Perekond ja kasvatus Roomas (0)

Vana- Rooma eluolu
Rooma impeerium oli arenenud linnriigist ning roomlased hakkasid arendama uute linnade tekkimis . Paljud jõukamad inimesed elasid linnas ning nõukogud korraldasid maapiirkonna elu. Roomlaste jaoks oli tsiviilelu ja linn väga tihedalt seotud. Samuti hinnati väga esivanemate vaimset pärandit. Küll aga vallutussõdade tagajärjel hakkas levima kreeka kultuur ning seetõttu õpiti kreeka keelt, kirjandust, ning elati ka kreeka kommete ja uskumuste järgi. Kuid kuna osa roomlastest kartis kultuuri hävingut, oldi osaliselt kreekale vastu. Sellest hoolimata säilitas rooma oma traditsioone.
Rooma seisuslikus ühiskonnas oli kõige kõrgemal pärilik senatiaristokraatia . Senaatorid olid suurmaaomanikud, neil oli koht kõrgetes riigiametites. Senaatori tundis ära toogat ehtiva purpurpunase triibu järgi. Senaatoritele järgnes ratsanikeseius, mis koosnes samuti inimestest, kes olid teatava rikkuse saavutanud. Ratsanikud tegelesid kaubandusega ning nende seast määrati tihti kohtunikke. Senaatoritest ja ratsanikest allpool paiknesid käsitöölised, vabad talupojad, rentnikud ja proletaarid.
Rooma ühiskond oli orjanduslik. Orjade seas võis olla nii kõrgeltharituid kui ka kirjaoskamatuid barbareid, nende seas paljudest erirahvastest isikuid. Orje kasutati põllumajanduses, majateenijatena, oskustöölistena, arstitena jne. Orje koheldi justkui kõnelevate tööriistadena, st et peremees võis orjaga teha mida iganes, kaasaarvatud surmata. Kuid alati see nii ei olnud, paljud peremehed leidsid, et on tulusam lasta orjal ise endale elatist teenida, nõudes kasu. Orjadel oli ka võimalus vabaks saada, või end vabaks osta. Vabakslastud ori sai Rooma kodanikuks, tegi enamasti innukalt tööd ning tal oli võimalik väga rikkaks ja jõukaks saada.
Rooma perekond oli mehekeskne. Kõige tähtsam pereliige oli Roomas pereisa. Temale pidid alluma kõik pereliikmed ( naine, lapsed, orjad ka täiskasvanud pojad ja nende perekond). Isa võis vastavalt oma pereliikmeid karistada ja isegi tappa. Järgmisel kohal oli kindlasti ema. Tema ülesandeks oli tegeleda koduse majapidamisega. Võrreldes kreeklannadega oli roomlannadel rohkem õigusi: kui saabusid külalised, oli pereema oma mehe kõrval. Samuti ka külaskäikudel sõprade juurde olid naised meestega koos. Roomlannadel ei olnud aga kodanikeõigusi, nad ei pääsenud kunagi riigi etteotsa.
Varasemalt oli laste kasvatamine ja õpetamine pereisa õlgadel, rikkamates, kultuursemates peredes olid ka koduõpetajad levinud. Kooli mindi aga 7-aastaselt ning seal õpiti kirjutamist. Küll aga peredes, kus pojast pidi saama avaliku elu tegelane, jätkati õpinguid veel mitu aastat. Roomas oli kolm koolide astet: algkool, grammatiku kool ja retoorikakool.
Roomlaste riietus oli üsna sarnane kreeklaste riietusega. Kõige all kanti alusriiet ehk tuunikat, see oli varrukateta särk, mis tõmmati keskelt vööga kokku. Tuunika ulatus põlvini. Tuunikat kandsid nii naised kui ka mehed, avalikes kohtades kandsid naised lisaks ilmekat mantlit stola´t, mis kattis kogu nende keha. Ametlik riietusese oli tooga. See on poolringikujuline tükk rasket valget villast riiet. Tooga mässiti ümber keha nii, et parem käsi ja õlg jäid vabaks. Toas olid roomlastel jalas kannata kingad socci´d. Tänaval või õues kanti aga sandaale või nahast kingi . Pead kaitsti kuuma päikese eest laiaäärsete mütsidega. Erinevalt kreeklastest rooma mehed pikki juukseid ega habet ei kandnud. Naiste soengud olid sama uhked kui kreeklannadel. Roomlased sõid enamasti leiba, putru, kala, juur -ja puuvilju. Jõukamad inimesed aga said endale lubada erinevaid lihasid, sh loomaliha, lambaliha , sealiha, joogiks oli veega lahjendatud vein. Söögikorrad olid kolm korda päevas kergelt kaldus lavatsitel, kust toitu võeti näppudega.
Rooma elamu oli tavaliselt nelinurkne ühekorruseline kivist maja, mille keskmes paiknes ristkülikukujuline ruum e. aatrium , piiratud igast küljest magamistubadega. Katus oli aatriumi kohal avatud ning sealt paistis päikesevalgus. Keisririigi lõpul oli levinud suhteliselt lohakas elamuehitus. Linna keskel asuv foorum oli piduliku välimusega. Linna kaunistasid ka obeliskid ja triumfikaared. Amfiteatrites korraldati gladiaatorite võistlusi. Termid , e. saunad olid avatud kõigile, neis leidus isegi raamatukogusid.
Roomlased ei pidanud sportist lugu, kuid nad olid vaimustuses näiteks veritest võitlustest amfiteatrites ning hoburakendite võidusõitudest. Algselt olid need vaid rikastele ning ühiskonna koorekihile mõeldud. Hiljem said neist avalikest mängudest aga alamkihtide toetamiseks abinõud. Mõõgavõitlejate e. gladiaatorite võitlus seisnes nii metsloomadega kui ka omavahel kaklemisega. Kahevõitluse ajal valis rahvas ise võitja, kui aga keiser oli kohal, oli au otsustada temal. Gladiaatorid aga olid enamasti orjad, ning nende seas oli kerge kuulsaks saada.
Roomlased uskusid lugematul hulgal igasuguseid vaime, kes elasid kivides, majades , puudes ja kõikjal mujal. Roomlastele olid väga olulised esivanemate hinged . Nad uskusid, et kui nad oma esivanemaid austavad, kaitsevad need kurjuse eest. Roomlased uskusid ka jumalatesse, kes olid sarnased inimestega. Enamus jumalatest on üle võetud kreeklastelt . Omapäraseim neist oli Vesta, kes oli kodukolde jumalanna. Igas majas põles tema auks koldetuli.