Rooma Sõjavägi ja sõjaväekorraldus (0)

Rooma Sõjavägi ja sõjaväekorraldus
Sõdu on peetud inimajalooalgusest saati. Algselt küll ellujäämise eesmärgil (toiduhankimine ning uutele, söögirohkete aladele liikumine). Siiski varsti hakati sõdima lihtsalt võimu pärast ning teiselt poolt oma kaitsmiseks. Viimase saja aastaga on muutunud drastiliselt sõdimisviisid. Sõda on muutunud nüüd juba neljamõõtmeliseks: merel, õhus, maismaal ning kübermaailmas. Samas, ajaloost on teada, et maailma võimsaim sõjavägi oma hiigelaegadel oli just Rooma sõjavägi.
Rooma sõjavägi koosnes laias plaanis kolmest osast. Need kolm suuremat jaotust olid: tuumikvägi (sealhulgas praetoorid ehk keisri ihukaitse, linnakohordid, tuletõrje), teiseks leegionärid (kodanikkonnast moodustatud sõjavägi) ja kolmandaks abiväed (mittekodanikest moodustatud sõjavägi). Selline üldjaotus püsis suhteliselt muutumatuna läbi terve riigi ajaloo.
Praetoorid loodi püsivaks üksuseks Augustuse poolt 27 eKr. Neid kutsuti cohors praetoria. Loodi üheksa 500-mehelist salka, millest kolme hoiti pealinnas. Ülejäänut kuut hoiti lähedal külades. Aastaks 23 eKr. oli kogu praetooride vägi üle viidud ühte suurde barakki Roomas. Sellega kaasnes praetooride suur mõjuvõim Roomas. Ihukaitsevägi elas üle mitmeid muudatusi, olles kõige tugevamal perioodil kuueteistkümne salgaga, igaühes 1000 meest. Kõige püsivamalt eksisteeris see aga kümne 500-mehelise salgana kuni laiali saatmiseni Constantinus Suure poolt 312 a. pKr. Praetoorid olid priviligeeritud sõdalased, keiser maksis nende lojaalsuse nimel mitmekordset palka võrreldes tavaliste leegionäridega. Linnakohordid hoidsid linnas korda. Tuletõrje koosnes seitsmest kohordist, igaühes 1000 meest. Tuletõrjes teenides võis Rooma kodakondsuse saada kuue aastaga, hiljem lausa kolme aasta teenistuse eest.
Leegionid ehk raskejalaväeüksused moodustasid Rooma sõjaväe põhituumiku. Riigis korraga oli umbes 30 leegioni, igaühes 5000 – 6000 meest, nad jagunesid kümneks kohordiks, igaühes 6 tsentuuriat, läbi riigi ajaloo loodi mitusada leegionit. Enamasti hoiti leegione riigipiiride läheduses. Leegionid muutusid püsivateks alles pärast Mariuse reforme. Pärast Mariuse reforme hakkas värvatud talumeeste armeest kujunema vabatahtlikest professionaalidest leegion . Leegionitele omistati oma kotkaga vimpel mis lubas kujundada korpuse identiteeti ja aretas patriotismi, iga leegion tähistas piduliku festivaliga oma loomise aastapäeva.
Abiväed moodustusid ratsaväest ja kergejalaväest. Ratsavägi oli eliitvägi ja nautisid kõrgemat palka kui jalaväelased. Nad olid enamasti jagatud 500-mehelistesse salkadesse. Teenistusaja ära teeninud erru läinud abiväe sõdurid said Rooma kodakondsuse. Pärast kodanike ratsaväe laiali saatmist Gaius Mariuse poolt muutus vallutatud aladelt värvatud abivägi hädavajalikuks lisandiks kodanikest moodustatud leegionitele.
Lisakategooriana eksisteeris ka laevastik, mida aga ei peetud Rooma standardite kohaselt eriti auväärseks, kuni sinnamaani, et sõdurit võidi karistada leegionist mereväkke üle kandmisega.
Kui kodanik soovis astuda Rooma leegionisse, tuli tal esimese asjana muretseda endale soovituskiri inimeselt , kes oli teeninud Rooma sõjaväes. Ilma soovituskirjata oli sõjaväkke astumine impeeriumi kõrgajal mõnevõrra raskem. Olles esitanud koos soovituskirjaga taotluse leegionisse astuda, pidi taotleja läbi tegema intervjuu. Selle jooksul pidi tulevane nekrut tõendama ära oma kodakondsuse ja läbima meditsiinilise ülevaatuse. Tehti kindlaks kas ta on sõjamehe ametiks üldse vormis ja märgiti ära ta pikkus. Olles läbinud katsed saadeti tulevane leegionär määratud leegionisse, kus ta pidi andma vande. Värvatu andis oma vara teenistuse ajaks sõjaväe hoolde ja lõpuks kanti ta nimi üksuse registrisse. Kirjutati üles ka ühinemise kuupäev, katsed läbiviinu nimi, nekruti kodukoht , vanus ja isa nimi, iseäralikud jooned (nt armid ) ja pikkus.
Rooma sõjavägi oli väga süstemaatiliselt üles ehitatud. Kõige aluseks oli distsipliin , lahingus tuli käituda rahulikult , enesekindlalt, käskudele alludes ja üksmeelselt. Üks väljaõppe osast oli marssimine. Nekrutid pidid veatult ühes reas, korrapäraselt ära marssima 20 rooma miili (30 kilomeetrit) viie tunniga. Samuti tegeleti füüsilise trenniga. Joosti, hüpati nii kaugust kui kõrgust, kui salk asetses mõne veekogu ääres, siis ka ujuti. Samuti õpiti varustusega hobuse peale ronimist.
Leegionites kasutati pistoda , lühikest mõõka, pika teraga mõõka ning kahte viskeoda (üks kergem, teine raskem). Kaitsevarustusena määrati leegionäridele ja praetooridele plaatidest koosnev liigendatud turvis . Lisaks kuulusid sõduri varustusse säärised, marssimissandaalid, kiiver , vöö ja kilp. Igal leegionil oli oma kujundusega kilp. Riigi ajaloo jooksul on kilbi kujundus olnud erinev, olles ovaalne vabariigi aegu, impeeriumis nelinurkne ja pärast neljandat sajandit taas ovaalse kujuga. Vöö näitas sõduri auastet ja oli kaunistatud ornamentidega. See oli kujundatud hoidmaks mõõka ja pistoda ning oli koguaeg kantav , ka ilma ülejäänud turviseta.
Sõjavägi oli olnud ihaldusväärne elukutse vabariigi ja varajase impeeriumi aegu. Umbes kolmanda või neljanda sajandi paiku aga oli sõjaväeteenistus muutunud ebapopulaarseks. Sõjavägi muutus niivõrd põlastusväärseks, et mehed olid nõus oma käelt näppe maha raiuma, et selles eemale hoida. Senat vastas sellele kombele seadusega mis määras ära, et kaks värvatud lombakat on võrdväärne ühe terve mehega. Sellele lisaks hakati leegionäre tätoveerima ja neile rauaga märke külge kõrvetama, et põgenikke ja desertööre oleks kergem tuvastada ja karistada. Ühtlasi võis desertööre hukata ilma kohtuta. Üldine mandumine impeeriumis tõi kaasa ka lugemis- ja aritmeetika oskajate puudujäägi ja sõjavägi hakkas värbamiseks spetsiifiliselt otsima haritud mehi keda leegioni arvepidajateks määrata.
Impeeriumi lõpuaastatel toimus sõjaväe mandumine mida nimetati sõjaväe barbariseerumiseks. Üha rohkem värvati leegionitesse barbareid, kuni lõpuks ainult murdosa sõjaväest koosnes roomlastest. Selline tendents tõi kaasa traditsioonide hajumise , barbaritest üksused viisid käske täide oma äranägemise järgi ja kunagine range distsipliin ja efektiivsus kadus . Ründavate barbarite ratsaväe vastu võitlemiseks kujundati leegion ümber kergejalaväeks, selle tulemusel auksiliaarvägede ja leegionite erinevus hajus. Riigi lõpuaastatel oli kunagisest organiseeritud sõjamasinast järel ainult suutmatu, distsiplineerimata barbarite mass. Tänu sellele hävines üks maailma mõjuvõimsamaid riike ajaloos.
Kasutatud kirjandus:
Antiigileksikon
http://en.wikipedia.org/wiki/Roman_army