Vesi (0)

Elva Gümnaasium
Vesi - imeline aine
Tairi Tiimann
9.D klass
2008/2009 õppeaasta
Sisukord:
1.Vesi………………………………………………….…….…..lk3
2.Kasutamine……………………………………….….…….lk3
3. Saastamine …………………………………..…..……..lk4-5
4.Puhastamine…………………………………….………lk5-6
5. Joogivesi …………………………………………….………lk7
5.1.Kare vesi……………………………..………………lk8
5.2.Suure rauasisaldusega vesi…………………….lk8
5.3.Klooritud vesi……………………………….………lk9
6.Kasutatud kirjandus…………………………………... lk10
VESI
Vesi ehk H2O on kõige levinum aine Maal. Ka Universumis on vesi suhteliselt levinud, sest molekulaarsetest ainetest on vesi kolmandal kohal pärast vesinikku (H2) ja süsinikoksiidi (CO).
Vett võib leida peaaegu kogu Maalt ja seda vajavad kõik avastatud elusorganismid . Organismid sisaldavad suurtes kogustes vett, mõned veeorganismid isegi kuni 99%.
Vesi katab 71% maakera pinnast. Maal leidub vett peamiselt ookeanides ja teistes suurtes veekogudes, 1.6% maa-alustes põhjaveekihtides ja 0,001% vee auruna õhus.
Puhas vesi on värvuse, lõhna ja peaaegu maitseta vedelik, mis külmub 0°C ja keeb 100°C juures. Vee tihedus on kõige suurem 4°C juures (1,00 g/cm³). Külmumisel paisub vesi märgatavalt (jää tihedus on 0,92 g/cm³), sest jää on hõreda ehitusega, vee molekulide vahel on üsna suured tühimikud.
Vee molekul
KASUTAMINE

• Veel on oluline roll maailmamajanduses, sest umbes 70 protsenti mageveest kulub põllumajandusele.
  
• Vesi on üks levinumaid ja paremaid lahusteid. Vees lahustuvad hästi väga paljud keemilised ained – nii gaasilised , vedelad kui tahked . Enamik protsesse eluslooduses kulgeb vesikeskkonnas lahustunud ainete osavõtul. Vesilahused osalevad ainevahetuses ja vereringes, vesilahustena võtavad taimed juurtega mullast toitaineid.
  
• Inimesed kasutavad vett joogiks, söögitegemiseks ja pesemiseks.
  

põllu kastmine veega
SAASTAMINE
Veekeskkonna saastumine toimub peamiselt olmereovee ning tööstusreovee loodusesse juhtimise tõttu ja põllumajandustegevuse käigus tekkiva reovee ning prügila nõrgvete sattumisel keskkonda. Samuti satub veekeskkonda atmosfäärist väljapestud saasteaineid . Veereostus võib olla mitmekesine nii reostavate ainete valiku kui reostuse toime poolest. Kõige otsesemat ohtu tervisele kujutavad joogivee kaudu levivad nakkushaigused ja mürgitused. Bakteritega ja viirustega saastumine toimub tavaliselt siis, kui fe­kaalid satuvad otse joogivette.
Vee reostuse allikad

• pinnase ehitus, kust põhjavesi maasse imbub
  
• tööstusvete, mis sisaldavad keemilisi ühendeid või kõrvalsaaduseid, jõudmine vette
  
• halvasti käsitletud või käitlemata heitvee jõudmine vette
  
• pindmine äravool, mis sisaldab pestitsiide ja väetisi
  
• pindmine äravool, mis sisaldab õliprodukte
  
• tööstusprotsessides vabanenud termiline vesi ( soojussaaste ) või keemilised ühendid
  
• happevihmad, mis sisaldavad vääveldioksiide
  
• naftareostus
  

Bakteriaalset reostust võivad meie oludes kõige sagedamini põhjustada:

• bioloogiliselt puhastamata reovee juhtimine pinnasesse või pinnaveekogusse;
  
• nõuetele mittevastavalt ehitatud sõnnikuhoidlad;
  
• sõnniku ja stabiliseerimata reoveesette laotamine põllualale, kus põhjavesi on kaitsmata või nõrgalt kaitstud.
  

Põllumajandustegevuse käigus võib saasteaineid vette sattuda nii haja - kui punktreostusallikate kaudu. Levinumateks punktreostusallikateks on:

• katuseta väetisehoidlad;
  
• katuseta taimekaitsevahendite laod ;
  
• nõuetele mittevastavad sõnnikuhoidlad;
  
• kasutuseta jäänud vanad tanklad ja kütusehoidlad.
  

Tööstuslikku päritolu heitveed võivad lisaks bakteriaalsele reostusele põhjustada veekogude ja põhjavee saastumist raskemetallidega. Nii näiteks satub kaadmium vette metallitööstuse ja kaevandamise heitmetega. Kaadmium on keemilistelt omadustelt sarnane tsingiga ja sageli nad esinevadki koos. Veel on kaadmium tüüpiline saasteaine sadamate vees ja setetes . Kaadmium on joogivette sattudes inimesele mürgine.
Nafta tootmise, veetranspordi ja eriti tankerite avariide tõttu satub aastas hüdrosfääri mitu miljonit tonni nafta produkte. Kui rasked saasteained jõuavad lõpuks põhjamudasse, siis nafta ja teised pindaktiivsed ained kogunevad kilena vee pinnale. See kile takistab veekogu gaasivahetust, muudab temperatuuri ja valgusrežiimi, mille tulemusena muutub või katkeb bioloogiliste protsesside aktiivsus.
Liigse veereostuse vältimiseks ei tohiks valada maha vanu lahusteid, värve, kemikaale, vanaõli, väetisi. Tuleb kasutada naturaalseid puhastusvahendeid sünteetiliste puhastusainete asemel. Ei tohiks visata ohtlikke jäätmeid tavaprügi hulka, sest prügila nõrgvetes on ohtlikud ained, mis satuvad keskkonda.
PUHASTAMINE
Joogivee tootjad, kes villivad vee veepudelitesse, kasutavad allikavee puhastamiseks ökoloogiliselt vastuvõetavaid meetodeid ning on loonud töökindla süsteemi vee tervikliku koostise ja loomuliku maitse säilitamiseks.

• Kõige lihtsamaks vee puhastamise meetodiks on loomulikult vee keetmine . See iidne meetod tapab küll bakterid, kuid vee keemisprotsessi tulemusena toimub nitraatide, soolade ja raskemetallide konsentreerumine. Kraanivesi sisaldab teatud anorgaanilisi saasteained, mis keetmisel ei lahustu.
  
• Vee filtreermine
  

On teada, et veel on võime taastada oma koostis. Seoses sellega tuleb ettevaatlikult suhtuda käesoleval ajal populaarsetesse kodustesse veefiltritesse. Tänu ebakvaliteetsele puhastamisele , võib vesi koos saasteainetega jätta filtritesse kasulikke koostisaineid, mis hiljem üritatakse liita ümbritsevast keskkonnast või inimese organismist. Ning isegi filtreid kasutades, ei tea vee koostist, mistõttu ei saa ka olla kindlad vee kvaliteedis . Kahjuks ei edasta ka kodused veefiltrid hoiatavaid signaale selle kohta, millal on vaja nad välja vahetada. Ei saa ka pidevalt kontrollida filtritest läbivoolava vee koostist ning tagada, et vesi ei sisalda keemilisi elemente, mis võivad kahjustada filtreerimissüsteemi.

• Tallinna Vesi(AS Tallinna Vesi on ettevõte, mis tegeleb Tallinna ja selle lähiümbruse elanikkonna joogivee varustamisega ja ühtlasi osutab kanalisatsiooniteenuseid.) on pidevalt täiustanud oma tehnoloogiat, millesse on alates 1996/97 lülitatud osoonimine.
  
• Põhimõtteliselt on võimalik vett puhastada ka teiste meetoditega: broom , vesinikülihapendil põhinevad ühendid, ultraviolettkiirgus, ioontöötlus, osoon jne.
  
• Desinfitseerimine .
  

Kraanivee desinfitseerimiseks kasutatakse peamiselt inimese tervisele ohtlikku kloori.

• Linnades ja suuremates asulate toimub reovee kogumine ja töötlemine tsentraliseeritult. Tekkinud reovesi juhitakse kanalisatsioonitorustike, suurte tunnelkollektorite ja reovee ülepumpamisjaamade abil reoveepuhastisse, kus füüsikaliste, bioloogiliste ja keemiliste puhastusprotsesside käigus tagatakse loodusesse juhitavale heitveele ettenähtud kvaliteet. Suurte linnade reovee puhastamisel, nii Eestis kui maailmas, on üks levinumaid meetodeid reovee puhastamine aktiivmuda protsesside käigus, kus biopuhastus on puhastusseadme teiseks etapiks reovee mehaanilise puhastuse järel. Reovee mehaaniline puhastus seisneb lahustumatute ainete eraldamises reoveest, mis on vajalik eelkõige edasise puhastusprotsessi häireteta läbiviimiseks. Mehhaanilises puhastusetapis juhitakse reovesi läbi võrede, sõelade ning liivapüüniste. Liiva, kohvipuru ja muu prahi eemaldamise mõte on selles, et see ei ummistaks puhastusseadet. Edasi toimub pisemate aineosakeste setitamine või nende eemaldamine flokulatsiooni teel. Reovee bioloogilise puhastuse etapis toimub orgaanilise aine bioloogiline lagundamine ning ja reovees sisalduva lämmastiku ja fosfori sidumine aktiivmuda baktermassi koosseisu. Protsessi tarvis on vaja vette juhtida piisavas koguses hapnikku ehk teisisõnu vett aereerida. Orgaanilise aine lagunemine toimub aktiivmuda koostises olevate bakterite vahendusel. Bioloogilisest puhastusetapist voolab vesi edasi järelsetititesse, kus aktiivmuda settib ning puhas vesi voolab reoveepuhastist välja.
  
• Maapiirkondades või väikeasulates, kus puudub ühisveevärk ja - kanalisatsioon saab reoveepuhastust ühe või mitme elamu tarvis väga edukalt läbi viia septikust ja imb- või filterväljakust koosneva puhastussüsteemi abil. Septik on kahe või kolmekambriline mahuti klaasplastist või järjestikku ehitatud settekaevudena, milles aeglaselt voolav vesi võimaldab tahketel osakestel settida mahuti põhja, kus toimub anaeroobne mikroobne lagundamine, mille jooksul sete osaliselt hüdrolüüsub. Septikust juhitakse reovesi, millest on eraldunud sete ja hõljum jaotuskaevu kaudu edasi imb- või filterväljakule.
  
• Mõnes kohas kasutatakse kogumismahuteid, kuhu kogutakse reovesi ja kui see täis saab, viib paakauto selle reoveepuhastisse, kus vesi puhastatakse koos kommunaalreoveega.
  

veepuhastusjaam
JOOGIVESI
Puhas, värske joogivesi on oluline inimestele ja muudele eluvormidele. Juurdepääs puhtale joogiveele on oluliselt kasvanud viimastel aastakümnetel peaaegu kõikidel mandritel maailmas. Siiski mõned vaatlejad on hinnatud, et aastaks 2025 on rohkem kui pool maailma elanikkonnast kannatab veepuuduse all, mida kirjeldatakse kui kriisi.
Ilma veeta võib inimene elada 3-7 päeva.
6-8 % veekaotus põhjustab: vere hulga vähenemise ja viskoossuse tõusu
südame töö kiireneb
hingamine kiireneb
limaskestad kuivavad
Veekaotus üle 10 % : urineerimine lakkab
tekivad kuulmis -, nägemis- ja psüühikahäired
Veekaotus 20-22 % kehakaalust : põhjustab surma.
Eluks vajalik vesi
Joogiveena kasutatakse mitmesuguse päritoluga vett: kaitstud põhjaveekihtidest võetud vett, pinnaveest puhastamise tulemusena saadud vett või mõnel pool maailmas isegi magestatud merevett. Olenemata oma päritolust, ühendab neid kõiki üks jäik tingimus – joogivesi pea vastama kindlatele kriteeriumitele, milleks on ülemaailmse tervishoiuorganisatsiooni WHO välja töötatud piirnormid. Nende alusel on välja antud Euroopa Liidu joogivee direktiiv 98/83/EEC, millele tugineb EV sotsiaalministri määrus nr. 82 “Joogivee kvaliteedi- ja kontrollnõuded ning analüüsimeetodid”. See dokument kehtestab joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded eesmärgiga kaitsta inimeste tervist. Samuti sisaldab see mikrobioloogiliste, keemiliste ja radioloogiliste näitajate piirmäärasid, mida joogivesi ei tohi ületada. Lisaks on dokumendis ära toodud ka joogivee indikaatorid nagu maitse, värvus, lõhn jne.
Kare vesi
Kare vesi, ehk kõrge kaltsiumisisaldusega vesi, on üks levinuim probleem tsentraalses veevõrgus. Kareduse määr sõltub vees sisalduva kaltsiumi ja ka magneesiumi sooladest, seda mõõdetakse milligrammides liitri kohta (mg-ekv/l). Kareduse näitaja alusel liigitatakse vesi (joogivesi) „ pehmeks " veeks, milles karedust põhjustavate soolade sisaldus vees on alla 1 mg-ekv/l, karedaks veeks, mille näitajad on 1-3.5 mg-ekv/l, ning väga karedaks veeks ehk üle 3.5 mg-ekv/l. Paljudes kohtades ja olukordades ei oma vee karedus olulist rolli (näiteks tulekahjude kustutamisel, tänavate ja kõnniteede puhastamisel, liuväljade rajamisel). Kuid kare vesi võib põhjustada probleeme näiteks nõude pesemisel (käsitsi või masinaga ), pesu pesemisel, enda pesemisel. Pehme vee kasutamisel kulub kaks korda vähem pesuvahendit, sest karedas veel lahustuvad pesuvahendid tunduvalt kiiremini ja pesemisprotsess jääb lühikeseks. Suhtumine vee maitsesse olenevalt karedusest on individuaalne. Maitselävi kaltsiumioonide ja magneesiumi suhtes on erinev. Mõnele tarbijale on vesi vastuvõetav karedusega üle 10 ml-ekv/l. Eriti kare vesi annab kibeda maitse ja avaldades halba mõju esmajärjekorras seedeorganitele.
Suure rauasisaldusega vesi
Rauarikastest puurkaevudest ammutatud vesi on esmapilgul täiesti puhas ja läbipaistev. Paarikümne minuti pärast muutub vesi hägusaks, omandades spetsiifilise kollaka tooni. Mõne tunni möödudes hägu sadestub, moodustades koheva sette. Setteprotsess võib kesta mitu päeva. Settimise kiirus sõltub vee temperatuurist ja koostisest. Raua sisaldusest vees saab aimu ka vett maitstes, kontsentratsioon 1,0-1,5 mg/l annab veele tugeva metallimaitse. Raua sisaldus vees annab tunda sellest valmistatud teed või kohvi juues. Sellise koostisega veest ei saa teha maitsvaid kompotte, mahlu, kalja . Suure kontsentratsiooni korral mõjub raud pikapeale ka tervisele negatiivselt, tekkivad allergilised reaktsioonid või kõrvalekalded normaalsest laboratoorsest verepildist. Kui vees on rauda rohkem kui 1 mg/ liitri kohta, siis muutub nahk pikapeale kollasemaks, juuksed tuhmuvad ning linalakad kaotavad oma loomuliku kauni värvi. Suurema kogus rauda kui 10 mg liitri vee kohta võib juuksed tuhmiks muuta kahe-kolme nädalaga ning ükski kohevust ja läiget lubav šampoon ei aita.
Rauasisaldusega vesi
Klooritud vesi
Kevadine tulvavesi kannab veekogudesse lumme kogunenud sodi, väetiste ja umbrohutõrjevahendite jäänuseid. Vee puhastamine klooriga päästab inimest surmavast mikroobiohust hetkel, kuid pannes ta silmitsi keemilise ohuga, mille tagajärgi näeme tunduvalt pikemas perspektiivis. Kraanist voolav vesi kannab endas selliseid kahjulikke komponente nagu mehhaanilised saasteained, soolad , raskemetallid, orgaanilised ühendid, radionukleiidid , bakterid, kloor ja klooriühendid.Klooriga puhastatud kraanivee analüüsimisel võib leida üsna kummalisi ühendeid. Näiteks:
kloroform - sissehingamisuimasti;
tetrakloorsüsinik - plekieemaldaja;
triklooretüleen - toksikant, sklerodermia ehk kõvanahksuse põhjustaja;
diklooretaan - parim liim orgaanilise klaasi liimimiseks.
Need ja rida teisi klooriühendeid on tuntud oma vähki tekitavate omaduste tõttu. Arvestatav terviserisk tekib ebapuhta vee pideval tarvitamisel. Vees sisalduvast jääkkloorist võivad areneda järgmised patoloogiad: hingamiselundite kahjustused, seedetrakti haigused, allergiad, infektsioonhaigused , hammaste seisukorra halvenemine, kilpnäärme ja isegi geneetilise süsteemi haigused. Erilist hirmu tekitavad mutageensed ühendid, mis on võimelised esile kutsuma halvaloomulisi kasvajaid. Uurimuse tulemused on sellised: klooritud vee tarvitamine mõjutab eriti tugevalt naisi - peaaegu kaks korda suureneb tõenäosus haigestuda söögitoru vähki, 1,5 korda kusepõie ja peensoole vähki, 1,1 korda piimanäärmete vähki. Meeste seas kutsub klooritud vee tarvitamine kopsuvähki haigestumise suurenemise tõenäosust. Ja kõikidele ühine tagajärg on vananemise kiirenemine 30%.robleemi lahendamine vee keetmise ja setitamisega on väheefektiivsed. Keetmisel hukkuvad viirused ja parasiithaiguste tekitajaid, kuid bakteriaalsete eoste hävitamiseks pea vett keetma vähemalt 5 minutit. Kuid näiteks viirusliku hepatiidi tekitaja hukkub palju kõrgemate kraadide juures kui on vee keemistemperatuur . Keetmisega ei ole võimalik kõrvaldada kõiki sooli , rauda, kaadiumit, elavhõbedat ja nitraate. Kloor ja selle ühendid hakkavad pikaajalisel keetmisel reageerima teadmata koguse orgaaniliste ühenditega, moodustades vähkitekitavaid soolaühendeid. Seega võib vee pikaajaline keetmine selle omadusi kooguni halvemaks muuta. Kõige lihtsam ja kindlam on pöördosmoosiga kaasaegsete filtrite kasutamine. Vee filtreerimise lõppstaadiumis on vesi puhas ja täiesti ohutu.
Kasutatud kirjandus:
http://en.wikipedia.org/wiki/Water
http://et.wikipedia.org/wiki/Ves i
http://www.tallinnavesi.ee/?op=body&id=78
http://ecomos.ee/content/est/98/100/
http://www.keskkonnaveeb.ee/keskkonnasober/kks.php?artk=2
http://www.keskkonnaveeb.ee/keskkonnasober/kks.php?artk=2_2
11