Artur Alliksaare elust ja loomingust (0)

Väike-Maarja Gümnaasium
Referaat
Artur Alliksaare elu ja looming
Pille Poom
2012
Autorist
Sissejuhatuseks
Paljud Artur Alliksaare sõbrad ning tuttavad on tema iseloomustuseks öelnud, et tal oli tundlik loomus, madal valulävi ning kompromissitu vaim, sünnipärane rahutu ringirändamisvaim, hämmastav mälu. Artur oli suur iseõppija, geniaalne, heleda tõrvikuna põlev, erakordselt intensiivne, kütkestava vaimuga, püsimatu loomusega, kirglik, mängurlik, irooniline . Kuid ta võis olla tihti väsitav ja lihtsalt tüütu. Ta kõneles palju ja kiiresti ning inimesed pidid vahele hüüatama, kui nad ka rääkida tahtsid. Tema looming on aga kõlarikas, sõnaleidlik, sageli metafoorne, kujutlusseoste kaudu hargnevate ja kuhjuvate kujunditega.
Artur Alliksaare perekonnast
Artur Alliksaar (kuni 1936nda aastani Alnek, nimede eestistamise tõttu) 15.
aprill 1923 Tartu – 12. august 1966 Tartu. Isa Robert oli Esimese maailmasõja ajal tsaariarmees. Pärast sõda tuli ta lühikeseks ajaks tagasi isakoju ja tutvus Puurmani tüdruku Anna-Rosaliega.
Noored abiellusid ning kolisid Tartusse . Robert asus tööle raudtee rööpaseadjana, Anna oli kodune. Perre sündis 3 last, millest Artur oli kolmas. Ema hoidis ja hellitas poega väga, neid peeti hingesugulasteks. Anna-Rosalie haigestus vähki ja suri pärast pikki piinu 1936. aastal. Artur oli siis 13ne aastane.
Robert abiellus pärast naise surma õige ruttu uuesti. Ta kolis koos uue naise, tema poja ja naise emaga Põltsamaale, jättes kolm last üksi Tartusse. Mõned aastad hiljem Roberti tervis halvenes ning ta suri.
Koolitee
1931 . aastal astus Artur Tartu XV kooli. 1937. aastal lõpetas ta 6-klassilise algkooli ja läks õppima Hugo Treffneri Gümnaasiumi keskastme reaalharru. Juba koolipõlves oli Alliksaar filosoof : elumõtte ja tõeotsija. Treffneri Gümnaasiumis õppis Arturist mitu klassi eespool kirjanik, luuletaja ja tõlkija Rein Sepp , kellest sai talle elu lõpuni sõber, mõttekaaslane ja õpetaja- üks väheseid inimesi, keda Alliksaar kuulas ja ei püüdnud iga hinna eest surnuks rääkida. Treffneri lõpetajate hulgas tema nime aga pole. Ajalooarhiivis on säilinud dokumendid , mille kohaselt visati ta gümnaasiumi esimesest klassist koolist välja.
Edasine elutee
Kuhu läks Alliksaar pärast koolist väljaheitmist, ei ole kindel. Ilmselt veetis tegevusetu nooruk aega Tartus sõprade seltsis , leidis peavarju, kust sai, ja püüdis teenid jõudu mööda elatist.
Artur teenis Saksa sõjaväes. Lahtiseks on jäänud, kas ta astus väeteenistusse vabatahtlikult või sattus mobilisatsiooni alla. 1944ndaks aastaks oli tema sõjaväeaeg läbi.
Alliksaar alustas raudteelasekärjääri. Tema töö andis talle võimaluse sõita palju ringi. See sobis püsimatu loomusega noorukile väga hästi. 1947. aastal asus ta tööle kindlustusagendina ja hiljem raamatupidajana.
Viimane tööotsa tõi talle paraku kaasa saatusliku kohtuasja, kuna ta ei nõustunud minema kohustuslikele metsatöödele. 1950. aastal mõisteti ta süüdi ning saadeti algul vanglasse, hiljem vangilaagrisse, kust vabastati ta 1957. aastal.
Esimeseks elupaigaks pärast vabastamist valis ta Vologda linna. Sealt siirdus Artur Karjalasse ning lõpuks Tartusse.
Peavarju ja kodu, üldse esimese kodu pärast lapsepõlveaastaid leidis Alliksaar, kui oli kohtunud heledapäise masinakirjutaja Lindaga. Kaks üksildast hinge abiellusid ruttu pärast tutvumist. 1961. aastal sündis perre poeg Jürgen.
Artur püüdis aktiivselt leida võimalusi avaldada oma luuletusi. Paraku oli see keeruline ja äraelamiseks tuli sageli teha juhutöid. Lisaks püüdis ta teha tõlketöid. Tema kõige viljakamad aastad langesid 1960. aastate alguspoolele.
Töötu ja peaaegu alati rahutu Alliksaar veetis oma päevi enamasti Werneri ja ülikooli vanas kohvikus .
Tema kodu põles maani maha 1960. aastal, õnneks suudeti vähemalt osa pabereid ja kirju välja toimetada. Kuid nad hakkasid oma naisega maja taastama ning ehitasid selle uuesti üles.
Alliksaar suri vaid 43-aastasena vähki. Ta eitas oma haiguse tõsidust, oli rõõmsameelne ja suhtus tulevikku optimistlikult. Ta olevat kirjutanud viimase hetkeni. Linda peaaegu ei lahkunudki mehe voodipäitsist. Tema matusele tulid vaid lähedased sõbrad.
Looming
Kogu Alliksaare luulet iseloomustab elujanu ning optimism – Usu, tuleb aeg, kus kõik me õpime naerma ! („Kevadine kõnelus”). Tema luulet võib võtta kirjeldusena soodsast hetkest, kõiges peituvast võimalikkusest. Sageli on Arturi vestluskaaslaseks SINA. Ta kuulutab, väitleb, moraliseerib ja õpetab. Alliksaare luule on raskesti loetav. Kohati võib jääda mulje, et ta on pannud paberile peaaegu kõik, mis pähe tuleb.
Arturi loomingus sagedasti kasutatavateks märksõnadeks on surm, mälu, armastus, veri , valu, õhtu, öö, liiv, vesi. Poeedi taustaks luuleloomingus oli Surm. Pingsa- ja kategoorilise väljenduslaadiga looming erineb tunduvalt eesti luule eelnevatest tavadest ja keelekasutus on eriline. Elu romantiline pool polnud talle võõras. Luuletustes kirjutab ta armastusest hellalt ning kirglikult.
Salapärased kaustikud
Arturil oli märkmik, millesse ta alatasa midagi kirjutas. Kaustikus polnud luuletused, vaid ootamatult pähe karanud mõtted. Korraliku kirbukirja ja joonistustega täidetud lehtedel, mille iga ruutsentimeeter on hoolikalt ära kasutatud, leidub sõnaseletusi, mõnes kohas lausa tähestikuline võõrsõnastik, luulekatkeid maailma poeesiavaramust, ladina ja vene keele grammatikat, fakte geograafia, mütoloogia ja teiste teemade kohta.
Alliksaare luule kolm perioodi
Tema luulet on jagatud kolmeks:

Klassikalised vormid, milles on ühendatud ilu ja kunst . Sellel perioodil on Alliksaar arbujalik ning kirjutab tihti sonetivormis. Perioodi lõpus sigineb luulesse alliteratsiooni ja teisi kõlamänge. Alliksaare luules on oluline vastandamine.
Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen ku tuliriit
Ja otsin kõige kiuste elulähet.
Ma olen enesele mõistatus,
Mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
Ja rituaaliriistaks narrikuljust[---]
„Autoportree”

Eksperimenteerimine, luule muutub aforistlikuks, lisanduvad hüüatused, sõna- ja lausekordused, mõtleb juurde uusi sõnu.
Ruuge ruutjuur . Puutesuude. Suuli tuulis. Nummuul
Suur puur. Luudetud huuled. Tuur kuul. Muundsuund.
Kuuldud uudis. Tuumaruum. Kuunar muulil. Tuubid luubis.
Nuuska suusad. Kuumav tuuslar. Mis on numbia luule? Puuduv suudlus.
Tegemist on Alliksaare isikupärase stiiliga, milles on palju improvisatsioonilist.
[---] Iga maja ei ole majakas /, iga kaja ei ole kajakas /, iga kasu ei ole kasukas /, Miks peaks vasarat hoitama tingimata vasakus käes?//[---]
„Prelüüd rüütlirüüs ehk Kui tülpid, ära tee väljagi”
Mõnikord võtab luule ka lihtsalt hüüatuse kuju:
Olen pettunud ettureis!
Milleks mulle perutavaid statiste, kui küllalt kohtab erutavaid sadiste!
Nõuan sult kirjalikku südametunnistust!

Tagasiminek sümbolismi juurde, luule muutumine filosoofiliseks, taustaks igavikulisus ja nukrus („Kas süvenev sügis viib sinugi?...”):
Tuuled tulevad,
Kaeblikult kiunlevad.
Tuhmuvas kullas on võrad.
Vaikuse tusased öökullid liuglevad.
Mullas
ja hinges on mõrad.
[---]
Alliksaare loomingu näiteid
Saksa okupatsiooni ajal avaldati Alliksaare esimesed luuletused. 1943ndal aastal ilmus Postimehes Lydia Koidula 100ndaks sünniaastapäevaks kirjutatud rahvusromantiline , pessimistliku alatooniga „Kirjaneitsi mälestuseks”.
1944ndal aastal avaldati tema teine luuletus „Suur aimus”, mis on välja jäänud kõigist tema kogudest. See kannab tugevalt tolle aja märki.
Alliksaare vangilaagriaegne kirjasõber Leo Metsar töötas ajalehe toimetuses ning Artur pakkus talle üht oma luuletust „Kevadmälestus“, mis ilmuski 1958ndal aastal. Selle meeleolu on romantiline, elujaatav ja tõenäoliselt väga kaugel sellest, mis autori hinges tegelikult toimus.
1965. aastal pani ta kokku oma esimese kogu „Tuul käib tantsimas sarapuusaludes“, kuid see ei saanud heakskiitu ning jäi avaldamata.
1966. aastal ilmus tema näidend „ Nimetu saar“.
Autori eluajal ühtegi tema luulekogu ei ilmunud, sest kultuuri valdkonnas liidripositsioonil olevate inimeste silmis oli ta põlgusväärne ning tema loomingu avaldamist tõkestati.
Sõbrad ja toetajad on täitnud hoolikalt endale vaikimisi võetud kohustust ja teinud suurema osa tema luulest kättesaadavaks. Alliksaarelt on avaldatud:
1968 „Olematus võiks ju ka olemata olla“ ( koostanud Paul-Eerik Rummo)
1976 „Luule“ (koostanud Paul-Eerik Rummo)
1984 „Väike luuleraamat “ (koostanud Paul-Eerik Rummo)
1997 „Päikesepillaja“ (koostanud Urmas Tõnisson)
2002 „Alliksaar armastusest“ (koostanud Paul-Eerik Rummo)
Paljudele on ainus tutvus Alliksaare loominguga luuletus „Aeg“.
Muu tegevus
Lisaks luuletamisele ning kohvikute külastamisele tegeles Alliksaar aktiivselt tõlkimisega, põhiliselt tõlkis vene lüürikat- Ahmatovat, Jesseninit. Ta kirjutas ka näidendeid, 1966. aastal ilmus absurdidraama „Nimetu saar”, mis kuulub ulme või iroonia valdkonda, ning mille tegelasteks on näiteks liikuvate ülesannetega nuuskurrobot, kanooplanna, draakonitaltsutaja. Näidendi tegevus toimub ulmelises supertsivilisatsioonis millele on iseloomulik bürokraatia ja nuhkimine. Samas leiti, et see on juhuslikult kirjutatud näidend, mis ei vääri mainimist.
Kokkuvõtteks
Alliksaar on jõuliselt ja haardeliselt mõjutanud oma loomega tervet rühma ühe ajajärgu silmapaistvaid Eesti luuletajaid . Ta on legend ja inimene, luuletajana sööbinud eelmise sajandi teise poole Eesti poeesiasse ja kirjanduslukku kui talent , kuid ka kui ajastu märk, härdaks võttev täht, taustaks tema enda eludramaatika. Vangipõli, tulekahi, milles hävis kodu, virelemine muldpõrandaga kuuris ja garaažis, naise haigus, ümbritseva reetlikkus, põlu all elu, surmav vähktõbi. Ent kõigele vaatamata- kõrgekraadiline vaimuelu, andunud jüngrid ja sõpruskond ning isikupärane, keele- ja mõtterõõmust pulbitsev luule.
Kasutatud kirjandus:
„Eelmise sajandi Eesti kirjandus” - Künnimees 2002, lk 214-218
http://www.hot.ee/hanneshotee/alliksaar.html
Maaleht- 31.dets 1997, lk 22
Margit Mõistlik „Artur Alliksaare elust“ – Menu Kirjastus 2011