peamiselt ise või lasid rätsepal õmmelda, siis 1930-ndatel tekkisid esimesed moemajad • Luksuslik karusnahk oli 1930. aastatel oluline staatuse sümbol • 1930. aastad tegid lõpu 1920. aastate poisipeale Juuksed/soengud????? • Nüüd läksid juuksed pisut pikemaks ning ka kergelt lokki. • Aastakümne värviks oli plaatinablond. • Soenguid sobitati riietusega ning sinna kinnitati briljantehteid Kleidid • Kleidil oli lihtne varrukateta ülaosa ja alla viidud vöökoht, ning esimest korda ajaloos paljastati jalad • https://et.wikipedia.org/wiki/1930._a astad • https://soenguajalugu.wordpress.co m/2009/07/28/1920-1930-mood-ja-soe ngud/ • http://www.e-ope.khk.ee/ek/roivaajal ugu/rivastus_aastatel_19201929.html
-13. sajandist ning põhinevad arheoloogilistel leidudel. Enne seda valitsenud surnupõletamise kombe tõttu andmed puuduvad. Rohkem on teada naiste pidulike rõivaste kohta, vähem argipäeva- ja meeste rõivastest. Enim andmeid on ehetest (alats 8. sajandist e.Kr.), kuna metall säilib maapõues riidest kordi paremini. Olemasolevate leidude põhjal arvatakse, et muinasaja naiste põhiliseks rõivaks oli linane särk selle peal kantava villase varrukateta umbkuuega või ümber puusade mähitud villane või linane vaipseelik, mis kinnitati vööga. Arvatakse, et ülerõivaks oli tol ajal varrukateta villane pikk-kuub ning talvel kasukas. Õlgadel kanti villasest riidest sõba või linasest riidest palakat. Rõivad olid kaunistatud pronksist spiraalikeste ja rõngakestega. Peakatted olid neidudel ja abielunaistel erinevad neiud kandsid arvatavasti peapaela, võimalik et
Eesti rahvarõivad Naiste rahvarõivaste peaosad olid valge linane särk (selle peal kanti kohati käiseid), seelik ja enamasti villasest riidest lühike jakk kampsun või varrukateta liistik. Peakatteks oli abielunaistel kohustuslik tanu. Meeste rahvarõivaste peaosad olid valge linane särk, püksid ja vest. Peakatteks oli kaapkübar, suvel ka murumüts või silmkoes topsmüts ja talvel nahkne talvemüts. Saaremaal eriti murumüts. Oluline ese oli vöö, mis meestel kinnitas ülerõivaid, naistel hoidis ülal seelikut. Tütarlapsed pidid vööd kandma juba lapseeas, et nad kasvaksid peenepihalised.
Eesti Korvpalliliit on lubanud ka mängida väljakul mõõtmetega 26 x 14 m. Väljak on märgistatud selgelt nähtavate joontega. Väljaku mõlemas otsas on korvilaud suurusega 1,05 x 1,8 m. Laua küljes on korv, mis asub korvilaua alumise serva keskel. Rõnga küljes on korvivõrk. Kerakujuline pall on valmistatud kummist ning kaetud naha või kummiga. Palli ümbermõõt peab olema 74,978 sentimeetrit ning kaaluma 567650 grammi. Korvpalluri riietus koosneb varrukateta särgist, lühikestest pükstest ja spordijalanõudest, milleks on tavaliselt korvpallijalanõud. Iga mängija kannab särgil individuaalset numbrit. Korvpallitossud on vastavalt mängija soovile kas madala või kõrge lõikega. Jalanõud peaksid olema piisavalt paksu tallaga ja parajad, et vähendada hüppamisel ja maandumisel tekkivat põrutust.
Eesti asukate rõivastus muinasajal Säde Matiisen TE-11 2011 Ülevaade Arheoloogilised leiud 11. 13. sajandist Tunneme pidulikke rõivaid, argipäevarõivad suhteliselt tundmata Sarnasused soomeugri naabritega Meestel sarnane rõivastus Naiste rõivastus Linane varrukatega särk Naiste rõivastus Villane varrukateta umbkuub Naiste rõivastus Vaipseelik e. Pallapool (seoti vööga ümber keha) Naiste rõivastus Sõba e. Üleheide e. kaal Meeste rõivastus Alussärk (lühem, põlvini, kaeluses sisselõige) Meeste rõivastus Meeste püksid (laiad ja madala istmega ratsutamiseks) Meeste rõivastus Ülekuub (käistega ja lühem, kanti vööga) Meeste rõivastus
mis kallis. Siiani magati öösel samas särgis, mis kõige alumine oli. Kuna nüüd oli alumine särk peenest pitsist, tuli esimest korda kasutusse ööriietus. Meeste riietusest Noortel meestel on lühike pluusi osa. Alumine särk on linast või siidist, mille peal on kuub villast või brokaadist või sametist. Mantlid on lopsakad. Taskukell Elemendid meeste riietuses Alussärk ehk camicia Jakk varrukatega või varrukateta Põlvsokid või sukad Mantel Seelik, põlvpüksid Barett Keep LÕPP
der Pullover, - sviiter, pullover, gemustert mustriline der Gürtel,- vöö gestreift triibuline der Schuh,-e (feste Schuhe) king, kinnised kingad ärmellos varrukateta der Rock, -"e seelik kurzärmellig lühikeste varrukatega der Anzug,-"e ülikond langärmelig pikkade varrukatega der Hut,-"e (Stoffhut) kübar, tekstiilkübar eng liibuv der Mantel,-" (Regenmantel) mantel weit lohvakas der Schal,-s sall hübsch, schön kaunis, ilus
Pärast hooaega Vichy kuurortlinnas sai ta aru, et ta häälest ei piisa, et lavadel läbi lüüa Noor Coco Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Looming Caneli ,,väike must kleit", esimesena esitletud minimalistliku pikkade varrukatega kleidina, hiljem ka ilma varrukateta mudelina. 1926 nimetas Ameerika Vogue Coco Chanel musta kleiti "Ford,,'ks, mis tähendas lihtsust ja potentsiaali pikaajaliseks eduks. Tema tolle aegne põhiline konkurent Paul Poiret: "Mis on Chanel leiutanud? Luksusliku vaesuse." Siiani peetakse seda riietuseset iga enesest lugupidava naise riidekapis kohustuslikuks ,,Little black dress" Click to edit Master text styles Second level Third level
Kuna palju mehi oli hukkunud või invaliidistunud, siis ei lootnud paljud naised enam kunagi abielluda ning algas fläpperite vabameelsete noorte naiste ajastu. Naiste motoks oli elupõletamine ja nad trotsisid kõiki tavasid: meikisid end avalikus kohas, suitsetasid sageli pika sigaretipitsiga, mis oli ülimalt sokeeriv. Nende tõeline tunnusmärk oli lühike soeng. Ühe hoobiga heideti korsett kõrvale ja moodi tuli vabalt langev särkkleit. Kleidil oli lihtne varrukateta ülaosa ja alla viidud vöökoht, ning esimest korda ajaloos paljastati jalad. Terve aastakümne oli moes pottkübar, mis sügavalt pähe surutuna eeldas ajale iseloomulikku Lühikest juust . . Sama iseloomulikud olid pahkluu kohal nööbitavad kingad ja keskelt ahenevad ning alt laienevad kontsad. Juuksemood Nagu eelnevalt maintud, oli kõige kantum soeng 1920. aastatel poisipea .
mis võtta annab. Kuna palju mehi oli hukkunud või invaliidistunud, siis ei lootnud paljud naised enam kunagi abielluda ning algas fläpperite vabameelsete noorte naiste ajastu. Naiste motoks oli elupõletamine ja nad trotsisid kõiki tavasid: meikisid end avalikus kohas, suitsetasid sageli pika sigaretipitsiga, mis oli ülimalt sokeeriv. Nende tõeline tunnusmärk oli lühike soeng. Kleidil oli lihtne varrukateta ülaosa ja alla viidud vöökoht, ning esimest korda ajaloos paljastati jalad. Terve aastakümne oli moes pottkübar, mis sügavalt pähe surutuna eeldas ajale iseloomulikku lühikest juust. Värvimine muutus sel perioodil erakordselt populaarseks, eriti hennaga. Katsetati ka vesinikülihapendit, mida peeti skandaalseks, kuid seda märksa väiksema eduga, sest paljud värvid olid üsna ohtlikud ja inimsed said neist sageli mürgituse 1930-1940 1930. aastate soengutel oli mitmeid nö
Theatron-antiikteatri laugele mäenõlvale ehitatud pealtvaatajate istekohad Deus ex machina-ootamatu kunstilahendus,mida kasutatakse teatris Tragöödia-kurbmäng,traagilise lõpplahendusega,traagilisel konfliktil põhinev näidend Polis-tüüpiline Vana-Kreeka linnriik,mis koosnes kesksest asulast ja selle lähiümbrusest Koomos-dionüüsiate 3 päeval toimunud rongkäik Koturn-antiiknäitleja kõrge tallaga jalats Kitoon-värviliste tikanditega kaunistatud varrukateta ülariietus Skenee-orkestra näitlejate tagaruum,ajutine lavaehitus,kus vahetati riideid Pronteion-piksemasin e. Suur trumm,millega teatati jumalate tulekust Komöödia-ehk pilke-või naljamäng on lõbusa lõpplahendusega näidend,üks dramaatika zanre Oidipuse kompleks-Sigmund Freudi psühhoanalüüsi teoorias esinev käsitlus,mille kohaselt võib esineda alateadvuslik soov tappa oma isa ja abielluda oma emaga Koinee-antiik Kreeka ühtne kõnekeel 4saj e.K.r
Korvivõrk ei tohi olla lühem kui 40 cm ja pikem kui 45 cm. Väljaku keskel on 3,6 meetrise läbimõõduga keskring. Kerakujuline pall on valmistatud kummist ning kaetud naha, kummi või sünteetilise materjaliga. Palli ümbermõõt peab olema 74,978 cm ning kaaluma 567650 grammi. Kui põrgatada täispuhutud palli 1,8 m kõrguselt puupõrandale, siis peab see tagasi põrkama 1,21,4 meetri kõrgusele (mõõdetakse palli pealt). Korvpalluri riietus on suhteliselt lihtne varrukateta särk ja lühikesed püksid. Riided annab klubi, et meeskond kannaks ühesugust varustust. Iga mängija kannab individuaalset numbrit. Number on rinnal 10 cm ja seljal 20 cm kõrgune. Korvpall olümpial Olümpiamängudel oli meeste korvpall esimest korda ametlikult kavas 1936. ja naiste korvpall 1976. aastal. Näitliku alana oli korvpall kavas juba 1904. aastal Saint Louisis.
sageli pika sigaretipitsiga, mis oli ülimalt sokeeriv. Terve maailm tahtis paista pidutsevat Naiste moto Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Naistemood Korsetid heideti kõrvale ja moodi tuli vabalt langev särkkleit. Kleidil oli lihtne varrukateta ülaosa ja alla viidud vöökoht, ning esimest korda ajaloos paljastati jalad. Lihtne napp siluett saavutas oma kõrgpunkti 1920ndate keskel ning taandus lohisedes sakiliste alläärte ning ebakorrapäraste volangidega 1930ndatesse. Terve aastakümne oli moes pottkübar, mis sügavalt pähe surutuna eeldas ajale iseloomulikku lühikest juust. Sama iseloomulikud olid pahkluu kohal nööbitavad kingad ja keskelt ahenevad ning alt laienevad kontsad. Naistemood
riideid. Ida-Saaremaal, kus asub ka Karja kihelkond, oli rõivamood võrdlemisi sarnane. Karja naine Särk 19. sajandi vältel muutus naiste rõivamood. Särk tehti linasest riidest.Särkidel oli lai ja niplispitsiga äärestatud krae. Kraed ja vahel ka varruka värvleid kaunistati tumedavärvilise villase tikandiga. Sageli õmmeldi särke ka kraeta, kodust välja minnes pandi särgile lahtkrae. Nii sai kraed vajaduse korral vahetada. Saaremaal oli ka varrukateta pihakate ehk abu. Seelik Karjas kanti punast või lambapruuni kurrutatud seelikut. Seda nimetati kirikuueks alläärde kootud põiktriipude ehk viirgade järgi. Seelikul olid püstkurrud, allääres 1,5 cm laiune sini-puna-rohelise kirjaga villane äärispael pook. Kampsun Pealisrõivana kanti lambapruuni kampsunit. Kampsun oli pikkade varrukatega ja õmmeldi villasest riidest. See oli suhteliselt lühike ja kattis vaevalt vööd. Hõlmad kinnitati viie vaskhaagiga
mansetnööpidega lips peaks olema siidist, tagasihoidlikuma mustriga ja värviga ilma mustriga must lips on leinalips sokid valitakse mustad või ülikonna värvist tooni võrra tumedamad ja piisavalt pikad kingad olgu õhukese nahktallaga (sportlikud mokasiinid pole kohased!!!) tumeda ülikonnaga tavaliselt aumärke ei kanta, nööpaugus kantakse vaid aumärgi rosetti naiste riietus võib olla nii tegumoelt (nt. ilma varrukateta kleiti, elegantsed pükskostüümid, pidulikud seelikud ja pluusid) kui ka materjalilt (soovitavalt ühevärviline siid, samet, õhuke villane jms) pidulikum suured dekolteed ja kootud dzemprid pole kohased soovitav pole kasutada säravaid ja tugevaläikelisi materjale klassikaline on kanda nn. väikest musta kleiti kingad ja ridikül (väikesemõõduline, kas ümbriktüüpi või üleõlarihmaga) peavad olema kleidiga sobivas toonis. Smoking
Palli ümbermõõt peab olema 74,978 sentimeetrit ning kaaluma 567650 grammi. Kui põrgatada täispuhutud palli 1,8 m kõrguselt puupõrandale, siis peab see tagasi põrkama 1,21,4 meetri kõrgusele (mõõdetakse palli pealt). Kodumängu ajaks peab võistkond mänguks andma vähemalt ühe heas korras kasutatud palli, mida kumbki võistkond ei tohi soojenduse ajal kasutada. Korvpallid Korvpalluri riietus koosneb varrukateta särgist , lühikestest pükstest ja spordijalanõudest. Aastast 2008 on keelatud kanda võistlusvormi all tsärki[2]. Iga mängija kannab särgil individuaalset numbrit. Number on rinnal 10 sentimeetri ja seljal 20 sentimeetri kõrgune. Rahvusvahelistel võistlustel kasutatakse numbreid 4 15. Kohalikel võistlustel võib kasutada numbreid 2025, 3035, 4045 ja 5055. Korvpallibotased on vastavalt mängija soovile kas madala või kõrge lõikega
painet Kleit cott oli endiselt liibuva pihaosaga. Vööjoon oli nihutatud allapoole. Kleidil olid pikad kitsad varrukad, vahel kinnitati varrukate külge pikad kitsad riideribad, mis ulatusid maani. Kanti alt laienevaid varrukaid. Kaunistusena hakati kasutama nöörimist. Nööritud kinnise vahelt paistis esiosas rikkalikult kaunistatud alussärk. Särgi peal kleidi all kandsid naised lühikest ja kitsast rinda toetavat pihikut Kleidi peal kanti teist nn varrukateta kleiti. Sellel olid kuni vööni või puusadeni ulatuvad käeavad ja suurem dekoltee. Esiosal võis olla lõhikkinnis, mis kaeti prossiga Ülerõivastena kanti endiselt keepi. See oli eest lühem, tagant pikem. Kanti ka kaelaavast kroogitud poolringikujulist keepi. Samuti kanti pelicon'i ja surcoat'i, millel võisid varrukad olla eest nööbitavad RIIETUS NAISED - HILIS GOOTIKA Kleite hakati vööjoonelt läbi lõikama, tekkis uus varrukalõige. 14. saj. tekkis ihupesu, Inglismaal korsett.
Samuti tutvustastakse antud töös rahvariiete juurde kantavaid ehteid, jalanõusid, milliseid sukki kanti ning millised olid taskud/kotid. Antud uurimustöö on illustreeritud joonistega, mis annab selgema ja parema ülevaate rahvariiete väljanägemisest ning milliseid mustreid ja tikandeid kasutati. Alljärgneval joonisel on ära toodud rahvariiete komplekt ilma pikk-kuueta. 3 Särk Põhja-Eestis kanti varrukateta alussärki ja selle peal lühikest pihakatet, kolmveerand- pikkuses varrukatega nn käiseid. Et särki kasutati enamasti käiste all alusrõivana ehk pesuna, mitte nähtavalt nagu mujal Eestis, oli see lihtne. Käiste all kantav särk on ilma varrukateta, õlalappideta ja kraeta, avara kaelaavaga, mis kurrupaelaga kokku tõmmati. Rinna ees on 3 cm sügavune sisselõige. Piht on peenemast linasest, jätk jämedamast linasest. Jätkuks on ühelaidne riie õmblusega külgedel.
19. sajandi alguses hakkas levima potisinine värv (indigo), sajandi keskpaigas aga eredad poevärvid (aniliinvärvid). 19. sajandil suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes märkimisväärselt. Tänu arheoloogilistele leidudele teame mõnda ka I aastatuhande ja II aastatuhande alguse riietusest. Tolleaegsel eesti rõivastusel oli rohkesti ühisjooni teiste Baltimaadega. Naiste riiete peamised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub. Ristkülikukujuline riidelaid keerati kas ümber puusade vaipseelikuks (sõuke, ümbrik) või kanti õlgadel sõbana. 13.-17. sajandi kohta on andmeid samuti napilt, kuid selle aja naiserõivatusest on säilinud täielikumaid komplekte (nt. Parisselja rabaleid 14.-15. sajandist ja Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi:
fibulad emailitud ehted Etruskid N: tuunika, (700-650 a e Kr.) M: lühike seelik, tuunika lacerna, tebenna, keep puuvillane, villane kingad, saapad, sandaalid tutulus granuleeritud ehted Assüüria Narmastega rüü, ülevise, (1132-609 a e Kr) varrukateta särk, vaipseelik, foiniikia müts vilt, villane kangas saapad, sandaalid Euroopa alad cuccullus Gallialased, keldid, pallium, varrukatega tuunika, britid pikad püksid Muinasaeg nahk, villane, linane (...12saj) Rooma N: tuunika, stoola,palla, Kuningate ajajärk paenula, sapparum, olicula (8-6. saj
Varasemalt oli laste kasvatamine ja õpetamine pereisa õlgadel, rikkamates, kultuursemates peredes olid ka koduõpetajad levinud. Kooli mindi aga 7-aastaselt ning seal õpiti kirjutamist. Küll aga peredes, kus pojast pidi saama avaliku elu tegelane, jätkati õpinguid veel mitu aastat. Roomas oli kolm koolide astet: algkool, grammatiku kool ja retoorikakool. Roomlaste riietus oli üsna sarnane kreeklaste riietusega. Kõige all kanti alusriiet ehk tuunikat, see oli varrukateta särk, mis tõmmati keskelt vööga kokku. Tuunika ulatus põlvini. Tuunikat kandsid nii naised kui ka mehed, avalikes kohtades kandsid naised lisaks ilmekat mantlit stola´t, mis kattis kogu nende keha. Ametlik riietusese oli tooga. See on poolringikujuline tükk rasket valget villast riiet. Tooga mässiti ümber keha nii, et parem käsi ja õlg jäid vabaks. Toas olid roomlastel jalas kannata kingad socci´d. Tänaval või õues kanti aga sandaale või nahast kingi
19. sajandi alguses hakkas levima potisinine värv (indigo), sajandi keskpaigas aga eredad poevärvid (aniliinvärvid). 19. sajandil suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes märkimisväärselt. Tänu arheoloogilistele leidudele teame mõnda ka I aastatuhande ja II aastatuhande alguse riietusest. Tolleaegsel eesti rõivastusel oli rohkesti ühisjooni teiste Baltimaadega. Naiste riiete peamised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub. Ristkülikukujuline riidelaid keerati kas ümber puusade vaipseelikuks (sõuke, ümbrik) või kanti õlgadel sõbana. 13.-17. sajandi kohta on andmeid samuti napilt, kuid selle aja naiserõivatusest on säilinud täielikumaid komplekte (nt. Parisselja rabaleid 14.-15. sajandist ja Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi: vaipseeliku kõrval
sajandi tegelikuks alguseks. Kuna palju mehi oli hukkunud või invaliidistunud, siis ei lootnud paljud naised enam kunagi abielluda ning algas fläpperite vabameelsete noorte naiste ajastu. Naiste motoks oli elupõletamine ja nad trotsisid kõiki tavasid: meikisid end avalikus kohas, suitsetasid sageli pika sigaretipitsiga, mis oli ülimalt sokeeriv. · · · Ühe hoobiga heideti korsett kõrvale ja moodi tuli vabalt langev särkkleit. Kleidil oli lihtne varrukateta ülaosa ja alla viidud vöökoht, ning esimest korda ajaloos paljastati jalad. Lihtne napp siluett domineeris kleidimoes terve kümnendi, saavutas oma kõrgpunkti 1920ndate keskel ning taandus siis sõna otseses mõttes lohisedes sakiliste alläärte ning ebakorrapäraste volangidega 1930ndatesse. Terve aastakümne oli moes pottkübar, mis sügavalt pähe surutuna eeldas ajale iseloomulikku lühikest juust. Sama iseloomulikud olid
· uuendustele kõige vastuvõtlikum · Rannaalad paistsid silma Soome mõjuga, Peipsi põhjarannikul võis täheldada vene- ja vadjapäraseid jooni · Tallinna ümbruses kodunesid ja levisid üle maa mitmed Euroopa moerõivastega seotud nähtused: meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik ja indigoga tumesiniseks värvitud villased rõivad. · Põhja-Eesti rahvariiete kõige iseloomulikum joon oli, et naised kandsid varrukateta särki ja selle peal lühikest varrukatega pihakatet käiseid · Iseärasuseks oli lillkiri, mis tikiti madalpistes nii käistele kui tanudele. · 19. sajandi alguseks sai naiste peakattena üldiseks pottmüts Lääne-Eesti (Läänemaa ja suurem osa Pärnumaast) · ühisjooni nii Lõuna- kui Põhja-Eestiga · iseloomulikud olid lambapruunid ja -mustad ülerõivad · Naiste ülikonda kuulus pikkade varrukatega särk, mille peal kanti
Ilmusid rõngassõled, hõbekrõllid jm. Rootsi-Poola ajal (1561-1710) kujunes naistel valdavaks umbseelik. Meeste säärekatteina said üldiseks põlvpüksid. Rootsi aja lõpul hakkasid Tallinna ümbruskonnas levima pikitriibulised seelikud. Samuti tuli Rootsist seeliku kurrutamise ehk plisseerimise mood. XVIII sajand tõi suure ja lopsaka lillkirja. XIX sajandil hakati kandma lühikesi villaseid kampsuneid ja vatte. Lääne-Euroopast tuli suurmood - varrukateta liistik. XIX sajandil lõppeski rahvarõiva võidukäik. Kirik keelas värviküllaste ja elurõõmsate riiete kandmise. Lõpliku hoobi rahvarõivastele andsid XIX saj teisel poolel toimunud suured talurahvaelu uuendused. Valdavaks sai linnamood. Muhu on saar Saare maakonnas ning on suuruselt kolmas saar Eestis. Muhu saar kuulub koos teda ümbritsevate laidudega Muhu valla koosseisu. Muhus on elav rahvakunstiga tegelev kogukond. Muhu rahvariiete valmistamine, kudumine,
Rõivaste valmistamiseks kooti telgedel kangas, kasutati naturaalseid materjale- linane, villane. Värvide saamiseks korjati ja kuivatati erinevaid taimi ja keedeti nendes lõnga või kangast. Vanimad arheoloogilised leiud pärinevad I ja II aastatuhandest. Tooleaegsetel rahvariietel oli rohkest ühiseid jooni teiste Balti riikide riietusega. Naiste riiete peamised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub. 13.-17. sajandi kohta on andmeid samuti napilt, kuid selle aja naiserõivatusest on säilinud täielikumaid komplekte, siis aga kasutati juba ehteid ja sõlgesid. 17 sajandil aga muutus naiste seelik, see ei olnud enam ühes tükis kangas, mis ümber keha pandi, vaid seelikul oli konkreetne lõige. Mehed hakksid siis kandma põlvpükse ja naised peas liniku aseme tanu. 18 sajandi ilmusid aga riietusse edevad lisandid- paelad, karrad ja nöörid. Seelikutel kasutati
võrk võib olla minimaalselt 40 cm ning maksimaalselt 45 cm pikkune. Pall Korvpalli mängitakse kerakujulise palliga, mis on kaetud kas naha, kommi või mõne sünteetilise materjaliga. Palli ümbermõõduks on 74,9 – 78 cm. Pall kaalub 567 – 650 gr. 1,8 m kõrguselt puupõrandale põrgatatud pall peab tagasi põrkama 1,2 – 1,4 m kõrgusele. Riietus Riietus on suhteliselt lihtne. Mängijal on varrukateta särk ja lühikesed püksid. Jalas on korvpallibotased, mis on kas kõrge või madala lõikega. Botaste suurimaks ülesandeks on hüppamisel tekkivate põrutuste ja vigastuste vähendamine. Kogu meeskond kannab ühesugust rõivastust. Igal mängija onindividuaale number, mida tuleb mängu ajal ka kanda. Number on rinnal 10 cm ning seljal 20 cm kõrgune. Rahvusvahelistel võistlustel on kasutusel numbrid 4 -15,kohalikel võistlustel kasutatakse ka numbreid 20-25, 30-35, 40-45 ja 50-55.
3,05 m kõrgusel asuv korvilaud suurusega 1,05 x 1,8 m. Laua küljes on 45 cm läbimõõduga korv, mis asub horisontaalselt korvilaua alumise serva keskel. Rõnga küljes on korvivõrk, mis ei tohi olla lühem kui 40 cm ja pikem kui 45 cm. Korvirõngas asub maast 3,05 m kõrgusel. Väljaku keskel on 3,6 meetrise läbimõõduga keskring. Palli ümbermõõt peab olema 74,978 sentimeetrit ning kaaluma 567650 grammi.. Korvpalluri riietus koosneb varrukateta särgist, lühikestest pükstest ja spordijalanõudest, milleks on tavaliselt ketsid. Iga mängija kannab särgil individuaalset numbrit. Number on rinnal 10 sentimeetri ja seljal 20 sentimeetri kõrgune. Rahvusvahelistel võistlustel kasutatakse numbreid 4 kuni 15. Kohalikel võistlustel võib kasutada numbreid 2025, 3035, 4045 ja 5055. Korvpallitossud on vastavalt mängija soovile kas madala või kõrge lõikega. Jalanõud peaksid olema piisavalt paksu tallaga ja
alates õpetajatest kuni gladiaatoriteni. Omanik võis orjaga teha mis iganes soovis, ka vabaks lasta ja tappa. Vabaks laskmine ei olnud harv juhus, seda võis teha tasu eest, kuid ka heast südamest. Tavaliselt oli vabakslastu edaspidi oma senise isandaga seotud kliendina. Samas sai Rooma kodaniku ori vabakslaskmise läbi kohe ka ise Rooma kodanikuks. Nii mõnestki vabakslastust sai väga jõukas ja võimekas inimene. Roomlaste igapäevane alusrõivas oli tuunika, mis oli varrukateta särk, mis tõmmati keskelt vööga kokku. Tuunika ulatus põlvini. Seda kandsid nii naised kui ka mehed. Avalikes kohtades kandsid naised lisaks ilmekat mantlit, mis kattis kogu nende keha. Kogu rõivastus võiski piirduda ainult tuunikaga. Külma ilma korral kanti sageli kahte või enamatki tuunikat. Pidulik pealisrõivas oli Rooma meestel aga tooga. Suur valge poolringikujuline riidetükk mähiti ümber keha nii, et parem käsi jäi vabaks
Kontrolltöö 1.Lõunaeestis oli juures palju venejooni, punane puuvillane lõng tikandites ja sissekootud kirjades. Põhja eestis- naised kandsid varrukateta särki, ja selle peal ja selle peal varrukatega pihakatet käiseid. Lillkiri mis tikiti madalpistes käistele ja tanudele. Peas kandsid pottmütsi. 2. Teraviljad- nisu hakati kasvatama 19. saj. Kaer ja rukis I aastatuhandel m.a.j, oder 2 aastatuhandest e.m.a. Jahupuder ja jahuvorstid igapäevasem ja lihtsama toit, tangupuder eriti veel tanguvorstid aga pidulikum toit. Vees keedetud koogid ehk käkid. Odrajahust küpsetati karaskit. Tehti erinevaid putrusid. Köögiviljad- 19- 20 saj
· Ärimehe kohver (nahast) · Ärimehe märkmik (nahast) · Rahakott - soliidne nahk · Prillid metallraam · Kindad nahast, sõrmikud 5. Ärinaise imidz · Kui juuksed on õlgadeni, siis tuleks need kinni panna · Kui on ümar kaelus, siis peaks jölgima ümarat vormi ehteid. Kui on v kujuline kaelus, siis peaks olema kaelas ehe ripatsiga · Kõrvarõngad väikesed, tagasihoidlikud · Töö juures ei sobi kanda kleiti ilma varrukateta 9 · Pluus ei tohi vajuda nii, et rinnahoidjad paistaks · Pesu peab mugav olema, ei tohi välja paista · Vöö kuni 2 cm · Klassikaline pliiats-seelik · Sukkpüksid naha värvi või tagant joonega · Kingad kinnised või tagant rihmaga. Konts 4-5 cm. Konts eraldi, täistald. · Kleidi, seeliku pikkus - 2 sõrme üles- või allapoole põlve
Kurrutatud seelik "ümbrik" õmmeldi kokku poolvillase kanga neljast laiast, mille alumine osa on 15 cm laiuselt viiraline. Seelikul püstkurrud, allääres 1,5 cm laiune sinipunarohelise kirjaga villane äärispael pook. 19. sajandi teisel poolel hakkas tasapisi moodi minema pikitriibuline seelik (kiutkuub). Vöö. Kirivöö, linasel taustal villane korjatud kiri, mähiti Saaremaale iseloomulikult korrad üksteise peale. Liistik, abu. Saaremaal oli varrukateta pihakate (abu) vana kehakate, muutudes koos seelikumoega. Vanematüübilistel abudel olid traditsioonilised ilustused: punase kaleviga hõlmaääristus, eredavärvilisest kalevist rinnalapid, tinast malid. Varem hoiti malidest läbitõmmatud paela abil hõlmu koos, hiljem jäi neile ainult kaunistusfunktsioon (hõlmad suleti haakidega). Kampsun. 1
Paljusid spordirõivaid nagu näiteks sviitreid ja lühikesi seelikuid hakati kandma iga päev. Pärast sõda püüdsid paljud minna tagasi endiste aegade juurde kuid oli juba liiga hilja. 20ndad Kahekümnendaid iseloomustavad suurlinnaeluga samastunud romantilised regionalistid, mis väärtustavad väikelinnade ja farmide rahulikku ja töökat elu ning USA regioonide omapära. Moodi tuli vabalt langev särkkleit.. Tüüpilisel kleidil oli lihtne varrukateta ülaosa ja alla viidud vöökoht ning esimest korda ajaloos paljastati jalad. Alastuse aimdust suurendasid veelgi läbipaistvate kangaste kasutamine ning napid kaunistused. Et rõhutada läbipaistvaid materjale ja püüda valgust, kasutati pärltikandit, mis strateegilistesse kohtadesse asetatuna vihjas tualeti pikantsele iseloomule. Lihtne napp siluett domineeris terve kümnendi. Kunstsiid oli tõeline uudis ja kättesaadav materjal kõigile.
materjaliga. Palli ümbermõõt peab olema 74,9-78 sentimeetrit ning kaaluma 567-650 grammi. Kui põrgatada täispuhutud palli 1,8 m kõrguselt puupõrandale, siis peab see tagasi põrkama 1,2-1,4 meetri kõrgusele (mõõdetakse palli pealt). Kodumängu ajaks peab võistkond mänguks andma vähemalt ühe heas korras kasutatud palli, mida kumbki võistkond ei tohi soojenduse ajal kasutada.Korvpalluri riietus on suhteliselt lihtne - varrukateta särk ja lühikesed püksid. Riided annab klubi, et meeskond kannaks ühesugust varustust. Iga mängija kannab individuaalset numbrit. Number on rinnal 10 sentimeetri ja seljal 20 sentimeetri kõrgune. Rahvusvahelistel võistlustel kasutatakse numbreid 4 - 15. Kohalikel võistlustel võib kasutada numbreid 20-25, 30-35, 40-45 ja 50-55. Korvpallibotased on vastavalt mängija soovile kas madala või kõrge lõikega. Jalanõud peaksid olema piisavalt paksu tallaga ja parajad, et
Eesmärgiks on toimetada pall vastaste korvi ning mitte lasta vastastel palli enda korvi visata. Punkte loetakse korvi langenud pallide arvelt. Võidab enim punkte kogunud tiim. Korvpalli mängitakse spordiväljakul mille mõõtmed on 28x15 meetrit. Väljak on kaetud 5cm laiuste joontega mis märgistavad väljakupiire ning vabaviske kui ka kolmepunkti ala. Korvpallikorv asub maast 3,05 meetri kõrgusel. Korvpalli pall on tehtud kummist ning on kaetud nahaga. Korvpallivorm koosneb ilma varrukateta särgist, lühikestest pükstest ja korvpallijalanõudest. Igal mängijal on individuaalne number. Korvpallivõistkond koosneb võistlustel 12st mängijast ning platsil korraga on tiimi esindamas 5 mängijat, teised mängijad on vahetuspingil ootamas oma mänguvõimalust. Vahetuste arv ei ole piiratud. Palliga liikuv mängija peab palli põrgatama, palli tohib sööta tiimikaaslasele. Iga mängija võib peale visata korvile. Võistkonda juhib treener
Põhja eesti Üsna väiksed paikkondlikud erijooned See piirkond uuendustele kõige vastuvõtlikum Rannaalad-soome mõju Peipsipõhjarannikul vene ja vadjapäraseid jooni Tln a ümbruses kodunesid ja levisid üle maa mitmed europpa moerõivatsega seotud nähtused _meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond naistel pikitriibuline seelik ja indigogoa tumesiniseks värvitud villased kangad. Naised kandsid varrukateta särki ja selle peal lühikest varruktaega pihakatet käiseid Iseärasuseks oli lillkiri.................. 14. Nimetage neitsi Maarjaga seotud rahvakalendri tähtpäevad ja andke lühike ülevaade nende tähtpäevade kombestikust ja tähendusest. Paastumaarjapäev- Kirikukalendris tähistatakse Maarja paastumispüha, millega ta alustas pärast seda, kui peaingel Gaabriel teatas talle lapsest. Püha on tähistatud endistviisi ka pärast
Tänapäeval kantakse rahvuslikel üritustel eelkõige 19. sajandi pidulikku talupojarõivast. Muinasaeg. Varasemad andmed eestlaste rõivastuse kohta põhinevad arheoloogilistel leidudel alates 11.13. sajandist. Kuni 11. sajandini valitsenud surnupõletamise kombe tõttu on rõivastest väheseid jäänuseid. Enim on andmeid naiste piduliku riietuse kohta. Naise rõivastuse põhilised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub või ümber puusade mähitud riidelaid vaipseelik, kinnitatud vööga. Ülerõivaks oli arvatavasti varrukatega villane pikk-kuub ja talvel kasukas. Õlgadel villasest riidest sõba või linasest riidest kaal ehk palakas. Rõivad kaunistati pronksist spiraalikeste ja rõngakestega vaselised. Peas kandsid neiud usutavasti peapaela (või pärga), abielunaised pikka linikut või seotud rätti. Piduliku rõivastusega kanti rohkelt ehteid (hoburaudsõlgi, rinnanõelu, pronkskeesid,
aluspesuna kandsid kreeklannad vöökohta ja kõhtu toetavat linast rätikut, mis mähiti rindade alt ümber keskkoha. Ka rindade ümber seati rätikutaoline kangatükk Dooria podere oli teine vaieldamatult naiselik, sageli tikandiga ehitud kehakate, mille juurde kuulusid ehted ja kerge linane õlarätik pharos, mis kinnitati klambri või fibula abil. Pharos teenis ühtaegu nii dekoratiivset kui ka praktilist eesmärki Ülerõivana kanti kitooni meenutavat pallat. Varrukateta palla kinnitati õlgadele ning tõmmati vööga ümber puusade kinni. Pealisrõivana kanti ka meeste himationi. See mähiti ümber keha ja vajadusel kaeti ka pea. Himation oli tavaliselt villane ja tumedam kui alusriietus, harilikult lambavalge RIIETUS MEHED Meeste rõivastusesemeteks olid eksomis, kitoon, himation ja hlamis. Algne rõivas eksomis oli nelinurkne villane kangas, mis kinnitati vasakul õlal paeltega või kanga enda nurkadega. Seda kanti vööga
Tacos, tortillasid ja tamales.Muud toidud olid seemned sage taim, mida kasutatakse teravilja, teravamaitseline paprika, muna, kalkun, küülik, koer, ja muid asju. Delikatess Asteekide jaoks oli roheline lima, mis oli välja kaevatud järvest Texococo.Öeldi, et see maitsenud nagu juust.Endi värskendamiseks jõid nad tihti vett ja erijuhtudel aadlikud jõid õlut ja nautisid sokolaadi magustatud meega. Soe kliima sundis asteeke arendada riided, mis oli lahti ja voolav. Naised kandsid varrukateta pluusid ja seelikud. Mehed kandsid lappi mis oli ümber puusa ning varjatud üle õla. Aadlikud kandsid puuvillased riided palju kaunistustega.Vaesed kandsid rõivad mis oli valmistatud Maguey riidest Usutalituste tseremooniatel kasutati tihti maske. Asteegid ehitasid omi maju kaitse põhimõttega.Nende majad oli ehitatud kaitsmiseks, mitte ilu. Kõrgematel kohtadel majad olid valmitatud savist valmistatud tellistega.Madalamates kohtades oli seinad tehtud filiaalidest krohvitud saviga
Viru-Jaagupi, Viru-Nigula, Väike-Maarja. Põhja-Eesti oli piirkond, mis võttis kõige kergemini uuendused omaks ning sealt edasi levisid uuendused ka ülejäänud Eestisse. Tallinna ümbruses levisid üle maa mitmed Euroopa moerõivastega seotud nähtused: meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond ning naistel pikitriibuline seelik ja indigoga tumesiniseks värvitud villased rõivad. Põhja-Eesti rahvariiete kõige iseloomulikum joon oli, et naised kandsid varrukateta särki ja selle peal lühikest varrukatega pihakatet (käiseid). Käiste ja abielunaiste iseloomuliku tanu geomeetriline ornament asendati alates 18. sajandi lõpust lillkirjaga ja see omandas eripära eriti Virumaal. 19. sajandi alguseks oli Põhja-Eestis tavapärane naiste peakate pottmüts. Nagu ka Lõuna-Eestis esines ka Põhja-Eesti piirkonna siseselt erinevusi. Rannaalade rahvariided olid Soome mõjuga, Peipsi põhjarannikul võis leida vene- ja vadjapäraseid jooni
Kõik takistused ja ka võistkonna pingid peavad olema vähemalt 2 m kaugusel mänguväljakust. VARUSTUS Kerakujuline pall on valmistatud kummist ning kaetud kummi, naha või sünteetilise materjaliga. Palli ümbermõõt peab olema 74,978 sentimeetrit. Pall peab kaaluma 567650 grammi. Kui põrgatada täispuhutud palli 1,8 m kõrguselt puupõrandale, siis peab see tagasi põrkama 1,21,4 meetri kõrgusele (mõõdetakse palli pealt). Korvpalluri riietus koosneb lühikestest pükstest, varrukateta särgist ja spordijalanõudest, milleks on tavaliselt ketsid. Võistlusvormi all on keelatud kanda t-särki 2008st aastast. Iga mängija kannab särgil individuaalset numbrit. Number on rinnal 10 sentimeetri ja seljal 20 sentimeetri kõrgune. Rahvusvahelistel võistlustel kasutatakse numbreid 4 kuni 15. Kohalikel võistlustel võib kasutada numbreid 2025, 3035, 4045 ja 5055. Korvpallur ei tohi kanda ehteid ega teisi vigastusi tekitavaid esemeid. Ortoosi kandmisel peab
krael, õlalappidel, varrukavärvlitel ja varrukapäras. Tänapäeval tuleb kirjad tikkida kolme kordse punase mulineega ja eelpistes lõngu loendades ning lõimelõngaga kirjalõnga sisse tõmmates. Kirjal antud pidev joon märgib sissetõmmatud lõnga( Lisa nr.4) 1.2 Põlvamaa neiu rahvariiete komblekt. 19. sajandi teisel poolel olid Põlva neidude ülikonna põhiosadeks särk, pikitriibuline seelik, villasest riidest pikkade varrukatega jakk (kampsun) või varrukateta liistik. Neiud käisid katmata päi või ehtisid end peopaela või pärjaga. Oluline oli vöö, mida neiud kandsid seeliku ülalhoidmiseks. Rõivastust täiendasid ja kaunistasid ehted ( sõled, preesid, hõbekeed, helmed). (R.Vill; Põlvamaa rahvarõivad,lk.3). Särk on õmmeldud linasest labasest riidest. Piki õlgu 7,2 cm laiused õlalapid. Särk ja õlalapid kaelaava juures kurrutatud. Varrukad värvli juures kurrutatud, pärast volditud. Värvel 3,6 cm
materjaliga. Palli ümbermõõt peab olema 74,978 sentimeetrit ning kaaluma 567650 grammi. Kui põrgatada täispuhutud palli 1,8 m kõrguselt puupõrandale, siis peab see tagasi põrkama 1,21,4 meetri kõrgusele (mõõdetakse palli pealt). Kodumängu ajaks peab võistkond mänguks andma vähemalt ühe heas korras kasutatud palli, mida kumbki võistkond ei tohi soojenduse ajal kasutada. Korvpalluri riietus koosneb varrukateta särgist , lühikestest pükstest ja spordijalanõudest, milleks on tavaliselt tossud. Iga mängija kannab särgil individuaalset numbrit. Rahvusvahelistel võistlustel kasutatakse numbreid 4 15. Kohalikel võistlustel võib kasutada numbreid 2025, 3035, 4045 ja 5055. Korvpallitossud on vastavalt mängija soovile kas madala või kõrge lõikega. Jalanõud peaksid olema piisavalt paksu tallaga ja parajad, et vähendada hüppamisel ja maandumisel tekkivat põrutust
materjaliga. Palli ümbermõõt peab olema 74,9-78 sentimeetrit ning kaaluma 567-650 grammi. Kui põrgatada täispuhutud palli 1,8 m kõrguselt puupõrandale, siis peab see tagasi põrkama 1,2-1,4 meetri kõrgusele (mõõdetakse palli pealt). Kodumängu ajaks peab võistkond mänguks andma vähemalt ühe heas korras kasutatud palli, mida kumbki võistkond ei tohi soojenduse ajal kasutada. Korvpalluri riietus on suhteliselt lihtne - varrukateta särk ja lühikesed püksid. Riided annab klubi, et meeskond kannaks ühesugust varustust. Iga mängija kannab individuaalset numbrit. Number on rinnal 10 sentimeetri ja seljal 20 sentimeetri kõrgune. Rahvusvahelistel võistlustel kasutatakse numbreid 4 - 15. Kohalikel võistlustel võib kasutada numbreid 20-25, 30-35, 40-45 ja 50-55. Korvpallijalatsid on vastavalt mängija soovile kas madala või kõrge lõikega. Jalanõud peaksid olema
Kahanes ka kleidi alumise ääre pikkus 6 (vt joonis 5). Joonis 5. Mood 1920. aasta tänaval Allikas: http://www.gorodmod.com/1920s-womens-fashion/ (15.05.17) 5 Kättesaadav raamatust:Mulvey, Kate; Richards, Melissa 2000. Meie sajandi iluideaalid. Tallinn: Varrak 6 Kättesaadav raamatust:Mulvey, Kate; Richards, Melissa 2000. Meie sajandi iluiseaalid. Tallinn: Varrak 7 Vabalt langeval särkkleidil oli lihtne varrukateta ülaosa ja alla viidud vöökoht. Esmakordselt ajaloos paljastati naiste jalad. Õhtukleidil jäeti katteta ka õlad ning selg. Kasutati läbipaistvat kangast ning vähe kaunistusi, mis tõi alastioleku ilme veelgi rohkem esile. Kleidile lisati pärlid, mis valgust peegeldades peokleidi särtsaka iseloomu hästi esile tõid (vt joonis 6). Vabal ajal kanti spordi- ja vabaajarõivaid. Kõige populaarsemad spordirõivad olid supeltrikoo ja tennisekostüüm (vt joonis 7)
Pärast sõda püüdsid paljud minna tagasi endiste aegade juurde kuid oli juba liiga hilja. 1960.aastal väljendasid naised oma sotsiaalset vabanemist rõivastusega . 4 Moeloojad 20. sajandi disainerid pole enam lihtsalt disainerid vaid rahvusvaheliselt tuntud nimed ,mis ühendavad endas andeka disaineri, hea vaistuga ärimehe ja särava isiksuse. Moodi tuli vabalt langev särkkleit. Tüüpilisel kleidil oli lihtne varrukateta ülaosa ja alla viidud vöökoht ning esimest korda ajaloos paljastati jalad. Alastuse aimdust suurendasid veelgi läbipaistvate kangaste kasutamine ning napid kaunistused. See oli selleks, et rõhutada läbipaistvaid materjale ja püüda valgust, kasutati pärltikandit, mis strateegilistesse kohtadesse asetatuna vihjas tualeti pikantsele iseloomule. Lihtne napp siluett domineeris terve kümnendi. Kunstsiid oli tõeline uudis ja kättesaadav materjal kõigile.
kinnised. Meik ja kleidi värvus peavad olema tagasihoidlukud ja kleidi pikkus ei tohi ulatuda põlvedest ei üles- ega allapoole. Väike must kleit: Termini “väike must kleit” tõi 1930. aastatel moemaailma kuulus prantsuse moelooja Coco Chanel. Chaneli kleit oli liibuvate lühikeste varrukatega ja põlvi katva pikkusega. Väikese musta kleidi kandis kuulsaks Edit Piaf. Kõige kuulsam on aga vast Hubert de Givenchy loodud liibuva silueti, paatkaeluse ja varrukateta väike must kleit, mida Audrey Hepburn kandis filmis “Hommikueine Tiffany juures”. Väike must kleit ehk väike õhtukleit on sobivaim riietus peaaegu kõikidel pärastlõunastel üriustel. See kleit on kindel valik väga paljudeks elujuhtumiteks - kokteilipidudeks, õhtusöökideks (kui peokutsel pole just märgitud pidulik riietus, mis tähendab daamile pikka õhtukleiti), teatrisse ja kontserdile minnes. Kasutatud kirjandus: http://www.miksike
Palli ümbermõõt peab jääma vahemikku 74,9 cm - 78 cm ning kaal 567 g kuni 650 g. Kui põrgatada täis-pumbatud palli 1,8 m kõrguselt puupõrandale, siis peab see tagasi põrkama 1,2 m - 1,4 m kõrgusele (mõõdetakse palli pealt). Kodu-mängu ajal peab võistkond mänguks andma vähemalt ühe heas korras käsutatud palli. Kumbki meeskond ei tohi soojendusel seda palli käsutada. RIIETUS Korvpalluri riietus on suhteliselt lihtne - varrukateta särk ja lühikesed püksid. Riided antakse tavaliselt klubi poolt, et meeskond kannaks ühesugust varustust. Iga mängija peab kandma individuaalset numbrit. Number on rinnal 10 cm ning seljal 20 cm kõrgune. Rahvusvahelistel võistlustel käsutatakse numbreid 4 -15. Kohalikel võistlustel võib käsutada ka numbreid 20-25, 30- 35, 40-45 ja 50-55. Jalanõud on väga tähtis varustuse osa. Korvpallibotased on vastavalt mängija soovile kas madala või kõrge lõikega
materjaliga. Palli ümbermõõt peab olema 74,978 sentimeetrit ning kaaluma 567650 grammi. Kui põrgatada täispuhutud palli 1,8 m kõrguselt puupõrandale, siis peab see tagasi põrkama 1,2 1,4 meetri kõrgusele (mõõdetakse palli pealt). Kodumängu ajaks peab võistkond mänguks andma vähemalt ühe heas korras kasutatud palli, mida kumbki võistkond ei tohi soojenduse ajal kasutada. Korvpalluri riietus koosneb varrukateta särgist, lühikestest pükstest ja spordijalanõudest, milleks on tavaliselt ketsid. Aastast 2008 on keelatud kanda võistlusvormi all t-särki. Iga mängija kannab särgil individuaalset numbrit. Number on rinnal 10 sentimeetri ja seljal 20 sentimeetri kõrgune. Rahvusvahelistel võistlustel kasutatakse numbreid 4 kuni 15. Kohalikel võistlustel võib kasutada numbreid 2025, 3035, 4045 ja 5055. Korvpallitossud on vastavalt mängija soovile kas madala või kõrge lõikega
langevus, kinnitasid naised mõnikord kitooni alaserva külge ovaalseid raskusi. Kui rinda sooviti näidata lamedamana, mähiti ümber keskkoha kõigepealt mitu kihti riiet. Kreeka naistel oli mitmeid rõivaesemeid, mis kuulusid üksnes naissoole ja mis alati osalesid naise rõivastumisrituaalis. See protseduur kulges järgmiselt: esmalt mähiti pikk kangariba rindade alt ümber keskkoha, siis tõmmati selga läbipaistev tuunika ning selle peale veel lühike varrukateta pealistuunika. Dooria podere oli teine vaieldamatult naiselik, sageli tikanditega ehitud kehakate, nille juurde kuulusid ehted ja kerge linane õlarätik pharos, mis kinnitati klambri või fibula abil. Mõnikord anti sellele peenest kangast valmistatud rõivatükile salli kuju ja see seati diagonaalselt üle ülakeha. Pharos teenis ühteaegu nii dekoratiivset kui ka parktilist eesmärki , olles külmal ajal kasutusel pea või keha külma eest kaitsmiseks.
annaabi.ee 
