1920 – 1930 mood ja soengud (1)

1920 – 1930 mood ja soengud
Naistemood kui suur sõda asendus suure rahuga, andis ühiskond naisele vabaduse ja kõik lõbutsesid nagu ei kunagi varem. Džässiajastu oli tunnistajaks, kuidas kaasaegne naine sai lõplikult kätte talle õigusega kuuluva koha. Tühjusetunne ja üleüldine kurbus asendusid arusaamaga, et kui ollakse noor, tuleb võtta, mis võtta annab. Džäss muutus peaaegu üleöö hulluseks, auto aitas elutempot kiirendada ja terve maailm paistis tahtvat pidutseda.
Kuna nii paljud noored inimesed olid kadunud, siis tähistasid 1920. aastad täiesti uue maailmakorra sündi, ja paljud ajaloolased nimetavad seda 20.sajandi tegelikuks alguseks. Kuna palju mehi oli hukkunud või invaliidistunud, siis ei lootnud paljud naised enam kunagi abielluda ning algas fläpperite – vabameelsete noorte naiste – ajastu. Naiste motoks oli elupõletamine ja nad trotsisid kõiki tavasid: meikisid end avalikus kohas, suitsetasid – sageli pika sigaretipitsiga, mis oli ülimalt šokeeriv. Nende tõeline tunnusmärk oli lühike soeng. Ühe hoobiga heideti korsett kõrvale ja moodi tuli vabalt langev särkkleit. Kleidil oli lihtne varrukateta ülaosa ja alla viidud vöökoht, ning esimest korda ajaloos paljastati jalad.
Terve aastakümne oli moes pottkübar, mis sügavalt pähe surutuna eeldas ajale iseloomulikku
Lühikest juust .
Sama iseloomulikud olid pahkluu kohal nööbitavad kingad ja keskelt ahenevad ning alt laienevad kontsad. Juuksemood Nagu eelnevalt maintud, oli kõige kantum soeng 1920. aastatel poisipea .
Pärast aastakümneid lokitange, kähardamist, juuksenõelu ja kogu seda juuste piinamist hakkasid naised aduma juuste lõikamise mõttekust. Enamikule inimestele oli see äärmiselt emotsionaalne teema .
Terve kümnendi jooksul, kui inimesed iga päev tegid otsustavaid samme , levis kuuldusi, et lühikesed juuksed lähevad moest välja. See tekitas probleeme. Jätkuvate kahtluste tõttu valmistasid juuksurid nii lühikese kui pika soenguga parukaid , nii et naised võsid tunda end pisut rahulikumalt.
Värvimine muutus sel perioodil erakordselt populaarseks, eriti hennaga. Katsetati ka vesinikülihapendit, mida peeti skandaalseks, kuid seda märksa väiksema eduga, sest paljud värvid olid üsna ohtlikud ja inimsed said neist sageli mürgituse. Alles kahekümnendatel aastatel muutus meikimine sotsiaalselt aktsepteeritud tavaks. Naised tundsid eneses lõpuks vajalikku enesekindlust ja uue, keermega huulepulga tarvitamine oli nüüd fläpperi firmamärk. Eriti efektne oli end meikida avalikus kohas.
Kahekümnendad oli ajajärk, mil aristokraatlikke rollieeskujusid asendasid filmimaailma kangelannad. Tugevalt meigitud silmad ja Amori vibu joonega suu tulid Hollywoodi pöörase välimusega näitlejannadelt, ning järsku tahtis iga tüdruk välja näha nagu Clara Bow. (Clara Bow)
1920ndate eksootilie välimusega filmidiivad sümboliseerisid moekust, ja kuna nad tegid selliseid vapustavaid asju, nagu seda oli küünelaki kasutaminse, siis sai värvitud küüntest moehullus.