( oma huvides ära kasutada) Rootsi võim ei puudutanud 3) eramõisnikud * Kujunes välja aadli (pärusaadlid) viidi tagasi opositsioon lääniõigusele Pärast reduktsiooni hakkas riigimõisate talupoegade olukord paranema: 1) talupojad kuulutati ainult kuninga alamateks 2) talupoegade rõhumise vähendamiseks viidi läbi adramaade revisjon, nende tulemuste põhjal seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti kõik talupoja kohustused mõisa vastu. 3) Talupoegadele anti õigus mõisa rentniku peale kaevata 4) Mõisa rentnike kodukariõigust piirati, taluperemehi ei võinud mõisas enam karistada. Kodukariõigus koduse karistamise õigus. 5) Talupojad said tulude päritava kasutamise õiguse. Eravalduses olevaid talupoegi pärisorjusest vabastada ei õnnestunud ja nende olukord ei paranenud.
Peale põllumaa kasutamise pidi külakond reguleerima heina- ja karjamaa ning metsa kasutamist. Külakarja karjatati üheskoos. Karjamaa oli ühiskasutuses. Tähtsad olid metsapõllud-ajutised viljakasvatamiseks kastutatavad maad, mis ei kuulunud regulaarsesse külvikorda. Heinamaad olid 13.-15. saj. Osalt ühiskasutuses, osalt ära jaotatud nagu põllud. Heinamaad mõõdeti süldadega ja saadudega(süld kõrged ja süld laiad). Heinamaade saak jaotati talude vahel vastavalt adramaade arvule. Vanemal ajal jaotati heinamaad vikatites(niitjate arvu järgi), metsa mõõdeti kirvestes. Saras võis kuuluda ka mitmele külale- suursaraskond. Kasutust hinnati küla adramaade arvu järgi või kasutatu kordamööda-üks aasta üks küla ja teine aasta teine küla jne. Ajapikku püüdsid feodaalid saraskonna ühismaadel laiendad-rajasid sinna mõisa. Feodaalide omavoli piiras talupoegade põliseid õiguseid. Keelati puude raiumine müüdiks. Suursarase jagamisel tekkisid tülid. 16
maavaba-neid oli vähe, ülikute järglased, kes omasid talu läänikirja alusel ega ei kandnud talupoja koormisid vabatalupoeg- oli see kes maksis oma koormisi rahas ja olid seetõttu teetööst vabad üksjalg-oli see noorem adratalupoeg, kes isakoju ei mahtunud ning tegid endale väikse talu ääremaale teenijatüdruk-tegi talus lihtsamaid töid (oli teenija ) raha eest sulane- tegi raskemaid ja räprasemaid töid talus raha eest adratalupoeg-nimetus tuli adramaade järgi 8-12 ha maa suurus haagi- e adrakohtunikud-tegelesid põgenenud talupoegade välja andmise ja ülesotsimise ja tagasi toomisega raharent- talupojad pidid maa eest maksma raha , mitte vilja teoorjus- talukoha eest rendi tasumine mis ulatus kuni veerandini vilja saagist , töö mõisa heaks Dietrich Damerow-tartu piiskop lõi laialdase orduvastase koalitisiooni Wolter von Plettenberg-liiivima ordumeister, ühendas vana liivimaa sõjajõude
jäänud koormised. Mõisnikud sõlmisid omavahel kokkuleppeid talupoegade osas ja seati ametisse adrakohtunikud. Eestlased muutusid pärisorjadeks, mis tähendab teotööd ja sunnimaisust. Mõisnikud võtsid endale õiguse talupoegi müüa, vahetada, laenata ning pärandada. Talupoegade õiguslik seisund ei olnud siiski ühesugune. Kõige arvukamalt oli adratalupoegi. Nende nimi tulenes adramaade arvestamise järgi kuid talude suurused olid tegelikult vägagi erinevad. 15.sajandil loeti adramaa suuruseks 8-12 hektarit Suuremates taludes vajati tööle palgalisi sulaseid ja teenijatüdrukuid. Järgmine kiht talupoegi oli üksjalgade kiht. Need olid adratalupoegade nooremad pojad, kes asutasid oma väikese talu kuhugi ääremaadele. Nende kohustuseks oli teha mõisale tegu üks jalapäev nädalas. Sealt tuleneb ka nende nimi. Soodsamas olukorras olid vabad talupojad, kes tasusid
1645. aastaks olid Eestimaa talupojad pärisorjad, umbes 40 aastat hiljem langesid pärisorjusesse ka Liivimaa talupojad. Pärast reduktsiooni hakkas redutseeritud mõisates talupoegade olukord paranema. 1696. aastal anti välja Liivimaa majanduslik reglement: 1) talupojad kuulutati ainult kuninga alamateks, s.t. neist said sisuliselt vabad riigitalupojad 2) talupoegade rõhumise vähendamiseks mõisa maad hinnati ja kaardistati (adramaade revisjon), nende tulemuste põhjal seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu 3) talupoegadele anti õigus mõisa rentniku peale kaevata 4) mõisa rentnike kodukariõigust piirati, taluperemehi ei võinud mõisas enam üldse karistada 5) talupojad said talude päritava kasutamise õiguse 7. Milline roll oli kuningavõimu ja aadli vastasseisus J. R. Patkulil? Johann Reinhold Patkulist sai aadliopositsiooni juht
Pandi kirja kõik töövõimelised talupojad ja maksud. Revisjoniraamatud oli tähtis ajalooallikas, sest see võimaldas jälgida asustuse püsivust, mis võimaldas jälgida asustuse püsivust ning pakuvad täiendavat lisa eestlaste suguvõsade uurimisel. Vakuraamat- selles peeti arvestust koormise üle. Koormise suurus sõltus nii talu kui ka tööjõulise talupere suurusest. Talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigile makse, mida arvestati adramaade järgi. G. B. Forselius- ta korraldas õpetajate seminari Tartu lähedal. Seminari õpilasteks olid enamasti Tartumaalt pärit talupoisid. Ta suutis talupoegadele paari kuuga lugemise selgeks õpetada ja lisaks usuõpetusele ja kirikulauludele õpetati ka rehkendamist, saksa keelt ja raamatuköitmist. Ülikooli rajamine- Sõdadest laastatud maal oli puudus riigiametnikest, pastoritest, arstidest, kodu- ja gümnaasiumiõpetajates. Tartu valiti ülikooli asukohaks eelkõige linna hea koha pärast
5.3.3. Musta villaga lambad, kitsed ja sead. 5.3.4. Kanad, haned. 5.3.5. Künniloomaks härg hobusest odavam ja vähenõudlikum. 5.3.6. Lehm lihaloomana, piimaand väike. 5.4. Koormised 5.4.1. Koormised teotöö mõisapõllul. 5.4.2. Arevstust peeti vakuraamatutes. 5.4.3. Suurus sõltus talu ja talupere suurusest. 5.4.4. Mõisnikud maksid riigile makse, arvestati adramaade järgi. 5.4.5. Adramaarevisjonid pandi kirja töövõimelised talupojad. 5.4.6. Revisjoniraamatud aitavad uurida Eesti ajalugu. 5.5. Maksud 5.5.1. Pearahamaks 5.5.2. Suurendas riigile laekuvate maksude summat. 5.5.3. Korraldati hingeloendusi. Linda Lapp Talupoegade ja aadlike vahelised suhted varauusajal 01.12.2010 5.5.4. Talurahvas ühtne ühiskonnakiht. 5.5.5
Seetõttu oligi talupoegade elu Rootsi aja alguses pigem halvendanud kui paranenud. Talupoegade elu muutis paremaks reduktsiooni kehtestamine. Hakati piirama mõisnike õigusi talupoja suhtes. Talupoeg võis mõisniku peale isegi kaevata. Koostati vakuraamat, kus olid kirjas talupoegade koormised mõisale, mis sõltusid nii talu kui ka tööjõulise talupere suurusest. Tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigile makse, mida arvastati adramaade järgi. Võib öelda, et usu- ja hariduselu käisid Rootsi ajal käsikäes. Peale Liivisõda olid kõik kirikud purustatud, kogudused ilma õpetajateta, loobuti ristimisest ja pastorite haridus oli väga kehv. Rootsi võimudele oli tähtis luteri usu kehtestamine Eesti alal, kuna nad tahtsid Eestit eelkõige rootsistada. Luteri usu levitamiseks püüdis Rootsi võim edendada kooliharidust, välja anda rahvakirjandust ja pidada jumalateenistusi eesti keeles
- pildirüüste- reformatsiooniga kaasnes, see et inimesed tungisid kirikutesse ja purustasid sealseid pühakujusi ja puhapilte. Hävitati ära palju väärtuslikke esemeid. - munk- meessoost isik kes oli ennast ühendanud usule, loobus maisetest rõõmudest - nunn- naissoost isik kes oli ennas pühendunud usule, loobus maisetest rõõmudest. - klooster- koht kus elasid mungad ja nunnad - adratlupoeg- talupoeg, kelle nimetus tulenes adramaade järgi - üksjalg- adratalupoja noorem poeg kes ei mahtunud isakoju enam ära ja ta sai maad kuhugi ääremaale, ja rajas sinna oma talu.Nimi tuli sellest et nad pidid tegema mõisale tegu üks jalapäev nädalas, aga ajapikku kui talu suurenes, suurenesid ka koormised. - vabatalupoeg-talupoeg, kes oma koormisi maksis rahas seega oli teotööst vaba. - maavaba talupoeg- tapupoeg kes omas maad läänikirja alusel, ei kandnud koormisi, kuid sõja korral pidi teenima feodaali ratsaväes.
ketramine), teede korrashoid, linnuste ehitamine 15. Mis on pärisorjus ning sunnismaisus? Pärisorjus mõisniku ja talupoja õiguslik suhe, kus talupoeg on piiratud omand, maa+talupoeg kuulus mõisnikule, teda võis karistada kuid tappa ei tohtinud ilma kohtu otsuseta sunnismaius - alupoegade keeld elukohta vahetada mõisniku loata 16. Nim talurahva 5 kihti ja selgita, kellega tegu 1. adratalupoeg peamine talupoegade kiht, nimetus tuleb adramaade järgi, nendel võisid olla sulased ja teenijad 2. üksjalg adratalupoegade nooremad pojad, kellel olid talu ääres oma majapidamine, nimetus tulenes kohustusest teha jalapäev nädalas 3. vabatalupojad teotööst vabad, maksid renti rahas 4. maavabad omasid talu läänikirja alusel, st maksid renti rahas, teenisid mõisniku kergeratsaväelasena 5. vabadikud ringiliikuvad teenijatüdrukud/sulased, elasid talu juures, mõisnikust sõltumatud
talupojad. 2) Riigi talupoegade rõhumise vähendamiseks mõisamaad hinnati ja kaardistati, toimus (adramaade revisioon) nende tulemuste põhjal seati Talupoegade Parandada siinsete talupoegade olukorda. sisse vakuraamatud, kuhu elukorraldus Rootsis puudus pärisorjus. kanti kõik (talupoegade)
elatustase paranes. Eestimaal oli elanikke umbes 150-180 tuhat, Soomlasi 50 000, leedulasi 170-190 tuhat. 3 sajandi jooksul kasvas rahvaarv 2 korda Eesti ja Leedus, kuid Soomes 4-5 korda. Rannakülades oli levinud hülgepüük ja kalapüük ning karjakasvatus. Tekkis rannarootslaste asustus. Maaisandad andsid palju õigusi rootslastele. 13-14 sajand oli eestlased vabad kuni Jüriöö ülestõusuni. Talupoegade liigitus: · Adratalupojad- rikkust arvestati adramaade järgi. Talupojal oli ½-5 adramaad (1 adramaa = 1 adraga haritav maa ja 1 adramaa= 8-12ha) · Vabatalupojad- nad tasusid rahas oma makse ja olid teotööst vabad · Maavabad- eliitklass, kes said talud läänikirja alusel, ei kandnud koormisi, kuid sõjakorral pidid teenima feodaali ratsaväes. · Üksjalgade kiht- need talupojad, kes ei mahtunud talusse ära (moodustusid noorematest poegadest)
see kahekordistus. Viinapõletamine 18. saj tõusis tähtsale kohale, sest viina hind oli 2 korda suurem, kui viinaks aetava vilja hind. Vakuraamat kui talumaa kuulus mõisnikule, pidi selle kasutamise eest maksma koormisi, mis seisnes teotöös mõisapõllul ja koormiste üle peeti arvestust vakuraamatus. Adramaarevisjon mõisad maksid riigile makse talupoegade tööjõu kasitamise eest ja neid arvestati adramaade järgi. Adramaarevisjone korraldati iga 7-8 a. tagant, et panna kirja kõik töövõimelised talupojad. Pärisorjamine isiku, kui pärisorja feodaalse sõltuvuse raskeim aste, mida iseloomustab feodaalide politsei- ja kohtuvõim, talupoegadest pärisorjade sunnismaisus ja teoorjus, nende müümine maast ja perest lahus ning omandiõiguste kitsendamine: andami nõudmine abiellumise puhul ja surnud käe õigus. Liivimaa majandusreglement avaldati 1696. a
· Veo- ja künniloomaks härjad. · Rehielamu eesti talurahva korstnata ja aknata elumaja, mis koosneb köetavast rehetoast ja rehealusest, kus toimus rehepeks. · Vakuraamatud sinna pandi kirja talupoegade koormised, mis sõltusid talu ja pere suurusest. · Adramaarevisjonid nende käigus (7-8 a järel) pandi kirja kõik töövõimelised talupojad. Seda vajasid mõisnikud, kes maksid riigile talurahva tööjõu kasutamise eest maksu adramaade(?) Talurahva õiguslik olukord Rootsi aja algul Rootsi aja lõpul · Sunnismaisus · Koormised seati vastavusse talu · Teokoormised sõltusid mõisniku võimalustega ja märgiti üles vaku- suvast. raamatutesse vähenes mõisnike omavoli. · Kodukariõigus · Piirati kodukariõigust (sellest
9.Kes olid ja millega on ajalukku läinud Dietrich Damerow ja Wolter von Plettenberg? Dietrich Damerow – Tartu piiskop, astus orduvastase rinde esiotsa Wolter von Plettenberg – Liivi ordumeister 1494 – 1535, lahendas maa sisemisi lahkhelisid 10.Mida tähendab väide, et keskaegne ühiskond oli agraarühiskond? Iseloomusta talupoegade sotsiaalset liigitust. Põhiline kasum, elatis jm saadi põlluharimisest ja viljast. Talupojad liigitati: Adratalupoegadeks, nimetus tuli adramaade arvestamisest Üksjalgadeks, kes olid adratalupoegade nooremad pojad, kes tallu ei mahtunud ja kes oma talu rajasid. Pidid tegema ühe jalapäeva mõisale Vabatalupoegadeks, tasusid koormisi rahas, olid teotööst vabad Maavabad talupojad –ei maksnud makse, ainult ratsaväekohustus 11.Kuidas muutus talupoegade õiguslik seisund 15. sajandil? Pärisorjuse tunnused ja põhjused. Miks piirati talupoegade liikumisvabadust? 15
vms tööl olema; loonusrent – talupoeg andis maaomanikule osa oma saagis, põhiliselt teravilja; kümnis – 1/10 saagist, (ei olnud enam sugugi kümnendik vaid kuni veerandini viljasaagist); linnus - kaitseehitis 8. Millisteks erineva õiguslikult ja varanduslikult erinevatesse rühmadesse jagunesid Eesti talupojad keskajal? Iseloomusta neid lähemalt. (lk.68) – Adratalupojad – kõige arvukamalt, nimetus tulenes adramaade järgi arvestamisest, kuid tegelikult olid selliste talude suurused vägagi erinevad; Sulased ja teenijad. Üksjalgade kiht – adratalupoegade nooremad pojad, kes isakojui ei mahtunud ja asutasid seetttu oma väikese talu kuhugi ääremaale. Vabatalupojad – tasusid koormisi rahas ja olid teotööst vabad. Kõige kõrgem kiht: maavabad – üldiselt muistsete eesti ülikute järglased, kes omasid talu läänikirja alusel. Ei kandnud
1645.aastaks olid Eestimaa talupojad pärisorjad ja sunnismaised, umbes 40 aastat hiljem langesid pärisorjusesse ka Liivimaa talupojad. 1696. aastal anti välja Liivimaa majandusreglement, mis parandas redutseeritud mõisate talupoegade olukorda: 1) Talupojad kuulutati kuninga alamateks, st neist said sisuliselt vabad riigi talupojad. 2) Talupoegade rõhumise vähendamiseks mõisamaad hinnati ja kaardistati (seda nimetati adramaade revisjoniks), nende tulemuste põhjal seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. 3) Talupoegadele anti õigus mõisa rentniku peale kaevata. 4) Mõisa rentniku kodukariõigust piirati; talu peremehi ei võinud enam mõisas karistada. 5) Talupojad said talude päritava kasutamisõiguse. Eravalduses olevate talupoegade olukord ei paranenud. 6
Selle keskusena rajati peatselt Võru linn ja maakond nimetati selle järgi Võrumaaks. Ühtlasi laiendati Balti kubermangudele Venemaa aadliomavalitsuse- ja linnaseadused. Kehtestati Vene kohtusüsteem, kujundati ümber maa- ja linnaomavalitsus. Venemaal tähendas see aadli ja linnade kaupmeestest ülemkihi õiguste olulist suurendamist : Eesti- ja Liivimaal olid asjad vastupidi. Balti provintsidele laiendati ka Vene maksusüsteem. Varem sõltusid siinsed maksud adramaade arvust mõisas, nüüd muutus tähtsamaiks riigimaksuks pearahamaks, mida nõuti igalt meeshingelt. Karvaste meelest, keda riigimaksud varem otseselt polnud puudutanud nemad rühmasid mõisa heaks ja riiklikud koormised nõutis sisse mõisnikult tähendas pearahamaksu kehtestamine mõisaasundusest vabanemist ja kroonu alluvusse minekut. 1784. aastal toimuski mitmel pool, eriti Lõuna-Eestis talurahvarahutusi ja kokkupõrkeid neid maha suruma tulnud sõjaväeosadega.
Kodulindudest peeti kanu, hanesid. Veo-ja künniloomana kasutati härga, sest ta oli hobusest odavam ja vähenõudlikum, andis rohkem sõnnikut nin kelle liga lõpuks toiduks tarvitati. Siiski oli ka talus üks hobune voorirakendisse ja kirikussesõiduks *Koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutes. Koormiste suurus sõltus nii talu kui ka tööjõulise talupere suurusest *Talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigile makse, mida arvestati adramaade järgi. Selleks korraldati iga seitsme-kaheksa aasta järel adramaarevisjone, mille käigus pandi kirja kõik töövõimelised talupojad *Asehalduskorra kehtestamine ühtlustas pearahamaksu sisseseadmine Baltikumi maksusüsteemi *Hakati reagulaarselt korraldama hingeloendusi, et panna kirja kogu maksukohustuslik elanikkond *Talurahva seas polnud varanduslikku kihistumist Talurahva olukord Rootsi ajal: *Koos mõisate erakätesse minekuga taaskehtestati sõdade ajal nõrgenenud sunnismaisus
karistamine ➔ Reduktsioon: mõisate eravaldusest riigistamine • Põhjus- riigi sissetulekute vähenemine • 1680.a suur reduktsioon Eestis kuningas Karl 11 ajal • Sisu: riigistati kõik maad, mis antud eravaldusesse Rootsi võimu ajal, mõisnikest said rentnikud • Liivimaal kujunes aadli opositsioon(vastuseis), juhiks J.R.von Patkul • Tulemused: 1) Liivimaal riigi kätte 5/6 adramaade arvust, Eestimaal 1/2 , Saaremaal 1/4 2) Rootsi riigi sissetulekute suurenemine 3) Aadlike pahameel Rootsi võimu vastu eriti Liivimaal 4) Talupoegade jaoks vakuraamatud, kuhu pandi kirja talupoegade koormised, see puudutas ainult riigimõisate talupoegi. ➔ Mõis ja talu Rootsi ajal: 1) Rüütlimõis- mõisad, mis kuulusid peamiselt baltisaksa mõisnikele (ei maksnud makse)
ei pidanud. 5. Milline roll oli kunigavõimu ja aadli vastasseisus ning Põhjasõja eelloos Johann Reinohld Patkulil? J. R. Patkul oli Liivimaa aadliopositsiooni juht, kes sõlmis Liivimaa rüütelkonna nimel August II Tugevaga alistumislepingu, omamata selleks volitusi. Patkul juhtis Liivimaa aadli vastupanu Karl XI reduktsioonile ja osales Rootsi-vastase koalitsiooni moodustamisel, mille tulemusena vallandus Põhjasõda. 6. Seletage mõisted: adramaade revisjon talude suuruse ja mõisate majandusliku kandevõime väljaselgitamine; pandi kirja ka kõik töövõimelised talupojad riigimõis ehk kroonumõis; ametikorter, mis anti teenistuse eest kuninga juures. pärusmõis põlvest põlve pärandatud mõis reduktsioon erakätesse antud riigimaade tagasivõtmine 7. Milline oli mõisate reduktsiooni tulemus: a) riigi seisukohalt riik sai raha juurde, kuna mõisi renditi välja.
Tartu piiskopkond kuulus Tartu piiskopkonnale. Maa jagati osadeks, iga valduse etteotsa sai enam-vähem sõltumatu valitseja, keda nim maaisandaks. Milline oli V-Li sotsiaalne kihistumine, milliseid muutusi võib täheldada ajas, mille poolest see erines või sarnanes Lääne-Euroopaga? Talupojad Preestrid Rüütlid Milline oli Vli talurahva sotsiaalne liigendus,milliseid muutusi seal esines ning millest olid tingitud muutused talupoegade õiguslikus seisundis? adratalupoeg- nimetus tuli adramaade järgi 8-12 ha maa suurus. üksjalg- oli see noorem adratalupoeg, kes isakoju ei mahtunud ning tegid endale väikse talu ääremaale. vabatalupoeg- oli see kes maksis oma koormisi rahas ja olid seetõttu teetööst vabad. maavaba- neid oli vähe, ülikute järglased, kes omasid talu läänikirja alusel ega ei kandnud talupoja koormisid. Trääl- orjad. Vabadik- maata või vähese maaga, põhiliselt palgatööst elav talupoeg.
1829 Johann Friedrich Schmalz rajas Vana-Kuuste Põllumajandus Instituudi ja hakkas lugema agrokeemia kursust. 1919 Anton Nõmmik sai TÜs mullateaduste agrokeemia kateedri juhatajaks. 1944 Osvald Hallik jätkas peale sõda Nõmmiku tööd. Tema poolt on kasutusele võetud happelist muldade lupjamine. 1965 jätkas ta tööd Loit Reintam, kes on Eestimaa muldade isa. 1992 Raimo Kõlli juhatab Mullainstituuti. 1687-1697 viidi läbi Lõuna-Eesti adramaade revisjon. 1924 - esimene mullastiku kaart - Anton Nõmmik. Alfred Lillemaa (1897-1965) koostas 1946.a.-l suure mõõtmelise mullastiku kaardi, mis jagas Eestimaa mullastiku 8ks mullastikuvaldkonnaks ja 20 allvaldkonnaks. Arno Piho (1924-1975) Ragnar Kokk ja Igna Rooma - Riiklik Projekteerimis Instituut ?Eesti Põllumajandus Projekt? praeguseks RE ?Eesti Maauuringud? Rein Kask - Eesti Maaviljakuse Instituudi mullauurimis osakonna juhataja.
Suurim armee kogu Vana-Liivimaa ajaloos (80 000meest). Damerow- · Pärisorjuse tunnused o Sunnismaisus o Keeld vabalt elukutset valida o Talupoegade müümine maast lahus o Ei võinud omada vallasvara o Relvakandmise keeld o Feodaalrendi piiramatus · Rendistruktuuri muutus o Valdavaks muutus teorent · Talupoegade kategooriad ja tunnused o Adratalupojad Nimetus adramaade järgi arvestamisest Neil on teokohustus Neid oli kõige rohkem Kasutasid talus ka võõrtööjõudu o Üksjalad Nimetus tuli kohustusest teha mõisale tegu üks jalapäev nädalas o Maavabad Omasid talu läänikirja alusel, ratsateenistusekohustus, vallutusperioodi järgnevad ülikud o Vabadikud maata või vähese maaga, põhiliselt palgatööga elatuv talupoeg
Peagi takistasid sõjakad leedulased maismaaühendust Liivimaa ja Preisimaa vahel. Idas piirnesid Saksa ordu ja Tartu piiskopi valdused Novgorodi ja Pihkva linnavabariigiga. 4.asustus ja rahvastik-Keskaegne ühiskond oli eelkõige agraarühiskond. Rahvastiku enamiku moodustasid talupojad.Keskaja jooksul Eesti rahvaarv kasvas ja asustus tihenes. Täpsemate andmete puudumisel on püütud inimeste arvu määrata tollaste maakasutusühikute, adramaade ja ühel adramaal elanud inimeste ligikaudse arvu järgi. Varem hõrdamine asustatud soistele aladele ja rannikule läks keskajal rohkem rahvast elama. Talurahva sotsiaalne liigendus-Kui rannarootslased välja arvata, siis Eesti talurahvas oli ja jäi etniliselt homogeenseks.Seevastu varanduslikult ja õiguslikult jagunesid talupojad üksteisest tunduvalt erinevateks rühmadeks.Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad, kes pidid maksma maaisandale teokoormist
saj, kolmandiks kogu teraviljast läks viina tegemiseks. Õigus seda teha oli ainult mõisnikel. Talud Eesti oli kokku umbes 40 000. Talupõldudel kasvatati peamiselt: teravilja, herneid, naereid, lina, lambaid, kitsi, sigu, härgi, hobuseid, kanu ja hanesid. Kuna talumaa kuulus mõisnikule, tuli rent tasuda koormistega (teotööga mõisapõllul). Koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutesse. Talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigile makse, mida arvestati adramaade järgi. Selleks korraldati iga 7-8.a järel adramaarevisjone, mille käigus pandi kirja kõik töövõimelised talupojad. Pearahamaks ja hingeloendus alates 1783.a. Suurendas oluliselt riigile laekuvate maksude üldsummat. Koos pearahamaksuga hakati ka korraldama hingeloendusi, et panna kirja kogu maksukohustuslik elanikkond. Varanduslik kihistumine moodustus ühtne ühiskonnakiht (puudus varanduslik kihistumine). Peremees ja sulane istusid ühes lauas. Ilmastik 17-18
Osvald Hallik (1944) – mulla kateedri juhataja, jätkas peale sõda Nõmmiku tööd; tema poolt on kasutusele võetud happeliste muldade lupjamine Loit Reintam (1965) – ÜMS asepresident; ETA akadeemik; Eestimaa muldade isa 1991-1992 -2 õppetooli (professorid L.Reintam ja R.Kõlli) 1992 -instituudi juhataja prof. R.Kõlli 2005 -osakonna juhataja prof. H.Roostalu Teaduse areng Eesti aladel 1687-1697 -viidi läbi Lõuna-Eesti adramaade revisjon. Anton Nõmmik (1924) – esimene Eestimaa mullastiku kaart Alfred Lillemaa (1897-1965) - koostas 1946.a.-l suuremõõtmelise mullastiku kaardi, mis jagas Eestimaa mullastiku 8ks mullastikuvaldkonnaks ja 20 allvaldkonnaks; täiendanud L.Reintam Arno Piho (1924-1975) – muldade toiterežiim-Kuusiku Ragnar Kokk ja Igna Rooma – Riiklik Projekteerimis Instituut “Eesti Põllumajandus Projekt” praeguseks RE “Eesti Maauuringud”
loetelu. Selle järgi oli arvestatud alal 2,411,149 majapidamist ja sellest tulevalt arvutati Prantsumaa elanikkonnaks umbes 15 miljonit elanikku. Aga ebatäpsusest tulenevalt võib järeldada et see statistika ei ole väga täpne ja kui palju elanikke keskmises majapidamises oli on raske määratleda. Hindamisraamatud nt. Taani hindamisraamat mis koostati 13. sajandil Taani kuninga Valdemar II Võitja soovil. Hindamisraamatus toodi välja nii territooriumi külad, vallad ja linnad, kui ka adramaade ja majapidamiste arv. Rahvaarv ja selle muutumine Euroopas keskaja jooksul. Rooma riigi langemisele järgnes barbaririikide tekkimise, omavaheliste sõdade ja langemiste virvarr. Sõdadega kaasnesid näljaajad ja tõbede möll mille tulemuseks oli loomulikult rahvaarvu kahanemine. Kuid kuna varasemast keskajast on meile säilinud vähe allikaid on võimatu midagi täpsemat ütlelda rahvaarvu tegeliku suuruse kohta. 6nda sajandi keskel lõi katk sügavaid haavu Euroopa rahvastikku
Esimene teadaolev geomeetriline kaart Eesti alal on valminud 1648.a Arbavere mõisa kaart. Maade hindamine. 17.saj sattus Rootsi riik rahalistesse raskustesse ning riigi sissetulekute suurendamiseks otsustati laiendada riigi maavaldusi, kuna põhisissetulekuks oli riigimaadelt saadav rent. Selleks otsustati tagastada riigile kõik aadlimkätte läinud riigimaad. Et teha kindlaks saadav tulu, tuli läbi viia ulatuslikud maahindamised. 1688.a algas Liivimaal maade hindamine ja adramaade revisjon koos teise ringi maamõõtmisega. Maade hindamisel lähtuti selleaegsest maamõõduühikust- tündrumaast. Hinnati ainult põllumaid, heina-ja karjamaid ei hinnatud, need loeti põlluga lahutamatult seotuks. Põllumaa jagati Liivimaa maahindamisel põlis-ja võsapõlluks. Pärast maa mõõtmist ja väärtuskraadi kindlaksmääramist arvutati põllu- ja võsamaa ning kogu talumaa hindeväärtus taalrites. Maa-ala, mille hindeks oli 60 taalrit, kuulutati revisjoniadramaaks
17. ja 18. sajandil oli Eesti alal u 1000 mõisa. Kõige rohkem oli rüütelmõisasid. Teised mõisad oli kroonumõisad. Kolmanda rühma moodustasid kirikumõisad. Mõisates sai alguse teraviljaeksport. Eesti oli hea teraviljakasvatus maa. Peamine vili oli rukis ja oder. Olulisele kohale tõusis 18.sajandil viinapõletamine. Talumaa kuulus mõisnikule, selle kasutamise eest tuli tasuda mõisale koormisi. Talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigilie makse, mida arvestati adramaade järgi. 2. Kammkeraamika kultuur Kasutusele tulid savinõud, mille välispida oli ilustatud ja seda nim. Kammkeraamika kultuuriks. Selle kultuuri asulad paiknesid jõgede ja järvede ääres. Kammkeraamika kultuuri elanikel olid jahi- ja tööriistade valmistamisoskused hästi arenenud. Luust ja merevaigust vooliti väikesi loomakesi, linnukesi, madude ja inimeste kujukesi. Seda ajajärku võib nimetada küttide, kalastajate ja korjajate ühiskonna õitsenguks. Pilet nr. 13 1
· koduloomadest kasvatati musta villaga lambaid, kitsi, lehmi, sigu; kodulindudest kanu, vähem hanesid; veo-ja künniloomadeks oli peamiselt härg ning hobune · talupoegade maa kuulus mõisnikele, mille eest tasuti teotöös mõisapõldudel · koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutes · koormiste suurus sõltus talu ja tööjõulise pere suurusest · talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigile makse, mida arvestati adramaade järgi, selleks korraldati iga seitsme-kaheksa aasta järel adramaarevisjone, mille käigus pandi kirja kõik tööjõulised talupojad · pearahamaksu sisseseadmine Baltikumi maksusüsteemi, suurendas oluliselt riigikassasse tulevat maksute üldsummat, selle järel hakati regulaarselt korraldama hingeloendusi, et panna kirja kogu maksukohustuslik elanikkond · varauusajal moodustasid talurahvas ühtse kihi, sulane sõi talupoegadega ühes lauas
· Veo- ja künniloomaks härjad. · Rehielamu eesti talurahva korstnata ja aknata elumaja, mis koosneb köetavast rehetoast ja rehealusest, kus toimus rehepeks. · Vakuraamatud sinna pandi kirja talupoegade koormised, mis sõltusid talu ja pere suurusest. · Adramaarevisjonid nende käigus (7-8 a järel) pandi kirja kõik töövõimelised talupojad. Seda vajasid mõisnikud, kes maksid riigile talurahva tööjõu kasutamise eest maksu adramaade(?) 2. Talurahva õiguslik olukord a. Rootsi ajal: Rootsi aja algul Rootsi aja lõpul · Sunnismaisus · Koormised seati vastavusse talu · Teokoormised sõltusid mõisniku võimalustega ja märgiti üles vaku- suvast. raamatutesse vähenes mõisnike omavoli. · Kodukariõigus · Piirati kodukariõigust (sellest
1829 Johann Friedrich Schmalz rajas Vana-Kuuste Põllumajandus Instituudi ja hakkas lugema agrokeemia kursust. 1919 Anton Nõmmik sai TÜs mullateaduste agrokeemia kateedri juhatajaks. 1944 Osvald Hallik jätkas peale sõda Nõmmiku tööd. Tema poolt on kasutusele võetud happelist muldade lupjamine. 1965 jätkas ta tööd Loit Reintam, kes on Eestimaa muldade isa. 1992 Raimo Kõlli juhatab Mullainstituuti. 1687-1697 viidi läbi Lõuna-Eesti adramaade revisjon. 1924 - esimene mullastiku kaart - Anton Nõmmik. Alfred Lillemaa (1897-1965) koostas 1946.a.-l suure mõõtmelise mullastiku kaardi, mis jagas Eestimaa mullastiku 8ks mullastikuvaldkonnaks ja 20 allvaldkonnaks. o Moreen on sorteerumata liustikusete. o Moreen koosneb liivast, aleuriidist, savist, kruusast, veeristest ja rahnudest ehk kõikvõimalikus suuruses purdosakestest. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes
ning talupojad muudeti sunnismaisteks ja pärisorjadeks. Pärisorjus – talupoegade sõltuvus maaisandast, neid tohtis müüa ja vahetada. Neil oli teokoormis ja neid ei tohtinud tappa. Pärisorjus oli orjusest leebem variant, sest orje tohtis omanik ka tappa. Sunnimaisus – talupoeg ei tohtinud oma elukohta vahetada ilma oma isanda loata. Adrakohtunikud – Inimesed, kelle ülesandeks oli kadunud talupoegade tuvastamine, ülesleidmine ja tagasitoomine. Adratalupojad – nimetus tuleneb adramaade järgi arvestamisest.Adramaa suurus oli 8-12 ha. Pidid maksa koormist, valdavalt teokoormist. Üksjalad – adratalupoegade nooremad pojad, kes pidid kodust ära minema ja ise endale talu rajama. Kuna see oli kulukas, olid neil eraldi koormised. Ajapikku muutusid nad ka adratalupoegadeks. Vabatalupojad – tasusid koormisi rahas ja olid seetõttu teotööst vabad. Maavabad – kõige kõrgem kiht talurahva seas. Neid oli üksikuid, üldiselt muistsete eesti ülikute
Koduloomadest kasvatati musta villaga lambaid, kitsi ja sigu. Lindudest peeti kanu ja hanesid. Veo- ja künniloomaks oli härg, andis sõnnikut ja ka liha toiduks. Talus ka üks hobune. Lehm lihaloomana. Talupoegade maksukoorem ja kontroll maksude üle Mõisale koormised seisnesid teotöös mõisapõllul, arvestust peeti vakuraamatutes. Koormiste suurus sõltus tööjõulise talupere suurusest. Tööjõu kasutamise eest maksis mõis riigile makse, arvestati adramaade järgi. Adramaarevisjon- pandi kirja töövõimelised talupojad. Revisjoniraamatud- ajalooallikad, näha asutuse püsivust. 1783- pearahamaks, see suurendas maksude üldsummat. Hakati korraldama hingeloendusi, et panna kirja maksukohustuslik elanikkond. Varandusliku kihistumist polnud. Rootsi aeg kuni Rootsi aeg pärast Vene aeg 18.saj I Vene aeg 18.saj II reduktsioonini reduktsiooni poolel poolel
kahekordistus. Viinapõletamine ja sellega kauplemine oli talupoegadele keelatud. Kuna talumaa kuulus mõisnikule, tuli selle kasutamise est tasuda mõisnikule koormisi, mis seisnes peamiselt teotöös mõisapõllul. Koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutes. Koormiste suurus sõltus nii talu kui ka tööjõulise talupere suurusest. Talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigile makse, mida arvestati adramaade järgi. Selleks korraldati iga 7-8 aasta tagant maarevisjoone, mille käigus pandi kirja kõik töövõimelised talupojad TALURAHVA OLUKORD ROOTSI AJAL Koos mõisate erakätesse minekuga taaskehtestati sõdade ajal nõrgenenud sunnimaisus. Sunnimaisusega kaasnenud talupoja allutamine mõisahärra politsei- ja kohtuvõimule, millega talupoeg seati mõisnikust olulisse isiklikku sõltuvusse, lubab Rootsi ajal kõnelda talupoegade pärisorjastamisest. Kroonumaade talupoegade
ja vardjad harilikult vabatalupojad, koormistest täielikult või osaliselt vabastatud. -Adramaa 13. sajandi algul hakkas ajalooallikates esinema maakasutus ja maksustusühik ader, mõtteline maakasutusühik. Tähistas majandusühikut, nö normaaltalu, mille põllumaa harimiseks oli tarvis üks ader. Näib, et alates 13. saj teisest poolest hakkas kujunema pindalaühikuks. Eesti alal levinud adramaid saab kokkuvõtlikult liigitada kahte rühma: taluadramaa ja suured adramaad. Talude adramaade arv määrati ligikaudse hindamise teel, lähtudes külvipinna suurusest. Kui talu majanduslik kandevõime tunduvalt langes, vähendati talu koormisi, mitte aga adramaade arvu. Läänikorra ja vasallkonna kujunemine Eestis XIIIXVI saj. Läänistus oli isanda ja vasalli isiklik suhe, mida tuli ühe osapoole vahetumisel üle kinnitada ehk lään tuli tagastada ja saada see siis uuesti läänistatud. Mõisate rajamine ning talupoegade koormised Eestis XIIIXVI saj.
1510. sõlmisid liivimaalased liidu Leeduga ja asusid Venemaa vastu sõtta võites järgmisel aastal Vene väed. 1503. sõlmiti venelastega vaherahu, mida pikendati korduvalt kuni 1558.aastani. Rahvas Asutus ja rahvastik Ühiskond oli agraarühiskond. Enamik rahvastiku moodustasid talupojad, teisi ühiskonna kihte (aadlike, vaimulike, kaupmehi ja käsitöölisi) oli 67%. Rahvaarv kasvas ja asutus tihenes. Inimeste arvu määrati adramaade järgi. Hinnanguliselt oli 13.saj algul 150000180000 inimest. Järgnevatel sajanditel kasvas kaks korda, seda pidurdasid näljahädad, taudid ja laastavad sõjad. Rahvast läks rohkem elama soistele ja ranniku aladele. Rannakülad. LääneEestisse tekkis rannarootslaste asutus, neile anti suuremad õigused. Talupojad Saksa talupoegi elama ei asunud. Varanduslikult ja õiguslikult jagunesid talupojad erinevatesse rühmadesse. 16.saj teisel poolel
pärisorjus(talupoeg oli mõisniku enda omand) Talupoegi võis müüa, vahetada, kinkida ja pärandada Soodsam olukord oli vabatalupoegadel Haagi- ehk adrakohtunikud – ära pagenud talupoegade kindlaks tegijad, ülesotsijad ja tagasitoojad Pärisorjus – talupoeg võis omada vallasvara, kuid pidi tegema mõisa põllul tööd ja maksma koormisi Sunnismaisus – talupoeg ei tohtinud väljarännata Adratalupojad – nimi tulenes adramaade(1adramaa=1 adraga haritav maa= u 10 ha) järgi arvestamisest, kõige arvukam kiht, kohustused mõisa ees: teotöö ja loonusandam Üksjalad – adratalupoegade nooremad pojad, kes isatallu ei mahtunud, rajasid talu kuhuhgi ääremaale, kohustus mõisa ees teha üks jalapäev nädalas Vabatalupojad – vabastatud teotööst, maksid raharenti, liikumisvabadus Maavabad – kõrgeim kiht, endiste ülikute järglased, omasid talu läänikirja alusel, neid oli väga vähe
Sellega pandi alus senisest ulatuslikumale loomakasvatusele mõisates. Mõisamaa jagunes maksuvabaks mõisamaaks ja talumaaks, mille pealt mõisad maksid kroonile mitmeid makse. Maksustuse aluseks oli mõisa talumaade suurus adramaades. Reduktsiooniga kaasnenud maade mõõtmisel ja hindamisel võeti kasutusele revisjoniadramaa mõiste, mis oli varasest tinglikum. Liivimaal võeti revisjoniadramaa suuruse aluseks talupoega koormised, Eestimaal talupoegade arv. Kuna adramaade arv, eriti Põhjasõja järel, tihti muutus, hakati korraldama regulaarseid maarevisjone, kus küsitleti mõisnikke, talupoegi ja mõisateenijaid. Olukord, kus aadli sissetulekute kasvuga ei kasvanud riigi sissetulekud, tekitas valitsusringkondades rahulolematust ning oli tõukeks pearahamaksu kehtestamisele. Rootsi aja lõpuks oli Eestis üle 1000 mõisa, mis jagunesid kolme rühma. Kõige enam oli era- ehk rüütlimõisaid, kuni 1783
4) Reduktsioon millal, miks, kelle poolt, tulemused (vakuraamatud): Reduktsioon mõisate eravaldusest riigistamine. Põhjus riigi sissetulekute vähenemine. 1680 a suur reduktsioon Eestis kuningas Karl XI ajal Sisu: riigistati kõik maad, mis antud eravaldusesse Rootsi võimu ajal, mõisnikest said rentnikud. Liivimaal kujunes opositsioon ehk vastuseis, juhiks J.R. von Patkul mitte loobuda oma mõisatest. Tulemused: Liivimaal riigi kätte 5/6 adramaade arvust, Eestimaal ½ , Saaremaal ¼ Rootsi riigi sissetulekute suurenemine Aadlike pahameel Rootsi võimu vastu, eriti Liivimaal Talupoegadele vakuraamatud, kuhu pandi kirja talupoegade koormised, see puudutas ainult riigimõisate talupoegi. 5) Kohtukorraldus: Rootsi võimu all kehtestati 3-astmeline kohtukorraldus, mis kehtis 19.sajandini. Kohtuaste Eestimaa kubermang Liivimaa kubermang 1
Osvald Hallik (1944) mulla kateedri juhataja, jätkas peale sõda Nõmmiku tööd; tema poolt on kasutusele võetud happeliste muldade lupjamine Loit Reintam (1965) ÜMS asepresident; ETA akadeemik; Eestimaa muldade isa 1991-1992 -2 õppetooli (professorid L.Reintam ja R.Kõlli) 1992 -instituudi juhataja prof. R.Kõlli 2005 -osakonna juhataja prof. H.Roostalu Teaduse areng Eesti aladel 1687-1697 -viidi läbi Lõuna-Eesti adramaade revisjon. Anton Nõmmik (1924) esimene Eestimaa mullastiku kaart Alfred Lillemaa (1897-1965) - koostas 1946.a.-l suuremõõtmelise mullastiku kaardi, mis jagas Eestimaa mullastiku 8ks mullastikuvaldkonnaks ja 20 allvaldkonnaks; täiendanud L.Reintam Arno Piho (1924-1975) muldade toitereziim-Kuusiku Ragnar Kokk ja Igna Rooma Riiklik Projekteerimis Instituut "Eesti Põllumajandus Projekt" praeguseks RE "Eesti Maauuringud"
mõisatele ning XV saj algul hakati talupoegi tagasi tooma ja välja nõudma.(''mees või võlg'' talupoja vastu võtnud mõisnikule).Hakati sõlmima kokkuleppeid riikide vahel pagenute väljaandmiseks. Pagenute kindlaks määramisel, üles otsimisel ja tagasi toomisel seati ametisse adrakohtunikud. Aadlikud võtsid õiguse taluinimest kui enda omandit müüa, vahetada, kinkida või pärandada.XVI saj alguseks oli kehtestatud pärisorjus. Adratalupojad- Saud bune adramaade järgi, kuid talude suurused olid tegelikult erinevad, kõikudes 1/2 kuni 5 adramaani Üksjalad- adratalupoegade nooremad pojad, kes isakoju ei mahtunud ning asustasid seetõttu oma väikese talu kuhugi ääremaale.Kohustus oli mõisale tegu üks jalapäev nädalas. Vabatalupojad - tasusid koormisi rahas ja olid seetõttu teotööst vabad maavabad- Neid oli üksikuid, enamasti muistsete eesti ülikute järglased. Ei kandnud
1681.aasta aprillis kui Lichton on teinud aadlile selgeks, mis neid ees ootab, koguneb maapäev ja seal asutakse eitavale seisukohale, viidates Ljungby dokumendile ja ka sellele, et neil on riigi ees palju teeneid. Maapäeva kardinaalseim väide oli see, et Mengden väitis, et provints ei saa olla seotud Rootsi riigipäevaga, sest provints on seotud kuninga isikuga. Lichtonit see ei huvitanud, juulis 1681 teatas ta, et reduktsioon tuleb, aga enne seda tuleb läbi viia adramaade revisjon. Samuti teatati aadlile, et talupojad vabastatakse pärisorjusest. Lichton seletas, et mõisaid tulebki vaadata kuninga poolseid kingitusi, ning praegu soovib kuningas kingitused tagasi võtta. Adramaade revisjon viiakse läbi 1681, 1682, 1684. Otsused on revisjoni käigus tehtud, 1684.aastal otsustab kuningas reduktsiooni läbi viia, alustatakse Tartu kreisist ja sealt laieneb edasi teistesse Liivimaa kreisidesse. Tegemist on sunniviisilise redutseerimisega, karmikäeliselt.
kinnistusraamatud, maksumaksjate nimekirjad, kodanikeraamatud, juhuslikud teated kirjavahetuses. Linnaruumi suurus, kruntide ja hoonete arv on vaid kaudne rahvaarvu näitaja. 1230. -1240. aastatest pärinev "Taani hindamisraamat" annab hinnangu Eesti maakondade suuruse kohta: Virumaal ja Saaremaal 3000 adramaad, Järvamaal 2000, Läänemaal 1900, Revalas 1600, Harjumaal 1200, Vaigas 1000, Nurmekunnas 600, Alempoisis ja Mõhus 400. Ugandi ja Sakala adramaade arvu võib hinnata vähemalt võrdseks Saare- ja Virumaaga. Tuleb kokku, et 13. saj alguses on kogu Eesti peale kokku üle 21 000 adramaa. Tol ajal keskmiseks talu suuruseks oli üks adramaa siis võib hinnata, et Eestis asus 20 000 - 22 000 talu. Kuid raske on hinnata ühe keskmise talu elanike arvu. Arvestades 13. sajandil põlluviljakust suutis üks adramaa elatada 5- 10 inimest. Seega võib oletada, et rahvaarv 1200. aasta paiku oli vahemikus 100 000 - 200 000 inimest. 12
pärandada Kehtestati pärisorjus · PÄRISORJUSE KEHTESTAMINE EESTI ALAL: Linnastumine Viljahindade Mõisate arvu Teoorjuse Talupoegade Euroopas tõus kasv Eestis kehtestamine sunnismaisus · TALUPOEGADE KATEGOORIAD: 1. Adratalupoegade kiht: Kõige arvukam talupoegade kiht Nimetus tuleneb adramaade järgi arvestamisest Talude suurused kõikusid ½ 5 adramaani (adramaa suuruseks loeti 8-12 hektarit) Suuremates taludes olid tööl palgalised sulased ja teenijatüdrukud (sulased käisidki mõisas) 2. Üksjalgade kiht: Kategooria moodustasid adramaatalupoegade nooremad pojad Elasid oma väikestes taludes kusagil äärealadel Nimetus tuleneb sellest, et üksjalgadel oli kohustus teha mõisale tegu üks jalapäev nädalas
eramõisates. Kümnis ei tähendanud enam 1/10 vaid ulatus kuni 1/4 viljasaagist. Haagi- ehk adrakohtunikud - pagenud talupoegade kindlakstegemiseks, ülesotsimiseks ja tagasitoomiseks ametisse seatud isikud. Pärisorjus - aadlikud võtsid õiguse taluinimest kui enda omandit müüa, kinkida, vahetada ja pärandada. 14. Saj. alguseks oli enamik Eesti talupoegi kaotanud põhilised isiklikud vabadused. Adratalupojad - nimetus tulenes adramaade järgi, kuid tegelikult olid selliste talude suurused väga erinevad, kõikudes 1/2 kuni 5 adramaani. 15 saj. loeti adramaa suuruseks 8-12 ha. Suuremates taludes vajati tööle palgalisi sulaseid ja teenijatüdrukuid. Üksjalad - adratalupoegade nooremad pojad, kes isakoju ei mahtunud ning asutasid väikese talu kuhugi ääremaale. Nimetus tulenes kohustusest teha mõisale tegu üks jalapäev nädalas. Vabatalupojad - tasusid koormisi rahas ja olid seetõttu teotööst vabad
Kümnis ei tähendanud enam kümnendikku vaid ulatus kuni veerandini viljasaagist. *Haagi-,ehk adrakohtunikud- pagenud talupoegade kindlakstegemiseks, ülesotsimiseks ja tagasitoomiseks ametisse seatus isikud. *Pärisorjus- aadlikud võtsid õiguse taluinimest kui enda omandit müüa, kinkida, vahetada ja pärandada. 14. sajandi alguseks oli enamik Eesti talupoegi kaotanud põhilised isiklikud vabadused. Seega oli kehtestatud pärisorjus. *Adratalupojad- nimetus tulenes adramaade järgi, kuid tegelikult olid selliste talude suurused väga erinevad, kõikudes ½ kuni 5 adramaani. 15 sajandil loeti adramaa suuruseks 8-12 hektarit. Suuremates taludes vajati tööle palgalisi sulaseid ja teenijatüdrukuid. *Üksjalad- adratalupoegade nooremad pojad, kes isakoju ei mahtunud ning asutasid seetõttu oma väikese talu kuhugi aaremaale. Nimetus tulenes sellest, et neil oli kohustus teha mõisale tegu üks jalapäev nädalas.
põgenes, sai mitu korda raskelt haavata. 1783- 1876 Liivi- ja Eestimaa kindralkuberner 1801-1876 Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kindralkuberner Riigiametnike arv kasvas rohkem kui kolm korda, algselt ligi 300, perioodi lõpuks ca 1000. Kasvas venelaste arv riigiametnike seas. Pearahamaks. Otsene riigimaks, 1783 aastast, asendas senist riiklike maksude süsteemi. Varasemalt ratsateenistusmaks, mis kujutas endast rahalist kohustust, mis arvutati adramaade järgi; maksud, mis tasuti teraviljas – Eestimaal tollivili, Liivimaal statsioon. Vene sisekubermangudes oli pearahamaks varasemalt tuntud, Peeter I algatatud reform. Pearahamaksuga maksustati maksualuste seisuste meesisikud (aadliseisus ja vaimulikkond ei olnud maksualused seisused). Maksumäär 70 kopikat talupojal, linnakodanikul 120 kopikat aastas, kaupmeestel 1% varandustelt. Varasematel aegadel linlased otseseid riigimakse maksma ei pidanud. Pearahamaks kehtis 19.saj lõpuni, 1887
Skandinaavia allikates, Eesti naaberaladel hakkasid kujunema riigid (882. a sai VanaVene riik alguse), seepärast jõudsid eestlased kroonikatesse Noorem rauaaeg e eestlased muinasaja lõpul: selle perioodi kohta saab andmeid kirjalikest allikatest ja neist tähtsamad on: Henriku Liivimaa kroonika e Läti Henriku kroonika ja Taani hindamise raamat; nende järgi saab taastada asustuse ja oletatava rahvaarvu (u 150 000) lähtudes adramaade arvust (adramaa muistne maakasutusühik, tähistas põldu, mille saab üles harida ühe adra e rakendiga) põhiline elatusala põlluharimine (oder, al 11. sajandist ka talinisu) võeti kasutusele rauast adraterad, tuli kasutusele kolmeväljasüsteem (põld oli jaotatud kolmeks: suvivili, talivili ja kesa), loomakasvatus (sead, lehmad) ei olnud nii oluline, edasi tulid küttimine ja kalapüük (selle osa oli
annaabi.ee 
