Põhjasõda ja Eesti 18. sajand (0)

PÕHJASÕDA oli 1700–1721 peetud sõda ülemvõimu pärast Läänemerel. Selles võitlesid Rootsi vastu Poola, Venemaa, Saksimaa ja Taani. Sõda algas 1700 Saksimaa kuurvürsti ja Poola kuninga August II Tugeva vägede ootamatu , ilma sõjakuulutuseta rünnakuga Riiale. 1700 Türgiga vaherahu sõlminud Venemaa kuulutas Rootsile sõja ning ründas septembris Rootsile kuuluvat Soomet ja Ingerimaad. 23. septembril asusid venelased 30 000 – 35 000 mehega NARVAT piirama. Rootsi garnison suutis siiski hoida linna vaenlase kätte langemast. Pärast lüüasaamist Narva all 1700. aastal hakkas Peeter I tohutute pingutustega tugevdama oma sõjaväge. 14. mail 1704 saavutasid vene väed rootsi vägede üle võidu Kastre lahingus, 24. juulil (14. juulil) alistus piiramise järel TARTU. POLTAVA LAHING 1709. aastal rootslased kaotasid venemaa vastu. Venelased vallutasid 24. juunil 1710 Viiburi , 15. juulil Riia, 23. augustil Pärnu, seejärel Paide ja Haapsalu, 26. septembril Kuressaare ja 10. oktoobril Tallinna. Balti aadelkond sõlmis Venemaaga KAPITULATSIOONILEPING, mis säilitasid nende eesõigused. Põhjasõja lõpetas 10. septembril 1721 sõlmitud UUSIKAUPUNKI rahu. Rootsi loovutas sellega Ingerimaa , Liivimaa kubermangu, Eestimaa kubermangu, Saaremaa, Hiiumaa , Lõuna- Karjala , Karjala kannase ja Viiburi. See-eest sai ta tagasi Soome, mille Peeter 1714 oli vallutanud. BALTI ERIKORD oli baltisaksa aadli seisuslikel privileegidel põhinev autonoomne omavalitsussüsteem Läänemere-äärsetes provintsides Eestimaal, Liivimaal, Saaremaal ja Kuramaal. Peale Põhjasõja lõppu kehtestati Balti erikord. Kuna elukorraldus Balti provintsides erines ülejäänud Venemaa sisekubermangude omast, tuli uuel võimul kohalike aadlike privileegid säilitada. Sellega sooviti vältida baltisaksa opositsiooni tekkimist, mis oli tekkinud Rootsi ajal Rootsi võimude vastu. ASEHALDUSKORD oli Venemaa keisrinna Katariina II ajal aastatel 1775–1795 Venemaa keisririigis kehtinud piirkondlik valitsusvorm , mis tugines Venemaa keisrinna Katariina II poolt ette valmistatud ja Venemaa keisririigis 1775. aastal jõustunud kubermanguseadusele. Asehalduskorra eesmärk oli Venemaa keisririigi piirkondade valitsemise detsenraliseerimine ja riigi äärealade ning Balti kubermangude tihedam liitmine Venemaaga (enne seda kehtis Balti erikord). 18. SAJ. Linna õigused algul ainult tallinnal, veidi hiljem narval, tartul ja pärnul. Linnaõigused taastati sajandi lõpuks neis linnades: tallinn, tartu, pärnu, narva, haapsalu, valga, paide, rakvere, viljandi ja kuressare . Keskvõimu käsul asutati paldiski ja võru linn. Endiselt juhtis linna linna raad ja kaupmehed ja käsitöölised kuulusid gildidesse ja tsunffidesse. Räägiti saksa keelt. Eesti linnad halval järjel, kuna kaubandus euroopaga käis riia ja peterburi kaudu. Välja veeti teravilja ja metsa. Sisse veeti soola, metalli, soolaheeringat ja tubakat . Levinud SÕBRAKAUBANDUS , talupoeg saatis kindla kaupmehe kaudu oma toodangut linna müügile ja kaupmees ostis talle midagi linnast selle eest. Maale hakkasid tekkima tööstusettevõtted, nait; räpina paberivabrik, põldsamaa peegli ja portselani tehas. Rahvaarv 2x tõusnud (pikk rahu, sisse rändajaid palju). ROSENI DEKLARATSIOON oli 1739. aastal Liivimaa maanõuniku Otto Fabian von Roseni sõnastatud talupoegade ja mõisnike suhteid kajastav dokument. Roseni deklaratsioonis öeldi, et kuna Liivimaa talupojad kuuluvad kogu oma ihu ja isikuga mõisnikele, siis järelikult kuulub mõisnikele ka kogu talupoja vara. Põhjasõja järel oli RAHVAHARIDUS kehval järjel. Alles sajandi teisel poolel hakkasid võimukandjad haridusele suuremat tähelepanu pöörama . 1765 .aastal võttis Liivimaa maapäev vastu Zimmermanni koolikorralduse kava. Selle järgi tuli igasse mõisa rajada talurahvakool . Eestimaal olid koolide loomisega kehvemad lood. Lugeda oskajaid oli talurahva hulgas küllaltki palju, sest lugema õpiti mitte ainult koolis, vaid ka kodus. Lugema õppimiseks oli vaja aga eestikeelset lugemisvara. Peamiseks lugemisvaraks olid kiriklikud palve ja lauluraamatud.18.sajandi teisel poolel hakkas laiemalt levima ilmalik kirjandus peamiselt maarahva kalendrite näol. Kalendrites oli nõuandeid põllupidamiseks ja arstimiseks, ilmaennustusi jne. Kalendrisabades ilmus saksa keelest tõlgitud jutte. Sai ka kodus õppida (ema õpetas), kodukoole käidi pidevalt kontrollimas. 1730 . aastate alguses jõudis Eestisse VENNASTEKOGUDUSE ehk hernhuutlaste liikumine ja uued õpetusideed, mille talurahvas kiiresti omaks võttis. Hernhuutlased propageerisid usuvagadust ja kõlblust, aga ka sotsiaalset võrdsust ja vendlust. Vennastekogudustele oli teed sillutanud Baltimaades juba Põhjasõja-aastatel levima hakanud Saksamaalt pärinev usu-uuendus pietism. Pietiste ei rahuldanud luteri kiriku konservatiivsus , nad taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja kõlbelisemat elu. 1730. aastatel saavutas pietism Eesti pastorkonna hulgas laia leviku. Paljud neist suhtusid pooldavalt vennastekogudusse, kuna see tõi just lihtrahva usule lähemale. 1740 . aastatel oli Eestis vennastekogudustesse hõlmatud ligi 12 000 inimest, olulisim keskus oli Saaremaa. Vennastekogudustes pandi üldse suurt rõhku lugemis- ja kirjutamisoskuse levitamisele, tõlgiti usule äratavat kirjandust, kirjutati ise. Asutati ja peeti ülal talurahvakoole. RESTITUTSIOON mõisad anti tagasi nende omanikele, mis neilt võeti rootsi ajal. IMMATRIKULEERITUD ehk aadilmaatriksisse kantud aadlikud ainult said kuuluda rüütelkonda. PIETISMI peamine eesmärk oli uuenenud inimene. Inimene pidi uuenema läbi intensiivse suhte Jeesusega. Pietismile on omane individuaalsus ning teadmine inimliku eksistentsi raskusest ja lõhestatusest. RATSIONALISM tõeline maailm on liikumatu ainuolemine, mida saab tunnetada ainult mõistusega. KARL XII noor rootsi kuningas (15) kes juhtis rootsivägesid põhjasõjas . PEETER I oli venemaa väejuht kes alistas rootsi pühjasõjas. KATARIINA II oli venemaa keisrinna kes lõpetas balti erikorra . GEORGE VON BRAUNE oli Katariina II poolt määratud eesti kuberner . ANTON THOR HELLE tõlkis eesti keelde piibli. AUGUST WILHELM HUPEL tõlkis saksa keelest eesti keelde palju teoseid ja oli äksi ja pültsamaa pastor .
PÕHJASÕDA oli 1700–1721 peetud sõda ülemvõimu pärast Läänemerel. Selles võitlesid Rootsi vastu Poola, Venemaa, Saksimaa ja Taani. Sõda algas 1700 Saksimaa kuurvürsti ja Poola kuninga August II Tugeva vägede ootamatu, ilma sõjakuulutuseta rünnakuga Riiale. 1700 Türgiga vaherahu sõlminud Venemaa kuulutas Rootsile sõja ning ründas septembris Rootsile kuuluvat Soomet ja Ingerimaad. 23. septembril asusid venelased 30 000 – 35 000 mehega NARVAT piirama. Rootsi garnison suutis siiski hoida linna vaenlase kätte langemast. Pärast lüüasaamist Narva all 1700. aastal hakkas Peeter I tohutute pingutustega tugevdama oma sõjaväge. 14. mail 1704 saavutasid vene väed rootsi vägede üle võidu Kastre lahingus, 24. juulil (14. juulil) alistus piiramise järel TARTU. POLTAVA LAHING 1709. aastal rootslased kaotasid venemaa vastu. Venelased vallutasid 24. juunil 1710 Viiburi, 15. juulil Riia, 23. augustil Pärnu, seejärel Paide ja Haapsalu, 26. septembril Kuressaare ja 10. oktoobril Tallinna. Balti aadelkond sõlmis Venemaaga KAPITULATSIOONILEPING, mis säilitasid nende eesõigused. Põhjasõja lõpetas 10. septembril 1721 sõlmitud UUSIKAUPUNKI rahu. Rootsi loovutas sellega Ingerimaa, Liivimaa kubermangu, Eestimaa kubermangu, Saaremaa, Hiiumaa, Lõuna-Karjala, Karjala kannase ja Viiburi. See-eest sai ta tagasi Soome, mille Peeter 1714 oli vallutanud. BALTI ERIKORD oli baltisaksa aadli seisuslikel privileegidel põhinev autonoomne omavalitsussüsteem Läänemere-äärsetes provintsides Eestimaal, Liivimaal, Saaremaal ja Kuramaal. Peale Põhjasõja lõppu kehtestati Balti erikord. Kuna elukorraldus Balti provintsides erines ülejäänud Venemaa sisekubermangude omast, tuli uuel võimul kohalike aadlike privileegid säilitada. Sellega sooviti vältida baltisaksa opositsiooni tekkimist, mis oli tekkinud Rootsi ajal Rootsi võimude vastu. ASEHALDUSKORD oli Venemaa keisrinna Katariina II ajal aastatel 1775–1795 Venemaa keisririigis kehtinud piirkondlik valitsusvorm, mis tugines Venemaa keisrinna Katariina II poolt ette valmistatud ja Venemaa keisririigis 1775. aastal jõustunud kubermanguseadusele. Asehalduskorra eesmärk oli Venemaa keisririigi piirkondade valitsemise detsenraliseerimine ja riigi äärealade ning Balti kubermangude tihedam liitmine Venemaaga (enne seda kehtis Balti erikord). 18. SAJ. Linna õigused algul ainult tallinnal, veidi hiljem narval, tartul ja pärnul. Linnaõigused taastati sajandi lõpuks neis linnades: tallinn, tartu, pärnu, narva, haapsalu, valga, paide, rakvere, viljandi ja kuressare. Keskvõimu käsul asutati paldiski ja võru linn. Endiselt juhtis linna linna raad ja kaupmehed ja käsitöölised kuulusid gildidesse ja tsunffidesse. Räägiti saksa keelt. Eesti linnad halval järjel, kuna kaubandus euroopaga käis riia ja peterburi kaudu. Välja veeti teravilja ja metsa. Sisse veeti soola, metalli, soolaheeringat ja tubakat. Levinud SÕBRAKAUBANDUS, talupoeg saatis kindla kaupmehe kaudu oma toodangut linna müügile ja kaupmees ostis talle midagi linnast selle eest. Maale hakkasid tekkima tööstusettevõtted, nait; räpina paberivabrik, põldsamaa peegli ja portselani tehas. Rahvaarv 2x tõusnud (pikk rahu, sisse rändajaid palju). ROSENI DEKLARATSIOON oli 1739. aastal Liivimaa maanõuniku Otto Fabian von Roseni sõnastatud talupoegade ja mõisnike suhteid kajastav dokument. Roseni deklaratsioonis öeldi, et kuna Liivimaa talupojad kuuluvad kogu oma ihu ja isikuga mõisnikele, siis järelikult kuulub mõisnikele ka kogu talupoja vara. Põhjasõja järel oli RAHVAHARIDUS kehval järjel. Alles sajandi teisel poolel hakkasid võimukandjad haridusele suuremat tähelepanu pöörama. 1765.aastal võttis Liivimaa maapäev vastu Zimmermanni koolikorralduse kava. Selle järgi tuli igasse mõisa rajada talurahvakool. Eestimaal olid koolide loomisega kehvemad lood. Lugeda oskajaid oli talurahva hulgas küllaltki palju, sest lugema õpiti mitte ainult koolis, vaid ka kodus. Lugema õppimiseks oli vaja aga eestikeelset lugemisvara. Peamiseks lugemisvaraks olid kiriklikud palve ja lauluraamatud.18.sajandi teisel poolel hakkas laiemalt levima ilmalik kirjandus peamiselt maarahva kalendrite näol. Kalendrites oli nõuandeid põllupidamiseks ja arstimiseks, ilmaennustusi jne. Kalendrisabades ilmus saksa keelest tõlgitud jutte. Sai ka kodus õppida (ema õpetas), kodukoole käidi pidevalt kontrollimas. 1730. aastate alguses jõudis Eestisse VENNASTEKOGUDUSE ehk hernhuutlaste liikumine ja uued õpetusideed, mille talurahvas kiiresti omaks võttis. Hernhuutlased propageerisid usuvagadust ja kõlblust, aga ka sotsiaalset võrdsust ja vendlust. Vennastekogudustele oli teed sillutanud Baltimaades juba Põhjasõja-aastatel levima hakanud Saksamaalt pärinev usu-uuendus pietism. Pietiste ei rahuldanud luteri kiriku konservatiivsus, nad taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja kõlbelisemat elu. 1730. aastatel saavutas pietism Eesti pastorkonna hulgas laia leviku. Paljud neist suhtusid pooldavalt vennastekogudusse, kuna see tõi just lihtrahva usule lähemale. 1740. aastatel oli Eestis vennastekogudustesse hõlmatud ligi 12 000 inimest, olulisim keskus oli Saaremaa. Vennastekogudustes pandi üldse suurt rõhku lugemis- ja kirjutamisoskuse levitamisele, tõlgiti usule äratavat kirjandust, kirjutati ise. Asutati ja peeti ülal talurahvakoole.RESTITUTSIOON mõisad anti tagasi nende omanikele, mis neilt võeti rootsi ajal. IMMATRIKULEERITUD ehk aadilmaatriksisse kantud aadlikud ainult said kuuluda rüütelkonda. PIETISMI peamine eesmärk oli uuenenud inimene. Inimene pidi uuenema läbi intensiivse suhte Jeesusega. Pietismile on omane individuaalsus ning teadmine inimliku eksistentsi raskusest ja lõhestatusest. RATSIONALISM tõeline maailm on liikumatu ainuolemine, mida saab tunnetada ainult mõistusega. KARL XII noor rootsi kuningas (15) kes juhtis rootsivägesid põhjasõjas. PEETER I oli venemaa väejuht kes alistas rootsi pühjasõjas. KATARIINA II oli venemaa keisrinna kes lõpetas balti erikorra. GEORGE VON BRAUNE oli Katariina II poolt määratud eesti kuberner. ANTON THOR HELLE tõlkis eesti keelde piibli. AUGUST WILHELM HUPEL tõlkis saksa keelest eesti keelde palju teoseid ja oli äksi ja pültsamaa pastor.
PÕHJASÕDA oli 1700–1721 peetud sõda ülemvõimu pärast Läänemerel. Selles võitlesid Rootsi vastu Poola, Venemaa, Saksimaa ja Taani. Sõda algas 1700 Saksimaa kuurvürsti ja Poola kuninga August II Tugeva vägede ootamatu, ilma sõjakuulutuseta rünnakuga Riiale. 1700 Türgiga vaherahu sõlminud Venemaa kuulutas Rootsile sõja ning ründas septembris Rootsile kuuluvat Soomet ja Ingerimaad. 23. septembril asusid venelased 30 000 – 35 000 mehega NARVAT piirama. Rootsi garnison suutis siiski hoida linna vaenlase kätte langemast. Pärast lüüasaamist Narva all 1700. aastal hakkas Peeter I tohutute pingutustega tugevdama oma sõjaväge. 14. mail 1704 saavutasid vene väed rootsi vägede üle võidu Kastre lahingus, 24. juulil (14. juulil) alistus piiramise järel TARTU. POLTAVA LAHING 1709. aastal rootslased kaotasid venemaa vastu. Venelased vallutasid 24. juunil 1710 Viiburi, 15. juulil Riia, 23. augustil Pärnu, seejärel Paide ja Haapsalu, 26. septembril Kuressaare ja 10. oktoobril Tallinna. Balti aadelkond sõlmis Venemaaga KAPITULATSIOONILEPING, mis säilitasid nende eesõigused. Põhjasõja lõpetas 10. septembril 1721 sõlmitud UUSIKAUPUNKI rahu. Rootsi loovutas sellega Ingerimaa, Liivimaa kubermangu, Eestimaa kubermangu, Saaremaa, Hiiumaa, Lõuna-Karjala, Karjala kannase ja Viiburi. See-eest sai ta tagasi Soome, mille Peeter 1714 oli vallutanud. BALTI ERIKORD oli baltisaksa aadli seisuslikel privileegidel põhinev autonoomne omavalitsussüsteem Läänemere-äärsetes provintsides Eestimaal, Liivimaal, Saaremaal ja Kuramaal. Peale Põhjasõja lõppu kehtestati Balti erikord. Kuna elukorraldus Balti provintsides erines ülejäänud Venemaa sisekubermangude omast, tuli uuel võimul kohalike aadlike privileegid säilitada. Sellega sooviti vältida baltisaksa opositsiooni tekkimist, mis oli tekkinud Rootsi ajal Rootsi võimude vastu. ASEHALDUSKORD oli Venemaa keisrinna Katariina II ajal aastatel 1775–1795 Venemaa keisririigis kehtinud piirkondlik valitsusvorm, mis tugines Venemaa keisrinna Katariina II poolt ette valmistatud ja Venemaa keisririigis 1775. aastal jõustunud kubermanguseadusele. Asehalduskorra eesmärk oli Venemaa keisririigi piirkondade valitsemise detsenraliseerimine ja riigi äärealade ning Balti kubermangude tihedam liitmine Venemaaga (enne seda kehtis Balti erikord). 18. SAJ. Linna õigused algul ainult tallinnal, veidi hiljem narval, tartul ja pärnul. Linnaõigused taastati sajandi lõpuks neis linnades: tallinn, tartu, pärnu, narva, haapsalu, valga, paide, rakvere, viljandi ja kuressare. Keskvõimu käsul asutati paldiski ja võru linn. Endiselt juhtis linna linna raad ja kaupmehed ja käsitöölised kuulusid gildidesse ja tsunffidesse. Räägiti saksa keelt. Eesti linnad halval järjel, kuna kaubandus euroopaga käis riia ja peterburi kaudu. Välja veeti teravilja ja metsa. Sisse veeti soola, metalli, soolaheeringat ja tubakat. Levinud SÕBRAKAUBANDUS, talupoeg saatis kindla kaupmehe kaudu oma toodangut linna müügile ja kaupmees ostis talle midagi linnast selle eest. Maale hakkasid tekkima tööstusettevõtted, nait; räpina paberivabrik, põldsamaa peegli ja portselani tehas. Rahvaarv 2x tõusnud (pikk rahu, sisse rändajaid palju). ROSENI DEKLARATSIOON oli 1739. aastal Liivimaa maanõuniku Otto Fabian von Roseni sõnastatud talupoegade ja mõisnike suhteid kajastav dokument. Roseni deklaratsioonis öeldi, et kuna Liivimaa talupojad kuuluvad kogu oma ihu ja isikuga mõisnikele, siis järelikult kuulub mõisnikele ka kogu talupoja vara. Põhjasõja järel oli RAHVAHARIDUS kehval järjel. Alles sajandi teisel poolel hakkasid võimukandjad haridusele suuremat tähelepanu pöörama. 1765.aastal võttis Liivimaa maapäev vastu Zimmermanni koolikorralduse kava. Selle järgi tuli igasse mõisa rajada talurahvakool. Eestimaal olid koolide loomisega kehvemad lood. Lugeda oskajaid oli talurahva hulgas küllaltki palju, sest lugema õpiti mitte ainult koolis, vaid ka kodus. Lugema õppimiseks oli vaja aga eestikeelset lugemisvara. Peamiseks lugemisvaraks olid kiriklikud palve ja lauluraamatud.18.sajandi teisel poolel hakkas laiemalt levima ilmalik kirjandus peamiselt maarahva kalendrite näol. Kalendrites oli nõuandeid põllupidamiseks ja arstimiseks, ilmaennustusi jne. Kalendrisabades ilmus saksa keelest tõlgitud jutte. Sai ka kodus õppida (ema õpetas), kodukoole käidi pidevalt kontrollimas. 1730. aastate alguses jõudis Eestisse VENNASTEKOGUDUSE ehk hernhuutlaste liikumine ja uued õpetusideed, mille talurahvas kiiresti omaks võttis. Hernhuutlased propageerisid usuvagadust ja kõlblust, aga ka sotsiaalset võrdsust ja vendlust. Vennastekogudustele oli teed sillutanud Baltimaades juba Põhjasõja-aastatel levima hakanud Saksamaalt pärinev usu-uuendus pietism. Pietiste ei rahuldanud luteri kiriku konservatiivsus, nad taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja kõlbelisemat elu. 1730. aastatel saavutas pietism Eesti pastorkonna hulgas laia leviku. Paljud neist suhtusid pooldavalt vennastekogudusse, kuna see tõi just lihtrahva usule lähemale. 1740. aastatel oli Eestis vennastekogudustesse hõlmatud ligi 12 000 inimest, olulisim keskus oli Saaremaa. Vennastekogudustes pandi üldse suurt rõhku lugemis- ja kirjutamisoskuse levitamisele, tõlgiti usule äratavat kirjandust, kirjutati ise. Asutati ja peeti ülal talurahvakoole.RESTITUTSIOON mõisad anti tagasi nende omanikele, mis neilt võeti rootsi ajal. IMMATRIKULEERITUD ehk aadilmaatriksisse kantud aadlikud ainult said kuuluda rüütelkonda. PIETISMI peamine eesmärk oli uuenenud inimene. Inimene pidi uuenema läbi intensiivse suhte Jeesusega. Pietismile on omane individuaalsus ning teadmine inimliku eksistentsi raskusest ja lõhestatusest. RATSIONALISM tõeline maailm on liikumatu ainuolemine, mida saab tunnetada ainult mõistusega. KARL XII noor rootsi kuningas (15) kes juhtis rootsivägesid põhjasõjas. PEETER I oli venemaa väejuht kes alistas rootsi pühjasõjas. KATARIINA II oli venemaa keisrinna kes lõpetas balti erikorra. GEORGE VON BRAUNE oli Katariina II poolt määratud eesti kuberner. ANTON THOR HELLE tõlkis eesti keelde piibli. AUGUST WILHELM HUPEL tõlkis saksa keelest eesti keelde palju teoseid ja oli äksi ja pültsamaa pastor.
PÕHJASÕDA oli 1700–1721 peetud sõda ülemvõimu pärast Läänemerel. Selles võitlesid Rootsi vastu Poola, Venemaa, Saksimaa ja Taani. Sõda algas 1700 Saksimaa kuurvürsti ja Poola kuninga August II Tugeva vägede ootamatu, ilma sõjakuulutuseta rünnakuga Riiale. 1700 Türgiga vaherahu sõlminud Venemaa kuulutas Rootsile sõja ning ründas septembris Rootsile kuuluvat Soomet ja Ingerimaad. 23. septembril asusid venelased 30 000 – 35 000 mehega NARVAT piirama. Rootsi garnison suutis siiski hoida linna vaenlase kätte langemast. Pärast lüüasaamist Narva all 1700. aastal hakkas Peeter I tohutute pingutustega tugevdama oma sõjaväge. 14. mail 1704 saavutasid vene väed rootsi vägede üle võidu Kastre lahingus, 24. juulil (14. juulil) alistus piiramise järel TARTU. POLTAVA LAHING 1709. aastal rootslased kaotasid venemaa vastu. Venelased vallutasid 24. juunil 1710 Viiburi, 15. juulil Riia, 23. augustil Pärnu, seejärel Paide ja Haapsalu, 26. septembril Kuressaare ja 10. oktoobril Tallinna. Balti aadelkond sõlmis Venemaaga KAPITULATSIOONILEPING, mis säilitasid nende eesõigused. Põhjasõja lõpetas 10. septembril 1721 sõlmitud UUSIKAUPUNKI rahu. Rootsi loovutas sellega Ingerimaa, Liivimaa kubermangu, Eestimaa kubermangu, Saaremaa, Hiiumaa, Lõuna-Karjala, Karjala kannase ja Viiburi. See-eest sai ta tagasi Soome, mille Peeter 1714 oli vallutanud. BALTI ERIKORD oli baltisaksa aadli seisuslikel privileegidel põhinev autonoomne omavalitsussüsteem Läänemere-äärsetes provintsides Eestimaal, Liivimaal, Saaremaal ja Kuramaal. Peale Põhjasõja lõppu kehtestati Balti erikord. Kuna elukorraldus Balti provintsides erines ülejäänud Venemaa sisekubermangude omast, tuli uuel võimul kohalike aadlike privileegid säilitada. Sellega sooviti vältida baltisaksa opositsiooni tekkimist, mis oli tekkinud Rootsi ajal Rootsi võimude vastu. ASEHALDUSKORD oli Venemaa keisrinna Katariina II ajal aastatel 1775–1795 Venemaa keisririigis kehtinud piirkondlik valitsusvorm, mis tugines Venemaa keisrinna Katariina II poolt ette valmistatud ja Venemaa keisririigis 1775. aastal jõustunud kubermanguseadusele. Asehalduskorra eesmärk oli Venemaa keisririigi piirkondade valitsemise detsenraliseerimine ja riigi äärealade ning Balti kubermangude tihedam liitmine Venemaaga (enne seda kehtis Balti erikord). 18. SAJ. Linna õigused algul ainult tallinnal, veidi hiljem narval, tartul ja pärnul. Linnaõigused taastati sajandi lõpuks neis linnades: tallinn, tartu, pärnu, narva, haapsalu, valga, paide, rakvere, viljandi ja kuressare. Keskvõimu käsul asutati paldiski ja võru linn. Endiselt juhtis linna linna raad ja kaupmehed ja käsitöölised kuulusid gildidesse ja tsunffidesse. Räägiti saksa keelt. Eesti linnad halval järjel, kuna kaubandus euroopaga käis riia ja peterburi kaudu. Välja veeti teravilja ja metsa. Sisse veeti soola, metalli, soolaheeringat ja tubakat. Levinud SÕBRAKAUBANDUS, talupoeg saatis kindla kaupmehe kaudu oma toodangut linna müügile ja kaupmees ostis talle midagi linnast selle eest. Maale hakkasid tekkima tööstusettevõtted, nait; räpina paberivabrik, põldsamaa peegli ja portselani tehas. Rahvaarv 2x tõusnud (pikk rahu, sisse rändajaid palju). ROSENI DEKLARATSIOON oli 1739. aastal Liivimaa maanõuniku Otto Fabian von Roseni sõnastatud talupoegade ja mõisnike suhteid kajastav dokument. Roseni deklaratsioonis öeldi, et kuna Liivimaa talupojad kuuluvad kogu oma ihu ja isikuga mõisnikele, siis järelikult kuulub mõisnikele ka kogu talupoja vara. Põhjasõja järel oli RAHVAHARIDUS kehval järjel. Alles sajandi teisel poolel hakkasid võimukandjad haridusele suuremat tähelepanu pöörama. 1765.aastal võttis Liivimaa maapäev vastu Zimmermanni koolikorralduse kava. Selle järgi tuli igasse mõisa rajada talurahvakool. Eestimaal olid koolide loomisega kehvemad lood. Lugeda oskajaid oli talurahva hulgas küllaltki palju, sest lugema õpiti mitte ainult koolis, vaid ka kodus. Lugema õppimiseks oli vaja aga eestikeelset lugemisvara. Peamiseks lugemisvaraks olid kiriklikud palve ja lauluraamatud.18.sajandi teisel poolel hakkas laiemalt levima ilmalik kirjandus peamiselt maarahva kalendrite näol. Kalendrites oli nõuandeid põllupidamiseks ja arstimiseks, ilmaennustusi jne. Kalendrisabades ilmus saksa keelest tõlgitud jutte. Sai ka kodus õppida (ema õpetas), kodukoole käidi pidevalt kontrollimas. 1730. aastate alguses jõudis Eestisse VENNASTEKOGUDUSE ehk hernhuutlaste liikumine ja uued õpetusideed, mille talurahvas kiiresti omaks võttis. Hernhuutlased propageerisid usuvagadust ja kõlblust, aga ka sotsiaalset võrdsust ja vendlust. Vennastekogudustele oli teed sillutanud Baltimaades juba Põhjasõja-aastatel levima hakanud Saksamaalt pärinev usu-uuendus pietism. Pietiste ei rahuldanud luteri kiriku konservatiivsus, nad taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja kõlbelisemat elu. 1730. aastatel saavutas pietism Eesti pastorkonna hulgas laia leviku. Paljud neist suhtusid pooldavalt vennastekogudusse, kuna see tõi just lihtrahva usule lähemale. 1740. aastatel oli Eestis vennastekogudustesse hõlmatud ligi 12 000 inimest, olulisim keskus oli Saaremaa. Vennastekogudustes pandi üldse suurt rõhku lugemis- ja kirjutamisoskuse levitamisele, tõlgiti usule äratavat kirjandust, kirjutati ise. Asutati ja peeti ülal talurahvakoole.RESTITUTSIOON mõisad anti tagasi nende omanikele, mis neilt võeti rootsi ajal. IMMATRIKULEERITUD ehk aadilmaatriksisse kantud aadlikud ainult said kuuluda rüütelkonda. PIETISMI peamine eesmärk oli uuenenud inimene. Inimene pidi uuenema läbi intensiivse suhte Jeesusega. Pietismile on omane individuaalsus ning teadmine inimliku eksistentsi raskusest ja lõhestatusest. RATSIONALISM tõeline maailm on liikumatu ainuolemine, mida saab tunnetada ainult mõistusega. KARL XII noor rootsi kuningas (15) kes juhtis rootsivägesid põhjasõjas. PEETER I oli venemaa väejuht kes alistas rootsi pühjasõjas. KATARIINA II oli venemaa keisrinna kes lõpetas balti erikorra. GEORGE VON BRAUNE oli Katariina II poolt määratud eesti kuberner. ANTON THOR HELLE tõlkis eesti keelde piibli. AUGUST WILHELM HUPEL tõlkis saksa keelest eesti keelde palju teoseid ja oli äksi ja pültsamaa pastor.
PÕHJASÕDA oli 1700–1721 peetud sõda ülemvõimu pärast Läänemerel. Selles võitlesid Rootsi vastu Poola, Venemaa, Saksimaa ja Taani. Sõda algas 1700 Saksimaa kuurvürsti ja Poola kuninga August II Tugeva vägede ootamatu, ilma sõjakuulutuseta rünnakuga Riiale. 1700 Türgiga vaherahu sõlminud Venemaa kuulutas Rootsile sõja ning ründas septembris Rootsile kuuluvat Soomet ja Ingerimaad. 23. septembril asusid venelased 30 000 – 35 000 mehega NARVAT piirama. Rootsi garnison suutis siiski hoida linna vaenlase kätte langemast. Pärast lüüasaamist Narva all 1700. aastal hakkas Peeter I tohutute pingutustega tugevdama oma sõjaväge. 14. mail 1704 saavutasid vene väed rootsi vägede üle võidu Kastre lahingus, 24. juulil (14. juulil) alistus piiramise järel TARTU. POLTAVA LAHING 1709. aastal rootslased kaotasid venemaa vastu. Venelased vallutasid 24. juunil 1710 Viiburi, 15. juulil Riia, 23. augustil Pärnu, seejärel Paide ja Haapsalu, 26. septembril Kuressaare ja 10. oktoobril Tallinna. Balti aadelkond sõlmis Venemaaga KAPITULATSIOONILEPING, mis säilitasid nende eesõigused. Põhjasõja lõpetas 10. septembril 1721 sõlmitud UUSIKAUPUNKI rahu. Rootsi loovutas sellega Ingerimaa, Liivimaa kubermangu, Eestimaa kubermangu, Saaremaa, Hiiumaa, Lõuna-Karjala, Karjala kannase ja Viiburi. See-eest sai ta tagasi Soome, mille Peeter 1714 oli vallutanud. BALTI ERIKORD oli baltisaksa aadli seisuslikel privileegidel põhinev autonoomne omavalitsussüsteem Läänemere-äärsetes provintsides Eestimaal, Liivimaal, Saaremaal ja Kuramaal. Peale Põhjasõja lõppu kehtestati Balti erikord. Kuna elukorraldus Balti provintsides erines ülejäänud Venemaa sisekubermangude omast, tuli uuel võimul kohalike aadlike privileegid säilitada. Sellega sooviti vältida baltisaksa opositsiooni tekkimist, mis oli tekkinud Rootsi ajal Rootsi võimude vastu. ASEHALDUSKORD oli Venemaa keisrinna Katariina II ajal aastatel 1775–1795 Venemaa keisririigis kehtinud piirkondlik valitsusvorm, mis tugines Venemaa keisrinna Katariina II poolt ette valmistatud ja Venemaa keisririigis 1775. aastal jõustunud kubermanguseadusele. Asehalduskorra eesmärk oli Venemaa keisririigi piirkondade valitsemise detsenraliseerimine ja riigi äärealade ning Balti kubermangude tihedam liitmine Venemaaga (enne seda kehtis Balti erikord). 18. SAJ. Linna õigused algul ainult tallinnal, veidi hiljem narval, tartul ja pärnul. Linnaõigused taastati sajandi lõpuks neis linnades: tallinn, tartu, pärnu, narva, haapsalu, valga, paide, rakvere, viljandi ja kuressare. Keskvõimu käsul asutati paldiski ja võru linn. Endiselt juhtis linna linna raad ja kaupmehed ja käsitöölised kuulusid gildidesse ja tsunffidesse. Räägiti saksa keelt. Eesti linnad halval järjel, kuna kaubandus euroopaga käis riia ja peterburi kaudu. Välja veeti teravilja ja metsa. Sisse veeti soola, metalli, soolaheeringat ja tubakat. Levinud SÕBRAKAUBANDUS, talupoeg saatis kindla kaupmehe kaudu oma toodangut linna müügile ja kaupmees ostis talle midagi linnast selle eest. Maale hakkasid tekkima tööstusettevõtted, nait; räpina paberivabrik, põldsamaa peegli ja portselani tehas. Rahvaarv 2x tõusnud (pikk rahu, sisse rändajaid palju). ROSENI DEKLARATSIOON oli 1739. aastal Liivimaa maanõuniku Otto Fabian von Roseni sõnastatud talupoegade ja mõisnike suhteid kajastav dokument. Roseni deklaratsioonis öeldi, et kuna Liivimaa talupojad kuuluvad kogu oma ihu ja isikuga mõisnikele, siis järelikult kuulub mõisnikele ka kogu talupoja vara. Põhjasõja järel oli RAHVAHARIDUS kehval järjel. Alles sajandi teisel poolel hakkasid võimukandjad haridusele suuremat tähelepanu pöörama. 1765.aastal võttis Liivimaa maapäev vastu Zimmermanni koolikorralduse kava. Selle järgi tuli igasse mõisa rajada talurahvakool. Eestimaal olid koolide loomisega kehvemad lood. Lugeda oskajaid oli talurahva hulgas küllaltki palju, sest lugema õpiti mitte ainult koolis, vaid ka kodus. Lugema õppimiseks oli vaja aga eestikeelset lugemisvara. Peamiseks lugemisvaraks olid kiriklikud palve ja lauluraamatud.18.sajandi teisel poolel hakkas laiemalt levima ilmalik kirjandus peamiselt maarahva kalendrite näol. Kalendrites oli nõuandeid põllupidamiseks ja arstimiseks, ilmaennustusi jne. Kalendrisabades ilmus saksa keelest tõlgitud jutte. Sai ka kodus õppida (ema õpetas), kodukoole käidi pidevalt kontrollimas. 1730. aastate alguses jõudis Eestisse VENNASTEKOGUDUSE ehk hernhuutlaste liikumine ja uued õpetusideed, mille talurahvas kiiresti omaks võttis. Hernhuutlased propageerisid usuvagadust ja kõlblust, aga ka sotsiaalset võrdsust ja vendlust. Vennastekogudustele oli teed sillutanud Baltimaades juba Põhjasõja-aastatel levima hakanud Saksamaalt pärinev usu-uuendus pietism. Pietiste ei rahuldanud luteri kiriku konservatiivsus, nad taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja kõlbelisemat elu. 1730. aastatel saavutas pietism Eesti pastorkonna hulgas laia leviku. Paljud neist suhtusid pooldavalt vennastekogudusse, kuna see tõi just lihtrahva usule lähemale. 1740. aastatel oli Eestis vennastekogudustesse hõlmatud ligi 12 000 inimest, olulisim keskus oli Saaremaa. Vennastekogudustes pandi üldse suurt rõhku lugemis- ja kirjutamisoskuse levitamisele, tõlgiti usule äratavat kirjandust, kirjutati ise. Asutati ja peeti ülal talurahvakoole.RESTITUTSIOON mõisad anti tagasi nende omanikele, mis neilt võeti rootsi ajal. IMMATRIKULEERITUD ehk aadilmaatriksisse kantud aadlikud ainult said kuuluda rüütelkonda. PIETISMI peamine eesmärk oli uuenenud inimene. Inimene pidi uuenema läbi intensiivse suhte Jeesusega. Pietismile on omane individuaalsus ning teadmine inimliku eksistentsi raskusest ja lõhestatusest. RATSIONALISM tõeline maailm on liikumatu ainuolemine, mida saab tunnetada ainult mõistusega. KARL XII noor rootsi kuningas (15) kes juhtis rootsivägesid põhjasõjas. PEETER I oli venemaa väejuht kes alistas rootsi pühjasõjas. KATARIINA II oli venemaa keisrinna kes lõpetas balti erikorra. GEORGE VON BRAUNE oli Katariina II poolt määratud eesti kuberner. ANTON THOR HELLE tõlkis eesti keelde piibli. AUGUST WILHELM HUPEL tõlkis saksa keelest eesti keelde palju teoseid ja oli äksi ja pültsamaa pastor.
PÕHJASÕDA oli 1700–1721 peetud sõda ülemvõimu pärast Läänemerel. Selles võitlesid Rootsi vastu Poola, Venemaa, Saksimaa ja Taani. Sõda algas 1700 Saksimaa kuurvürsti ja Poola kuninga August II Tugeva vägede ootamatu, ilma sõjakuulutuseta rünnakuga Riiale. 1700 Türgiga vaherahu sõlminud Venemaa kuulutas Rootsile sõja ning ründas septembris Rootsile kuuluvat Soomet ja Ingerimaad. 23. septembril asusid venelased 30 000 – 35 000 mehega NARVAT piirama. Rootsi garnison suutis siiski hoida linna vaenlase kätte langemast. Pärast lüüasaamist Narva all 1700. aastal hakkas Peeter I tohutute pingutustega tugevdama oma sõjaväge. 14. mail 1704 saavutasid vene väed rootsi vägede üle võidu Kastre lahingus, 24. juulil (14. juulil) alistus piiramise järel TARTU. POLTAVA LAHING 1709. aastal rootslased kaotasid venemaa vastu. Venelased vallutasid 24. juunil 1710 Viiburi, 15. juulil Riia, 23. augustil Pärnu, seejärel Paide ja Haapsalu, 26. septembril Kuressaare ja 10. oktoobril Tallinna. Balti aadelkond sõlmis Venemaaga KAPITULATSIOONILEPING, mis säilitasid nende eesõigused. Põhjasõja lõpetas 10. septembril 1721 sõlmitud UUSIKAUPUNKI rahu. Rootsi loovutas sellega Ingerimaa, Liivimaa kubermangu, Eestimaa kubermangu, Saaremaa, Hiiumaa, Lõuna-Karjala, Karjala kannase ja Viiburi. See-eest sai ta tagasi Soome, mille Peeter 1714 oli vallutanud. BALTI ERIKORD oli baltisaksa aadli seisuslikel privileegidel põhinev autonoomne omavalitsussüsteem Läänemere-äärsetes provintsides Eestimaal, Liivimaal, Saaremaal ja Kuramaal. Peale Põhjasõja lõppu kehtestati Balti erikord. Kuna elukorraldus Balti provintsides erines ülejäänud Venemaa sisekubermangude omast, tuli uuel võimul kohalike aadlike privileegid säilitada. Sellega sooviti vältida baltisaksa opositsiooni tekkimist, mis oli tekkinud Rootsi ajal Rootsi võimude vastu. ASEHALDUSKORD oli Venemaa keisrinna Katariina II ajal aastatel 1775–1795 Venemaa keisririigis kehtinud piirkondlik valitsusvorm, mis tugines Venemaa keisrinna Katariina II poolt ette valmistatud ja Venemaa keisririigis 1775. aastal jõustunud kubermanguseadusele. Asehalduskorra eesmärk oli Venemaa keisririigi piirkondade valitsemise detsenraliseerimine ja riigi äärealade ning Balti kubermangude tihedam liitmine Venemaaga (enne seda kehtis Balti erikord). 18. SAJ. Linna õigused algul ainult tallinnal, veidi hiljem narval, tartul ja pärnul. Linnaõigused taastati sajandi lõpuks neis linnades: tallinn, tartu, pärnu, narva, haapsalu, valga, paide, rakvere, viljandi ja kuressare. Keskvõimu käsul asutati paldiski ja võru linn. Endiselt juhtis linna linna raad ja kaupmehed ja käsitöölised kuulusid gildidesse ja tsunffidesse. Räägiti saksa keelt. Eesti linnad halval järjel, kuna kaubandus euroopaga käis riia ja peterburi kaudu. Välja veeti teravilja ja metsa. Sisse veeti soola, metalli, soolaheeringat ja tubakat. Levinud SÕBRAKAUBANDUS, talupoeg saatis kindla kaupmehe kaudu oma toodangut linna müügile ja kaupmees ostis talle midagi linnast selle eest. Maale hakkasid tekkima tööstusettevõtted, nait; räpina paberivabrik, põldsamaa peegli ja portselani tehas. Rahvaarv 2x tõusnud (pikk rahu, sisse rändajaid palju). ROSENI DEKLARATSIOON oli 1739. aastal Liivimaa maanõuniku Otto Fabian von Roseni sõnastatud talupoegade ja mõisnike suhteid kajastav dokument. Roseni deklaratsioonis öeldi, et kuna Liivimaa talupojad kuuluvad kogu oma ihu ja isikuga mõisnikele, siis järelikult kuulub mõisnikele ka kogu talupoja vara. Põhjasõja järel oli RAHVAHARIDUS kehval järjel. Alles sajandi teisel poolel hakkasid võimukandjad haridusele suuremat tähelepanu pöörama. 1765.aastal võttis Liivimaa maapäev vastu Zimmermanni koolikorralduse kava. Selle järgi tuli igasse mõisa rajada talurahvakool. Eestimaal olid koolide loomisega kehvemad lood. Lugeda oskajaid oli talurahva hulgas küllaltki palju, sest lugema õpiti mitte ainult koolis, vaid ka kodus. Lugema õppimiseks oli vaja aga eestikeelset lugemisvara. Peamiseks lugemisvaraks olid kiriklikud palve ja lauluraamatud.18.sajandi teisel poolel hakkas laiemalt levima ilmalik kirjandus peamiselt maarahva kalendrite näol. Kalendrites oli nõuandeid põllupidamiseks ja arstimiseks, ilmaennustusi jne. Kalendrisabades ilmus saksa keelest tõlgitud jutte. Sai ka kodus õppida (ema õpetas), kodukoole käidi pidevalt kontrollimas. 1730. aastate alguses jõudis Eestisse VENNASTEKOGUDUSE ehk hernhuutlaste liikumine ja uued õpetusideed, mille talurahvas kiiresti omaks võttis. Hernhuutlased propageerisid usuvagadust ja kõlblust, aga ka sotsiaalset võrdsust ja vendlust. Vennastekogudustele oli teed sillutanud Baltimaades juba Põhjasõja-aastatel levima hakanud Saksamaalt pärinev usu-uuendus pietism. Pietiste ei rahuldanud luteri kiriku konservatiivsus, nad taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja kõlbelisemat elu. 1730. aastatel saavutas pietism Eesti pastorkonna hulgas laia leviku. Paljud neist suhtusid pooldavalt vennastekogudusse, kuna see tõi just lihtrahva usule lähemale. 1740. aastatel oli Eestis vennastekogudustesse hõlmatud ligi 12 000 inimest, olulisim keskus oli Saaremaa. Vennastekogudustes pandi üldse suurt rõhku lugemis- ja kirjutamisoskuse levitamisele, tõlgiti usule äratavat kirjandust, kirjutati ise. Asutati ja peeti ülal talurahvakoole.RESTITUTSIOON mõisad anti tagasi nende omanikele, mis neilt võeti rootsi ajal. IMMATRIKULEERITUD ehk aadilmaatriksisse kantud aadlikud ainult said kuuluda rüütelkonda. PIETISMI peamine eesmärk oli uuenenud inimene. Inimene pidi uuenema läbi intensiivse suhte Jeesusega. Pietismile on omane individuaalsus ning teadmine inimliku eksistentsi raskusest ja lõhestatusest. RATSIONALISM tõeline maailm on liikumatu ainuolemine, mida saab tunnetada ainult mõistusega. KARL XII noor rootsi kuningas (15) kes juhtis rootsivägesid põhjasõjas. PEETER I oli venemaa väejuht kes alistas rootsi pühjasõjas. KATARIINA II oli venemaa keisrinna kes lõpetas balti erikorra. GEORGE VON BRAUNE oli Katariina II poolt määratud eesti kuberner. ANTON THOR HELLE tõlkis eesti keelde piibli. AUGUST WILHELM HUPEL tõlkis saksa keelest eesti keelde palju teoseid ja oli äksi ja pültsamaa pastor.