Referaadi näidis / Koostamise juhend (0)

%INSERT SCHOOL NAME HERE%
%PEALKIRI%
%ALAPEALKIRI%
Koostaja: %RANDOMNAMEHERE%
Juhendaja : juhendajanimi
%loomise koht 2014
Sisukord
  Üldnõuded 3
 Töö kirjutamise stiil ja keel 3
 Sissejuhatus 5
 Loetelud 5
 Viited ja tsitaadid 6
  Lühendid 7
 Arvud 7
  Tabelid 8
 Valemid ja matemaatilised avaldised 9
Illustratsioonid 10
 Kokkuvõte 11
 Lisad 12
  Resümee 12

 Üldnõuded

 Referaat esitatakse valge kirjutuspaberi ühel poolel formaadis A4 (297x210).

Referaat peab olema korrektselt vormistatud Wordi dokument

Referaat algab tiitellehega, kus on järgmised väljad: kooli nimi, pealkiri, töö liik, autori nimi, klass, kuupäev.

Tiitellehele järgneb sisukord.

Leheküljed peavad olema varustatud numbriga.

Tekst peab olema 12pt, äärest-ääreni reastuses ja 1,5 kordse reavahega.

Vasaku ääre laius peab olema 3cm, parem 2cm ja ülevalt ning alt 2-3 cm.

Leheküljel, kus algab peatükk või mõni muu iseseisev osa (sisukord, eessõna , sissejuhatus jne) jäetakse ülalt vabaks 6 - 7cm laiune äär.

Tekstilõigud eraldatakse taandrea või tühja reavahega.

Kõik töö lehed (alates tiitellehest kuni resümee lõpuni) nummerdatakse, sealhulgas ka lehed, kus on tabelid ja joonised. 

 Töö kirjutamise stiil ja keel

 Töö keeleks on üldreeglina eesti keel. Oluline on töö stiililine ja keeleline korrektsus. Kõneviis ja –vorm, milles töö kirjutatakse , peab olema ühtne kogu töö ulatuses. Soovitav on umbisikulise tegumoe kasutamine (näiteks ”töös käsitletakse, analüüsitakse, uuritakse” või “on käsitletud , analüüsitud” jne).
Kirjutamisel tuleb silmas pidada järgmisi üldistatud nõudeid:

referaat peab olema sõnastatud korrektselt ja loogiliselt;

tuleb kasutada selget ja täpset oskuskeelt, üldtunnustatud ja väljakujunenud terminoloogiat;

väljendused olgu loomulikud ja lihtsad;

ei liialdata võõrsõnadega;

tuleb hoiduda tõlkevääratustest;

peab vältima paljusõnalisust;tuleb vältida sõnakordusi ja kasutada rikkalikumat sõnavara;
  Sisukorras näidatakse kõik töö peatükid ja teised alajaotused täpses vastavuses nende pealkirjade ja alguslehekülgede numbritega. Eessõna, sissejuhatus, kokkuvõte, kasutatud kirjanduse loetelu ja resümee on ilma järjekorranumbriteta, kuid loetletakse sisukorras. Samuti tuleb sisukorras loetleda ükshaaval kõik lisad koos pealkirja ja alguslehekülje numbriga.
Kõikide peatükkide (sealhulgas ka eessõna, sissejuhatuse, kokkuvõtte, kasutatud kirjanduse ja resümee) pealkirjad kirjutatakse suurte tähtedega (v.a sisukorras). Alajaotuste, alapeatükkide, alapunktide jm pealkirjad kirjutatakse väiketähtedega (v.a suur algustäht ). Pealkirjade järele punkti ei panda. Poolitused pealkirjades ei ole soovitavad. Kõiki peatükke, samuti töö teisi iseseisvaid komponente (sisukord, eessõna, sissejuhatus, kokkuvõte, kasutatud kirjanduse loetelu , resümee) soovitatakse alustada uuelt lehelt. Kui pealkirjaga samale lehele ei mahu vähemalt kaks rida sellele järgnevat teksti, tuleks kirjutamist alustada järgmiselt lehelt. Peatüki pealkirja ja sellele järgneva teksti vahele jäetakse vähemalt üks tühi rida. Pealkirja ja eelneva teksti vahele jäetakse vähemalt kaks tühja rida

 Sissejuhatus

 Sissejuhatuses peaks sisalduma:

teema valiku põhjendus,

teema aktuaalsus, tähtsus, uudsus ,

probleem (võib olla küsimuse vormis),

eesmärk,

ülevaade allikatest
Sissejuhatus ei tohi täita töö peatüki ülesandeid ja ei tohi olla arvudega üle kuhjatud. Sissejuhatuse maht ei tohiks olla üle 1/10 töö põhiosa mahust. 

 Loetelud

 Loetelu punktid tähistatakse tavaliselt kas araabia numbritega, väiketähtedega või mõttekriipsuga. Kui loetelu koosneb üksikutest sõnadest või sõnaühenditest, siis kirjutatakse loetelu punktid üksteise järele ja eraldatakse komaga . Järjekorda võib tähistada numbrite või tähtedega, mille järel ümarsulg.
Näiteks: Valmistamise järgi eristatakse: 1) valmistooteid, 2) pooltooteid, 3) lõpetamata toodangut.
Või: Valmistamise järgi eristatakse: a) valmistooteid, b) pooltooteid, c) lõpetamata toodangut.
Kui loetelu sisuks on pikemad sõnaühendid või laused (milles esineb ka koma , sulud jms), siis võib need kirjutada üksteise järele või alustada igat punkti uuelt realt. Numbri või tähe järel on ümarsulg, alustatakse väiketähega ja loetelu osad eraldatakse üksteisest semikooloniga.
Näiteks: Kui kasvõi üks loetelu osadest koosneb kahest lausest, siis asendatakse sulg järjekorranumbri järel punktiga ja alustatakse suure tähega . Kui mõni loetelu sisaldab omakorda loetelu, siis tähistatakse üldisema loetelu punktide järjekorda numbritega, alluva loetelu punkte aga tähtedega (koos suluga).

 Viited ja tsitaadid

 Kõik töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd, põhimõttelised seisukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad tsitaadid, valemid, arvulised andmed ja muu tuleb viidata.
Teistele autoritele kuuluvaid seisukohti või andmeid võib töös esitada tsitaatide või refereeringutena.
Tsitaat peab vastama originaalile ning esitatakse jutumärkides. Tsiteerimisel võõrkeeltest tuleb tsitaat eesti keelde tõlkida võimalikult adekvaatselt. Viide tehakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Kui tsitaati ei esitata täielikult, siis puuduv osa tähistatakse punktiiriga (...”).
Refereerimine on teise autori seisukoha vabas vormis (oma sõnadega) ümberjutustamine. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, vajalik on aga viitamine algallikale või autorile. Kõigile kirjanduse loetelus esitatud allikatele peab töös olema viidatud. Sagedamini kasutatavad on joonealune, tekstisisene ja tekstijärgne viitamine.
Joonealuse viite puhul märgitakse tsitaadi või refereeringu lõppu viite number (ülaindeksina). Tavaliselt alustatakse viidete uut numeratsiooni eraldi igal leheküljel, kuid võib kasutada kogu tööd läbivat numeratsiooni. Viited esitatakse joonealusena lehekülje all serval, eraldatuna ülalpool asuvast tekstist.
Näide: Kõnega esinenud Skytte märkis, et “oleks iseäranis suur heategu, et ka need alamast seisusest inimesed, kel on puudus ihutoidust, siiski võiksid omandada vaimuvara, mis on mugavaks vahendiks saavutamaks ka muud”.1
--------------------------------------------------------------------------------------------
1Hans Kruus, Eesti ajaloo lugemik, 2. Tartu 1926, lk. 67-68
 Tekstisisesel viitamisel eristatakse tavaliselt osa andmeid põhitekstis ja osa ümarsulgudes.
 Näiteks: Nimetatud probleemi on käsitlenud U. Mereste oma õpikus “Majandusanalüüsi teooria” (1987, lk 163- 164).
 Tekstijärgsed viitamised võivad olla kas numbri– või nimeviited. Kui viiteid on palju või kasutatavad allikad on erinevates keeltes, tuleks eelistada viitamist töö lõppu paigutatud kasutatud kirjanduse nimekirjale. Pärast tsitaadi või refeeeringu lõppu märgitakse sulgudes viidatava allika number kasutatud kirjanduse loetelus ja leheküljed. Kasutada võib ümar-ja nurksulge või kaldkriipse.
 Näiteks: /3, lk 63/ tähendab viitamist kasutatud kirjanduse loetelus number 3 all oleva allika 63. leheküljele.
 Nimeviite puhul märgitakse pärast tsitaadi või refereeringu lõppu sulgudes viidatava autori perekonnanimi (nimed), teose ilmumisaasta ja viidatavad leheküljed.
 Näiteks: Riiki moodustavate inimeste kogum on riigi kodanikkond ( Varrak 1998, lk 79).
 Perioodikale viitamisel kirjutatakse välja autori perekonnanimi, väljaande nimetus, ilmumisaasta ja number. Juhul kui ühele ja samale allikale viidatakse samal leheküljel mitu korda järjest, võib pärast allika esimest viidet kasutada sõna “sealsamas” koos lehekülgede äranäitamisega.
 Näiteks: [sealsamas, lk 22].

 Lühendid

Soovitav on kasutada ainult üldlevinud sõnade ja mõõtühikute lühendeid nagu nr, vt, a, lk, jms, jne. Samuti tuleks kasutada üldlevinud lühendeid, mille täisnime ei ole üldjuhul tavaks pruukida (näiteks: ÜRO, USA, FIM jt). Enne lühendi loomist tuleks esmakordselt see samas defineerida täieliku kirjapildi kaudu.
 Näiteks: sisemajanduse kogutoodang (SKT).
 Ettevõtete ja asutuste pikad nimed on samuti soovitav nende korduvkasutamise puhul lühendada. Kui töös kasutatakse üle paarikümne vähetuntud termini, lühendi või sümboli, milles igaüks esineb vähemalt kolm korda, siis on soovitav koostada lühendite ja tähiste loetelu. Viimane koos vastavate selgitustega esitatakse kas lisas või paigutatuna töö algusossa eraldi alajaotusena (tavaliselt peale sisukorda). Kõikidest kasutuselevõetud lühenditest tuleb kogu töö ulatuses kinni pidada.

 Arvud

 Ühekohalised arvud (0-9) tuleb tekstis kirjutada sõnadega. Kui aga ühekohalisele arvule järgneb mõõtühik või tähis, kirjutatakse ta numbriga. Arvudele harilikult käändelõppe ei lisata. Järgarvu järele pannakse punkt. Aasta tuleks näidata alati arvuliselt, s.t mitte kirjutada “käesoleval aastal”, “möödunud aastal” jne.
Tekstis, samuti tabelites tuleks hoiduda suuremate kui 3- 4 tüvenumbriga arvude kasutamisest. Arvud, mis ulatuvad tuhandetesse, miljonitesse jne, on soovitav esitada kombineeritud kirjutusviisis, mille puhul arv märgitakse numbritega ning suurusjärk kirjutatakse sõnadega.
 Näiteks: 13,7 tuh. kr.
 Valemites ja ka tabelites esinevad suured arvud on soovitav kirjutada kombineeritult arvu 10 astmena.
 Näiteks: 2,1 x 104 kgf/mm2.
 Näitaja esitamisel väärtuste piirkonnana pannakse mõõtühik viimase arvu järele.
 Näiteks: 150 kuni 170 km. “Kuni” märgina võib arvude vahel kasutada mõttekriipsu (150 -170 km.). Kui aga on oht, et viimast võiks lugeda miinusmärgiks, tuleks kasutada kolme punkti (150...170 km.). Tuleb hoiduda mitme mõõtühiku üheaegsest kasutamisest ühe suuruse väljendamisel, samuti kümnendmurdude väljendamisest koma asemel teiste märkidega (punkt, sidekriips).
 Näiteks: 15 krooni 25 senti tuleks kirjutada 15,25 kr.
 Kui nähtust iseloomustava näitaja juurdekasv on suurem kui 100%, tuleb suurenemine näidata tekstis mitte protsentides, vaid kordades. Nii näiteks on parem kirjutada, et toodang suurenes vaadeldaval perioodil 2,2 korda; ei ole soovitav märkida, et toodangu juurdekasv oli 120%.
Arvväärtusi ei tohi poolitada ega ka mõõtühikut üle viia teisele reale. Arvude ja algebraliste sümbolite vahele ei jäeta vahet.
Kuupäevade äranäitamiseks kasutada numbrilist või sõnalis- numbrilist kirjutusviisi, kusjuures kuu nimetus märgitakse nimetavas käändes.
 Näited:
 06.03.2000, kus 06 märgib kuupäeva, 03 kuud
06.03.00
6. märts 2000
 Tekstis kuupäeva märkides võib aastaarvule lisada sõna “aasta” vajalikus käändes või lühendi “a”.

 Tabelid

 Üldnõuded. Tabeleid kasutatakse arvulise materjali või standardsete arvutuste süstematiseeritud ja kompaktseks esitamiseks . Töö põhiosas ei tohiks olla suuri tabeleid ulatusliku ja töötlemata arvmaterjaliga. Tabelid, mis ei ole otseselt seotud käsitletava küsimusega, tuleks paigutada töö lisasse. Ühesuguste mõõtühikutega arvandmed tuleks veergudesse paigutada nii, et arvude samad kümnendkohad oleksid üksteise all kohakuti.
Kaheveeruliste tabelite koostamine ei ole otstarbekas. Selliseid arvandmeid võib esitada vahetult teksti sees.
 Näiteks: firma töötajate arv on olnud aastate jooksul stabiilne:
 1997 – 10
1998 – 11
1999 – 10
 Tabelite nummerdamine ja pealkirjad. Iga tabeli kohale lehe paremasse serva ühe rea võrra pealkirjast kõrgemale kirjutatakse üldnimetus “Tabel”, millele järgneb tabeli number. Numbri järel punkti ei panda. Tabelid nummerdatakse araabia numbritega kogu töö ulatuses.
 Näiteks: “Tabel 3”.
 Kui töös on ainult üks tabel, siis seda ei nummerdata.
Kõik tabelid peavad kandma nende sisu lahtimõtestavat pealkirja. Kui kõik tabelis toodud andmed on ühesuguse mõõtühikuga, siis näidatakse see tabeli kohal paremal pool sulgudes. Mitme mõõtühiku kasutamisel esitatakse need vastavate veergude või ridade juures ilma sulgudeta, eraldades nad eelnevast tekstist komaga.
Kõigil tabeli veergudel peavad olema selged ja lakoonilised pealkirjad. Veergude ja ridade nimetused kirjutatakse suure algustähega. Üldreeglina veerge ei nummerdata. Nummerdada tuleks siis, kui selleks on otsene vajadus:

tabel jätkub järgmisel leheküljel (kus enam ei korrata tabeli pead, vaid tuuakse ära ainult veergude numbrid);

töö tekstis viidatakse tabeli teatud veergudele;

mõne veeru nimetuses on näidatud kuidas saadakse tulemus antud veergu , näiteks ( veerg 2 x veerg 4).
Poolitada tohib ainult selliseid tabeleid, mis ühele leheküljele ei mahu. Jätkamisel tabeli pealkirja ei korrata. Tabeli järje paremale nurgale kirjutatakse “Tabeli 2 järg”.
Tabelid peavad olema paigutatud nii, et nende lugemine oleks võimalik ilma tööd pööramata või pöörates seda 900 kellaosuti liikumise suunas. Tabel paigutatakse võimalikult selle tekstilõigu juurde, milles talle viidatakse. Tabelites esitatud andmed tuleb siduda töö tekstiga. Selleks võib kasutada kas otsest viitamist (“Alljärgnev tabel 3 iseloomustab…”) või kaudset viitamist. Viimasel juhul märgitakse lause lõppu sulgudesse tabeli number (“vt Tabel 2”). Peale sellist viidet peaks töös kas kohe või järgmisel leheküljel järgnema tabel. Kui samal leheküljel ruumi ei jätku, täidetakse lehekülg täielikult viitele järgneva tekstiga ja tabel paigutatakse järgmise lehekülje algusesse. Suuremad tabelid paigutatakse eraldi lehtedele, mille formaadid võivad olla töö formaadist kaks korda suuremad (A3). Kui tabelis kasutatakse andmeid kirjandusest, siis peab tabeli all olema viide allikale.

 Valemid ja matemaatilised avaldised

 Töös tuleb kasutada valemite kirjutamisel ühtset kirjaviisi. Üksikud sümbolid ja lihtsad matemaatilised avaldised esitatakse tavaliselt teksti sees omaette reale viimata. Võrdsust ja võrratust väljendavad valemid ning võrrandid esitatakse omaette real paigutatuna soovitavalt selle keskele . Pikad valemid ja nende teisendused paigutatakse mitmele reale. Üleminek järgmisele reale tuleks teha tehtemärgi kohal.
Kõigi töös esinevate valemite ja matemaatiliste avaldiste saamist tuleb selgitada. Kirjandusest võetud valemite selgitus piirdub viitega allikale. Tuletatud valemite puhul esitatakse lähtevõrrandid ning selgitatakse tuletuskäiku, tingimusi ja lihtsustatavaid eeldusi.
Valemis tuleks kasutada eelkõige üldlevinud tähiseid. Kasutatavate tähiste seletused paigutatakse valemite järele, kusjuures igas uues valemis seletatakse ainult esmakordselt esinevaid tähiseid. Kui valemi vasakul pool olev tähis on seletatud tekstis, siis võib antud tähise seletuse valemi järel ära jätta (vt allpool toodud näidet). Valemi tähised koos seletustega kirjutatakse nende valemis esinemise järjekorras nii, et mõttekriipsud oleksid kohakuti. Sümbolite seletus algab uuelt realt taandreata sõnaga “kus” järgneva koolonita.
Valemite järele mõõtühikuid tavaliselt ei kirjutata . Mõõtühik näidatakse vajaduse korral valemi juurde kuuluvas seletuses. Kui töös on mitu valemit, nummerdatakse nad analoogiliselt tabelitega (vt ptk 2.8). Valemi number pannakse ümarsulgudesse ja kirjutatakse lehe paremasse serva. Viidates tekstis esitatud valemile, paigutatakse selle number sulgudesse.

Illustratsioonid

 Kõiki töös esinevaid illustratsioone (graafikud, diagrammid , skeemid, joonised, geograafilised kaardid, fotod jne) võib nimetada joonisteks. Igal joonisel peaks olema allkiri, mis on joonisel kujutatu lakooniline sõnastus. Allkirja tekst algab suure tähega jaselle lõppu punkti ei panda. Kõik joonised tuleb nummerdada analoogiliselt tabelitega.
Joonise allkirjale võivad järgneda selgitused. Sel juhul pannakse põhiteksti järele koolon . Selgituste elemendid eraldatakse semikooloni või komaga, numbrilised või tähelised tähistused eraldatakse selgitavast tekstist mõttekriipsuga.
Kõikidele illustratsioonidele tuleb tekstis viidata. Viitamisel näidatakse joonise number, mis eraldatakse tavaliselt muust tekstist ümarsulgudega, näiteks (joonis 3) või (vt joonis 1). Joonised peaksid paiknema võimalikult lähedal kohale, kus nendele esmakordselt viidatakse. Väikeste mõõtmetega joonis paikneb teksti vahel sobivas kohas, suurem eraldi lehel. Joonis olgu paigutatud nii, et seda saaks vaadata ilma tööd pööramata või pöörates seda 90° kellaosuti liikumise suunas.
 Märkused
 Märkused teksti või tabelite juurde sisaldavad täpsustava või viitava iseloomuga andmeid, mis pole käsitletava küsimusega otseselt seotud. Märkused trükitakse üks järk väiksema intervalliga kui põhitekst . Sageli tuleb märkusi teha tabelite juurde. Seda on soovitav teha tabeli all. Kui märkusi on üks, siis pärast sõna “ Märkus ” pannakse punkt.
 Näiteks:
 Märkus. Tabelis toodud väärtusi vaadelda kui minimaalseid.
 Kui märkusi on mitu, siis pärast sõna “Märkused” pannakse koolon, märkused ise aga nummerdatakse.
 Näiteks: Märkused: 1. …..
 2. …..
 Märkuse(d) võib esitada ka joonealuse viitena. Sel juhul sõna “Märkus” ei kirjutata.

 Kokkuvõte

 Kokkuvõte koosneb tavaliselt tööst tulenevatest järeldustest, oma arvamusest ja ettepanekutest. Kokkuvõttes peaks selguma, kas töö eesmärk on saavutatud ja kuidas on lahendatud töö sissejuhatuses püstitatud ülesanded. Kokkuvõte peaks olema sissejuhatusega samas mahus (mitte üle1/10 töö põhiosa mahust).
 Kasutatud kirjanduse loetelu
 Kasutatud kirjanduse loetelu hõlmab ainult töö koostamisel kasutatud ja viidatud allikaid . Nendeks on eelkõige raamatud, artiklid ajakirjadest, ajalehtedest ja kogumikest, uurimistööde aruanded, väitekirjad, riiklikud seadused jm normatiivaktid, instruktiiv- ja metoodilised materjalid. Teised allikmaterjalid (dokumendid, aruanded, interjuud, arhiivimaterjalid jm) võib esitada joonealuses viites või tekstis.
Kasutatud kirjanduse loetelu esitatakse tähestikulises järjekorras.
Ühe autori tööd reastatakse ilmumisaasta järgi. Kui ühel allikal on mitu autorit , esitatakse nende nimed tiitellehel esinevas järjekorras. Kui autorit ei ole näidatud, paigutatakse allikas kirjanduse loetellu tema pealkirja esimese sõna alfabeetilise koha järgi. Toimetajat ei esitata autorina.
Kasutatud kirjanduse loetelus esinevad allikad originaalkeeles.
 Raamatute puhul esitatakse kasutatud kirjanduse loetelus järgmised andmed: autor (perekonnanimi koos initsiaalidega), pealkiri, köite või osa number, väljaande number (esimese trüki puhul ei märgita), ilmumiskoht (pole vajalik, kui raamat on korraga mitmes kohas välja antud), kirjastus, ilmumisaasta, soovitavalt lehekülgede arv. Pealkirjades lühendeid ei kasutata. Eesti keeles on lubatud ilmumiskoha lühendid Tallinna (Tln) ja Tartu (Trt) puhul. Kirjastuse nimes ei kasutata lühendeid ja jutumärke.
 Näiteks: Tööturg Eesti Vabariigis 1918-1940. Tln, TTÜ, 1994, 84 lk.
 Artikli puhul esitatakse andmed kahes osas. Esimene osa sisaldab andmeid artikli kohta (autori nimi, initsiaalid, artikli pealkiri). Teise osa märkimine sõltub sellest, kas artikkel on avaldatud kogumikus või perioodilises väljaandes (ajakirjas, ajalehes). Andmete esimene ja teine osa eraldatakse mõttekriipsuga.
Kogumiku kohta märgitakse mõttekriipsu järel

lühend sõnast “raamatus” või “kogumikus” (eesti keeles “Rmt:”),

kogumiku pealkiri jutumärkideta,

köite number (mitmeköiteliste kogumike puhul),

ilmumiskoht ja –aasta,

paiknemise leheküljed.
Ajakirja ja jätkväljaande kohta tuuakse mõttekriipsu järel:

ajakirja või jätkväljaande nimetus jutumärkideta;

ilmumisaasta (ajaleheartikli puhul ka ilmumiskuupäev);

väljaanne või number;

leheküljed, kus artikkel paikneb.
 Näiteks: Piliste, T. Tööhõive ja tööpuudus – Rmt: Tööturg Eesti Vabariigis 1918-1940. Tln, TTÜ, 1994, lk 14-26.
Agell, S.A.Swedish evidence on the efficiency wage hypothesis – Labour Economics, 1994, Vol. 1, No 2, pp. 129-150.
Kirs, J. Kivimite ümbersünd – Horisont, 1999, nr 7-8, lk 24-27.
Vellamaa, I.-G. Äriseadustik vajab parandamist. – Kaubaleht, nr 7, 13.-19. veebruar 1995, lk 8.
 Aruannete, dokumentide jm. kohta tuleks ära märkida ettevõtte (asutuse jm.) nimetus, dokumendi nimetus ja aeg (aasta, kuupäev).
 Arhiivimaterjalide kasutamisel märgitakse arhiivi nimetus, fondi (lühend f.) number, nimistu (n.) number, toimiku (t.) number, lehe (l.) number. Andmed eraldatakse üksteisest komaga.

 Lisad

 Lisad paigutatakse kasutatud kirjanduse loetelu järele. Lisadeks on arvandmed ja materjalid, mis täiendavad põhiteksti, kuid mille sidumiseks tekstiga pole otsest vajadust (suuremahulised skeemid, dokumendivormid jt selgitavad ning abistavad materjalid).
Kõik lisad tuleb pealkirjastada. Kui töös on rohkem kui üks lisa, siis tuleb nad nummerdada araabia numbritega vastavalt neile tekstis viitamise järjekorrale. Pealkirja kohale lehekülje paremasse ülanurka kirjutatakse näiteks “Lisa 2”. Lühendit “nr” ei kasutata ja punkti ei panda. Iga lisa peaks algama uuelt lehelt. Esimese lisa ette võib paigutada lehe pealkirjaga “Lisad” ja esitada sellel lisade pealkirjade loetelu. Lisad ja nende pealkirjad tuuakse ära töö sisukorras.

 Resümee

 Resümee on inglise- või saksakeelne töö lühikokkuvõte.
Resümee ei ole töö kokkuvõtte tõlkevariant. Resümee ülesandeks on anda ülevaade töö eesmärgist, käsitletavatest probleemidest, nende lahendustest ning saadud tulemustest lugejale, kes ei valda keelt, milles töö on kirjutatud. Resümee on omamoodi süntees töö sissejuhatusest ja kokkuvõttest. Resümees võib esitada ka olulisemaid arvandmeid.