luuletuses edasi anda inimeste jõhkrust ning hoolimatust looma tunnete vastu. Antud luuletus kõnetas mind väga, sest ka minu arvates ei tohiks loomadega niimoodi käituda. Luuletuses „Kaunis kodu, näen kui unes..“ kirjutab Jessenin kodulähedusest, sest ta oli sündinud maal ning see oli tema jaoks tähtis. Ka mina olen sündinud maakohas ning see lähedus on ka mulle väga tähtis. Jessenin ütleb oma luules, kuidas ta igatseb oma kodu ning ka mina teen seda kui kodust eemal olen. Jessenini luule tema noorusaegadel oli üsnagi leebe võrreldes tema hilisema loominguga. Jessenini elu hakkas allapoole liikuma, kui ta lahkus Moskvast Aasiasse, lootes saada sealt uusi ideid oma luule jaoks. 1921. aastal kohtus ta aga tantsija Duncaniga ning sealt tema elu allamäge läkski. Jessenin langes alkoholi küüsi ning 1924. aastal ilmus luulekogu „Kõrtside Moskva“, millest pärinevad järgmised read: Selles jubedas urkas siis värskelt
Sel korral olid üksi sa, kui varjuriiki endaga sind loojang viis. Nüüd mälestus vaid saadab mind kui ärkan öösel, koju sind ma kutsun siis. Elu tühjal laval ma nüüd kõnnin, kus kord seisid sa ja kasvas arm. Nüüd pilvi üle taeva käib ja pisaraid on lilled täis on elu karm! Laulu sõnade autoril Heldur Karmol on eesti muusikas väga oluline roll. Tema lauludele on omane tugev emotsionaalsus ning tõsine, aktuaalne teemavalik. ,,Mälestus" on eesti keeles kuulsaks lauldud Heli Läätse poolt. See räägib ...
Riinu Ansper, 12 A Loominguline töö vene luulest ,,Läbi hommikuse udu, kas näed? On piilumas päiksekiir" Valisin üheks luuletajaks Sergei Jessenini. Temalt võtsin esimeseks luuletuse ,,Kõnnin mööda orgu, viibutades keppi...," sest sealgi kasutati sõna ,,hommikudu" ning selle kaudu tekkis seose . ,,Tühja mulle augud, tühja mulle mättad./ Niidan hommikudus, nii et pea on soe./ Hea on pikki ridu märga rohtu jätta..." Tolles luuletuses Jesseni mõte tööst eemale ei tiku- ta ei näe sugugi hommikudus päikesekiirt, ehk võimalusi, avatud teid, unistusi...Tema tunneb pigemini oma silmaga nähtavat tööd ja saab sellest rahulolu
SERGEI JESSENIN 1895-1925 S.Jessenin on jäänud Venemaa üheks hinnatavamaks ja loetavamaks poeediks tänaseni. Samas pole tema looming lokaalne vene nähtus Jessenini luulet on tõlgitud rohkem kui sajasse keelde. S.Jessenini loomingu populaarsust toetab ere isikumüüt, mida viimastel aastatel on uute materjalidega täiendatud. 1989-90 alanud poleemika Jessenini surma asjaolude ümber pole senini leidnud veenvat lahendust. Eluloost S.Jessenini vanemad, isa Aleksandr ja ema Tatjana abiellusid väga noorelt ( isa 18, ema 16), ebakõlad mõlema suguseltsi vahel ajasid noorpaari peagi lahku, kuid aastaid hiljem asusid nad taas kokku elama. S.Jessenin sündis Konstatinovo külas Okaa jõe kaldal Rjazanimaal (luuletajana nimetas ta seda ,,kasepitsi maaks") Sergei oli lapsepõlves vanavanemate hoole all. Oma lühikeses autobiograafias (kirjutati oktoobris
Kool ......................... II a kursus Sergei Jessenin Referaat Juhendaja: ................................. 2009 1. Sisukord 1. Sisukord 2. Lapsepõlv 3. Naised Jessenini elus 4. Looming 4.1 Esikkogu "Radunisa" 4.2 Revolutsioonid 4.3 Imazinism 4.4 Tagasi Venemaale 4.5 "Kõrtside Moskva" 4.6 "Anna Snegina" 4.7 "Must mees" 5. Surm 6. Kasutatud kirjandus 2.Lapsepõlv Sergei Aleksandrovits Jessenin sündis 3.oktoobril 1895 Konstantinovo, Rjazani kubermangus. Tema vanemad olid talupidajad, isa Aleksandr (1873-1931) ja ema Tatjana(1875- 1955) abiellusid väga noorelt (isa oli 18 ja ema 16aastane). Ent
loomeinimesed peavad kirvega läbi murdma ning sellegipoolest ei taheta neid väärtustada. "Väärt enamat vist/on meie ring./ Kehas kui latris, / kui katlas hing." Vene poetessi loomingu võtab kokku läbiv nukrus. Elu on täis igatsust, mõistmatust ja lootust, et ükskord kurbus ja lein lõppevad. Ta on ise õelnud, et tema elu kätkeb luuletustes ja see, kes tahab teda mõista, peab pöörduma nende poole... Sergei Jessenini luule on väga tundeline ning nukker. Elu- surma- ja armastusteemad on talle südamelähedased ning käsitletud väga siiralt ning otsekoheselt. Jessenini isamaaluules on selgesti tunda autori armastust ja igatsust oma kodumaa vastu. Tema arvates ei ole kodumaast enam paremat paika olemas ning ainult isamaa saab pakkuda inimesele täielikku õnne. "Jäta kõik, siis taeva saad!"/ vastan: Taevast ma ei taha,/ tahan ainult kodumaad!" Kuid samas on ta ka kirjutanud sellest, et alati ei pruugi
Artur Alliksaar kirjutab elust ja elu mõttest. Loodus luulet ta eriti ei kirjuta, aga leiab seoseid hinge ja looduse vahel. On ka luulet surmast. Kirjutab armastusest aga see ei ole kirjutatud lihtlabaselt. Tema luulet on üldjoontes lihtne lugeda ja sellest saab kergelt aru. Kellekasutus on eriline. Peamiselt kasutab ta ristriimi. Kasutab võrdlust. Luule on kõlarikas ja sõnaleidlik. Kasutab inversiooni. 5) Artur Alliksaar on tõlkinud Sergei Jessenini ja Anna Ahmatova luulet. Saksa luuletajatest on ta tõlkinud Rainer Maria Rilke loomingut. Ta ise ei pääsenud oma eluajal ühegi koguga trükki. Käsikirjalist valikut “Tuul käib tantsimas sarapuusaludes” arutati 1965. aastal kirjanike liidus, kuid jäeti kirjastamata. Postuumselt on antud välja tema luulekogusid ning tema luulet on tõlgitud soome, poola ja läti keelde.
Aleksandr Sergejevits Puskin (vene keeles ) (6. juuni 1799 Moskva 10. veebruar 1837 Peterburi) oli vene romantiline luuletaja, üks moodsa vene kirjanduse rajajaid. Puskini emapoolne vanaisa Ibrahim Petrovits Hannibal oli pärit Aafrikast (arvatavasti Eritreast või Tsaadist), Peeter I kasupoeg. 1742 ülendati ta kindralmajoriks ja määrati Tallinna ülemkomandandiks 1762. aastal vabastati vanuse tõttu sõjaväeteenistusest. Aleksandr Puskin oli abielus 1831. aastast Natalja Nikolajevna, Puskinaga, kellega neil olid lapsed: 1. Maria Puskina, (1832 7. märts 1919), 2. Aleksandr Puskin, (6. juuli 1833 19. juuli 1914), 3. Grigori Puskin, (14. mai 1835 5. juuli 1905), 4. Natalja Puskina, (23. mai 1836 10. märts 1913). A. Puskin hukkus tollel ajal aurikkumiste puhul lahendamiseks tavaks olnud duellil prantsuse päritolu Hollandi saadiku parun Heeckereni kasupoja, keisri kavalergardide polgu porutsiku Georges d'Anthes...
• Suri 12.08. 1966 vähki Looming • "Nimetu saar" (näidend, 1966) • "Olematus võiks ju ka olemata olla" (Paul-Eerik Rummo poolt koostatud valikkogu, 1968) • "Luule" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1976) • "Väike luuleraamat" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1984) • "Päikesepillaja" (kogutud luuletused, koostanud Urmas Tõnisson, järelsõna: Arne Merilai, 1997) • "Alliksaar armastusest" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 2002) • Tõlkinud Sergei Jessenini ja Anna Ahmatova luulet. • Saksa luuletajatest on ta tõlkinud Rainer Maria Rilke loomingut. Aeg Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole. Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu. Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu. Elul on tung kanda edasi elu, jällegi Kronos et saaks mõne lelu. Tantsijad Ei usu, et see teinuks mingi vea,
riimileidlikkust ja loob vaimukaid liitsõnatuletisi. Sisuliselt kaitses Alliksaare luule sõltumatu, vaimsete väärtuste poole pürgiva indiviidi valikuvabadusi sotsiaalses süsteemis kehtestatud piirangute ja nürimeelse kuulekuse vastu, andis filosoofilistes elu mõtte ja tõe otsingutes suure tähtsuse juhusele ja mängule. Inimese vaimses eneseteostuses väärtustas ta eriliselt kunsti, oli esteetilise tingimusteta ja ustav ülistaja. · Artur Alliksaar on tõlkinud Sergei Jessenini ja Anna Ahmatova luulet. Saksa luuletajatest on ta tõlkinud Rainer Maria Rilke loomingut. · Ta ise ei pääsenud oma eluajal ühegi koguga trükki. Käsikirjalist valikut "Tuul käib tantsimas sarapuusaludes" arutati 1965. aastal kirjanike liidus, kuid jäeti kirjastamata. Postuumselt on antud välja tema luulekogusid ning tema luulet on tõlgitud soome, poola ja läti keelde. Teosed · "Nimetu saar" (näidend, 1966)
Alliksaar võinuks sel nädalal (15. aprillil) saada kaheksakümneseks'' (Rummo 2003). Pärast mehe surma on avaldatud mitmeid tema luulekogusid, nagu ''Olematus võiks ju ka olemata olla'' (1968), ''Luule'' (1976), ''Väike luuleraamat'' (1984). Lisaks luulele on ilmunud ka muid teoseid, näiteks koondkogu ''Päikesepillaja'' (1997) ja absurdidraama ''Nimetu saar'' (1966). Lisaks kirjutamisele tõlkis Alliksaar Sergei Jessenini, Anna Ahmatova, Jevgeni Jevtusenko jmt Vene poeetide, Saksa luuletajatest Rainer Maria Rilke teoseid. Tema enda luulet on tõlgitud soome, poola ja läti keelde. (Ibid: 4.) Artur Alliksaar suri 12. augustil 1966 vähi tõttu (Alliksaar 2009) ja ta on maetud Tartusse Ropka kalmistule. (Ibid: 4.) KASUTAUD ALLIKAD: 1. Vikipeedia 2009. Artur Alliksaar. http://et.wikipedia.org/wiki/Artur_Alliksaar, (26. aprill 2009) 2. Rummo, P-E 2003. http://paber.ekspress
"Olematus võiks ju ka olemata olla" (Paul-Eerik Rummo poolt koostatud valikkogu, 1968) "Luule" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1976) "Väike luuleraamat" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1984) "Päikesepillaja" (kogutud luuletused, koostanud Urmas Tõnisson, järelsõna: Arne Merilai, 1997, kordustrükid 1997, 1997, 1998, 2004, 2007 ja 2011) "Alliksaar armastusest" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 2002) Artur Alliksaar on tõlkinud Sergei Jessenini ja Anna Ahmatova luulet. Saksa luuletajatest on ta tõlkinud Rainer Maria Rilke loomingut. Kirjandus: 1) Raamatud "Artur Alliksaar mälestustes", koostanud Henn-Kaarel Hellat. Ilmamaa, Tartu 2007, 240 lk; ISBN 9789985771570; sisaldab lk 7 68 Alliksaare kirju Eino Lainvoole, Leida Tigasele, Rein Sepale ja Otto Sammale; mälestuste autorid on: Ain Kaalep, Henn-Kaarel Hellat, Matti Vaga, Leo Metsar, Ottniel Jürissaar, Madis Kõiv,
Eerik Rummole, Andres Ehinile ja Jaan Kaplinskile, kellest hiljem said tunnustatud poeedid ja esseistid. Artur Alliksaar suri vähktõppe 12. augustil 1966. aastal Tartus. Surmajärgselt on tal ilmunud viis luulekogu: „Olematus võiks ju ka olemata olla“ (1968), „Luule“ (1976), „Väike luuleraamat“ (1984), „Päikesepillaja“ (1997) ja „Alliksaar armastusest“ (2002). Samas on Alliksaarel oluline roll ka luuletõlkijana, tema silmapaistvaim tõlge on Sergei Jessenini „Loojumatu tund“ (1966). (Kalda, 1991) 4 2. LOOMING Alliksaar ülistab oma luules kunsti kui suurimat väärtust inimese vaimses eneseteostuses, pooldab ja kaitseb indiviivide valikuvõimalusi ja vabadusi sotsiaalse süsteemi piirangute eest, andub lüürika võimaluste piires filosoofilise elumõtte ja tõe otsingutele. Oma lemmikmotiive arendades seob luuletaja need tihti teravalt sõnastatud kriitiliste repliikidega. Poeedi
· Nimetu saar" (näidend, 1966) · "Olematus võiks ju ka olemata olla" (Paul-Eerik Rummo poolt koostatud valikkogu, 1968) · "Luule" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1976) · "Väike luuleraamat" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1984) · "Päikesepillaja" (kogutud luuletused, koostanud Urmas Tõnisson, järelsõna: Arne Merilai, 1997, kordustrükid 1997, 1997, 1998 ja 2004) · "Alliksaar armastusest" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 2002) Artur Alliksaar on tõlkinud Sergei Jessenini ja Anna Ahmatova luulet. Saksa luuletajatest on ta tõlkinud Rainer Maria Rilke loomingut. Ernst Enno Elulugu: · 1875 1934 · Ernst Enno sündis 8.06. (27. 05.) 1875 Rannu kihelkonnas kõrtsmiku ja talupidaja perekonnas. · Hariduse omandas ta Treffneri gümnaasiumist, Tartu reaalkoolist ning Riia Polütehnikumist (1896-1904). · Juba Polütehnikumis õppimise ajal töötas Enno Tartus ajakirjanikuna, seejärel asjaajajana
välja andma käsitsi joonistatud ja värsstekstidega varustatud plakateid, niinimetatud ROSTA aknaid. Seal töötas ta siirast soovist kaasa aidata nõukogude võimu kindlustamisele. 14. aprillil 1930 lasi Vladimir Majakovski enda maha. Traagiline sündmus vapustas nii tema luule austajaid kui ka näiliselt vankumatut võimu, mõjudes neile peaaegu reetmisena tuntud poeedilt seda ei oodatud. Eriti ebamugav oli võimul tõdeda, et juhtunut ei õnnestu varjata. Jessenini surma puhul oli Majakovski kirjutanud luuletuse, milles ta enesetapu sarkastiliselt hukka mõistis, ometi valis ta ise sama tee. 1925. aastat asuti uue hooga müüti looma seekord Majakovskist endast. Ta ,,puhastati" kõigest liigsest: tema eluloost kadus sootuks suhe L. Birkiga, isegi piltidele, millel nad koos olid, jäi alles vaid Majakovski üksi. Luulest rebiti välja värsikatked, mis muudeti plakatite hüüdlauseteks, kus nad mõjusid erakordselt sõjaka ja jõhkrana
kuid duellist loobuda ei võinud, kuigi sõbrad seda soovitasid. Poeet sai haavata ning suri 29. jaanuaril pärast kahepäevast vaevlemist. See ,,ajapikendus" võimaldas tal ära korraldada oma pärandusasjad. Geenius säras eredalt ja kirglikult, tuues endaga kaasa silmipimestava valguse, mida paljudel oli valus vaadata. Nähtavasti suuresti seetõttu jäigi Puskini elu nii lühikeseks - teda viimastel aastatel piinanud "must mees" viis ta ära, samuti kui Mozarti ja Jessenini viisid ära nende "mustad mehed". Aleksandr Sergejevits Puskin suri 10. veebruaril 1837. Eleegia Noorpõlve pidustuste metsik uljus mu meelde pohmeluse jäljed muljus.Kuid aastatega nagu vana vein saab kirkamaks ka mineviku lein. Mind ootab vaev. Mu elumere kallas ja tulevik on tuulte meeltevallas. Kuid, sõbrad, ma ei taha surra veel! Ma tahan käia okkalisel teel ja mõtelda. Las mure paisub maruks mu päevadel on rõõmusidki varuks: aeg-ajalt helinatest joobub rind,
Eetika. See on kõige keerulisem teema ever. mis on õigesti elatud elu? Kas on olemas objektiivset kriteeriumit inimeste elu hindamisel? Loomuseadus ja inimõigused ja nende rakendamine. Meie enda põhiseadus ja sealt tulenevad võimalikud definitsioonid. Demokraatia ja vaba valik. Ühiskond ja indiviid. Maslow püramiid. Kivirähku "ussisõnu", vbolla ka Bulgakovi "Meistrit ja Margaritat" aga ka vene 20. sajandi luuletajate elulugusid (nt. Ahmatova või Jessenini näitel) aga miks mitte ka Lennart Meri lugu. Ainus võimalus soovitu saavutamiseks on teada saad mida vajame. Sellise teadmise saame läbi iseenda tundmaõppimise, küpsemise ja vaimse arengu käigus. Oluline on sammuda mööda eluteed lahtiste silmadega. Paljud inimesed ei leia elust rahuldust, elavad justkui robotid - teenivad raha, et elada jõukalt, osta häid asju, toita oma ego - sellegipoolest on nad õnnetud. Kui neilt võtta ära heaolu sümbolid,
1949. a arreteeriti ametiseisundi kuritarvitamise süüdistusega ja saadeti Siberisse, kust naasis loata 1958. Elas Tartus boheemlaseelu, luges Werneri kohvikus luuletusi, sest avaldada ei saanud (tal olevat kombeks olnud ka tüli norida), kirjutas ja tõlkis. Suri 43- aastaselt vähki. Loomingust Alustas luulekatseid gümnaasiumipõlves arbujate ja Underi loomingust inspireerituna. Teda on mõjutanud ka 1920. aastate vene luule (tõlkis Sergei Jessenini luulet). Eluajal õnnestus Alliksaarel avaldada vaid üksikuid luuletusi, kavandatud esikkogu "Tuul käib tantsimas sarapuusaludes" pääses trükki 1976. aasta väljaandes "Luule". Luule jaguneb kaheks: vabavärsiline ja klassikaline, arbujalik. Alliksaare varasemad luuletused on kirjutatud klassikaliselt ranges vormis, arbujatega sarnaselt puhtas nelikvärsis ja 20
annaabi.ee 
