„Kohtuniku ees seisab kaks jumalat, kaks õigust ja kibe tarvidus ühte kui teist ehk mõlemaid korraga teenida.“* (0)

Olja Kivistik *1
„Kohtuniku ees seisab kaks 
jumalat, kaks õigust ja kibe 
tarvidus ühte kui teist ehk 
mõlemaid korraga teenida.“*2
Kehtivad seadused on otseses seoses riigi põhikorra, riigis kehtivate väärtus hinnangute ja põhimõtetega. 
Karistus  õiguse puhul on tegemist õigus haruga, mille normid kehtestavad teo karistatavuse tingimused ja 
teo järelmid, karistused ja muud mõjutus  vahendid. Karistusõigus toimib retrospektiivselt ehk see reageerib 
juba toimunud konfl iktile.*3 Tekkinud konfl ikti lahendatakse konkreetsete normide alusel. Selleks et õigus-
norme rakendada, peavad need olema kehtivad ning formaalselt määratud. Kalle Merusk on kirjutanud, et 
õigus normid peavad olema lihtsad, selged ja keskmisele isikule arusaadavad.*4
20. sajandi alguseks oli Tsaari-Venemaal (seega ka praegustel Eesti aladel*5) tekkinud olukord, kus 
kehtisid mitu kriminaal  seadustikku. Samal ajal kehtinud seadustikud ei vähendanud karistus õiguse lahk -
helisid ega järje kindlusetuse probleemi, vaid hoopiski suurendasid dissonantsi. Seadustike ühtlusetus nõr -
gendas rahva õigus  tunnet ning eitas riigi õiguslikku korda.*6
Käesoleva artikli eesmärgiks on tutvustada 20. sajandi alguses kohaldatud kriminaal seadustikke, 
nende kasuistlikke koosseise ja karistusi. Ühtlasi antakse ülevaade nendes sätestatud usuvastaste sü üte-
gude koosseisude rakendamisest. Analüüsiks on valitud tsaariaegse Tallinna Ringkonna kohtu lahendid 
ajast, kui kehtisid sama aegselt vana ja uus nuhtlus  seadustik .*7
1. Vana ja uus nuhtlusseadustik
Balti provintsidel oli oma õiguslik ruum, mis tugines 1710. aasta kapitulatsiooni aktides ja 1721. aasta Uusi-
kaupunki rahulepingus kinnitatud privileegidele ning hiljem Vene valitsejate poolt neile privileegidele 
antud kinnitustele.*8 15. augustil 1845 kirjutas tsaar Nikolai I alla ukaasile, et Venemaa esimene süstemati-
seeritud kriminaal õiguse normide kogu jõustub 1. mail 1846 kogu Vene impeeriumis*9, sealhulgas kolmes  
1 
Uurimistöö teostamisel ja artikli kirjutamisel nõustasid ja toimetasid Marin Sedman, Marju Luts-Sootak ja Toomas Anepaio  
ETF grandi 9209 raames.
2  K. Grau . Tarvidus Uue Nuhtlusseaduse maksmapanemiseks Eesti Vabariigis. – Õigus 1921/5–6, lk 100.
3  J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn 2010, lk 32.
4  K. Merusk. Õigustloovate aktide kehtivuse õigusteoreetilisi probleeme. – Juridica 1996/7, lk 340.
5 
T. Anepaio. Kriminaalõiguse muutumisest 1889. aasta reformi käigus. – Tractatus Terribiles. Artiklikogumik professor Jaan 
Sootaki 60. juubeliks. Tallinn 2009, lk 143.
6  K. Grau ( viide 2), lk 97–99.
7 
Käesolevas artiklis on kohtu praktika analüüsi peatükis kasutatud vana nuhtlus seadustiku 1885. a redaktsiooni (Н. С. Таган-
цев. Уложение о наказаниях уголовных и исправительных 1885 года. С.-Петербург 1915) ja uue nuhtlus seadustiku 
1903. a redaktsiooni (Уголовное уложение : высочайше утвержденное 22 марта 1903 года. Санктпетербург 1903).
8  A. Andresen. Õiguse üldiseloomustus. – Eesti ajalugu V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. S. Vahtre (peatoim.). Tartu 
2010, lk 41.
9  Полное Собрание Законов Российской империи (edaspidi ПСЗ), 2. собрание, Том 20, 1. часть – 19283, 15.08.1845.
JURIDICA III/2012
169
„Kohtuniku ees seisab kaks jumalat, kaks õigust ja kibe tarvidus ühte kui teist ehk mõlemaid korraga teenida.“
Olja Kivistik
Läänemere provintsis . Seadustik ei jõustunud territoriaalselt Soomes*10 ja Poolas.*11 Teist sugustel tingi-
mustel ja teatud piirangutega kehtis see ka Siberis , Kesk-Aasias ja Kaukaasias.*12 Seadustiku artikli 174 alu-
sel ei kohaldatud uue seaduse sätteid nendes asjades, mis tuli lahendada kiriku seaduste või Vene sõjaväe-
seaduste järgi.*13
Kriminaalseadustiku ametlik pealkiri oli „Kriminaal- ja paranduslike karistuste seadustik“ („Уложение 
о  наказаниях  уголовных  и  исправительных“). Eesti keelses kirjanduses on seda nimetatud vanaks  
nuhtlus seadustikuks  või  lihtsalt  nuhtlus seadustikuks*14 (NS). NS tegi lõpu seni valitsenud õiguslikule par-
tikularismile ja kriminaal seaduste paljususele. Samas oli seadustik aga väga raske pärane, keerulise üles-
ehitusega, halvasti süstematiseeritud ja juriidilises mõttes mahajäänud.*15 Suureks miinuseks oli ka see, 
et NS koostamisel piirduti varem kehtinud õigus aktide koondamisega.*16 Puuduse likvideerimiseks püüti 
seadustikku muuta ja täiendada, kuid seda tehti osade kaupa, mitte terviklikult.*17 NS koostajad polnud 
arvestanud riigi ja ühiskonna tegelikke vajadusi karistus õiguse valdkonnas ning jätkasid vananenud sätete 
kasutamist.
NS-le lisandus 20. novembril 1864 rahukohtu nuhtlus seadustik*18 („Устав о наказаниях налагаемых 
Мировыми Судьями“) ja 9. juulil 1889 valla kohtu nuhtlus seadustik („Временные правила о наказаниях, 
налагаемых волостными судьями“).*19 Käes  olevas artiklis on tähelepanu koondatud just usuvastastele 
süütegudele, mida rahukohtu nuhtlus seadustik ja vallakohtu nuhtlus seadustik ei reguleerinud. Olgu need 
siin nimetatud vaid selleks, et anda lugejale ülevaade kriminaal seadustike rohkusest. Rahukohtu nuhtlus-
seadustik oli allikas, mis sätestas karistused vähem tähtsate süütegude ja üleastumiste eest*20, mille eest 
ettenähtud karistused ei ületanud ühte aastat ja kuut kuud vangistust*21 ning mis kuulusid rahukohtute 
pädevusse.*22 Valla kohtute nuhtlus seadustiku puhul oli algusest peale tegemist ajutise aktiga. Seadustik 
sätestas, et see pidi kehtima kuni valla kohtute määratavaid karistusi reguleeriva üldriikliku seaduse vastu-
võtmiseni. Siiski püsis akt jõus kuni Vene keisri riigi lagunemiseni.*23
Käesoleva artikli teiseks uurimis  objektiks on uus nuhtlus seadustik (UNS) („Уголовное уложение“), 
mille projekt valmis 1895. aastaks ja mille tsaar Nikolai II kinnitas 22. märtsil 1903.*24 See aga ei tähen-
danud, et UNS oleks kohe kehtima hakanud, vaid tsaar lubas edaspidi teada anda, millal uus kriminaal-
seadustik kehtima hakkab.*25 Uut nuhtlus seadustikku ei kehtestatud kunagi tervenisti. Tsaar kehtestas 
uue seadustiku osaliselt mitme eri aktiga, mis puudutasid vaid riigi vastaseid süütegusid*26, usuvastaseid 
süütegusid*27, salakaubandusega seotud süütegusid*28, prostitutsiooni ja naiste 
kaubandusega seotud 
süütegusid*29 ning autori õiguste vastaseid süütegusid.*30 1906. aastal jõustunud usuvastaseid süütegusid 
reguleerivad koosseisud olid muudetud ja viidud kooskõlla 17. aprilli 1905. a ususallivuse manifestiga („Об 
10  Soome õigusliku seisundi kohta vt lisaks Н.  С.  Таганцев.  Русское  уголовное  право.  Лекции.  Часть  общая.  Том I. 
С.-Петербург  1902 , lk 246–252.
11  Poolas asendas 1818 . a Poola kriminaal koodeksit 1847. aastal kehtestatud uus seadustik ja alles 13. septembril 1876 hakkas 
Poolas kehtima NS 1866. a redaktsioon mõningaste muudatustega. Vt lisaks Н. С. Таганцев (viide 10), lk 245.
12  NS art 173 ja selle lisa IV.
13  Н. С. Таганцев (viide 10), lk 244.
14  Vt nt J. Sootak. Veritasust kriminaalteraapiani. Käsitlusi kriminaalõiguse ajaloost. Juura 1998, lk 209.
15 Samas.
16  Курс уголовного права. Том 1. Общая часть. Учение о преступлении. Под ред. Н. Ф. Кузнецовой, И. М. Тяжковой. 
Москва 1999, lk 17.
17  M.-L. Veiser. Eesti kriminaalõiguse üldosa reform kahekümnendal sajandil võrdleva analüüsi peeglis. Tartu 2006, lk 8.
18  ПСЗ, 2. собрание, Том 39, 2. часть – 41478, 20.11.1864.
19  ПСЗ, 3. собрание, Том 9 – 6188, 09.07.1889. 
20  Lähemalt T. Anepaio (viide 5), lk 145.
21  H. Kadari . Kriminaalõigus Üldosa. Tartu 1941, lk 61.
22  J. Sootak (viide 14), lk 209.
23  T. Anepaio (viide 5), lk 148–149.
24  ПСЗ, 3. собрание, Том 23, 1. часть – 22704, 22.03.1903. 
25  ПСЗ, 3. собрание, Том 23, 1. часть – 22703, 22.03.1903.
26  ПСЗ, 3. собрание, Том 23, 1. часть – 24732, 07.06.1903. 
27  ПСЗ, 3. собрание, Том 26, 1. часть – 27560, 14.03.1906.
28  ПСЗ, 3. собрание, Том 26, 1. часть – 27616, 27.03.1906.
29  ПСЗ, 3. собрание, Том 29, 1. часть – 32855, 25.12.1909.
30  ПСЗ, 3. собрание, Том 31, 1. часть – 34935, 20.03.1911.
170
JURIDICA III/2012
„Kohtuniku ees seisab kaks jumalat, kaks õigust ja kibe tarvidus ühte kui teist ehk mõlemaid korraga teenida.“
Olja Kivistik
устранении стеснений в области религии и укреплении начал веротерпимости“)*31, mis andis inimes-
tele võimaluse valida endale usk südame tunnistuse järgi.
UNS suureks probleemiks oligi see, et seda ei suudetud tervenisti maksma panna, sest Vene impeeriu-
mil puudus vajalik raha vangla reformi jaoks. Teiseks suureks puuduseks oli see, et seadustik ei olnud koos-
kõlas  kriminaal protsessi seadusega.*32 UNS eesmärgiks pidi olema NS ja rahukohtute nuhtlus seadustiku 
välja vahetamine.*33 UNS kehtestamisega loodeti kriminaal õiguslikku täiust, kuid rohkete vastu olude tõttu 
kaasnes sellega pigem kehtivate kriminaal seadustike vaheline ebakõla .*34 Jaan Sootak on kirjutanud, et 
„uue seadustikuga oli Venemaa kriminaal õigus sattunud mõneti vihma käest räästa alla“*35. Tsaari riigis 
kehtisid korraga neli kriminaal seadustikku, millest kaks – NS ja UNS – sisaldasid mitmeid kattuvaid 
koosseise ja muutsid karistus süsteemi läbinähtamatuks ning segaseks. Selline õiguslik olukord püsis kuni 
24. oktoobrini 1917.*36
2. Usuvastased süüteod 
vanas ja uues nuhtlusseadustikus
NS sisaldas usuvastaseid süütegusid reguleerivaid koosseise, mis tegelikult koosnesid varavastastest süüte -
gudest. Need olid suunatud sakraalsete, pühitsetud või mitte pühitsetud esemete vastu.*37  Kirikuvara vastu 
suunatud süütegude koosseisud oli sätestatud NS 2. peatüki 4. jao artiklites 219–233.
UNS koostamisel jäeti usuvastaste süütegude peatükist välja pühaduse teotamise ( kirikust , kambrist ja 
teistest ruumidest kirikuvara vargus), valevande andmise, kiriklike korralduste mitte täitmise ja usu lõhes-
tamise koosseisud. Mõned nimetatud koosseisudest olid sätestatud teistes UNS peatükkides ja mitu neist 
oli kõrvaldatud, sest UNS-s ei pidanud neid tegusid enam süütegudeks.*38 Nagu kirjutas N. S. Tagantsev, 
siis pühaduse teotamise puhul ei saa rääkida vaid usuvastasest süüteost. See, kellele vara kuulub, on tsiviil-
õiguslik küsimus. Pühaduse teotamine on süütegu raskendav asjaolu, mitte süüteoks olemise tingimus.*39 
UNS välja töötamisel oli redaktsiooni komisjon jätnud usuvastaste süütegude peatükist välja koosseisud 
kirikuvara varguse ja rikkumise kohta.*40 Selline komisjoni seisukoht viitab sellele, et seaduse välja  töötaja  
arvates piisas varavastaste süütegude üldkoos seisudest ja kirikuvara kohta eraldi koosseisude järele polnud 
tarvidust.
14. märtsi 1906. a ukaasiga*41 olid tühistatud NS artiklid 176–210, 213, 216, 217, 936, 1361 ja 1576. 
Kehtima jäeti aga kõik NS koosseisud, mis reguleerisid kirikuvara vastu toime pandud süütegusid. Seega 
võib öelda, et UNS uudsus ja soov kiriku vara vastaseid süütegusid reguleerida varavastaste süütegudena 
ebaõnnestus ning NS usuvastaste süütegude peatüki kasutamist jätkati paralleelselt UNS-ga.
31  ПСЗ, 3. собрание, Том 25, 1. часть – 26125, 17.04.1905. 
32  G. Ambach. Karl Saarmanni fenomen Eesti Vabariigi esimeses kriminaal reformis. – Konverentsi „Eesti karistus õiguse 
arenguteed omariikluse oludes“ ettekanded . Akadeemia Nord 2005, lk 6.
33  П. П. Пусторослев. Русское уголовное право. Общая часть. Выпуск I. Юрьев 1907, lk 74.
34  M.-L. Veiser (viide 17), lk 9.
35  J. Sootak (viide 14), lk 211.
36  K. Grau (viide 2), lk 97.
37 Selline 
klassifi katsioon tuleneb NS koosseisudest.
38  Развитие русского права во второй половине XIX – начале ХХ века. Москва 1997, lk 189.
39  Н.  С.  Таганцев.  Уголовное  уложение 22 марта 1903 г.:  с  мотивами,  извлеченными  из  объяснительной  записки 
редакционной комиссии, представления Мин. юстиции в Государственной Совете и журналов – особового присутст-
вия департаментов и общего собрания Государственного Совета. Санкт-Петербург 1904, lk 152.
40  В. В. Есипов. Уголовное уложение 1903 года, его характер и содержание. Варшава 1903, lk 59.
41  ПСЗ, 3. собрание, Том 29, 1. часть – 27560, IX часть, 14.03.1906. 
JURIDICA III/2012
171
„Kohtuniku ees seisab kaks jumalat, kaks õigust ja kibe tarvidus ühte kui teist ehk mõlemaid korraga teenida.“
Olja Kivistik
3. Tallinna Ringkonnakohtu praktika usuvastaste 
süütegude asjades
Järgnevalt on välja toodud neli Tallinna Ringkonna kohtu lahendit*42, kus kohtud rakendasid NS norme 
kirikuvara vastu suunatud süütegude kohta.
Tallinna Ringkonna kohtu 6. juuni 1907. a lahendis*43 oli tegemist kirikuraha vargusega 13-aastase noo-
ruki poolt. Süüdistus aktis süüdistati noorukit NS artikli 225 lõike 3 alusel, mis nägi ette karistuse raha, küü-
nalde või mitte pühitsetud esemete varguse eest, eeldusel , et tegu polnud ette planeeritud ega kavatsetud. 
Kuna tegemist oli alaealisega, siis tulenevalt kohtu pidamise seaduse artiklist 356*44 ja NS artiklist 137*45 anti 
nooruk isa „ karmi hoole alla“. Kuigi käes olevas kaasuses ei saa vaadelda mõistetud karistust, sest karistust 
süüdistatavale ei määratud, peab sellegi poolest rõhutama kohtu tehtud koosseisu valikut. Kohus oli kavat-
senud rakendada NS artikli 225 lõiget 3, mille alusel oli võimalik määrata karistuseks kõikide isiklikult või 
seisuslikult saadud eriõiguste kaotus ja Siberisse sund asumisele saatmine või vahi aluse parandus asutusse 
saatmine NS artikli 31*46 teise astme alusel. Tegemist oli raske ja pika karistusega, millel oli hirmutamise 
eesmärk. UNS-s ei kasutatud karistust esijoones enam hirmutuse abinõuna, vaid esmalt kaitse abi nõuna 
(Sicherungsmittel), parandus abi nõuna ja lõpuks alles hirmutus abi nõuna.*47 Karistuse eesmärkide erinevus 
näitab, et UNS puhul oli tegemist kui mitte parema, siis vähemalt uuenduslikuma seadustikuga.
8. oktoobri 1907. a lahendis*48 oli tegemist kahe süüdistatavaga, kellest üks oli NS artikli 139 lõike 2*49 
kohaselt alaealine. Vargus pandi toime luterlikust Kaarli kirikust, kust varastati mõned pudelid veini ja 
mitte pühitsetud hõbelusikas. Lisaks vargusele olid süüdistatavad lõhkunud kirikuristi ja rebinud katki 
kiriku raamatud. Tallinna Ringkonna kohus oli varguse kvalifi tseerinud NS artikli 225 lõike 1 järgi, mis nägi 
ette karistuse raha, küünalde või teiste mitte pühitsetud esemete varguse eest sisse tungimisega. Sellise süü-
teo eest nägi artikkel karistusena ette kõikide seisulike õiguste kaotuse ja sunnitöö 4–6 aastat. Usu teota-
mise puhul oli kohus pidanud õigeks viidata UNS artikli 74 lõikele 1, mille alusel võeti vastutusele isik, kes 
solvas õigeusu või teise ristiusu kirikut või piiblit, ning UNS artikli 74 lõikele 2, mille alusel karistati õigeusu 
või teise ristiusu pühaesemete teotamise eest. UNS-s oli oluline seegi, kus ja kuidas oli süütegu toime pan-
dud, sest sellest olenes karistus määr:
–  usutalitluse ajal või kirikus – vangla karistus 6–12 kuud;
–  kabelis, kristlikus palve  majas , avalikus kohas või avalikult välja pandud kirja tööga – vangla-
karistus*50;
–  tegevuse eesmärgiks oli tekitada teistes kohal olijates ahvatlust – vangla karistus kuni 6 kuud;
–  tegu sooritati teadmatusest, harimatusest või alkoholi joobes – arest kuni 3 kuud.
Ringkonnakohus toonitas eraldi, et süütegu oli antud juhul toime pandud kirikus ja selle eest peab olema 
minimaalne vangla karistus 6 kuud ning maksimaalne vangla karistus 12 kuud. Kohus ise tõi välja selle, 
42  Artikli autor on varem uurimistöös „Tallinna ringkonna kohtu praktika usuvastaste süütegude asjades (1903–1913)“ (käsikiri 
TÜ õiguse ajaloo õppetoolis) analüüsinud Tallinna Ringkonna kohtu praktikat aastatest 1903–1913. Vaadeldava ajavahemiku 
alguse valik oli seotud NS ja UNS samaaegse kehtima hakkamisega 1903. aastal ning lõpp viimase usuvastaste süütegude 
kohta tehtud kohtu lahendiga, mille uurimistöö autor oli leidnud. Sellest ajavahemikust on pärit 11 otsust, mis olid seotud 
usuvastaste süütegudega. Usuvastased süüteod liigitas töö autor järgmiselt: ametialased , avaliku rahu vastased, varavastased  
ja surnu vastased süüteod ning valevande andmine. Uurimistöö eesmärgiks oli välja selgitada, millist seadust kohus raken-
das enam: kas vana või uut nuhtlus seadustikku. Uurimuse tulemusel selgus, et kuigi ühtset seaduse rakendamise praktikat 
polnud aastate jooksul kujunenud, siis üldjuhul rakendasid kohtud uut nuhtlus seadustikku.
43  Дело по обвинению малолетнего А. Приск в краже кружки для пожертвований из Везенбергской православной 
церкви. – EAA.105.1.11555.
44  Kohtu pidamise seaduse art 356: Kohtulik uurimine võib lõppeda ainult juhul, kui isik on süüdimatu või hullu meelne ning 
ringkonna kohus või kohtu palat annavad selleks loa.
45  NS art 137: Alaealised vanuses 10–17 aastat antakse vanemate või eestkostjate karmi hoole alla.
46  NS art 31 teine aste: arestimajja saatmine 3–4,5 aastaks.
47  K. Grau (viide 2), lk 99.
48  Дело по обвинению Лиер и В. Паннель в краже церковной утвари и святотатстве. – EAA.105.1.9048.
49  NS art 139 lg 2: alaealistele vanuses 17–21 aastat määrab kohus toime pandud süüteo eest sama karistuse, mis täis ealisele 
kurja tegijale, vaid selle erinevusega, et sunnitöö pikkust vähendatakse 1/3 võrra või kui tegemist oleks olnud sunni tööga 
ilma tähtajata, siis 20 aastani.
50  Vanglakaristuse pikkust pole välja toodud ja lähtuma peab UNS art-s 20 sätestatust, mille kohaselt vangla karistuse pikkus 
on kahest nädalast kuni ühe aastani.
172
JURIDICA III/2012
„Kohtuniku ees seisab kaks jumalat, kaks õigust ja kibe tarvidus ühte kui teist ehk mõlemaid korraga teenida.“
Olja Kivistik
et tuleb lähtuda keskmise karistuse printsiibist, seega UNS artikli 74 punkti 1 alusel määrati mõlemale 
süüdistatavale 9 kuud vanglakaristust, kuid ühe süüdistatava puhul vähendati seda alaealisuse tõttu 3 kuu 
võrra. Käes olevas kaasuses oli alaealine süüdistatav toime pannud ka varguse NS artikli 1655 lõike 2*51 järgi. 
Kirikuvara varguse eest oli kohus määranud karistuse NS artikli 225 lõike 1 järgi: alaealisele süüdistatavale 
4,5 aastat sunnitööd ja täis ealisele süüdistatavale 5,5 aastat sunnitööd ning kõikidest seisuslikest õigustest 
ilmajätmise. NS artikli 152 alusel määrati kõikide süütegude eest rangeim karistus, seega jäi mõlema süü-
distatava lõplikuks karistuseks NS artikli 225 lõike 1 alusel mõistetud karistus.
Kui võrrelda kirikuvara vargust ja tavalist vargust NS artikli 1655 mõistes, siis kõige rangem karistus NS 
artikli 1655 alusel oli aresti majja saatmine kuni neljaks aastaks. Seadus andlik võim oli loonud 19. sajandi 
I poolel süsteemi, kus kirikuvara vastu suunatud süüteod olid hoopis olulisemad ja raskemalt karistatavad 
kui muud vargused . Moodsa UNS eesmärk oli aga selline süsteem ära kaotada ning muuta kirikuvara vastu 
suunatud süüteod üldisteks varavastasteks tegudeks . Säilitades NS-s kirikuvara vastu suunatud süütegude 
normid, hoidis tsaari aegne seadus andja vana aegset koosseisulist süsteemi jätkuvalt käigus. UNS uudsus 
ning idee uuendada riigi karistus õiguslikku ja -poliitilist süsteemi jäi realiseerimata.
19. detsembril 1909*52 esitati Tallinna Ringkonna kohtule prokuröri määrus, mille alusel oli prokura-
tuur alustanud kuriteo menetlemist NS artikli 226 alusel. NS artikkel 226 koosnes kolmest lõikest, kuid 
kohtu materjalidest ei selgu konkreetset lõiget, mida menetluse alustamiseks kasutati. Üldiselt võib aga 
välja tuua, et NS artikkel 226 nägi ette karistuse kiriku raha või mitte pühitsetud, aga usuriitusteks vajalike 
asjade varguse eest.*53 Kohtu materjalidest selgub , et tegemist oli kiriku kella vargusega surnu aiast. Kohus 
leidis, et prokuratuur oli kuriteo valesti kvalifi tseerinud ja kriminaal kohtu pidamise seadustiku*54 („Устав 
уголовного судопроизводства“) artikli 277 alusel lõpetas kohus menetluse.*55 Kohus lisas, et täidetud on 
hoopiski NS artikli 233*56 koosseis. NS artiklis 233 sätestatud koosseisu täitmise korral tuli karistus mää-
rata varguse koosseisu alusel. Seega oli NS artikli 233 puhul tegemist viitelise normiga, mille alusel tuli 
karistus määrata sobiva varguse koosseisu alusel. Kuigi nii NS artikkel 226 kui ka NS artikkel 233 asusid 
usuvastaste süütegude peatükis, siis NS artikliga 233 kehtestatud karistused tulenesid siiski varavastaste 
süütegude peatükist. Karistuste erinevused olid väga suured ja kohtu poolt süüteo ümber kvalifi tseerimine 
võis raskendada või kergendada süüdistatava olukorda olulisel määral. Käes olevas kaasuses pole teada, 
millise varguse koosseisu karistust oleks kohus rakendanud, kuid eeldatavasti oleks usuvastases süüteos 
määratud karistus olnud rangem kui varavastase süüteo karistus.
NS teokvalifi katsioonide puhul oli oluline roll sündmus kohal, kus süütegu toime pannakse. Ka käes-
olevas kaasuses leidis kohus, et NS artikli 233 järgi kuulus kiriku kella vargus süütegude hulka, mis olid 
toime pandud sellistes ruumides, mis ei kuulunud NS artiklis 226 toodud nimekirja. Samuti on oluline 
välja tuua see, et kohus kvalifi tseeris algselt üheks usuvastaseks süüteoks kvalifi tseeritud teo ümber teiseks 
usuvastaseks süüteoks.
Järgmise näitena ringkonna kohtu praktikast võib tuua 30. novembri 1910 . a lahendi.*57 Kohtu alune oli 
olnud varem mitmel korral kohtulikult karistatud. Süüdistusakt sisaldas kolme süüdistust: kaks vargust 
eravaldusest ning vargus kirikust ja kiriku raamatu kogust. Esmalt peab välja tooma selle, et nii süüdistusakt 
kui ka kohtu otsus olid väga korrektselt vormistatud . Kõik varastatud ja rikutud esemed olid üksik asjalikult 
kirja pandud ning välja oli arvutatud tekkinud materiaalne kahju. Eravaldusest toimunud  vargused olid 
51  NS art 1655 lg 2: neljandat korda toime pandud varguse eest, mille summa ei ületa 300 rubla , määratakse karistuseks aresti-
majja saatmine ning kõikidest seisuslikest õigustest ilmajätmine.
52  Дело о краже колокола с Фишермайского кладбища в Ревеле. – EAA.105.1.11602.
53  NS art 226 lg 1 järgi oli sisse murdmise eest kabelisse või kaugel asuvasse kiriku hoidlasse ning raha või mitte pühitsetud, 
aga vajalike asjade varguse eest ette nähtud karistuseks seisuslike õiguste kaotus ja aresti majja saatmine 4–5 aastaks; lg 2 
järgi raha või mitte pühitsetud, aga vajalike asjade ettekavatsetud varguse eest kabelist ja kaugel asuvast kiriku hoidlast oli 
karistuseks seisuslike õiguste kaotus ja aresti majja saatmine 3–4,5 aastaks. Lg 3 järgi alandati raha või mitte pühitsetud, aga 
vajalike asjade varguse korral kabelist ja kaugel asuvast kiriku hoidlast ilma sisse murdmiseta ja ette planeerimata karistust 
ühe taseme võrra.
54  ПСЗ, 2. собрание, Том 39, 2. часть – 41476, 20.11.1864. 
55  Kriminaalkohtupidamise seadustiku art 277: kohtu menetluse võib lõpetada ainult kohus; kui kohtulik uurija ei leia menetluse 
jätkamiseks põhjusi, võib ta prokuröri kaudu taotleda menetluse lõpetamist. ПСЗ, 2. собрание, Том 39, 2. часть – 41476, 
20.11.1864.
56  NS art 233: kui kiriku esemete vargus ei toimunud kirikust, kabelist ega käärkambrist, vaid teistest ruumidest, siis määrab 
kohus karistuse varguse koosseisu alusel.
57  Дело по обвинению А. Штейнман в краже разных вещей у директора завода „Порт-Кунда“ Г. фон Бюриг и из церкви 
княгини Е. Шаховской. EAA.105.1.11138.
JURIDICA III/2012
173
„Kohtuniku ees seisab kaks jumalat, kaks õigust ja kibe tarvidus ühte kui teist ehk mõlemaid korraga teenida.“
Olja Kivistik
toime pandud AS Port-Kunda tehase direktori majas, kust süüdistatav oli varastanud riideid, nahast mosaii-
giga sigaritoosi, suure hõbedast kohvi kannu, erinevat lauahõbedat ja muid hõbe asju ning 30 rubla sula-
raha. Kokku oli vargusega tekitatud kahju summas 1085 rubla. Teine eravaldusest vargus oli toime pandud 
kantseleist, kust süüdistatav oli varastanud sularaha, noa, võtmeid ja erinevaid hõbe esemeid kogusummas 
kuni 300 rubla. Mõlemad eelnevad süüteod oli kohus kvalifi tseerinud NS artikli 1655 lõike 2 järgi.
Järgmised kaks toime pandud vargust olid omavahel seotud, sest olid toime pandud koos. Vürstinna 
Šahhovskaja kodukirikust varastati Lunastaja , Püha Kolmainsuse, püha Sergei , püha Jelizaveta ja püha 
Nikolai Imetegija ikoonid , Tšernigovi Jumalaema hõbepärg ja rüü, kolm hõbedast ikooni lampi, mis rip-
pusid lunastaja ikooni kohal, Šahhovskoi *58 vürstipere kullast kaelaketid, kaks hõberisti, kuus hõbepärga, 
hõbenõud altari  kapist ning raha kiriku kruusidest (3 rubla 50 kopikat ). Lisaks oli süüdistus aktis kirjas, 
et lõhutud oli altarikapp ja püharüüd olid aknast välja visatud. Need teod oli kohus kvalifi tseerinud NS 
artikli 221 lõike 2 järgi ehk usuvastasteks süütegudeks. Kiriku raamatu kogust varastati lisaks vürst Šah-
hovskoi pitsat, kuldsed näpits prillid, nahast sigaritoos ja neli kullast medalit , kuid selle varguse puhul oli 
kohus leidnud, et tegemist oli tavalise vargusega, mis kvalifi tseerus NS artikli 1655 lõike 2 järgi. Kokku oli 
kahju tekitatud 1500 rubla väärtuses, mis oli 20. sajandi alguses väga suur summa. Põhjust, miks need kaks 
vargust tuli eraldi kvalifi tseerida, polnud kohus välja toonud .
Tallinna Ringkonna kohus rõhutas kohtu lahendis seda, et kõikidel juhtudel oli tegemist vargustega ilma 
sisse murdmiseta. NS artikli 221 lõige 2 reguleeris sisse murdmiseta toimunud pühade esemete*59 vargust 
kirikust või käärkambrist ja karistuseks oli võimalik määrata kõikide seisuslike õiguste kaotus ja sunni tööle 
saatmine 6–8 aastaks. NS artikli 1655 lõige 2 sätestas karistuse 1–4 aastat aresti, kui isik on toime pannud 
varguse neljandat korda ja varastatud esemete maksumus on kuni 300 rubla. Meie kaasuses leidis kohus, et 
õige on määrata karistus iga varguse eest eraldi. Kohus mõistis varguste eest NS artikli 1655 lõike 2 alusel 
aresti majja saatmise kolmeks aastaks ja üheksaks kuuks „iga varguse eest eraldi“. Kirikuvara varguse eest 
mõistis kohus karistuseks NS artikli 221 lõike 2 järgi 8 aastat sunnitööd. Karistused liideti NS artikli 152*60 
alusel ja süüdi mõistetule määrati ainult raskem karistus ehk 8 aastat sunnitööd.
Ka sellel korral leidis kohus, et kirikuvara vargust tuleb karistada kui usuvastast süütegu. Kohtu otsus, 
millega ühe süüteo eest määrati 8 aastat sunnitööd, raskendas tunduvalt süüdistatava olukorda. Kui kohus 
poleks vargusi eraldi kvalifi tseerinud varavastasteks ja usuvastasteks süütegudeks, oleks NS artikli 1655 
lõike 2 alusel olnud maksimaalne karistus 4 aastat aresti.
Samuti oli süüdistatava olukorda raskendatud karistuse liigi valikuga. Sunnitöö on karistus süsteemis 
üks raskemaid karistusi, sest vangistus koos füüsilise tööga on raskem kui vangistus ilma tööta. Tegelikult 
see päris nii ei olnud. 1912. aasta seisuga sunni töölisi Venemaal peaaegu ei olnudki ja selle põhjuseks oli 
see, et vangide jaoks ei olnud piisavalt tööd.*61 Sellegi poolest oli sunnitöö seadustikus üks raskemaid karis -
tusi NS artikli 17 järgi.*62 Karistuse raskus annab tunnistust sellest, et seadus andja nägi usuvastases süüteos 
rasket kuritegu , mida oli vaja karistada rangemalt kui teisi vargusi.
Süüdistatav esitas otsuse peale apellatsiooni ja kohtu palat tegi otsuses muudatuse . Süüdistatav jäi jät-
kuvalt kõikides toime pandud tegudes süüdi, kuid tema karistuse pikkust vähendati 5 aastani, sest kohtu-
palati arvates oli tegemist esimese kohtu astme ebamõistliku lahendiga. Selline kohtu palati otsus viitab sel-
lele, et kõrgem instants ei näinud, et toime pandud vargus oleks olnud nii raske süütegu, et süüdistatavat 
8-aastase sunni tööga karistada. Karistuse ülemmäära asemel leidis kohtu palat, et mõistlikuks karistuseks 
kirikuvara varguse eest oli 5 aastat sunni tööd. Selline muudatus võib anda põhjust arvamuseks, et ühtset 
seisu kohta usuvastaste süütegude raskuse kohta polnud kohtutel tekkinud.
Analoogseid olukordi , kus kehtima olid jäetud NS vananenud sätted, oli teisigi. NS usuvastaste süü-
tegude peatükk sisaldas kahte eluvastaste süütegude koosseisu. Need olid sätestatud NS artikli 203 lõi-
58  Vt täpsemalt vürst Šahhovskoi kohta: Из архива Князя С. В. Шаховского. Материалы для историй недавнего прошлого 
Прибалтийской окраины (1885–1894 гг.). Том ИИИ. Санкт-Петербург 1910, lk I-LIX.
59  Artiklis on eraldi välja toodud nimekiri pühadest esemetest: armulaua karikas, diskos (jalaga armulaua taldrik), pühade andide  
kapp, лжи (tõlge puudub), koopiad , ristid, evangeeliumid, Jumala kuju, pühad säilmed , kaunistused ristidel, kujudel või 
säilmetel, antimins (Kristuse hauda panemise kujutisega pühitsetud rätik), katted anumatelt, altari- või ohvrilaualt.
60  NS art 152 sätestas: süütegude kattuvuse korral määrab kohus iga süüteo eest eraldi karistuse ning mõistab määratud karis-
tustest rangeima.
61  M. Pung . Sunnitööst. – Õigus 1912/3, lk 37–38.
62  NS art 17 jaotas karistused astmeteks: I aste – kõikide seisulike õiguste kaotus ja surmanuhtlus; II aste – kõikide seisulike 
õiguste kaotus ja sunnitöö; III aste – kõikide seisuslike õiguste kaotus ja asumisele saatmine.
174
JURIDICA III/2012
„Kohtuniku ees seisab kaks jumalat, kaks õigust ja kibe tarvidus ühte kui teist ehk mõlemaid korraga teenida.“
Olja Kivistik
kes 2*63 ning NS artikli 212 lõigetes 1*64 ja 2*65. NS artikli 203 lõige 2 oli norm, mille puhul tuli karistuse 
määramiseks lähtuda NS artiklis 1454 sätestatust. NS artikkel 1454 sätestas karistuseks kõikide seisuslike 
õiguste kaotuse ning 15–20 aastat sunnitööd. Artikli kohaldamiseks oli oluline tuvastada, kas tapmine või 
tapmis katse oli tingitud usulahu liikme fanatismist või mitte. NS artikli 212 lõigete 1 ja 2 järgseks karis-
tuseks oli kõikide seisuslike õiguste kaotus ning lõike 1 puhul tähtajatu sunnitöö ja lõike 2 puhul 12–15 
aastat sunnitööd. Võrreldes karistuste erinevust, on ilmselge, et vaimuliku tapmist peeti palju raskemaks ja 
olulisemaks süüteoks kui tava inimese kavatsetud tapmist. Sellist eristamist UNS-s ei esinenud . Seda võib 
seletada sellega, et UNS koostajad ei näinud vaimuliku tapmises erikoos seisu, mida oleks vajalik olnud 
sätestada UNS usuvastaste süütegude peatükis. Vaimuliku tapmine oleks pidanud olema lahendatud UNS 
isiku  vastaste süütegude koosseisude raames, kuid kuna UNS-s isiku vastaseid süütegusid ei reguleeritudki, 
tuli kohtul rakendada vananenud NS sobivaid usuvastaseid õigus norme või NS tapmise üldkoos seisu. 
Artikli autori käsutuses pole ühtegi kohtu lahendit vaimuliku tapmise kohta. Seega pole võimalik asuda  
konkreetsele seisu kohale, milliseid norme võis kohus selliste süütegude puhul rakendada.
4. Kokkuvõte
Analüüsitud kohtu praktika näitab selgelt, et kuigi UNS usuvastaste süütegude peatükk hakkas kehtima 
1906. aastal, siis jätkuvalt kasutati ka NS usuvastaste süütegude sätteid. K. Grau on kirjutanud, et kohtu-
niku seisu kohalt on selline kriminaal õiguse olukord kurb ja võimatu. Kohtunik peab ju kasutama kord ühte, 
kord teist ja kolmandal korral mõlemaid seadustikke üheskoos.*66
Seadusandluse muutused ja areng on üks osa ühiskonna arengust. On ilmne, et tsaari aegses impeeriu-
mis tekkisid probleemid seadustike jõustamise ja kehtetuks tunnistamisega. NS ja UNS erinesid suuresti 
üksteisest: üks oli arhailine ja kasuistlik vananenud õigus normide kogumik, samas kui teine oli uuenduslik, 
parandatud ja ühiskonnale sobilikum seadustik (või vähemalt püüdles selle poole).
UNS koostajad olid varavastased süüteod usuvastaste süütegude peatükist välja jätnud. Sellise otsusega 
anti kodanikule (ja ka kohtule) mõista, et edaspidi pole kirikuvara vastu suunatud süüteod usuvastased 
süüteod, vaid on karistatavad varavastaste süütegude normide alusel. UNS varavastaste süütegude peatükk 
aga ei jõustunudki. Kuna NS sisaldas jätkuvalt kirikuvara vastu suunatud süütegusid, siis rakendasid koh-
tud NS norme. Seda olenemata sellest, et seadus andja oli need uuest seadustikust välja jätnud.
Eelnevast võib välja tuua selle, et kuigi Tsaari-Venemaa oli püüdlemas arengu ning õiguse modernisee-
rimise poole, siis seadus andlus sellele tegelikult järele ei jõudnud. Mitu sama aegselt kehtivat seadustikku 
muutsid õiguse raske päraseks, ning nagu K. Grau kirjutas, siis ühtse kriminaal seaduse maksma panek oli 
tingimata vajalik. See oli tarvilik teaduse, sotsiaal poliitilise ja üldise kultuuri seisu kohalt.*67 Hiljem toimu-
nud muutused karistus õiguses ja kriminaal seadustike valdkonnas on juba omaette teema, mille üle käes-
olevas artiklis ei arutleta.
Autorist: Olja Kivistik on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 1. aasta magistrant .
63  NS art 203 lg 2: teise isiku tapmine või tapmis katse usufanatismist.
64  NS art 212 lg 1: vaimuliku või muu olulise kiriku tegelase tahtlik tapmine. Sätte kohaldamiseks oli vajalik, et tapmine oleks 
toimunud usutalitluse ajal või hetkel, mil vaimulik täitis ameti üles andeid.
65  NS art 212 lg 2: vaimulikule või muule olulisele kiriku tegelasele tahtlike kehavigastuste tekitamine, mille tagajärjel vaimulik 
suri.
66  K. Grau (viide 2), lk 99–100.
67  Samas, lk 100.
JURIDICA III/2012
175