale järele anda rahuneb ta maha ja sõda ei tule, kuid see oli ekslik . Fašistlikul Itaalial olid ka agressiivsed taotlused Ida-Aafrikas. Samal ajal toimus ka kodusõda Hispaanias.
Suur majanduskriis 1929-1933
Enne majanduskriisi oli USA heal järjel majanduslikult, sest neil oli kohalik odav tööjõud ja tooraine , eksporditi kaupe Euroopasse, Euroopa tasus oma laene tagasi neile ning Euroopa varustamine kaupadega . Kõik arenes seal tohutu kiirusega, mis lõppes kokkuvõtteks krahhiga börsil. Põllumajanduses toodeti kaupa rohkem, kui seda tarbiti, riigid võtsid laene, mida ei suudetud tagasi maksta, paljud Esimesest maailasõjast tekkinud majandusprobleemid oli veel lahendamata ning tavalisel inimesel ei olnud raha mida kulutada ning väliskaupadele pandi kõrged tolliprotektsioon. Tagajärjeks toimus New Yorgi börsil aksiate järsk langus, tänu ületootmisele kaupade hinnad olid madalad ja ettevõtted pandi kinni. Valitses töötus ja tekkisid sotsiaalsed probleemid.
Fašistlik Itaalia
Itaalia kandis I MS raskeid kaotusi. Riigil olid majanduslikud raskused ja tööpuudus, mida kasutasid ära kommunistid, mis viis Itaaliat veelgi raskemasse olukorda. Neile astus vastu töötuid koondanud fašistide liikumine, mille eesotsas oli Mussolini . Ta lubas taastada korra riigis ja Itaalia võimsuse. Nad pidasid oluliseks rahva heaoli ning klassihuvid allutati rahvuse huvile. Kasutati terrorit häälte kogumiseks. Mõne aastaga likvideeriti demokraatia ning kehtestati üheparteisüsteem. Majandus võeti riigi kontrolli alla, riiki organiseeriti kutsekogude ja korporatsioonide kaudu, loodi koonduslaagrid , mõrvati poliitilisi vastaseid, tsensuur ajakirjanduses Kehv olukord aga riigis jätkus, sest majanduskasv oli väike ning agressiivne välispoliitika ammendas Itaalia vähesed ressursid lõplikult.
Venemaa sõjakommunism
Peale kodusõja lõppu oli Venemaa täielikult laostunud. Majandus oli kokku varisenud, sest kõik ressursid läksid sõja pidamiseks. See kõik viis kriisini, mis omakorda viis rahutusteni. Olukord nõudis radikaalseid muutatusi nii majanduses kui ka poliitikas. Toimus tööstuse natsionaliseerimine ja tsentraalne jaotamine. Kaubanduses oli täielik riigi monopol , mis omakorda suurendas musta turu levimist . Tänu inflatsioonile, kadus raha praktiliselt käibelt. Toimus ka tagavarade vägivaldne äravõtmine talupoegadelt, mis viis omakorda näljani, sest ei olnud enam mida maha külvata. See asi lõpetati, sest majandust valitses kaos , inimesed olid näljas ja puhkes epideemia. Asemele tuli NEP.
NEP – uus majanduspoliitika
Sellega korraldati ümber majandussüsteem ja poliitiline elu. Mindi tagasi rahalis-kaubanduslikele suhetele, talupoegade toiduainete andmise kohustus asendati toitlusmaksuga, talupoeg võis ülejääke vabalt turustada. Toimus turusuhete igakülgne arenemine rahvamajanduses ja täielikku isemajandamist kõigis majandusharudes. Kasutusele võeti turumajandus , taastati eraomandus välja arvatud pangandus, suurtööstus ja väliskaupandus. Teostati rahareform , millega lasti käibele uus rahaühik, mis oli kindlustatud kullastandardiga. Väliskapitali kaasati ettevõtetes. Samas säilitas riik kontrolli ja reguleeriva osa majanduses.
Stalini võimuletulek
Peale Lenini surma kerkis esile Stalin . Ta kehtestas kontrolli kompartei liikmere üle, tagades selle juhitavates organites endale meelepärase enamuse. Tänu tema alahindamise tõttu sai tal võimalikuks vastased omavahel tülli ajada. Liitudes ühe või teise võitleva tiivaga tõrjus Stalin tugevamad konkurendid eemale. Tema ainus eesmärk oli saavutada võim, selle nimel oli ta võimeline oma seisukota muutma vastavalt vajadusele. 1929 saautas ta ainuvõimu. Tema ajal kujunes lõplikult välja kommunistlik totalitaarne diktatuur. Stalini ajal allutatu majandus rangele riiklukule kontrollile, alustati industraliseerimist, kehtestati plaanimajandus, talurahva massiline ja vägivaldne kollektiviseerimine , mindi üle kaardisüsteemile ning sõjavägi oli allutatud parteile.
Ühiskonnas oli lubatud ainult üks partei ÜKP, kujunes Stalini isikukultus, rakendati terrorit.
Reformid NSVL 1920ndatel
Toimus rahareform, mille käigus võeti käibele uus rahaühik, mis oli kindlustatud kullastandardiga. Toimus ka sisepoliitilisi reforme nagu justiitsreform. Selle käigus ühtsustati kohtusüsteemi, piirati ja lihtsustati tribunalide süsteemi. Kaotati Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon , mille funktsioonid anti üle Siseasjade Rahvakomisariaadile, mille juurde loodi ka Riiklik Poliitvalitsus. Sellele allutati võitlus spinaaži, banditsismi ja salakaubaveo vastu, piiride ja raudtee kaitse. Ellu viidi ka sõjareform, mille käigus vähendati relvajõude ning osa väeüksusi kujundati ümber tööarmeeks, moodustati territoriaalsed miilitsaüksused ja kujundati välja rahvusväeosad. Suurimaks reformiks oli NL moodustamine.
Stalini võimu kindlustamine ja sellega kaasnenud muudatused
Et oma võimu kindlustada viis Stalin läbi mitmeid olulisi muudatusi. Lõpetati majanduse reguleerimine turusuhete ja vabalt konverteeritava rubla abil, alustati talurahva massilist, kiiret kollektiviseerimist, alustati ülimalt forsseeritud industraliseerimist, I viisaastaku plaani elluviimisel ignoreeriti majandusseadusi ja reaalset majanduslikku olukorda, viidi ellu suurte kulutustega seotud ümberrelvastamise programme, viidi sisse toiduainete ja esmajärguliste tööstuskaupade kaardisüsteem, seadustati seadusetus rahva jaoks, määratleti nn rahvavaenlaste hulk, alustati suurte fabritseeritud näidiskohtuprotsesside pidamist, püüti lõplikult hävitada poliitiline opositsioon partei ning formeerus ohjeldamatu Stalini isiku kultus seoses tema 50nda sünnipäevaga.
Industrialiseerimine
Selle käigus likvideeriti igasugune eraettevõtlus, loobuti välismaisest investeeringutest, majandus allutati tsentraalsele võimule, mida teostati viisaastaku plaanide järgi, NSVL muutus tööstusriigiks.
Selle käigus kadus tööpuudus, hoogsalt arenes sõjatööstus, rasketööstuse eelisarendamine ja tururegulatsiooni puudumine tõi kaasa tootlikkuse langemise, mis tõi omakorda kaasa elanike vaesumise. Oli plaan katta terve Nõukogude Venemaa elektriga, toimus sotsialistlik võistlus, mis oli motivatsiooniallikaks, et rohkem tööd teha, palgad olid madalad ning elutingimused tagaplaanil, sunnitöö, toimus normide täitmine, milleks kasutati terrorit.
Kollektiviseerimine
1929 aastal alustatud kollektiveerimiskampaaniaga lõpetati seni kestnud Uus Majanduspoliitika. Jõukamatelt talupoegadelt nn kulakutelt võeti maa. Konfiskeeritud vilja said talupojad endale. Moodustati kolhoose, mille peale hakkasid talupojad mässama ja toimus ka massiline kulakute küüditamise töölislaagritesse, mille käigus hukkus u 6 miljonit inimest. Sellele kõigile omakorda järgnesid massilised relvastatud vastuhakud ning toimus ajutine tagasitõmbumine valitsuse poolt. Hiljem jätkati kolhooside loomist. Koos kollektiviseerimisega algas talupoegade põgenemine linnadesse ja suurehitustele. See kõik pani aluse 1932-1933 näljale ning esines isegi kannibalismi selle käigus. Seadused muutusid väga karmiks ja väiksema asja eest võidi kohut määrata. Kõik vili müüdi ära ja ei jäänud enda midagi maha panna, et uut saaki saaks.
Terror 1930ndatel NLis
Tagakiusamine laienes edasi. Kasutati hirmu ära, mida inimesed tundsid. Toimus parteide puhastus-enesekriitika kolleegide ees, heideti parteist välja inimesi. Terroriseetiti nõukogude võimu keskasutusi, julgeolekuorganeid ja armeed . Terrori alla satusid ka need, kes selle üles ehitasid . Korraldati palju näidisprotsesse olematute “rahvavaenlaste” vastu, kes pidid end süüdi tunnistama ja lasti maha,1937 hävitati peaaegu kogu Punaarmee juhtkond , keda süüdistati Stalini vastases vandenõus, mõrvati kokku ligi 40 000 eri astme sõjaväejuhti. Terrori alla sattusid ka rahvusvähemused - hävitati nende juhtivad kommunistid, puhastati pajud asundused (peamiselt mehed). Loodi ülemaaline sunnitöölaagrite süsteem GULAG , laagrid Siberis ja põhjapiirkondades, tingimused olid ebainimlikud, töö oli üle jõu käiv, peeti väga vähe vastu ning vangid surid massiliselt. Toimus ka tööstuslik sabotaaž. Kasutati ebakorralisi meetmeid – uurimine 10p, surmaotsus viidi täide koheselt, sõjaväetribunal, edasikaebamis õigus puudus, kaitse mittelubamine.
NL välispoliitika 1920/30ndatel
NSVL- i välispoliitikale oli iseloomulik kahepalgelisus.
1920´aastatel olid välispoliitilisteks suundadeks :

• Komiterni (Kommunistlik Internatsionaal, mis ühendas erinevate riikide kommunistlikke parteisid) kaudu õhutati kõikjal maailmarevolutsiooni . 1923-24 aasta majanduskriisi ajal üritati kommunistlikke riigipöördekatseid Bulgaarias ja Eestis.
  
• reaalpoliitikas sooviti NSVL- i lülitada rahvusvahelisse suhtlemisse teiste riikidega:
  
  • sõlmiti diplomaatilised suhted Suurbritannia, Itaalia, Hiina, Prantsusmaa ja Jaapaniga.
    
  • neutraliteedi- ja mittekallaletungilepingud Saksamaa, Leedu, Afganistani ja Iraaniga.
    

1930´aastatel:

• 1930-1939 avalik välispoliitika taotles kollektiivsete julgeolekusüsteemide loomist Euroopas ja NSVL lähenes lääneriikidele, eelkõige Prantsusmaale
  
• 1934 võeti NSVL Rahvasteliitu
  
• Salaeesmärgina säilis maailmarevolutsiooniidee realiseerimine kas või sõjaga:
  
• alustati Punaarmee moderniseerimist;
  
• NSVL toetas raha, relvastuse ja sõjandusspetsialistidega Hispaania kodusõjas 1936-1939 vabariiklasi; Hiina kodusõjas algul vabariiklasi ja hiljem kommuniste; Hiina-Jaapani sõjas 1937-1939 Hiinat.
  
• 1939 sai uueks välisministriks Vjtšeslav Molotov, kellega algas uus suund välispoliitikas:
  
• NSVL lähenes natslikule Saksamaale. Omavahel jagati Euroopa mõjusfäärideks (Molotov-Ribbentropi pakt)
  
• NSVL võttis kursi sõjale ja alustas samme oma valduste suurendamiseks (sõjaväebaaside loomine Eestisse, Lätisse, Leedusse; Talvesõda 1939-1940 Soomega )
  

Sõlmiti mittekallaletungilepingud ja konfliktide rahuliku lahendamise lepinguid Soome, Läti, Eesti, Poola, Pr, ja Itaaliaga.
Weimari vabariik
1919-1933.a. oli Saksamaa demokraatlik riik.

• Et 1918.a. Novembrirevolutsiooniga oli keiser (Wilhelm II) kukutatud ja keisririik likvideeritud, vajas riik uut põhiseadust.
  

• 1919.a. võttis Rahvuskogu Weimari linnas vastu uue põhiseaduse:
  

• Saksamaast sai vabariik ja kehtestati parlamentaarne riigikord .
  
• Kõrgeim seadusandlik organ oli Riigipäev.
  
• Parlament valiti proportsionaalsetel alustel.
  
• Riigipäev pidi moodustama valitsuse.
  

• Selle põhiseaduse järgi valitseti Saksamaad kuni 1933.aastani. Selle tõttu nimetatakse seda ajajärku ka Weimari vabariigiks.
  
• Tugev pahempoolne vastasrinne – K. Liebknecht – Saksamaa Kommunistlik Partei
  

• 1920-ndate esimesel poolel valitses Saksamaal keeruline sisepoliitiline olukord, ei suudetud tasuda reparatsioone – majanduselu seiskus, sissetulekud lakkasid, kulud kasvasid
  

• Äärmusparteid üritasid ära kasutada:
  

• majanduslangust (Põhjused: sõda; reparatsioonid ; 1923-1924 majanduskriis ja hüperinflatsioon).
  
• Saksamaa välispoliitilist isolatsiooni (Põhjus: kaotajariik I maailmasõjas) ja välispoliitilisi tagasilööke (Ruhri okupeerimine).
  
• sisepoliitilisi probleeme.
  

• Segases situatsioonis üritasid nad mitmeid võimuhaaramise katseid:
  

• Saksa Kommunistlik Partei (SKP)- 1919.a. Berliinis ja Münchenis; 1923.a. Hamburgis.
  
• Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (NSDAP)- 1923.a. Münchenis (õlleputš).
  

• Võimudel õnnestus äärmuslased esialgu maha suruda ja Saksamaa demokraatlikku arengut jätkata. Majandusolude paranedes äärmuslaste populaarsus vähenes.
  
• Inflatsioon - marga kokkukukkumine
  

Natside esiletõus
Peale sõda hakkasid rahulolematud koonduma Natsionaalsotsialistlikku Saksa Töölisparteisse , mille juhiks oli Adolf Hitler . Olukord pöörati oma kasuks majanduskriisi ajal, kui kommunistid üritasid vägivaldselt võimu haarata,“ punane katk” peatati “pruuni katkuga”, natsionalistide partei muutus ülipopulaarseks.1932 said nad Riigipäeva suurimaks saadikuterühmaks. 1933 lasi Hitler end kantsleriks nimetada. Peagi esialgne demokraatlikkuse piirides valitsemine asendus peagi ainuvalitsusega, demokraatlikke vabadusi hakati piirama. Terrori ja hirmuvalitsusega saavutati parteile absoluutne enamus. 1933 võeti vastu seadus, millega parlament loobus võimust, Hitler sai erakorralised volitused, temast sai Saksamaa diktaator.
Natsid võimule ja võimul
Tänu majanduslikule raskusele valdas riiki tööpuudus ning selles süüdistati valitsust. Kasvama hakkas NSDAP populaarsus. Vastasjõud olid lõhestunud ja tänu sellele said natsid kergemini võimu haarata. Esialgne demokraatlikkuse piirides valitsemine asendus peagi ainuvalitsusega Võimul olles hakkasid nad demokraatlikke vabadusi hakati piirama. Terrori ja hirmuvalitsusega saavutati parteile absoluutne enamus. 1933 võeti vastu seadus, millega parlament loobus võimust, Hitler sai erakorralised volitused, temast sai Saksamaa diktaator. Demokraatlikud institutsioonid keelati, kehtis ainuparteisüsteem, riigiorganid asendati keskvõimu juhtidega. Majandus võeti riigi kontrolli alla – kehtestati nelja-aasta plaanid. Riigi ülesanne oli rassilise puhtuse tagamine (eraelu kontrollivad seadused). Algas juutide tagakiusamine, piirati õigusi. Riigis toimuvat kontrollis julgeolekuamet ja füürerile alluvad relvastatud rühmitused. Võimu tugisambaks oli SS (Schutzstaffel) – kaitsemalev, mida juhtis Heinrich Himmler. SS’ile allus riiklik salapolitsei Gestapo Teisitimõtlejaid jälitati, arreteeriti, paigutati koonduslaagritesse. Eesmärgiks oli Saksamaa kiire taasrelvastamine ning Versailles’ lepingust loobumine. Ehitati uusi sõjatehaseid, rajati teid. Selle tulemusena õnnestus tööpuudus likvideerida , elatustase tõusis. Selline majanduse kasv oli ajutine, vaja oli võidukat sõda.
Inimsusevastased kuritööd Saksamaal
Hukati Hitleri konkurentse ilma kohuta ja natsidele ebameeldivaid isikuid. Hakati taga kiusama juute . Rea seadustega eemaldati nad riigi-, teadus- ja õppeasutustest, piirati tunduvalt nende tegevust nii majanduses kui kultuuri vallas. Neilt võeti ära kodanikuõigused ja sellega kaasnevad õigused. Nad võisid olla üksnes riigialamad. Abielud aarialaste ja juutide vahel olid kehtetud, nende abieluvälised vahekorrad karistatavad. Terroriseeriti kõiki, kes olid natsistliku valitsuse või Adolf Hitleri vastu.