Viitamine APA viitamissüsteem Teistele autoritele kuuluvaid seisukohti või andmeid võib uurimistöös esitada tsitaatidena või refereeringutena. Tsitaat on sõnasõnaline väljavõte viidatava kirjatüki tekstist. Tsitaatidena tuuakse välja näiteks mõisted, eriti ilmekad või huvitavad mõtted või näited. Tsitaate võib lühendada või katkestada, aga seejuures tuleb väljajäetav koht kindlasti tähistada (…) märgiga. Lühendus ei tohi muuta ka originaalteksti mõtet. Tsitaat peab olema jutumärkides ning lõppema viitega, milles on ära toodud autori perekonna nimi, kasutatava allika väljaandmise aasta ning lehekülje number, millel tsitaat viidatavas materjalis paikneb.
Kohe nime järel asuvates viitesulgudes seda nime ei korrata (Nt: Kuusk (2005: 12) tõstatas küsimuse...). Kui viide kehtib ühe lause kohta, on viitesulud enne lõpupunkti. Kui viide kehtib mitme eelneva lause kohta, lõpetatakse viimane viidatud lause punktiga ning järg- nevad viitesulud (mille sees olev viide lõpetatakse vahel omakorda punktiga). Sõnastusest või teksti liigendusest peab olema selge, millisest lausest algab viidatav osa. Viite kuju Viidatava osa järel on sulgudes viidatava teksti autori perekonnanimi, teksti ilmumise aasta ja kooloni järel lehekülje (lehekülgede) number; nt: (Tamm 1998: 48–50). - Lehekülje täpsusega tuleb tekstis viidata otsesed tsitaadid, teistelt saadud tabelid, joonised ja skeemid, väited, oletused, lausungid. - Lehekülge ei märgita artiklite puhul, aga ka juhul, kui viidatakse uurimusele/teosele tervikuna. - Kui allikal puudub autori nimi, asendatakse see kirjutise pealkirjaga
kas see asub lause lõpus või keskel. Tsitaadi algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse kolm mõttepunkti. Refereering tähendab teise autori seisukohtade kommenteerimist oma sõnadega. Refereeringu puhul peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja kust algavad töö autori kommentaarid. Viitamise erinevad võimalused: - tekstisisene viide kirjutatakse sulgudesse viidatava teksti järele. Tekstisisese viitamise ülesandeks on näidata lugejale autorit ja ilmumisaastat; Näide . Punase planeedi Marsi ja hiiglasliku Jupiteri vahel haigutab silmatorkavalt suur vahemaa (Fiebig, 1998, lk.23). - joonealune viidatava teksti lõppu märgitakse tsitaadi number. Viited tuuakse ära lehekülje all servas eraldatuna ülejäänud tekstist. Näide.
läbi eelnõu lõpphääletus. 16. Viitenorm Kujutab endast legaalkonstruktsiooni, mille kaudu normi realiseerijat juhitakse teadlikult teiste normide juurde õigustloovas aktis leiduvate tühikute täitmiseks. Viitamise puhul viidatakse teise normi abstraktsele teokoosseisule või õiguslikule tagajärjele. 17. Nõuded viitamisele Lubatud ainult otsene ja kaudne viitamine. Otsene viide teisele seadusele või selle sättele peab sisaldama viidatava seaduse pealkirja, mis kirjutatakse väikese algustähega ja ilma jutumärkideta. Erandina võib tekstis seaduse pealkirja tähistada jutumärkides ja kirjutada suure algustähega, kui pealkiri on pikk ja muust tekstist raskesti eristatav. Viide Euroopa Liidu õigusaktile peab sisaldama viidatava õigusakti andjat või andjaid, akti liiki ja numbrit. Otse viidates välditakse viitamist viitavale sättele ja korduvat viitamist samas paragrahvis
Kõigile kirjanduse loetelus esitatud allikatele peab töös olema viidatud. Sagedamini kasutatavad on joonealune, tekstisisene ja tekstijärgne viitamine. Tekstijärgsed viitamised võivad olla kas numbri või nimeviited. Kui viiteid on palju või kasutatavad allikad on erinevates keeltes, tuleks eelistada viitamist töö lõppu paigutatud kasutatud kirjanduse nimekirjale. Pärast tsitaadi või refeeeringu lõppu märgitakse sulgudes viidatava allika number kasutatud kirjanduse loetelus ja leheküljed. Kasutada võib ümar-ja nurksulge või kaldkriipse. Näiteks: /3, lk 63/ tähendab viitamist kasutatud kirjanduse loetelus number 3 all oleva allika 63. leheküljele. Nimeviite puhul märgitakse pärast tsitaadi või refereeringu lõppu sulgudes viidatava autori perekonnanimi (nimed), teose ilmumisaasta ja viidatavad leheküljed. N.: "Riiki moodustavate inimeste kogum on riigi kodanikkond." (Varrak 1998, lk 79). LÜHENDID
Tema uurimused eesti süntaksist annavad tunnistust niihästi andekusest kui ka tõsisest teaduslikust suhtumisest. (EKBL 1975: 272) 9 VIITAMINE Kõige enam kasutatakse kaht järgmist viitamissüsteemi. Viitamine autori nime ja aastaarvuga: viide esitab autori nime (autorita allika korral pealkirja lühend või esimene sõna), allika ilmumisaasta ja viidatava lehekülje numbri. See viitamissüsteem on kõige enam levinud. Joonealune viitamine: tekstiviites on number, mis juhib sama numbriga tekstiviite juurde joone all. Sama allika korduval järjestikusel viitamisel märgitakse joonealuse tekstiviitena ,,Sama" ja viidatava lehekülje number. Õpilastöös on soovitatav kasutada esimest viitamissüsteemi, seepärast käsitleb käesolev juhend vaid seda. Viide paigutatakse tsitaadi või refereeringu järele sulgudesse. Viide koosneb üldjuhul
Aitab vahel ka paarist päevast. Siis uuesti ülelugemine näitab kätte kitsaskohti ja vigu, mida nüüd uue pilguga on kergem parandada. Väga soovitatav on, et seda loeb ka mõni sõber. Kui ta ka teemast midagi ei tea, peaks struktuur ja teemaarenduse loogilisus selgeks saama kui ei saa sõbrale, siis suurima tõenäosusega ei saa sellest aru ka õppejõud. Tuleb meeles pidada, et ükskõik, millise teiselt inimeselt pärit viidatava mõtte esitamine omaenese pähe on intellektuaalne vargus. Loomulikult ei ole võimalik ega vajalik kõiki asju viidata ning algautorit iga kord kindlaks teha on võimatu. Kuid selgelt peavad olema eristatud inimese enese mõtted ja refereering/ümberjutustus/ümbersõnastamine. Essee (prantsuse keeles l'essai 'üritus, katse, proov') on enamasti lühem arutlev kirjutis, mis väljendab ja mõtestab selgitavalt autori arusaamasid või
Refereering kujutab endast teise autori või allika sisu konspekteerivat või kommenteerivat omasõnalist esitust. Refereerimise korral ei kasutata jutumärke. Viide võib olla põimitud refereeritava teksti sisse või järgneda vahetult refereeringule. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritud autorile ja millised on töö autori kommentaarid. Refereeriva tekstilõigu järgsel viitamisel märgitakse tsitaadi või refereeringu lõppu ümarsulgudesse viidatava autori perekonnanimi (nimed), teose ilmumisaasta. Kui esitatud seisukohti võrreldakse teiste autorite omaga, alustatakse viidet sulgudes lühendiga vrd. Nt: (vrd Johnson-Laird, Wason, 1977). Kui viide puudutab üht lauset, siis märgitakse viide sulgudesse enne lause lõpu punkti, kui aga viide puudutab mitut eelnevat lauset, märgitakse kõigepealt viimast lauset lõpetav punkt ja siis järgneb sulgudesse paigutatud viide, mille järel enne sulgu on samuti punkt: Esimene refereeriv lause
Refereering kujutab endast teise autori või allika sisu konspekteerivat või kommenteerivat omasõnalist esitust. Refereerimise korral ei kasutata jutumärke. Viide võib olla põimitud refereeritava teksti sisse või järgneda vahetult refereeringule. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritud autorile ja millised on töö autori kommentaarid. Refereeriva tekstilõigu järgsel viitamisel märgitakse tsitaadi või refereeringu lõppu ümarsulgudesse viidatava autori perekonnanimi (nimed), teose ilmumisaasta. Kui esitatud seisukohti võrreldakse teiste autorite omaga, alustatakse viidet sulgudes lühendiga vrd. Nt: (vrd Johnson-Laird & Wason, 1977). Kui viide puudutab üht lauset, siis märgitakse viide sulgudesse enne lause lõpu punkti, kui aga viide puudutab mitut eelnevat lauset, märgitakse kõigepealt viimast lauset lõpetav punkt ja siis järgneb sulgudesse paigutatud viide, mille järel enne sulgu on samuti punkt: Esimene refereeriv lause
loetelu ja viitamise vormistamiseks kindel reeglistik. 2.1. Viitamine Iga lause või lõigu lõppu, mis pärineb teistelt autoritelt, tuleb kirjutada sulgudesse, kellelt pärineb see mõte. Iga lõigu lõpus peab olema viide ka siis, kui on mitu järjestikkust lõiku võetud samast allikast. Viitamissüsteeme on mitmesuguseid. Igal teadusharul on kujunenud välja oma kindlad nõuded kuidas viidata. Näiteks loodusteadustes ja matemaatikas on kasutusel järgmised süsteemid: 1. Viidatava lause või lõigu lõppu kirjutatakse sulgudesse autori nimi ning aastaarv, millal on välja antud raamat (artikkel vm), millest kasutatud mõte pärineb. Näide: 7 Emakese Maa vaheldusrikka palge tundmaõppimise ja uurimise vallas on suuri teeneid eeskätt julgeil avastajail ning reisijail. Oma avastustega ja mõnikord isegi hukkumisega on nad ergutanud kaasaegseid või
See on võte koos talle kodukataloogi home/guests/user1 moodustamisega? Useradd -d säilitamaks failisüsteemi hetkeseisu home/guests/user1 -m user1 (-m teeb ka sellise kataloogi) 17.Mille poolest erinevad üksteisest täielik ja suhteline kataloogitee? 18. Mille poolest erinevad otselink ja nimelink? o- mis seob otseselt Täielik-kus loetakse üles järjest kataloogid, mida tuleb läbida alates kataloogikirje ja viidatava faili aga n- mis seob kataloogikirje mingi juurkataloogist vaadeldavasse kataloogi jõudmiseks. Suhteline- Suhttee teise kataloogikirjega nime järgi. alguspunktiks on töökataloog ja seda otseselt suhtteesse ei kirjutata. 18.Mida tähendab WIN2K võrgus rakenduse publitseerimine? Rakendus 19. Milliseid andmeid hoitakse Unixi failisüsteemi kataloogikirjetes? I-
Juhul kui ühele ja samale allikale viidatakse samal leheküljel mitu korda järjest, võib pärast esimest viidet kasutada järgmistel kordadel sõna ,,sealsamas" või ladinakeelse lühendina vastavalt Ibid. (Ibidem samas kohas), nt: (sealsamas, lk 22) või (Ibid., lk 22). Ladinakeelsete lühendite lõppu pannakse punkt ning need esitatakse kaldkirjas. Teine võimalus on numbriline viitamine. Pärast refereeringu lõppu märgitakse nurksulgudes viidatava allika number allikate loetelus, näiteks [15], ning tsitaadi või raamatu refereeringu puhul ka leheküljenumber, näiteks: [16, lk 163]. Kasutatud allikate vormistamine Kasutatud allikate loetelu töö lõpus hõlmab endas kõiki viidatud allikaid. Materjali, mille autor küll läbi töötas, kuid mida töö lõpptekstis ei ole refereeritud ega tsiteeritud, allikate loetellu ei lisata. Kasutatud allikad esitatakse loetelus kas autorite perekonnanimede
Näiteks: Nimetatud probleemi on käsitlenud U. Mereste oma õpikus “Majandusanalüüsi teooria” (1987, lk 163- 164). Tekstijärgsed viitamised võivad olla kas numbri– või nimeviited. Kui viiteid on palju või kasutatavad allikad on erinevates keeltes, tuleks eelistada viitamist töö lõppu paigutatud kasutatud kirjanduse nimekirjale. Pärast tsitaadi või refeeeringu lõppu märgitakse sulgudes viidatava allika number kasutatud kirjanduse loetelus ja leheküljed. Kasutada võib ümar-ja nurksulge või 6 kaldkriipse. Näiteks: /3, lk 63/ tähendab viitamist kasutatud kirjanduse loetelus number 3 all oleva allika 63. leheküljele. Nimeviite puhul märgitakse pärast tsitaadi või refereeringu lõppu sulgudes viidatava autori perekonnanimi (nimed), teose ilmumisaasta ja viidatavad leheküljed
Küsimustik ....................................39 Kui lisana tuuakse tabel või joonis, on lisa pealkirjaks tabeli või joonise pealkiri. Viited allikale, samuti märkused ja selgitused tuuakse tavalises korras tabeli või joonise järel (vt 4.3.3 või 4.3.4). 19 5. VIIDATUD ALLIKAD Allikate loetelu koostatakse kõigi allikate (ja ainult nende allikate) kohta, millele on tekstis viidatud. Allika viitekirje on viidatava allika keeles. Viitekirje andmete põhjal peab olema võimalik allikat üheselt tuvastada. (Viitekirjete koostamine 2007) Allikate loetelu alustatakse ladina tähestikku kasutavate kirjetega, jätkatakse vene- tähestikuliste kirjetega. Muude tähestikkude kirjed translitereeritakse ladina tähestikku vastavalt rahvusvaheliste standardite nõuetele. Allikate loetelu ei nummerdata, viitekirjed esitatakse autori perekonnanime järgi (autori puudumisel pealkirja esimese sõna järgi) tä-
mahust. 1.7. Kasutatud kirjandus Kasutatud kirjanduse loetelu hõlmab ainult töös kasutatud ja viidatud allikaid. Teosed loetletakse autorite perekonnanimede tähestikulises järjekorras, autori nime puudumisel 9 pealkirja esimese sõna järgi. Mitme autori puhul esitatakse nimed tiitellehel esinevas järjekorras. Loetelu kirje koostatakse viidatava algallika keeles. Esmalt tuuakse ladinatähestikuline (nii eesti kui võõrkeelne) ja seejärel slaavitähestikuline kirjandus. Loetelu kirjetes on teatud kohustuslikud andmed ja valikulised andmed. Mingite kohustuslike andmete puudumisel allikas jäetakse vastav kirjeelement esitamata. Allikakirjed kirjutatakse 1,0 reavahega. Kahe kirje vahele jäetakse vahe 6 punkti. 1.7.1. Raamatud Raamatute puhul kantakse kasutatud kirjanduse loetellu järgmised andmed: autor
3.1 Viide tekstis Töö ükski osa ei tohi olla lihtsalt laenatud/viidatud lausete-lõikude jada (nagu aforismi- album). Igal peatükil ja alapeatükil peab olema oma teema ja läbimõeldud ülesehitus, mille aluseks on kogu töö eesmärk ja autori endapoolne arendatav mõtteliin. Uurija esitleb teiste uurijate seisukohti, kasutab neid oma mõtete toetamiseks või väitleb nendega, hindab ja kommenteerib neid oma uurimuse seisukohast. 3.1.1 Viite kuju Viidatava osa järel on sulgudes viidatava teksti autori perekonnanimi, teksti ilmumise aasta ja kooloni järel lehekülje (lehekülgede) number; nt: (Tamm 1998: 48). - Lehekülje täpsusega tuleb tekstis viidata otsesed tsitaadid, teistelt saadud tabelid, joonised ja skeemid, väited, oletused, lausungid. - Lehekülge ei märgita artiklite puhul, aga ka juhul, kui viidatakse uurimusele/teosele tervikuna. - Juhul, kui allikal puudub autori nimi, asendatakse see kirjutise pealkirjaga. Viite-
Niteks: 
VIIDAD (LINGID)
Tekstisiseste viitade kasutamiseks tuleb kigepealt anda nimed nendele
tekstiosadele, millele tahetakse viidata. Selleks tuleb vastava tekstiosa
algusesse lisada kood ldkujuga
Selliselt mrgistatud kohale saab nd viidata koodiga, mille ldkuju on viitav tekst
Teistele tekstidele viitamine on lihtne siis, kui need asuvad viitava tekstiga
samas kaustas. Sellisel juhul tuleb nidata vaid vastava viidatava faili nimi:
viitav tekst
Teksti (faili) mingile osale saab nd viidata jrgmisel viisil: viitav tekst
laleldut silmas pidades tuleks he koosluse HTML-tekstid vimaluse korral
silitada samas kaustas. Sellisel juhul nnestub ka tekstikogumite lekandmine
paremini, sest tekstidevahelised viidad silivad.
Kui aga fail asub mingis alamkataloogis, siis tuleb viitamisel nidata veel ka
alamkataloogi nimi:
Küsimustik ....................................39 Kui lisana tuuakse tabel või joonis, on lisa pealkirjaks tabeli või joonise pealkiri. Viited allikale, samuti märkused ja selgitused tuuakse tavalises korras tabeli või joonise järel (vt 4.3.3 või 4.3.4). 19 5. VIIDATUD ALLIKAD Allikate loetelu koostatakse kõigi allikate (ja ainult nende allikate) kohta, millele on tekstis viidatud. Allika viitekirje on viidatava allika keeles. Viitekirje andmete põhjal peab olema võimalik allikat üheselt tuvastada. (Viitekirjete koostamine 2007) Allikate loetelu alustatakse ladina tähestikku kasutavate kirjetega, jätkatakse vene- tähestikuliste kirjetega. Muude tähestikkude kirjed translitereeritakse ladina tähestikku vastavalt rahvusvaheliste standardite nõuetele. Allikate loetelu ei nummerdata, viitekirjed esitatakse autori perekonnanime järgi (autori puudumisel pealkirja esimese sõna järgi) tä-
Lubatud on otsesed viited ainult Euroopa Liidu direktiivi tehnilistele sätetele, mida Eesti peab üksüheselt kohaldama ja mille kordamine seaduseelnõus ei ole õigusselguse seisukohalt otstarbekas ega vajalik. (7) Seaduseelnõus ei viidata jõustumata seadusele või selle sättele ega otse madalama õigusjõuga õigusaktile. (8) Jõustumata seadusele või selle sättele võib viidata juhul, kui selle jõustumine kavandatakse enne viitava sätte jõustumist või kavandatakse viitava ja viidatava seaduse sätte jõustumine ühel ajal. § 29. Viite vormistamine (1) Otsene viide teisele seadusele peab sisaldama lisaks § 28 lõikes 2 nimetatule viidatava seaduse pealkirja, mis kirjutatakse väikese algustähega ja ilma jutumärkideta. Kui pealkiri on pikk ja muust tekstist raskesti eristatav, võib tekstis seaduse pealkirja tähistada jutumärkidega ja kirjutada suure algustähega. (2) Otsene viide eelnõu teisele struktuuriosale vormistatakse, kasutades näiteks järgmisi
Faili loendil - FileName jne Teise vormi objekt - vorm!objekt.omadus Dim /Private/Public [Static] viitmuutuja As [New] objektitüüp New - uue vormi loomine Objektitüübid: üldised: As Form - suvaline vorm As Control - suvaline objekt määratletud: As vorminimi - teatud vorm As TextBox, As CommandButton jne Vormi automaatne deklareerimine. Dim Form1 As New Form1 Viitade massiiv: Dim nimi(rajad) As Control Viidatava objekti tüübi määramine: If TypeOf muutuja Is objektitüüp Then ... viitmuutuja väärtustamine: Set viitmuutuja=[New] objekt/ vorm Nothing Objekt Me Objektide võrdlemine: If viitmuutuja1 Is viitmuutuja2 If Not (viitmuutuja1 Is viitmuutuja2) If muutuja Is Nothing Vormide hulk: Forms Forms.Count, Forms(i) Objektide hulk: Controls vorm.Controls.Count, vorm.Controls(i) Objektide omadused Nimi - Name
lahendamisega, seda ei kuhjata ule arvudega; uldjuhul ei ole vaja valja tuua teema valikuga seonduvaid isiklikke motiive. Sissejuhatuse maht on 5–10% too sisulise osa mahust. 10) Vali järgmistest tekstisisestest viitamistest õiged: - (Alas 2005: 13) - Ruth Alas (2005: 13) Tekstisisene viitamine, mille korral viide kirjutatakse sulgudesse viidatava teksti jarele. Parnu kolledzi uliopilastoodes tuleb kasutada tekstisisest viitamist autori nime (selle puudumisel pealkirja esimes(t)e sona(de)) ja teose ilmumise aasta ja lehekulje numbri abil. Kui viidatakse kogu teosele, siis lehekuljenumbreid ei panda. Viites esitatakse autori perekonnanimi ilma eesnime voi eesnimetaheta. Eesnimetaht voi eesnimi on vajalik siis, kui viidatakse sama perekonnanimega autoritele (naiteks: Tamm, V
nagu kirjanduse loetelus), järgmistel kordadel lühendina. Joone all kasutatakse põhitekstist väiksemat kirja. MS Wordis paigutatakse joonealused tekstid paika menüüs ,,Insert" leiduva käskluse ,,Footnote" abil. Nii toimides on joonealune märkus alati samal leheküljel kui vastav viitenumber tekstis. Numbriline viitamine Numbrilise viitamise puhul märgitakse vastava tekstiosa järel sulgudesse viidatava allika järjekorranumber kasutatud materjalide loetelus ja raamatute puhul ka lehekülje number, kust andmed pärinevad; artiklite puhul viitesulgudes lehekülgi ei näidata. Viide võib olla nii ümar- kui nurksulgudes. Nt: (11, 34) või [17, lk 78]. Numbriline viitamine on kõige vähem informatiivne ja seetõttu kõige vähem soovitatav süsteem. Numeratsioon võib töö koostamise käigus uute viidete lisandudes kergesti sassi
kehtetuks tunnistamisel jääb viidatud säte viitenormi toimel kehtima ning on rakendatav. 2)Viidatakse suurema või võrdse õigusjõuga õigustloovale aktile või selle sättele 3)Kui viidatakse mitmele sättele või õigustloovale aktile, tuuakse viidatavad sätted või õigusloovad aktid ära loogilises järjekorras, kui see pole võimalik, siis kas numeratsiooni või kronoloo- gilises järjekorras. 4)Viitenormi sõnastamisel tuleb jälgida seda, kas viide on adresseeritud viidatava normi abstraktsele teokooseisule või õiguslikule tagajärjele või mõlemale korraga. *** Delegatsiooninormid- volitusnorm legislatiivfunkstiooni teostamiseks ehk volitus õigus- normide andmiseks. Spetsiaaldelegatsiooni normid ehk erivolitusnormid ja generaaldelegatsiooninormid ehk üldvolitusnormid. Üldvolitusnorm- volitus kestvaks määrusandluseks vastavas valdkonnas. KOV üksuste puhul, KOV üksuse autonoomia piires. 6. Õigustloova akti keel ja stiil
see maagiline sõna, see ,,Seesam, avane!", mis avab meile juurdepääsu spetsiifiliselt inimlikule valdkonnale, kultuurile (Cassirer, 1999, lk.59). Inimliku sümboli oluliseks omaduseks on veel muutlikkus. Ta ei ole jäik, paindumatu, vaid on mobiilne. Näiteks me võime üht ja sama tähendust väljendada erinevates keeltes või mingit ühte mõtet sama keele piires erinevat moodi. Samas märk ja signaal on seotud viidatava asjaga kindlalt ja üheselt. Näiteks Pavlovil kellahelin, mis kutsus koeri toidu juurde asuma. Mis on inimene 9 Ja veel üks tähtis aspekt- reflektiivne mõtlemine sõltub sümboolsest mõtlemisest. Esimest korda väitis seda Herder, hiljem on see leidnud kinnitust keele psühhopatoloogia valdkonnas tehtud uuringute tulemusena. Täheldati, et
1 ------------------------------------------------------------------------------------- 1 Hans Kruus, Eesti ajaloo lugemik, 2. Tartu 1926, lk. 67-68 8.2. Tekstijärgne viitamine Tekstijärgsed viitamised võivad olla kas numbri või nimeviited. Kui viiteid on palju või kasutatavad allikad on erinevates keeltes, tuleks eelistada viitamist töö lõppu paigutatud kasutatud kirjanduse nimekirjale. Pärast tsitaadi või refereeringu lõppu märgitakse sulgudes viidatava allika number kasutatud kirjanduse loetelus ja leheküljed. Kasutada võib ümar-ja nurksulge või kaldkriipse. Näiteks: /3, lk 63/ tähendab viitamist kasutatud kirjanduse loetelus number 3 all oleva allika 63. leheküljele. Nimeviite puhul märgitakse pärast tsitaadi või refereeringu lõppu sulgudes viidatava autori perekonnanimi (nimed), teose ilmumisaasta ja viidatavad leheküljed. Näiteks: Riiki moodustavate inimeste kogum on riigi kodanikkond (Varrak 1998, lk 79).
1 Hans Kruus, Eesti ajaloo lugemik, 2. Tartu 1926, lk. 67-68 8.2. Tekstijärgne viitamine 6 Tekstijärgsed viitamised võivad olla kas numbri või nimeviited. Kui viiteid on palju või kasutatavad allikad on erinevates keeltes, tuleks eelistada viitamist töö lõppu paigutatud kasutatud kirjanduse nimekirjale. Pärast tsitaadi või refereeringu lõppu märgitakse sulgudes viidatava allika number kasutatud kirjanduse loetelus ja leheküljed. Kasutada võib ümar-ja nurksulge või kaldkriipse. Näiteks: /3, lk 63/ tähendab viitamist kasutatud kirjanduse loetelus number 3 all oleva allika 63. leheküljele. Nimeviite puhul märgitakse pärast tsitaadi või refereeringu lõppu sulgudes viidatava autori perekonnanimi (nimed), teose ilmumisaasta ja viidatavad leheküljed. Näiteks: Riiki moodustavate inimeste kogum on riigi kodanikkond (Varrak 1998, lk 79).
(nt 1), 2), 3) või a), b), c)). Kogu töö ulatuses tuleks kasutada ühtset loetelude esitust ning vältida liiga paljude erinevate stiilide kasutamist. 16 3 VIITAMINE Uurimistöö põhinõue on, et kõigile nendele seisukohtadele, mis ei pärine töö autorilt, lisatakse allikas ehk koht, kust need on võetud. Viide peab olema täpne ja selge. Viide kirjutatakse sulgudesse viidatava teksti järele ja sisaldab autori perekonnanime (tema nime puudumisel pealkirja esimene sõna) ja teose ilmumise aastat (vt Näide). Näide: „Eesti keele tulevik sõltub paljuski selle tänastest kasutajatest.” (Pajusaar, 2011). Kui tekstis on nimetatud autori nimi, siis nime pole vaja korrata (vt Näide). Näide: Pajusaar (2011) arvab, et eesti keele tulevik sõltub paljuski selle tänastest kasutajatest.
ja Reiljan, E.). Konkreetne viidatav lehekülg (leheküljed) allikast esitatakse pärast aastaarvu kooloni järel. Kui refereering koosneb ühest lausest, siis paikneb viide enne lauset lõpetavat punkti, mitmelauselise refereeringu korral asub viide pärast viimast lauset lõpetavat punkti. Näide: Majandusteadust on defineeritud kui teadust, mis uurib inimese käitumist sõltuvana tema eesmärgi ja võimaluste mittevastavusest (Arrak, 2000: 7). Kui viidatava autori nimi sisaldub juba töö kirjutaja enda lauses, siis autori nime viites ei korrata, sel juhul on viide aastaarvule ja leheküljenumbri(te)le, mis paigutatakse kas autori nime või autori nime sisaldava osalause järele. Näide: Arno Paju (1998: 18) arvamuse kohaselt on eluea pikenemine … Arno Paju on märkinud (1998: 18), et eluea pikenemine … Entsüklopeediale või sõnaraamatule viitamisel märgitakse teose nimi või lühend,
ulatuses. Joone alla lehekülje allserval märgitakse allika nimetus esmakordsel mainimisel täies ulatuses (nii nagu kirjanduse loetelus), järgmistel kordadel lühendina. 5.2. Tekstisisene viitamine on otstarbekas tööde puhul, kus viiteid on suhteliselt rohkesti ning sel juhul on ka muudatuste/täienduste tegemine viidete osas tunduvalt lihtsam. Lihtsaim võimalus on märkida vastava lõigu järel sulgudesse viidatava allika järjekorranumber kasutatud materjalide loetelus ja seejärel lehekülje number, kust andmed pärinevad: n. (11, 34). Teine võimalus on märkida sulgudes autori nimi ja väljaande aasta ning viidatav lehekülg- näit.: (Vahtre 1994, 151). Samasugust viitamissüsteemi kasutatakse ka nurksulgudega- allika number ja lk. number: [ 17, lk.7-8] 4 Kirjanduse loetelus esitatakse järgmised andmed: 1. Autor (v. koostaja)- perekonnanimi, initsiaal. 2
Refereerimise korral ei kasutata jutumärke. 3 3 Viide võib olla põimitud refereeritava teksti sisse või järgneda vahetult refereeringule. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritud autorile ja millised on töö autori kommentaarid. Refereeriva tekstilõigu järgsel viitamisel märgitakse tsitaadi või refereeringu lõppu ümarsulgudesse viidatava autori perekonnanimi (nimed), teose ilmumisaasta. Kui esitatud seisukohti võrreldakse teiste autorite omaga alustatakse viidet sulgudes lühendiga vrd. Nt: (vrd Johnson-Laird & Wason 1977). Soovitav on märkida leheküljenumber (numbrid), eriti kui tegemist on faktide, arvandmete, definitsioonide, loetelude või muu otseselt viidatava autori originaalse panusega seostuva infoga. Nt: Kükametsa elanikest veerand on kiskjad ja kolmveerand toituvad taimedest (Jänes 2000:18).
tsiteerida. Pikad tsitaadid võivad jätta mulje, et töö autor pole neid ise enda jaoks lahti mõtestanud. Kui Te mõne autoriga polemiseerite, on tsiteerimine vajalik, samuti teatud mõtte rõhutamiseks, kaalu andmiseks. 4. Viitamine Teksti sees viitamiseks on mitu võimalust, kuid ühe töö piires tuleb seda teha ühtmoodi. Järgnevalt tutvustan ainult üht viitesüsteemi, nimelt lühiviiteid: viidatava teksti järel sulgudes seisab autori perekonnanimi, teose väljaandmisaasta ning pärast koolonit ja tühikut leheküljenumber või numbrid, näiteks (Ross 2003: 57). Viide on teksti SEES, kohe selle lause lõpus ENNE punkti, milles kasutatakse vastavat teost. Viidatud teoste täielikud kirjed on töö lõpus kirjanduse loetelus (NB! Mitte kasutada seal jutumärke!) Kui Teie töö piires esineb mitu sama perekonnanimega autorit, tuleb lühikirjesse lisada eesnime täht: (Normet, I
Viidatakse originaalsele mõttele, faktile või asjaolule. Lausaline otsene mahakirjutamine (näiteks lausete ja lõikude kaupa) on lubatud vaid tsiteeringuna, mis asetatakse jutumärkide vahele ja varustatakse viitega autorile, ilmumisaastale ja leheküljele, millelt tsiteering võetud. 3.1.1. Nimeline viitamine Nimelise viitamise puhul esitatakse tekstisisestes sulgudes autori nimi ja aasta, mis komaga eraldatakse: ... (Dale, 1998).... Viidatava autori nime ei korrata, kui see selgub tekstist: Dale (1998) väidab, et ... 4 Raamatus Tools to Aid Environmental Decision Making (1998) väidab Dale, et ... Kuni kahe autoriga töö viitamisel esitatakse viites mõlemad autorid: ... on lükatud ümber metoodika (Kask, Kuusk, 2000) Kask ja Kuusk (2000) leidsid, et... Autorite järjekord viites peab ühtima publikatsioonis antuga.
Joone alla lehekülje allserval märgitakse allika nimetus esmakordsel mainimisel täies ulatuses (nii nagu kirjanduse loetelus), järgmistel kordadel lühendina. Vt. kuidas teha arvutil. 7.2. Tekstisisene viitamine on otstarbekas tööde puhul, kus viiteid on suhteliselt rohkesti ning sel juhul on ka muudatuste/täienduste tegemine viidete osas tunduvalt lihtsam. Lihtsaim võimalus on märkida vastava lõigu järel sulgudesse viidatava allika järjekorranumber kasutatud materjalide loetelus ja seejärel lehekülje number, kust andmed pärinevad: n. (11, 34). Teine võimalus on märkida sulgudes autori nimi ja väljaande aasta ning viidatav lehekülg- näit.: (Vahtre 1994, 151). Samasugust viitamissüsteemi kasutatakse ka nurksulgudega- allika number ja lk. number: [ 17, lk.7-8] Kirjanduse loetelus esitatakse järgmised andmed: Autor (v. koostaja)- perekonnanimi, initsiaal. Pealkiri (vastavalt tiitellehele)
milledele eelnevad vastavalt tähed R (Row) ja C (Column): R1C1, R13C2, R21C28, R3C2:R53C8 Üleminekuks R1C1 stiili aadresitele: 2003: Tools-menüü, korraldus Options..., vaheleht General, märkeruut R1C1. 2007: Office nupp, Excel Options, leht Formulas, märkeruut R1C1. Absoluutaadressid esitakse kujul: RreanumberCveerunumber: R1C1, R15C2 Suhtaadressid R[reanihe]C[veerunihe]: R[1]C[-2], R[-3]C[2] nihete väärtused sõltuvad valemi asukohast viidatava lahtri suhtes reanihe - näitab mitu rida ülalpool (miinus) või allpool (märgita) veeerunihe - näitab mitu veergu vasemal (miinus) või paremal (märgita) kuii nihe puudub (sama rida või veerg) võib selle jätta ära: RC[2], R[-3]C Sega-aadressid RreanumberC[veerunihe] R2C[-3] - fikseeritud rida R[reanihe]Cveerunumber R[-2]C5 - fikseeritud veerg mbreid, eruut R1C1. 1. 1C1, R15C2 es ) al (märgita) RC[2], R[-3]C Otsimisfunktsioon VLOOKUP
Joone alla lehekülje allserval märgitakse allika nimetus esmakordsel mainimisel täies ulatuses (nii nagu kirjanduse loetelus), järgmistel kordadel lühendina. Vt. kuidas teha arvutil. 7.2. Tekstisisene viitamine on otstarbekas tööde puhul, kus viiteid on suhteliselt rohkesti ning sel juhul on ka muudatuste/täienduste tegemine viidete osas tunduvalt lihtsam. Lihtsaim võimalus on märkida vastava lõigu järel sulgudesse viidatava allika järjekorranumber kasutatud materjalide loetelus ja seejärel lehekülje number, kust andmed pärinevad: n. (11, 34). Teine võimalus on märkida sulgudes autori nimi ja väljaande aasta ning viidatav lehekülg- näit.: (Vahtre 1994, 151). Samasugust viitamissüsteemi kasutatakse ka nurksulgudega- allika number ja lk. number: [ 17, lk.7-8] SISUJUHT
Erandite alla käivad viited arhiivimaterjalidele, sõnaraamatutele, intervjuudele, arvamustele ja teistele originaalallikatele, aga ka eelpool nimetatud mitteteaduslikele tekstidele, kui viimased on osa uurimistöö teemast (näiteks, kui uuritakse kooliõpilaste probleemide kajastamist peredele suunatud ajakirjades). Teistele autoritele kuuluvaid seisukohti või andmeid võib uurimistöös esitada tsitaatidena või refereeringutena. Tsitaat on sõnasõnaline väljavõte viidatava kirjatüki tekstist. Tsitaatidena tuuakse välja eriti ilmekad või huvitavad mõtted või näited. Tsitaate võib lühendada või katkestada, aga seejuures tuleb väljajäetav koht kindlasti tähistada (...) märgiga. Lühendus ei tohi muuta ka originaalteksti mõtet. Tsitaat peab olema jutumärkides ning lõppema viitega. Näiteks: ,,Ebaturvalises ja raskesti ennustatava tulevikuga ühiskonnas võivad küll tekkida ühekordsed protestiaktsioonid (..
terminibaasis või eriti süstemaatilise terminitöö korral vägagi ootus- pärane, aga mida reaalselt ilmunud sõnastikes esineb üsna harva. Kui, siis määratluse osana. Viited määratlustes Üsna sarnaselt eraldi väljakirjutatud viidetele käitub ka selliste sõnade märkimine määratlustes, mis on ise sama sõnastiku märksõnad. Elektronkujul saab neid esitada hüperlinkidena, trükis on kombeks kursiiv, tärn sõna ees, viidatava artikli mõistenumber sõna taga vms. Selliseid viiteid saab tekitada poolautomaatselt, kuid tulemuse käsitsikontrollist pole pääsu. 12.5 Näited Esmapilgul võib tunduda, et näide on näide, mis neist ikka rääkida. Terminibaasi ja korralikult struktureeritud sõnastiku seisukohalt on aga olemas kaks omavahel oluliselt erinevat näiteliiki. Sõnastikus antav info 93
R1C1, R13C2, R21C28, R3C2:R53C8 Üleminekuks R1C1 stiili aadresitele: 2003: Tools-menüü, korraldus Options..., vaheleht General, märkeruut R1C1. 2007: Office nupp, Excel Options, leht Formulas, märkeruut R1C1. 2010: vaheleht File => Options => Formulas, märkeruut R1C1. Absoluutaadressid esitakse kujul: RreanumberCveerunumber: R1C1, R15C2 Suhtaadressid R[reanihe]C[veerunihe]: R[1]C[-2], R[-3]C[2] nihete väärtused sõltuvad valemi asukohast viidatava lahtri suhtes reanihe - näitab mitu rida ülalpool (miinus) või allpool (märgita) veeerunihe - näitab mitu veergu vasemal (miinus) või paremal (märgita) kuii nihe puudub (sama rida või veerg) võib selle jätta ära: RC[2], R[- 3]C Sega-aadressid RreanumberC[veerunihe] R2C[-3] - fikseeritud rida R[reanihe]Cveerunumber R[-2]C5 - fikseeritud veerg mbreid, eruut 1. 1C1, es ) al (märgita) RC[2], R[-
Programmeerijal pole võimalust muuta nime ja mäluaadressi vahelist seost. VIITMUUTUJA OLEMUS Keeltes Pascal ja C on olemas võimalus tekitada andmeobjekte ka alles programmi täitmise käigus - dünaamiliselt. DÜNAAMILISE muutuja seostamiseks mäluaadressiga kasutatakse viitmuutujat. VIITMUUTUJA ehk lühemalt öeldes VIIT on andmeobjekt, millesse saab salvestada mingi teise andmeobjekti mäluaadressi. Viitmuutuja kirjeldamisel peab määrama ka selle poolt viidatava andmeobjekti tüübi. Lisaks dünaamilistele muutujatele võib viit viidata ka harilike muutujate peale. Viitmuutuja väärtus võib olla üks kolmest võimalikust: 1) viit on väärtustamata ja väärtus on juhuslik suurus; 2) väärtuseks on omistatud mäluaadress; 3) väärtuseks on omistatud "TÜHI VÄÄRTUS". Vaatame järgnevat tabelit: Aadress Muutujanimi Tüüp Väärtus +-----------------------------------------+ | 0001 A Täisarv 5 |
või mitte, ei ole määratleja valikul ainuke oluline kriteerium, oluline on see, et referent oleks konteksti kaudu tuvastatav. //vaatas ainult=õ (.) seda autore- (1.2) seda seda (1.0) auto´numbrit. (1.4) regist´reerimise´numbrit// Määratleja üks kasutus on vestlustes ühtsem, seda kasutatakse vaid uuele, kuulaja jaoks veel tundmatule referendile viitamiseks: //ja üks ´seltskond oli ´ratastega.// Legoklotside identifitseerimine ühe või teise demonstratiivi valik sõltub viidatava referendi kaugusest kas kõnelejast või adressaadist või neist mõlemast. EKG järgi viitab kirjakeeles see ajas või ruumis lähedasemale, too kaugemale referendile.Kui referendid asusid kaugel, kasutati pikemaid fraase. Kuigi eesti keele ühiskeeles on kaks ruumiliselt vastanduvat demonstratiivpronoomenit (see ja too), kasutasid katsealused ainult demonstratiivi see. Täpsustava asukoha määrajana lisati proadverbe siin, siit, seal või sealt.
Programmeerijal pole võimalust muuta nime ja mäluaadressi vahelist seost. Viitmuutuja olemus Keeltes Pascal ja C on olemas võimalus tekitada andmeobjekte ka alles programmi täitmise käigus - dünaamiliselt. DÜNAAMILISE muutuja seostamiseks mäluaadressiga kasutatakse viitmuutujat. VIITMUUTUJA ehk lühemalt öeldes VIIT on andmeobjekt, millesse saab salvestada mingi teise andmeobjekti mäluaadressi. Viitmuutuja kirjeldamisel peab määrama ka selle poolt viidatava andmeobjekti tüübi. Lisaks dünaamilistele muutujatele võib viit viidata ka harilike muutujate peale. Viitmuutuja väärtus võib olla üks kolmest võimalikust: 1) viit on väärtustamata ja väärtus on juhuslik suurus; 2) väärtuseks on omistatud mäluaadress; 3) väärtuseks on omistatud "TÜHI VÄÄRTUS". Vaatame järgnevat tabelit: Aadress Muutujanimi Tüüp Väärtus +-----------------------------------------+ | 0001 A Täisarv 5 |
Riehl, J., Roy, C. (1980). Conceptual models for nursing practice. New-York: Appleton- Century-Crofts. (Tsit. Roper, N., Logan, W. W., Tierney, A. J. (1999). Õenduse alused. Tartu: Elmatar. 3.10. Tabelid Tabelid võimaldavad arvandmeid ja teksti sisu esitada süstematiseeritult ja ülevaatlikult. Tabelid pealkirjastatakse ja nummerdatakse araabia numbritega kogu töö ulatuses ühtlaselt (Insert/Caption), näiteks Tabel 1., Tabel 2. jne. Tabel paigutatakse viidatava tekstilõigu järele. Teksti paigutatavad tabelid peavad olema lihtsad ja ülevaatlikud. Mahukamad tabelid on otstarbekas esitada lisades. Tekstis esitatakse ka tabeli sisu kokkuvõte ja viide. Näiteks: Alljärgnev tabel 2 iseloomustab õendusprotsessi ja uurimisprotsessi võrdlust viie etapina. Tööstaazi järgi oli kõige väiksema staaziga õde olnud ametis 1 aasta ning kõige pikem tööstaaz oli 20 aastat. (vt tabel 3).
kokkulepe ei ole vastuolus isikliku kasutusõiguse olemusega (ei moonuta selle põhilist asjaõiguslikku sisu) ega riku norme, mis kaitsevad avalikkust või kolmandate isikute huve. Juhul, kui isikliku kasutusõiguse sisu ei ole täielikult väljendatud kinnistusraamatu kandes, vaid tuleneb kandes tehtud viite tõttu ka alusdokumendist, tuleb kohtunikuabil kontrollida ka alusdokumenti ja iga viidatava lepingupunkti juures otsustada, kas taotletud õiguslikud tagajärjed saavad olla kinnistusraamatusse kantava asjaõiguse sisuks või mitte. Seadus annab pooltele võimaluse kujundada isikliku kasutusõiguse sisu kasutusõiguse aluseks oleva võlaõigusliku lepinguga ning teha see AÕS § 571 rakendamise kaudu kehtivaks kinnisasja igakordse omaniku või isikliku kasutusõiguse omandaja suhtes. Selline võlasuhete
keskmise väärtuse. Viide sama töövihiku mõne muu töölehe lahtrivahemikule 1. Viitab töölehele nimega Turundus 2. Viitab lahtrivahemikule B1 kuni B10 (kaasa arvatud) 3. Eraldab tööleheviite lahtrivahemiku viitest Suht-, absoluut- ja kombineeritud viidete vaheline erinevus Suhtviited Lahtri suhtviide valemis (nt A1) põhineb valemit sisaldava lahtri ja viidatava lahtri suhtelisel paigutusel. Kui valemit sisaldava lahtri paigutus muutub, siis muutub ka viide. Kui kopeerite või sisestate valemi põiki üle ridade või piki veerge, kohandatakse viidet automaatselt. Vaikimisi kasutavad uued valemid suhtviiteid. Näiteks kui kopeerite või sisestate suhtviite lahtrist B2 lahtrisse B3, muutub viide automaatselt =A1 asemel viiteks =A2. Kopeeritud valem suhtviitega Absoluutviited
annaabi.ee 
