Rahvastik (0)

Rahvastik  
 
Euroopa keskaja rahvastikuajaloo uurimise võimalused: kirjalikud ja arheoloogilised 
allikad. Rahvaarv ja selle muutumine Euroopas keskaja jooksul. Sündivus, suremus , 
eluiga. Laste suremus. Abielu ja perekond demograafilisest aspektist (vallaliste osakaal, 
abiellumisvanus, laste arv perekonnas). Rahvastiku tihedus. Kliima muutumine ja selle 
mõju rahvaarvule. Nälg, haigused ja sõda kui rahvastikuloolised tegurid. Must Surm ja 
selle tagajärjed. 
 
Euroopa keskaja rahvastikuajaloo uurimise võimalused: kirjalikud ja 
arheoloogilised allikad. 
Kuigi keskaja demograafiast pole meile kuigi palju tead, on siiski võimalik jõuda mingile 
ettekujutuseni keskaja majanduse arenguga seotud faktoride põhjal. Tänapäeval 
saadakse andmeid saadakse peamiselt kahest allikast - rahvaloendustest ja jooksvatest 
perekonnaseisustatistikast. Meil pole tõendeid et keskajal sarnaseid protesesse 
koostati, ja kui ka seda tehti, siis on andmed kas läinud kaotsi, hävinud tulekahjudes või 
muul viisil hävinud inimliku hoolimatuse ja ükskõiksuse tõttu. Tihtipeale poe 
rahvastikulugu puudutavaid allikaid aga olemas olnudki, sest tollal ajal ei mõeldud 
säänase tühja-tähja fikseerimisele. 
Kuigi rahvaarvu määramine on ääretult raske (lihtsam on uurida rahvaarvu vähenemist 
ja suurenemist - dünaamikat) on siiski proovitud sarnaseid tulemusi saada asutusajaloo 
põhjal. Asustusajalugu ei anna küll võimalusi täpsemalt midagi öelda rahvaarvu kohta, 
küll aitab see rääkida üldistest tendentsidest. 
Viimasel ajal on abiks tulnud suiraanalüüs. Suiraanalüüsis vaadeltakse paljudes 
kohtades seal eri ajal kasvanud taimi ja proovitaks kindlaks teha kas sajandeid tagasi on 
seal olnud niit , põld, mets või mingi muu porilomp. 
1083.- 1086 . William Vallutaja laskis oma vallutustest koostada revisjoni raamatu – 
“Viimase kohtupäeva raamatu”. Raamatusse on kantud andmed maa, selle suuruse ja 
majapidamiste arvu kohta. Majapidamisi loeti Normanidas kokku 283 242 kuigi allikad 
puuduvad andemed selle kohta kuidas neid majapidamisi loeti. J. C. Russell arvutas 
1948ndal aastal kokku et keskaja Londonis oli keskmises majapidamises 3,5 elanikku. 
Samas arvutas H. E. Hallam 1958ndal aastal Inglise kihelkondade majapidamiste 
keskmiseks elanike arvuks 4,7. Ka Prantsusmaal tehti aastal 1328 majapidamiste 
loetelu . Selle järgi oli arvestatud alal 2,411,149 majapidamist ja sellest tulevalt arvutati 
Prantsumaa elanikkonnaks umbes 15 miljonit elanikku. Aga ebatäpsusest tulenevalt 
võib järeldada et see statistika ei ole väga täpne ja kui palju elanikke keskmises 
majapidamises oli on raske määratleda. 
Hindamisraamatud – nt. Taani hindamisraamat mis koostati 13. sajandil Taani kuninga 
Valdemar II Võitja soovil. Hindamisraamatus toodi välja nii territooriumi külad, vallad ja 
linnad, kui ka adramaade ja majapidamiste arv. 
 
Rahvaarv ja selle muutumine Euroopas keskaja jooksul. 
Rooma riigi langemisele järgnes barbaririikide tekkimise, omavaheliste sõdade ja 
langemiste virvarr. Sõdadega kaasnesid näljaajad ja tõbede möll mille tulemuseks oli 
loomulikult rahvaarvu kahanemine. Kuid kuna varasemast keskajast on meile säilinud 
vähe allikaid on võimatu midagi täpsemat ütlelda rahvaarvu tegeliku suuruse kohta. 
6nda sajandi keskel lõi katk sügavaid haavu Euroopa rahvastikku. Arvatakse et aastal 
700 langes see arvuliselt tagasi tasemele milel see oli olnud 1000 aastal varem. Pärast 
8ndat sajandit aga hakkas keskaja Euroopas rahvaarv uuesti kasvama. 
Inglismaal võis olla aastal 590 pool miljonit elanikku. Rahvaarvu kasv Euroopas avaldus 
intensiivses sisekolonisatsioonis 8.- 11. sajandil. Samal ajal algas ka sakslaste “tung itta ” 
millest annavad tunnistust ristisõjad. 
Alates 11. sajandi lõpust astub rahvastikulugu Euroopas palju kindlamale pinnale. 
Sellest ajast pärinevad juba allikad (näiteks kiriku meetrikaraamatud) mis lubavad 
hinnata rahvaarvu ja nende liikumist palju täpsemalt. Ristisõjad Euroopa maade 
rahvaarvu väga ei pidurdanud. Arbaabia maades kasutatavate menetluste ülevõtmine 
suurendas Euroopa majandislikku potentsiaali. Linnad laienesid ja kasvasid, nende arv 
suurenes. Läänemerd hakati väga intensiivselt kasutama kaubateena mille haaras enda 
kätte Saksa kaubalinnade liit – Hansa. Elavnes ka kaubandus Araabiamaade ja 
Skandinaavia maadega. Majanduslik tõus ja rahvastiku kasv oli küll aeglane – mitte üle 
4-6% aastas – aga andis sajandite jooksul üsna tähelepanuväärse lõpptulemuse. 
10. ja 14. sajandil leidis Euroopas aset rahvastiku kasv. Erinevate allikate kaudu on 
arvata et see arvatavasti kahekordistus. Kogu Euroopa rahvastik kasvad M. K. Bennetti 
järgi 27 miljonilt 700. aasta paiku 42 miljonile 1000. aastal ja 73 miljonile 1300. aastal. 
Põhjusteks oli leviva kolmeväljasüsteemi effektiivsus , mis võimaldas suurendada 
haritavat pinda. Paranesid haritud maad, saagikus, põllukultuuride mitmekesisus ja 
selle tagajärel toitumine. 
 
Sündivus, suremus, eluiga. Laste suremus. Abielu ja perekond demograafilisest 
aspektist (vallaliste osakaal, abiellumisvanus, laste arv perekonnas) 
Keskajal paistis olevat olnud meeste ülekaal. Keskaja Saksamaal oli iga saja naise kohta 
umbes 140 meest. Võimalik, et naisterahva elu oli palju hädaohtlikum rohkearvuliste 
sünnitamiste pärast. On tehtud ka mõningaid arvutusi sündimuse ja surematuse kohta. 
Keskajal ja uusaja algul oli sugupuudel suur tähtsus. Märkmed kuulsate suguvõsade 
kohta on tänapäeval väärtuslikud allikad keskmise eluea mõõtmisel. 
1330 -1479 sündinud Inglise kõrgaadli esindajate keskmiseks elueaks oli meestel 24 
aastal ja naistel 33 aastat. Samas tuleb nentida et umber 46% kõrgaadlitest suri 
vägivaldset surma. Seda mitte arvestades tõuseb meestel kesmine eluiga 31 ja naistel 33 
aastani. Pole alust oletada, et lihtrahval eluiga palju lühem oleks olnud. Meditsiini 
primitiivse seisundi pärast oli ka laste suremus küllaltki suur. Arvatakse et igast 1000 
inimesest suri alla 1-aastaselt umbes 150 inimest ning alla 10-aastaselt kuni 200-300 
inimest. 
Naiste abiellumise arv oli teadagi küllaltki madal. Naiste puhul abielluti isegi nii noorelt 
kui 12-aastaselt. Meeste keskmine abiellumisvanus oli umbes 14 aastat. Üldiselt oli väga 
levinud ka lepingulised abielud , nt. kahe kõrgklassi perekonna liikmete vahel. 
Kliima muutumine ja selle mõju rahvaarvule. 
Mõned teadlased seovad 11ndast sajandist algavat tõusu kliimatingimustega. Euroopa 
kliima oli sellal mõnevõrra soojem kui praegu. Samuti on kliimamuutused  
rahvarändamise üks põhjuseid. Kuid kuna palju sõltub kohalikest tingimustest ja 
kasvatavatest kultuuridest, siis on enamik õpetlasi viimasel ajal jäänud arvamuse 
juurde, et vaid üksikuid demograafilise kriisi nähtusi võib seletada kliimatingimustega. 
Samas on ka selge see et külm kliima mõjutas tugevasti saaki ning see omakorda 
suremust. Võrreldes vanaajaga varakeskajal soojemaks ja niiskemaks muutunud kliima 
muutus 13. – 15. sajandil uuesti jahedamaks ja veelgi niiskemaks. Sel ajal suri välja ka 
Gröönimaal olnud norra kolooniad , mis olid rajatud 9. sajandil. Kliimamuutused olid 
üheks suure rahvastikurände käivitajaks. Varakeskajal oli asutatud külasid, kuid 
hiliskeskajal jäeti need maha. Kõrgemate alade põllud tuli hiliskeskajal maha jätta, sest 
temperatuur muutus viljakasvatamiseks liiga jahedaks. Ometi oli nn sooja perioodi tipp 
olnud u aastatel 1150 – 1300, mis oli kõige soodsam aeg põllumajanduseks 
Lääne-Euroopas. 
 
Nälg, haigused ja sõda kui rahvastikuloolised tegurid. 
“Keskaja Euroopa on esmajoones nälja maailm.” Pidusöögi teema on vaid unistus ja 
enamasti elati hirmus nälja ees. Üleüldiselt valitses kõikides ühiskonna kihtides nälg. 
Arvatakse et ülemkihid sõid rohkem liha kuid lihtinimese kalorivajadusest andis vili ligi 
90%. Ka kloostrites oli nälg sagedane . Püha Benedictuse ime, Püha Jaakobuse ime ja 
Püha Dominicuse ime – jutustused söögiga seotud imedest. Nende imede objektiks on 
leib. Leib oli rahva põhiline toiduaine. Samas käis toiduga uhkeldamine klassikäitumise 
juurde. 
Ka folklooris oli nälg väga populaarne teema. “ Rebaseromaan ” – Heroilis- koomiline  
luulekogu 12. ja 13. sajandist mis on olemuselt irooniline satiir feodaalühiskonna pihta 
ja väga tugev allegooriline kujutus näljas mis tol ajal eksisteeris. Samuti viidati 
kangelaslauludes määratu isuga hiiglastele ja türannidele kes paabulinnu kahe ampsuga 
ära suutsid süüa. 
Nälja võimutsemine oli seotud looduse kapriisidega. Näljahäda otseseks põhjuseks oli 
halb saak – loodusliku korra häiritus. Näljahäda ei tekitanud ainult ajutised halvad 
ilmastikud. Viljaikaldus kordus igal pool regulaarselt mis tekkitas toidupuuduse. 
Iga halb kokkusattumine vallandas põrguliku tsükli. Halb ilmastik põhjustas halva saagi. 
Sellest tulenev toiduainete kallinemine suurendas vaeste viletsust. Kes ei surnud nälga, 
seda ähvardasid teised ohud – riknenud taimede või jahu, söögi ning vahel isegi mulla ja 
inimliha söömine. See omakorda tõi esile surmavaid haigusi või alatoitumise mis kurnas  
ja tappis. Tsükli kokkuvõte – halb ilm, ikaldus , hinnatõus, epideemia või igal juhul 
“suremus”, mis tähendas surmajuhtumite arvu kasvu. Kõige hullem oli selle tsükli 
kordumine kahel ja mõnikord kolmel aastal järgemööda. 
Toidualane ettenägelikkus ei võinud ulatuda üle ühe aasta. Ka toiduainete halb säilimine 
ja teadmatus toidu õigest säilitamisest lisas näljahädadele. Kuigi joodava vee probleem 
polnud saavutanud teravust, mis talk oli soojamates maades, siis vahel kerkis see siiski 
päevakorda ka keskaja Euroopas. Ka rottide ja putukate (rändtirtsude parved mis 
laastasid põlde ja maipõrnikad mis rüüstasid viinamarjaistandusi ja puuviljaaedu) 
tekitatud pahadus oli keskaja näljahädade suur põhjus. 
Epideemiad, näljahäda kaaslased tulenesid eelkõige söögiks kõlbmatu toidu 
manustamisest. Kõige silmatorkavam neist on ​tungalteramürgistus​ mis ilmus 
Euroopasse 10nda sajandi lõpus ja levis rukki tungalterades. Tähelepanuväärne on ka 
fakt et tol ajal muidugi ei teatud haigustest suurt midagi ja epideemiaid ja haigusi 
nimetati “pühaks tuleks” mis sõi inimesi, või viidati neile muu hüüdnimega. Halb 
toitumine ja vilets meditsiin mis osanud valida vananaiste retseptide ja elukaugete 
teooriate vahel, tekitas hirmäratavaid füüsilisi hädasid ja arengumaa tasemel suremuse. 
Mõistagi oli eluiga ääretult lühike ja tõenäoliselt ei ületanud keskaja Euroopas 30 aastat. 
Haigused mõjutasid enamus ühiskonna kihte, kuid just vaeste klass, keda feodaalne  
eskpluateerimine sundis elama toitumispiiri äärel, kannatasid nende all kõige rohkem. 
Loetelu keskaegsetest haigustest: ​pidalitõbi, mädanik, gangreen , sügelised, 
haavandid , kasvajad, ekseem , roos. ​Ka ​skrofuloos ​oli väga iseloomulik keskajale . 
Vähem arvukamad polnud ka ​ avitaminoos  ​ja ​ puuded ​. ​Langetõbi ​ehk püha Vituse 
tants. Ka lastehaigused aitasid suremusele kaasa – hambavalu , krambid, rahhiit , 
voolmed. Igal haigusel olid omad pühakud kelle poole tuleb palvetada, nt. püha 
Cornelius krampide puhul, püha Albinus rahhiidi puhul, püha Agapitus voolmete ja 
hambavalu puhul ja paljud teised. 
Silmas peab pidama keskaja inimeste füüsilist nõrkust. Keskaeg oli suurte hirmude ja 
kollektiivsete, avalike ja füüsiliste patukahetsemiste aeg. Avalikud piitsutamised olid 
sagedased ja 1348nda aasta ​Suur Katk ​päästis valla viirastuslikud rongkäigud. 
 
Must Surm ja selle tagajärjed. 
1348 . aasta Suur Katk andis katastroofi maigu rahvastiku vähenemisele ja tööjõukriisile. 
Materiaalne ebakindlus seletab suuresti keskaja inimeste mentaalset ebakindlust. 
Keskaja Euroopa inimeste tervise tõttu langed “musta surma” seeme soodsasse pinda. 
Katku põliskoldeks oli Kesk- Aasia ja India. 1346 jõuab katk Kaffasse, järmisel aastal 
kandus see Konstantinoopolisse ja sealt edasi Itaaliasse ja Prantsusmaa Vahemere 
rannikule . 
Kui suured olid katkuepideemiatest tekitatud inimkaotused , on raske kindlaks teha. 
Inglismaal langes rahvaarv aastaks 1377 ainult 2,7 miljonile. Saksmaal säilis vaid umbes 
10 miljonit inimest. Ka Skandinaavia sai raskesti kannatada. 
W. Abeli arvestuste järgi elas Lääne-Euroopas “musta surma” eelõhtul umbes 60 
miljonit inimest. 14. sajandi keskpaigaks kahanes see arv kuni kolmandiku võrra. 
Lääne-Euroopa sotsiaalsele olukorrale andis “must surm” juurde teravust. Inglismaal 
põhjustas rahvaarvu kiire langus tööjõu puudust ja palga tõusu mis oli kahjulik 
maavaldajatele ja mõisnikele. 
15ndal sajandil oli tunda kosumise hõngu. Katk ei laastanud enam nii hirmasti ja 
rahvaarv hakkas vähehaaval tõusma. 15. sajandil toimunud tõusu järel hakkas 16. 
sajandi algul rahavaarv jällegi lähenema enne “musta surma” saavutatud tasemele.