Õigusloome metoodika (0)

1. Õigusloome metoodika mõiste, eesmärk ja üldpõhimõtted?
Õigusloome metoodika mõiste – iseseisev õigusteaduse haru. saksa keeles seadustehnika, seadusandlik tehnika. Ing.keelses õigusruumis legislatiivtehnika. Seadusandlik teooria (laiemas tähenduses): sinna valdkonda, hulka kuulub ka õigusloome metoodika, seotud seadusandlusega , seaduse rakendamisega. On eristatav teistest seadusandliku teooria valdkondadest so seaduste või õigusnormide vormistamise tehnika. Kui õpetus, mis käsitleb seaduste vormistamise tehnikat ning õigusnormide keelelise esitamise viise ja võtteid so õigusloomemeetodite kogum, mida kasutatakse õigustloovate aktide tekstide ettevalmista-misel. Eelnõude koostamiseks õiguslikult määratletud menetlust pole.
Eesmärk: kas määratletav vaid sisu kaudu või on globaalne eesmärk? on laiem eesmärk, mis ületab tema sisemised piirid ja muudab ta vahendiks õigusriigi printsiibi realiseerimisel, mille oluliseks komponendiks on õiguskorra selgus ja ülevaatlikkus, mille kaudu on tagatud ka õigusnormidest aru saamine ja normide regulatiivsus .
Teatud printsiibid , mida tuleb õigusriigi printsiibist tulenevalt õigusloomes järgida: 1)õigusloome ökonoomsus-st ühiskondlikke suhteid tuleb reguleerida üksnes niivõrd kuivõrd see on ühiskonna jaoks vajalik. Tuleks käsitleda kui hädaabinõu ühiskondlike suhete reguleerimisel. Üksnes vajalik seadus on hea seadus, neg näiteks Spordiseadus. Väline aspekt: ülereguleerimine ähmastab, ohustab oluliselt õiguskorra selgust, ülevaatlikkust, tavainimene ei saa enam õiguslikust regulatsioonist tervikuna aru. Sisemine aspekt- so regulatsiooni tihedus, eelkõige menetlused, mis on seotud vastavate lubade andmisega. Mõjutab samuti õiguskorra selgust ja ülevaatlikkust, on ka majanduslik aspekt- kaasnevad täiendavad kulutused (nt ekspertiisakti koostamine). Eestis see suhteliselt lihtne protsess. Ökonoomsuse printsiip on tagatud ka Põhiseadusega. Nt ettevõtlus-vabadus- seadusandja võib piiranguid teha. Need peavad olema proportsionaalsed , ei tohi olla diskrimineerivad, sobivus , vajalikkus (avaliku huvi kaalutlus ) ja mõõdukus ( proportsionaalsus kitsamas tähenduses).
2)Õigusliku reguleerimise tabavus- eeldab seda, et oleks tagatud adek-vaatne vahekord õiguslike ettekirjutuste, neist arusaadavuse ja regulatsiooni täpsuse vahel. Täpselt peavad olema määratletud normi adressaadid, õigustatud ja kohustatud isikud ning vastavad õigused ja kohustused. Mida rohkem norm piirab õigusi, seda täpsem ta peab olema nt maksukohus-tusega seoses. Tõlgendamisega tegelevad juristid. Peab püüdlema selle printsiibi realisee-rimise poole- oleneb ka objektiivse olukorra tundmisest, võimest prog-noosida õigusliku regulatsiooni tagajärgi. Ka muudatused on vajalikud, kuid mitte nii, et alles jõustunud seadust tuleb hakata kohe muutma , parandama või täiustama. Abstraktsuse küsimus (vt õpikust lk 14). Oleneb ka kellele norm adresseeritud, kas eraisik või konkreetne muu subjekt . 3)Proportsionaalsus- sobivus ehk nende vahendite abil peab olema eesmärk saavu -tatav; vajalikud: tulenema avalikust huvist; mõõdukad (proportsionaalsus kitsamas täh) –mõõdukas vahekord abinõude ja eesmärkide vahel.
4)Süsteemsus- seadused peavad olema süsteemsed. Sisemine ja väline süsteemsus. # sisemine eelneb välisele- puudutab seaduse loogilist, aksioloogilist ja teleoloogilist täpsust ning eeldab, et puuduvad vastuolud normide vahel. Vastuolude liigid: ¤ Seadustehnilised vastuolud –nt mõistete erinev kasutamine, iga terminit tuleb kasutada alati ühesuguses tähenduses. ¤ Normivastuolud- kui õiguslikult sätestatud käitumine võib tunduda samaaegselt nii käsuna käituda vastaval viisil kui ka mittekäsuna käituda vastaval viisil. ¤ Hindamisvastuolud- nt seadusandja hindab tervise kahjustamist raskemaks deliktiks kui seda on asjade rikkumine (karistuse järgi) ja teisest küljest sätestab karistatava teona üksnes asjade rikkumise katse, mitte aga tervisekahjustamise katse. ¤ teleoloogilised vastuolud- nt kui seadusandja taotleb ühtede normidega teatud eesmärki, samal ajal teiste normidega loobub selle eesmärgi saavutamisest. Võib tekkida kui on üldregulatsioon, ja tuuakse sisse eriregulatsioonid, üldeesmärk võibki jääda saavutamata.
¤ printsiipide vastuolud. # väline süsteemsus- väljendub õigusnormide liigendatuses ehk normide grupeerimises seadustes . Üld- ja eriosa. 5) teatavakstegemine- enne ei oma mingisugust toimet. Ametlik ja mitteametlik . Ametlik- omab õiguslikku tähendust. Mitteametlik- ajalehes trükituna nt.
3. Õigustloova akti muutmine, täiendamine või kehtetuks tunnistamine. Õigustloova akti toime lõppemise alused. Õiguse tagasiulatuva jõu rakendamise põhimõtted. Õigustloova akti kas täielikult või osaliselt kehtetuks tunnistamise tehnika. Kehtetuks tunnistamisele kuuluvate õigustloovate aktide loetelud . Täienduste ja muudatuste tegemise tehnika. Ajaliselt varem kehtestatud õigustloovate aktide sätete vastavusse viimine uue vastuvõetava õigustloova akti sätetega. Täienduste ja muudatuste tegemise tehnika varem kehtestatud õigustloovates aktides. 4t L 2t S
Kasutatakse konstanteerivat sõnastust- muudetakse, täiendatakse. Kui nii täiendamine kui muutmine, siis kasutatada sõna muutmine, sest see hõlmab täiendamise (pealkirja osas).
Eelnõu rakendamissätetes esitatakse täiendamised ja muutmised õigusaktide kaupa, iga õigusakti kaupa eraldi paragrahvis . Lihtseaduse rakendussätetes ei tohiks ette näha põhiseaduslike või konstitutsiooniliste seaduste muutmise sätteid. Esitatakse nende seaduses paiknemise järjekorras (sätteid, mida muudetakse). Kui muudetakse vähemalt 1/3 õigusakti tekstist, tuleb koostada uus eelnõu, mille puhul tuleb ette näha varasema akti kehtetuks tunnistamine (need sätted, mida pole vaja muuta, tuleb lihtsalt ümber kirjutada). Kui tahetakse muuta sätet, siis sõnastatakse täpselt millist sätet või paragrahvi muudetakse ning soovitatav on esitada vastava teksti uus redaktsioon . Kui tekstis mingi sõna muudetakse või asendatakse, siis tuuakse see sõna esimese muudatusena välja. Uue paragrahvi lisamisel märgitakse mit-menda paragrahviga seadust täiendatakse, esitatakse uue paragrahvi tekst ja märgitakse millist teksti osa täiendatakse. Kui uus paragrahv paigutatakse teiste paragrahvide vahele, siis antakse lisatavale eelmise järjekorra number, millele lisatakse araabia nr ülemise indeksina. Ei tohi kasutada juba kehtetuks tunnistatud paragrahvi numbrit
4. Õigustloova akti koostisosad. Õigustloova akti sõnastusliku struktuuri põhiosad: paragrahvid (artiklid, punktid), lõiked, punktid, peatükid , alaosad, osad, märkused, pealkiri, preambel, lisad. Õigustloova akti välised atribuudid. Õigustloovate aktide ühendamise viise: inkorporeerimine (s.h konsolideerimine), kodifitseerimine .
Põhiosad: **Paragrahvid: sisaldab õigusnorme või õigusnormi osa, võib jaguneda lõigeteks ja punktideks. Esimeses lõikes sõnastatakse üldine säte ning järgmistes selle täpsustused või erandid ehk eriregulatsioonid. Kui esitatakse loetelusid, siis jaotatakse paragrahv või lõige punktideks, mis nummerdatakse. On antud erialases kirjanduses ka soovitusi paragrahvi mahu osas: optimaalselt 3 lõiget, 1 lõige 1 lause, 1 lause 1 mõte. Koonduvad nende sisulise seotuse järgi peatükkideks. **Peatükid- saab jaotada jagudeks, jao jaotisteks ja jaotised alljaotisteks. Nt KarS, VÕS. **Osad: teksti osa tähistatakse araabia numbritega. Numeratsioon on õigusakti piires läbiv (paragrahvide, peatükkide, osade puhul). Teksti osad pealkirjastatakse ja see peab olema lühike ning väljendama õigusakti või selle teksti osa sisu. Lisaks veel **Pealkiri ** Preambula (e sissejuhatus) ei tohi sisaldada õigusnorme ehk regulatsioone, ülesandeks on motiveerida akti kehtestamist ning selgitada selle sisu. **Lisad- tabelid , skeemid jne, tavaliselt akti lõpus ja ei tohi sisaldada õigusnorme. **Märkused- õigustloova akti põhitekstis ei soovitata kasutada, kasutatakse üldjuhul lisade puhul, et millise sätte, sätete juurde vastavad lisad kuuluvad.
5. Viitenormid, mõiste, liigid, kasutamise põhimõtted?
Eesmärgid- ökonoomsus- võimaldab vähendada õigusaktide mahtu, kordamisi jne ja viidete kaudu pääseb mõjule õiguskorra süsteemsus. Peavad olema formuleeritud selgelt ja täpselt, et tagada õigusselgus. Viitenorm kujutab endast legaalkonstruktsiooni, mille kaudu normi rakendajat juhitakse teadlikult teiste normide juurde õigustloovas aktis esinevate tühikute täitmiseks. 2 liiki- otsesed ehk ebaehtsad ning kaudsed ehk ehtsad . Otsesed jagunevad- siseviited ja välisviited.Viidatakse konkreetsele sättele, selle osale või konkreetsele õigus-aktile või selle osale.Välisviidete puhul tuleb välja tuua ka avaldamise ametlik allikas.
Kaudsed ehk ehtsad - ei viidata konkreetsele õigusaktile, vaid kas vastavale õigusinstituudile või vastavale institutsioonile. Igal üksikjuhtumil, kui hakkame viidatud normi rakendama , peame tegema kindlaks, mis antud hetkel kehtib. Kahjuks kasutatakse meil ka viitenorme, mis on vaid deklaratiivsed ja parimal juhul annavad seadusandjale mingit infot. Viitenormide kasutamise üldised põhimõtted: õpik lk 82 1)Otseste viidete puhul muutuvad viidatud õigus-akti sätted viitava sätte osaks ning seetõttu tuleb neid sisustada ja tõlgendada ka viitava õigustloova akti sisust ja tõlgendusest lähtudes. Viidatavat sätet sisaldava õigustloova akti kehtetuks tunnistamisel jääb viidatud säte viitenormi toimel kehtima ning on rakendatav .
2)Viidatakse suurema või võrdse õigusjõuga õigustloovale aktile või selle sättele 3)Kui viidatakse mitmele sättele või õigustloovale aktile, tuuakse viidatavad sätted või õigusloovad aktid ära loogilises järjekorras, kui see pole võimalik, siis kas numeratsiooni või kronoloo-gilises järjekorras. 4)Viitenormi sõnastamisel tuleb jälgida seda, kas viide on adresseeritud viidatava normi abstraktsele teokooseisule või õiguslikule tagajärjele või mõlemale korraga.
*** Delegatsiooninormid- volitusnorm legislatiivfunkstiooni teostamiseks ehk volitus õigus-normide andmiseks . Spetsiaaldelegatsiooni normid ehk erivolitusnormid ja generaaldelegatsiooninormid ehk üldvolitusnormid. Üldvolitusnorm- volitus kestvaks määrusandluseks vastavas valdkonnas. KOV üksuste puhul, KOV üksuse autonoomia piires.
6. Õigustloova akti keel ja stiil. Terminoloogia õigusaktis. Õigustloova akti terminoloogia küsimused. Terminoloogia põhiprintsiibid. Õigustloova akti fraseoloogia küsimused. Õigustloova akti sõnastamise fraseoloogilised põhiprintsiibid. 2t L 2t S
Keel ja stiil. Õigustloova akti keele eripära tuleb kõige paremini esile, kui võrrelda seda üldkeelega, või muu stiiliga. Õigustloov akt p.o sõnastatud tõsises ja autoriteetses stiilis. Õigustloovad aktid on stiililt ühesugused. Akti iseloomustab teksti täpsus. Ebatäpseid lauseid või ülearuseid sõnu sisaldav akt ei täida oma ülesannet, vaid, vastupidi võib põhjustada ebasoovitavaid tagajärgi. Õigusnormid peavad mõjutama inimeste moistest, mitte tundeid, seetõttu iseloomustab õigustloovat akti väljenduslik neutraalsus . Õigusakt vormistatakse dokumentidena, mille sõnastus peab täpselt ja täielikult andma edasi õigusakti sisu. Võima-luse korral kasutatakse ainsust, mitte mitmust, kui see võimalik on. **Terminoloogia print -siibid. terminoloogia üldtunnustatus- st õigustloovates aktides tuleb kasutada üldtuntud, üldtunnustatud terminoloogiat. Kõik oleneb sellest, milline on reguleerimise ese ja adressaat - kui spetsiaaladressaadid, siis peame kasutama ka spetsiifilisi termineid, mis pole nii üldtuntud, vastupidiselt tavakodanikule suunatud puhkudel. **terminoloogia täpsus- täpne ja ühene tähendus. **ühtsus – igat aktis kasutatavat mõistet tuleb tähistada alati sama terminiga. Oluline vältida sünonüümide kasutamist jne. Probleem kuidas tagada ühe õigusinstituudi raames või õigusharu raames, viimane eriti problemaatiline. Rääkimata õiguskorra raames.
** iseseisvus ehk autonoomsus - akt võib anda teatud terminile spetsiifilise e juriidilise tähenduse, mis võib erineda termini tavatähendusest. Nt. Hädaseisund, kihutamine, katse, ettevaatamatus, kannatanu, kahtlustatav, 3.isik. Täiesti uued, tavakeeles tundmatud mõisted- manukas, asitõend, hagi , hageja, kostja . Legaaldefinitsioonid: võivad tuleneda akti kontekstist, võidakse anda ka lahtiste loeteludena või anda selgesõnaliselt edasi määratlusi definitsioonidena. ** terminoloogia püsivuse printsiip - eelnõu koostamisel tuleb kasutada juba kasutusel olevaid ja ennast õigustanud termineid ning hoiduda pidevatest tehnoloogi-listest uuendustest . Õigustloova akti sõnastamise probleemid. Teatud printsiibid: 1) sõnastuse adekvaatsus – iga õigusaktis olev lause peab täpselt ja täielikult kajastama seda mõtet, mida väljendada tahetakse. Mõne sõna puudumine võib teksti mõtet oluliselt muuta. PS paragrahv 8 lg 1 mis siis saab kui mõlemad vanemad on Eesti kodanikud ? siis ei saagi laps kodakondsust sünnilt tuleks siit välja. Puudub sõna “vähemalt” üks vanem on... Oluline ka sidesõnade kasutamine- ja, või jne. Sõnal “Või” – võib olla teist võimalust välistav või mittevälistav tähendus. Oluline ka sidesõna “ja” kasutamine. 2) sõnastuse üldarussaadavus- akti sätted, tuleb sõnastada selliselt , et neid võiks mõista ka isikud, kellel pole igapäevast kokkupuudet õigusaktidega. Mis vigu siin tehakse? Lause pikkus - pikad laused , siis tekst keerukam ja raskem aru saada. Olulisust omavad sõnad tuleks paigutada teineteise lähedusse, soovitav eelistada võimaluse korral tegusõnu tegevust nimetavatele nimisõnadele. 3)Sõnastuse lakoonilisus- küllalt täpne ja täielik, kuid ühtlasi ka võimalikult lühike ja napisõnaline. Sõnastuse trafalentsus – tuleb sama mõtet edasi anda võimalikult samas sõnastuses, pole ilukirjanduslik stiil, mis varieeruva sõnastusega.
7. Halduse üksikaktide ja haldusdokumentide vormistamise põhinõuded. Halduse üksikaktide liigid, neile esitatavad sisu ja vormi nõuded. Haldusdokumentidele esitatavad sisu ja vormi nõuded. 2t L
Haldusdokument p.o lühike, täpne ja keeleliselt korrektne. Haldusdok koosneb kolmest põhiosast: *sissejuhatus *käsitletava põhiprobleemi põhiküsimuste formuleerimine *järeldused. Haldusdok liigid ja nõuded: *juhendid – käitumisreeglid, kuid neil puudub õiguslik tähendus haldusorganiväliste isikute jaoks *põhimäärused ja põhikirjad – neil sisuline vahe puudub. Põhikiri on juriidilistel isikutel nt OÜ, MTÜ, SA, põhimäärus aga kohaliku omavalitsuse üksustel (valdadel, linnadel). Põhimäärus kinnitatakse kas määruse või käskkirjaga ja on õiguslikus mõttes selle osa, mitte iseseisev õigusakti liik. *aktid – nim dokumenti, mille on koostanud üks või mitu isikut isiklikult väljaselgitatud faktide või sündmuste kinnitamiseks. Paljudel juhtudel on aktide koostamine ette nähtud seadusega või määrusega. Aktil võivad olla ka lisad, kui lisasid on mitu, siis nad numereeritakse, kontrollakti puhul tuleb aktis märkida kontrollimise alus, akti kinnitab vastava asutuse juhataja. *ettekanded – on instituitsiooni töötajate või teenistujate poolt esitatavad teadaanded, milles kirjeldatakse vastavaid fakte ja sündmusi ning tehakse järeldusi ja ettepanekuid . Kõige olulisem on tekst, mis peaks sisaldama lühikest sissejuhatust, konstateerivat osa, järeldusi ja ettepanekuid või taotlusi. Ettekandes võidakse teha viiteid olemasolevatele kirjadele, teistele haldusdokumentidele. *õiendid ja tõendid – õiend on kirjeldava või arvulise iseloomuga informatsiooniline document , mis esitatakse kõrgema-seisvale ametnikule või asutusele sündmuste või faktide tõendamiseks. Õiendi võib valmis-tada üks või mitu isikut. Kui õiendis on faktilisi andmeid, tuleks viidata nende allikatele, õiendis sisalduvad arvud ja mud andmed p.o hoolikalt kontrollitud. Tõendeid väljastavad asutused ja ametnikud üksikisikutele teatud juriidiliste faktide kohta. * avaldused – on dokumendid , millega isikud pöörduvad haldusasutuste poole, avalduste vormi on püütud unifitseerida. *kiri – kiri peaks käsitlema ainult ühte küsimust. Vältida tuleks kirja ülemäärast pikkust, max pikkus v.o 2 lk. Sisuks v.o ettepanekud, üldistused, taotlused, järelepärimised. Sissejuh osas viidatakse eelnevale kirjavahetusele samas küsimuses või kõrgemalseisvale õigusaktile. Probleemi esitamisel tuuakse ära küsimuse põhiolemus ja sellega seotud probleemid. Kokkuvõttes peab sisalduma järeldus antud küsimuse suhtes. * protokoll – kujutab endast koosoleku või mõne muu endast koosoleku või mõne muu toimingu käiku kirjeldavat dokumenti, kus jäädvustatakse olilised sõnavõtud ja otsused. Protokollis märgitakse koosoleku liik, toimumise aeg ja koht, juhataja ja protokollija, osavõtjad, puudujad, päevakord, iga päevakorrapunkti küsimus eraldi, ettekandjad, kaasettekandjad, küsimused, vastused, sõnavõtjad ning otsus. Koosoleku juhataja ja protokollija peavad protokolli õigsust kinnitama allkirjaga. *resolutsioon – on otsustaja pealdis dokumendil . Resolutsioon võidakse kanda dokumendi peale või lisada eraldi lehena ning kuni 10 realisi resolutsioone ei tarvitse pealkirjastada.
Haldusdok vorminõuded *asutuse logo või vapi kujutis – vapi kasutamine sätestatakse seadusega ning valla või linna põhimäärusega. *dok väljaandja – asutuse nimi peab täielikult vastama õigusaktis, millega asutus on moodustatud, märgitud nimele. Nimi p.o nimetavas käändes *asutuse registrinr *dokumendiliigi nimetus nimetavas käändes *kuupäev – enamasti numbriline, eristades üksteisest punktidega, kuupäeva elemndid tuuakse ära ühel real *dokumendiregistri indeks – s.o asutuste asjaajamist reguleerivatel dokumentidel *viide sissetulnud dokumendi kuupäevale ja dok reg indeksile *välja andmise koht *dok läbivaatamise ja kasutamise korda reguleeriv märge , kasutatakse suuri tähti nt “KIIRE”, “KONFIDENTSIAALNE” *adressaat, kirja saaja nimi nimetavas käändes *kinnitusmärge – tehakse dokumendi esimese lehe ülemisse parempoolsesse nurka *pealkiri – p.o igal dokumendil, p.o lühike ja avama üldistatult dok põhisisu. Pealkirjal ehk sisuviitel punkti lõpus ei ole. *pöördumine – ametikirjas esitatakse ametinimetus, viisakus -tiitlid ja isiku nimi, kirjavahemärke ei pea kasutama. *tekst – dok tekst liigendatakse peatük-kideks, jagudeka, punktideks ja alapunktideks. Peapunktid ja jaod pealkirjastatakse. * tervitus -vormel * allkiri – koosneb dok alla kirjutanud isiku allkirjast, selle desifreeringust ja ameti-nimetusest, allkirja jaoks tuleb vabaks jätta vähemalt kolm rida. * märkus lisade kohta – kirja tekstis märgitud lisade reale märgitakse vaid lisade lehtede ja eksemplaride arv, kui on märki-mata lisad, siis tuleb lisade reale märkida nende nimetused, lehtede ja eksemplaride arv. *lisaadressaadid *kooskõlastusmärge – paigutatakse dok viimasele lehele tekstist ja allkirja-dest allapoole lehe paremale poolele *viisa * pitser – peab riivama allkirja viimaseid tähti *märge dok ettevalmistuse astme, originaalsuse või terviklikkuse kohta *ärakirja koopia, väljavõtte tõestusmärge * koostaja nimi ja tel nr *arvutifaili tähis * kontaktandmed .