Korvpall (0)

Kehalise kasvatuse referaat
Korvpall
Korvpall on spordiala , mida harilikult mängitakse saalis kahe võistkonna vahel. Mängu eesmärgiks on visata pall määruste päraselt vastase korvi ning takistada vastasel viskamast palli enda korvi. Korvi langenud pallidelt arvestatakse võistkonnale punkte. Mängu lõpuks rohkem punkte kogunud võistkond võidab.
Korvpall on lihtsa ning odava varustuse ja kergesti mõistetavate põhimõtete tõttu laialt levinud spordiala.

Mänguväljak ja varustus

Korvpalli mängitakse tasasel 28 x 15 m suurusel väljakul, millel ei tohi olla takistusi. (Eesti Korvpalliliit lubab mängida ka väljakul mõõtmetega 26 x 14.) Väljak on märgistatud selgelt nähtavate 5 cm laiuste joontega. Väljaku mõlemas otsas on vertikaalne alt servast mõõdetuna 3,05 m kõrgusel asuv korvilaud suurusega 1,05 x 1,8 m. Laua küljes on 45 cm läbimõõduga korv, mis asub horisontaalselt korvilaua alumise serva keskel. Rõnga küljes on korvivõrk, mis ei tohi olla lühem kui 40 cm ja pikem kui 45 cm. Korvirõngas asub maast 3,05 m kõrgusel.Väljaku keskel on 3,6 meetrise läbimõõduga keskring.
Kerakujuline pall on valmistatud kummist ning kaetud naha, kummi või sünteetilise materjaliga. Palli ümbermõõt peab olema 74,9–78 sentimeetrit ning kaaluma 567–650 grammi. Kui põrgatada täispuhutud palli 1,8 m kõrguselt puupõrandale, siis peab see tagasi põrkama 1,2–1,4 meetri kõrgusele (mõõdetakse palli pealt). Kodumängu ajaks peab võistkond mänguks andma vähemalt ühe heas korras kasutatud palli, mida kumbki võistkond ei tohi soojenduse ajal kasutada.
Korvpalluri riietus koosneb varrukateta särgist , lühikestest pükstest ja spordijalanõudest, milleks on tavaliselt tossud . Iga mängija kannab särgil individuaalset numbrit. Rahvusvahelistel võistlustel kasutatakse numbreid 4 – 15. Kohalikel võistlustel võib kasutada numbreid 20–25, 30–35, 40–45 ja 50–55. Korvpallitossud on vastavalt mängija soovile kas madala või kõrge lõikega. Jalanõud peaksid olema piisavalt paksu tallaga ja parajad, et vähendada hüppamisel ja maandumisel tekkivat põrutust. Korvpallur ei tohi kanda ehteid ega teisi potentsiaalselt vigastusi tekitavaid esemeid. Ortoosi kandmisel peab see olema pehmest materjalist. Prillide kandmine on lubatud tingimusel, et need on valmistatud spetsiaalselt sportmängus kasutamiseks.

Mängu eesmärk ja korraldus

Korvpalli mängitakse kahe võistkonna vahel. Võistkond koosneb kuni 10 mängijast (enam kui kolme mängulise turniiri korral 12), kellest 5 on korraga platsil. Teised mängijad on vajalikul hetkel vahetamiseks. Vahetuste arv ei ole piiratud. Mängu alustatakse keskringist hüppepalliga, mille järel võistkonnad püüavad erinevaid kombinatsioone ja isiklikke oskuseid kasutades visata palli vastase korvi. Palli hetkel mitte valdav võistkond aga püüab palliga võistkonda takistada.
Palliga liikuv mängija peab palli põrgatama. Palli võib üksteisele sööta ja veeretada, iga mängija võib visata korvile. Palli ei tohi aga kindlasti mitte süles või käes edasi kanda. Korvpalli käsitsetakse kätega. Võistkonda juhib treener, kes määrab võistkonna mängutaktika.
Mängureeglid
Korvpalli reeglites on 8 reegli (e peatüki) vahel jaotatud 50 punkti. Lisaks on tähtedega A...E tähistatud 5 lisa. Punktidel on mitmeid alapunkte ja selgitusi, millest osa on nummerdatud ja osad on nummerdamata. Seega, täpne regulatsioonide arv on määratlematu, kuna sõltub sellest, kuidas kellelegi meeldib alapunkte ja selgitusi jaotada.
Kesksemaid reegleid korvpallimängus on palli staatus. Pall saab olla kas elus või surnud. Kokkuvõtvalt tähendab elus pall mängu toimumist ja surnud pall mängu peatumist. Üldiselt peab surnud pall enne elus palliks muutumist käima läbi kohtuniku käest. Palli staatus määratletakse selleks, et oleks selge, millal mängija võib palli käsitseda ja millal mitte. Enamikku reeglite rikkumisi saab esineda vaid elus palli puhul. Näiteks surnud palliga võib mängija platsil liikuda seda põrgatamata ja see ei ole reeglite rikkumine.
Oluline põhimõte on seotud kohtunike ja mängijate asukohaga. Mängija asukoht on see, kus ta platsil asub või kust ta üles hüppas. Kui pall satub mängija kätte, siis loetakse, et pall puudutas seda kohta väljakul, kus mängija seisis. Seega kui mängija seisis palli saamis hetkel audis, loetakse pall väljaku piiridest väljunuks. Samuti määratakse 2 või 3 punkti vise just selle koha järgi kust vise toimus. Kohtunikku puudutanud pall loetakse puutuvat samuti seda väljakupunkti, kus kohtunik seisab. Seistes ühe jalaga audis või osaliselt piirjoonel ja teisega väljakul loetakse mängija audis olevaks. Kolm punkti teenib mängija viske eest vaid siis, kui tema mõlemad jalad on viskele minnes kolmepunkti joone taga. Niisiis on mängija ja pall asukoha määramise kontekstis omavahel seotud. Pallita mängija võib liikuda piiranguteta igas suunas. Reeglistik ei sea talle piiranguid liikuma hakkamiseks ja lõpetamiseks. Saanud palli seistes võib ta palliga pöörata ühte jalga paigal hoides teisega igas suunas samme astuda. Paigal olevat jalga nimetatakse tugijalaks ja seda ei tohi palli käest lahkumiseni vahetada. Liikuma hakates peab pall puudutama maad (e põrkest tõusma) enne kui liikumise suunast arvestatuna tagumine jalg platsilt tõuseb. Liikumise pealt palli saanuna võib mängija teha põrgatuseta kaks sammu ja peab seejärel pallist vabanema. Samas võib liikumise pealt palli saanuna ka seda põrgatama asuda. Põrgatus peab toimuma nimetatud kahe sammu sees. Põrgatatakse ühe käega, vajadusel käsi vahetades. Põrgatamine (ja ühes ka liikumine palliga) lõpeb kui mängija võtab palli kahte kätte või kui pall puudutab mõlemat mängija kätt vahepeal maad puudutamata. Erand tehakse kui mängija ebaõnnestub ja niiöelda pudistab palli.. Peatumine saab toimuda kahel viisil. Peatumine hüppelt leiab aset kui mängija lõpetab oma liikumise hüppega ja maandub kahele jalale samal ajal. Sellisel juhul, küll põrgatusõiguseta, valib ta tugijala ja võib soovi korral pöörelda. Teisel juhul kasutab mängija sammpeatust e õigust teha põrgatuse lõppemise järel kaks sammu. Sellisel juhul tekib peatunud mängijale automaatselt tugijalg (liikumissuunas vaadates tagumine) ja ta võib soovi korral ümber selle pöörelda. Mängija võib palli sööta mõlema võib ühe käega. Niisamuti võib ta visata korvile ühe või mõlema käega.

Ajareeglid ja aja kasutamine mängus

Korvpalli määrustik sisaldab endas mitmeid piiranguid võistkondade ajakasutusele mängu jooksul.. Eraldi punktidena on nimetatud 24 sekundi, 8 sekundi ja 3 sekundi reeglit, mistõttu järgnevas kannavad need oma pärisnime "reegel". Ülejäänuid on siinkohal nimetatud piiranguks. Mängu normaalaeg koosneb neljast 10 min veerandajast. Neist kahe esimese vaheaeg on 2 minutit ning kolmanda ja neljanda veerandaja vaheaeg on samuti 2 minutit.
Esimest ja teist veerandaega nimetatakse kokkuvõtvalt esimeseks poolajaks ning ülejäänuid teiseks poolajaks. Poolaegade vaheaeg on 15 minutit. Täiendava ajana kasutatakse lisaaega kui normaalaja lõpul on punktiseis viigiline. Lisaaja pikkus on 5 minutit. Igale lisaajale eelnev 2 minutiline vaheaeg. Lisaaegasid kasutatakse kuni võitja on selgunud .
20 ja 10 minuti piirang puudutab võistluse administratiivset poolt. Võistkonna peatreener esitab mängust osa võtvate mängijate ja treenerite nimed ja numbrid vähemalt 20 min enne mängu algust mängu sekretariaadile. Punkti eesmärgiks on sekretariaadi töö lihtsustamine, sest kiirustades mängijate nimede protokolli kandmine põhjustab eksitusi. Viimast eriti võõrapäraste nimede puhul.
10 minuti piirang on seotud 20 minuti piiranguga. Andmed tuleb küll esitada 20 min enne mängu algust, kuid nende allkirjaga kinnitamine võib viibida kuni 10 minutini enne mängu algust. Allkiri kantakse mängu protokolli.
15 minuti piirang Võistkond, kes ei ole peale mängu välja kuulutatud algust 15 minuti jooksul kohale jõudnud loetakse kaotanuks. Võistkonnale arvestatakse loobumiskaotus.
24 sekundi reegel Rünnaku aeg ehk aeg mille kestel üks võistkond võib palli järjest vallata on 24 sekundit. Võistkond, kes aja lõppedes ei soorita viset korvile, peab palli loovutama vastasvõistkonnale.
8 sekundi reegel Saades oma väljakupoolel e tagaalas palli peab võistkond jõudma vastase väljakupoolele e eesalasse 8 sekundiga. Ees- ja tagaala lahutab keskjoon. Reegli rikkumisel antakse pall vastasele.
5 sekundi piirang Viie sekundi piirang on seotud vabavisete, palli audist mängu paneku ja mängija paigal seismise ajalise piiramisega. Vabavise sooritatakse 5 sekundi jooksul. Aja lugemine algab palli mängijale ulatamisest ja lõpeb palli käest lahkumisega. Mängija, kes hoiab palli kauem kui 5 sekundit rikub määruseid ja pall antakse vastasele. Audi sissevise tuleb sooritada 5 sekundi jooksul. Aega loetakse mängijale palli ulatamisest kuni hetkeni mil palli puutub teine mängija. Mängija, kes hoiab palli kauem kui 5 sekundit rikub määruseid ja pall antakse vastasele. Palli oma valdusesse saanud mängija peab palliga põrgatades liikuma, selle edasi söötma või peale viskama 5 sekundi jooksul.
3 sekundi reegel Ründav mängija ei tohi viibida rohkem kui kolm sekundit järjest vastaste kolmesekundi alas. Reegli rikkumisel antakse pall vastasele. Mängija võib kolme sekundi alasse naasta olles sealt 3 sekundi jooksul lahkunud. Erandina ei loeta määruste rikkumiseks olukorda, kus ründav mängija küll püüab alast lahkuda, kuid ei saa seda teha. Ta on näiteks kaitsemängijate vahele surutud vmt.

Vead

Korvpallis on mitmeid määrusterikkumisi, mida tuntakse vea nime all. Vigadeks nimetatud rikkumised erinevad teistest rikkumistest selle poolest, et need seotakse mänguprotokollis iga mängijaga personaalselt. Iga mängija võib teha enimalt 5 viga, kusjuures isiklikud, ebasportlikud ja tehnilised vead liidetakse. Viienda vea saanud mängija peab mängust lahkuma ning ta ei saa kestvas mängus enam osaleda. Mängija võib osaleda järgmistes mängudes. Vigade arvuga on seotud ka võistkonna vigade lugemine. Võistkonna vigadeks on kõigi ühe võistkonna liikmete poolt tehtud vead. Kui võistkonna vigade arv ühel veerandajal ületab 4 vea piiri, määratakse iga järgmise isikliku vea eest karistuseks alati vabavisked.
Isiklikuks veaks loetakse mängija kehalist kontakti vastasega , mis annab talle ebaausa eelise. Iga kehakontakt ei ole viga. Isiklik viga määratakse ründavale ja kaitsvale mängijale erinevatel alustel, kus juures palliga ründavat mängijat vaadeldakse teatava erandina. Isiklik viga korvpallis kasutatavatest vigades kõige sagedamini määratav viga.
Kahepoolne viga e nn topeltviga vilistatakse siis kui mängijad teevad samaaegselt üksteisele isikliku vea. Kahepoolsed vead on harvad ja juhtuvad kõige sagedamini korvi aluses võitluses lauapõrkest langeva palli (lauapalli) pärast.
Ebasportlik viga. Vananenud nimetusega sihilik viga. Ebasportlik viga määratakse kohtunike poolt siis kui mängija proovib saavutada edu läbi vastasmängija otsese füüsilise mõjutamise. Korvpallis on kehakontaktid küll tavalised, kuid edu saavutamine mängus ei põhine vastase otsesel survel mängija kehale. St eesmärgi saavutamine vastase tõukamise, löömise, kinni hoidmise ja muu sarnase tegevuse abil on keelatud. Olukorras, kus mängija ilmselt loobub selle põhimõtte järgimisest, vilistatakse ebasportlik viga.
Tehniline viga määratakse karistuseks mängijale, treenerile või võistkonda saatvale isikule "vaimse vägivalla" eest ja teatud mõttes paariline ebasportlikule veale. Ebasportlik viga määratakse ebasportliku füüsilise tegevuse eest, siis tehniline viga määratakse ebasportliku "vaimse" tegevuse eest. Selleks võib olla sõimlemine ja ebaviisakas käitumine, solvavate žestide kasutamine. Samas karistatakse tehnilise veaga ka mängu tahtliku venitamise, vea teesklemise ja vabaviske ajal vastase ehmatamise jmt eest.
Diskvalifitseeriv viga on korvpalli määrustes nimetatutest kõige karmim . Antud viga määratakse karistuseks kas iseseisvalt või seoses ebasportlike vigadega. Ühes mängus kaks ebasportlikku viga teeninud mängijale määratakse täiendavalt diskvalifitseeriv viga. Diskvalifitseeriv viga määratakse mängijale, treenerile või võistkonda saatvale isikule teo eest, mis on märkimisväärses vastuolus spordieetikaga ja tõuseb oma iseloomult esile kui eriti räige. Selliseks veaks on näiteks kellegi võistlusel viibija löömine vigastamise eesmärgil. Diskvalifitseeriva vea saanu peab lahkuma kohe mängust ja spordisaalist.

Mängijate positsioonid

Tagamängija tegutseb tavaliselt oma võistkonna ründe ajal keskjoone ning kolmepunktijoone vahel. Ta on võistkonna üks lühemaid mängijaid ning vastutab palli üle platsi toomise eest. Kogenud ja osav tagamängija peab suutma tuua palli võimalikult korvi lähedale. Ta ei pruugi viset sooritada, meelitab aga enda peale kaitse ning söödab siis palli paremas positsioonis mängijale, kes sooritab viske.
Ääremängija mängib ründel paremal või vasakul pool korvi keelutsooni ja küljejoonte vahel.
Keskmängija kohale valitud mängija on tavaliselt võistkonna pikim liige ning ründel mängib ta korvi lähedal. Keskmängijal peavad olema järgmised oskused:

• peab olema osav lähivisete sooritaja .
  
• peab oskama end vabaks mängida, söötu kätte saada ning olema korvi läheduses.
  
• peab resultatiivselt lauapalle võtma.
  

Kasutatud kirjandus

• http://www.basket.ee/?mid=247
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Korvpall
  
• http://www.basket.ee/uploads/docs/korvpalli_reeglid.pdf
  
• http://www.eok.ee/korvpall