Talurahva ajalugu-Talu ja Küla (1)

Talu ja Küla-Talu- Nim. Adrataluks, suurust hinnati adramaades . Pere ja talu tähendasid sama. Eestis oli üksikpereline majandusvorm- üks pere majandas üht talu. Olid ka poolmaamehed- üht talu majandas mitu peret, mis kujunesid enamasti isatalu jagamisel poegade vahel või vaesuse tagajärjel. Poolmaamehed kandsid ühiselt koormiseid. Juhtus ka nii, et poolmaamehe talu peremehed elasid erinevates taludes ja neid ühendas ainult koormiste maksmine ja nad olid vaid ühise ematalu nime all. Talu töötas omaette mitte kollektiivselt(ka laostus ainult üks talu mitte terve küla.). Talu eesotsas oli peremees , talu sain nime peremehe nime või hüüdmine järgi, nt Jerwa Oca(Järvaotsa), Wanawieszki(Vanaveski).Vanimad nimed ulatuvad 15. saj. Lõppu. Talumajand oli maksustamise alus. Koormised vastavalt talu suurusele adramaades. Õu ja hooned ei moodustanud talu maadega ühtset tervikut . Talu olid ühe kohas koos ja põllu eemal. Talusid esines (8-1/8 adramaad ) erinevas suuruses. Üks taluadramaa oli umbes 10 ha. Peremees võis külvata ühele väljale (3 1/3) 500 kg rukist ning teisele sama palju suvivilja. Saagikus oli umbes 4 seemet ja sellest maksti neljandik koormisteks. 1 adramaa harimiseks läks vaja kahte rakendit. Nad pidi andma mõisale 25% oma loomtööjõust. Tehti ka jalapäevi lisaks rakmepäevadele. Ainult talust ei suudetud ära elada, tegeleti lisaks veel kalapüügi, käsitöö ja päevatööga. Teravilja kasvatus oli peamine tootmisharu ning karja oli talus vähe.
Saraskondlik Maakasutus -Vallutajatele alistumisel 13.saj. säilitasid talupojad oma maakasutusõiguse. Saare-Lääne piiskopi ja ordumeistri kokkulepe 1254 kinnitas, inimesi ei aetaks ära nende maalt mida nad seni on vallanud. Talupoja valdusõigus oli piiratud feodalismile omaste õigusnormidega. Maaisandale, piiskopile või ordumeistrile kuulus kõrgeim võim ja kohtuvõim. Neil oli õigus koormiseid nõuda. Feodaalne omandiõigus jaguneb kaheks: ülemomandiõigus, mis säilis lääniisandal läänistamise korral ja kasutusõigus, mille sai vasall (seisnes koormiste nõudmises). Vasallil polnud õigust talupojalt maad ära võtta. Ainult pärijate puudumisel sai feodaal maalapi endale. Tavaliselt siiski võeti maid ka jõuga ära, kuid kui feodaal seda maad ei himustanud võis see olla talupojal mitmeid põlvkondi. Talupoja maad kaitses vaid feodaali majanduslik huvi peremehe järgi, kes maad korralikult hariks.
Talupoeg kasutas oma maad külakogukonna raamides. Valitses kogukondlik maakasutus. Maa jagunes külade kasutusosadeks. Seda maad nimetati saraseks. Saras kuulus kogu külakogukonnale ja üksikperel oli õigus seda kasutada vaid külakonna liikmena. Külakogukond reguleeris maakasutust. Nõupidavaks ja täidesaatvaks organiks oli küla peremeeste täiskogu. 13. saj. Kodifitseeritud Liivi talurahvaõigus üksikksautuses olevaid peenardega eraldatud põlde, põlispõlde ja alepõlde. Saraskonda kuuluv talu kasutas küla põllumaad vastavalt talu suurusele adramaades. Neid jaosmaid nim. „Aru, arve”. Külasaras hõlmas kõik kõlvikud: põllud, heinamaad, karjamaad , metsad , kalaveed. Põllud olid talude vahel jaotatud, kuid põllud ei moodustanud ühtset krunti . Külaväljad(tavaliselt 3) olid jagatud tükkideks või ribadeks, mis paiknesid läbisegi. Selle paiknemise põhjus oli ühtlustamispüüd, sest külaväljad ei olnud ühesuguse viljakusega ning püüti anda ühele talule erineva viljakusega maad. Vanema ajaloo uurimisel on eristatud lapi-ehk sargväljastikku(väli jaotatud piklikeks korrapäratuteks lappideks, taluhooned ja õued paiknesid oma lappide lähedal) ja tõstandväljastikku(väljad jaotatud kahes järgus: esiteks suuremateks tükkideks, tõstanditeks, need omakorda põllutükkideks vastavalt talude arvule. Olid pikad paralleelsed siilud-nöörimaad).Saraskondilik kas. Tingis väljasunni. Kuna päras koristust lasti loomadel kõrrel tallata, siis pidid kõik talud külvama ja koristama ühel ajal. Külaväli oli ühel aastal rukkis, suviviljas või kesas ning talud ei saanud sellest kõrvale kalduda. Algselt võisid põllud olla küla ühiskasutuses mitte jagatud. Mõnikord võis olla ka mitme pere vahel jagatud lappe. Kui mõni talu jäi harimata siis said mõnikord teised talud tema lapi endale. Vahel anti ka vanade talude maid uutele taludele. Põllud ja aiad pidi olema tarastatud ja võõra maa tarastamine oli karistatav . Väljaspool küla ühismaid olid üksjalgade ja vabadike maad. Nende talud olid küla maadele rajatud. Enamasti adratalunike poegade poolt, kelle ei jätkunud maad küla ühisväljal. Peale põllumaa kasutamise pidi külakond reguleerima heina- ja karjamaa ning metsa kasutamist. Külakarja karjatati üheskoos. Karjamaa oli ühiskasutuses. Tähtsad olid metsapõllud- ajutised viljakasvatamiseks kastutatavad maad, mis ei kuulunud regulaarsesse külvikorda. Heinamaad olid 13.-15. saj. Osalt ühiskasutuses, osalt ära jaotatud nagu põllud. Heinamaad mõõdeti süldadega ja saadudega(süld kõrged ja süld laiad). Heinamaade saak jaotati talude vahel vastavalt adramaade arvule. Vanemal ajal jaotati heinamaad vikatites(niitjate arvu järgi), metsa mõõdeti kirvestes. Saras võis kuuluda ka mitmele külale-suursaraskond. Kasutust hinnati küla adramaade arvu järgi või kasutatu kordamööda-üks aasta üks küla ja teine aasta teine küla jne. Ajapikku püüdsid feodaalid saraskonna ühismaadel laiendad-rajasid sinna mõisa. Feodaalide omavoli piiras talupoegade põliseid õiguseid. Keelati puude raiumine müüdiks. Suursarase jagamisel tekkisid tülid. 16. saj. Kujunesid feodaalide õigused piiramatuteks.
Adramaa-13. saj. Oli maakasutus ja maksustusühik ader ehk adramaa. See tähistas majandusühikut-normaaltalu, mille põllumaa harimiseks läks vaja üht atra . Sinna juurde kuulusid karjamaad, heinamaad, metsad ja kalastuskohad. Mitu adramaad oli talul niipalju kasutas ka küla ühismaid. 14-16 saj. Sai adramaa pinnaühikuks, lisaks eelnevatele tähendustele. 15. saj. Hakati maid ka adramaades mõõtma. Adramaid oli kahte tüüpi: taluadramaa(kü ja suured adramaad(jagunesid 60 riia vakamaa suurusteks ja isandardramaadeks- poole suuremad kui suured ardamaad.). Need arvaestasi ainult põldu.
Loomusekohad-kalastuskohad. Rannaäärsed kalamajad olid sisemaa talupoegade omad. 13. saj. Jagati kalastuskohad feodaalide ja neile kuuluvate külade vahel ära.