Valitsemine ja avalik haldus (16)

Valitsemine ja avalik haldus
Avalik haldus poliitiliste otsuste elluviimine .
Parlamendis ja valitsuses tehtud otsused on kohustuslikud ning nende põhjal kujunebki riigi poliitika. Huvide moodustamise seaduseks ja määrusteks on poliitilise protsessi esimese etapi sisu. Haldusinstitutsioonide ja ametnike tegevusest oleneb, kuidas otsused teostuvad.
Parlamentaarne ja presidentaalne valitsemine
Demokraatlikku valitsemisvormi nimetatakse ka põhiseaduslikkuseks ehk konstitutsionalismiks. Nimetusega rõhutatakse selle erinevust õigusvastastest valitsemisrežiimidest ehk diktatuurist. Põhiseaduslikkus on valitsemine, kus võimu teostatakse ja piiratakse seadusega määratud viisil. Demokraatia on piiratud võim. Piirangud liigitatakse kahte:

• Sisulised piirangud:
  

Keelavad võimulolijatel teha teatud asju, valitsus ei võta vastu riigieelarvet.

• Protseduurilised piirangud:
  

Mingi toimingu sooritamisel tuleb järgida seaduses sätestatud korda. Valitsus võib võtta laenu, kuid laenulepingu peab ratifitseerima parlament .
Põhiseaduslikku valitsimist iseloomustab võimude lahusus ja tasakaalustatus .
Võimude lahusus ja vastastikune piiramine väldib võimu koondamist riigipea või väikese ringi tipp- poliitikute kätte ning lubab paremini arvestada erinevate huvigruppidega.
Presidentalismi ja parlamentalismi eritamisel lähtutakse:

millise võimuharuga( seadusandliku või täidesaatvaga) on riigipea rohkem seatud

kui suur on võimuharude iseseisvus , sõltumatus üksteisest
Presidentalism
Enam levinud Lõuna- Ameerikas, Põhja- Aafrikas, Kaukaasias ja Kesk- Aasias.
USA näitel:
President on keskne poliitiline figuur , ta täidab nii riigipea kui valitsusjuhi ülesandeid. Kogu võim ei kuulu presidendile . Presidentaalse vormi puhul valivad kodanikud presidendi ja parlamendisaadikud. President juhib riigi valitsust, täites ka ise peaministri ülesandeid. President otsustab ka ministrite tagandamise.
Seadusandliku võimu institutsiooniks on kahekojaline parlament ehk Kongress . Presidendile kuulub õigus lükata vastu võetud seadus tagasi. Seadusandliku kogu mõju täidesaatvale võimuharula on suhteliselt nõrk. President on tihdemalt seatud täidesaatva võimuga.
Poolpresidentalism
Kehtib Prantsusmaal, Islandil, Portugalis, Austrias , Venemaal ja Leedus.
President peab rohkem arvestama parlamendiga. Valitsusjuhi rolli tuleb jagada peaministriga. President sekkub teatud küsimuste lahendamiseks. Valituse töö eest vastutab peaminister .
Prantsusmaa näitel:
President valitakse otse rahva poolt. Valimised toovad kaasa valitsuse koosseisu muutumise. President nimetab ametisse peaministri. Ülejäänud ministrid valib peaminister. President vastutab reeglina välis-, kaitse- ja meediapoliitika eest, peaminister aga sotsiaal- ning majandusküsimuste eest. Presidendil on õigus panna seaduseelnõule veto . President on seotud tugevamini täidesaatva võimuga. Seadusandliku ja täidesaatva võimu autonoomia teineteise suhtes on küllaltki suur, kuid tugevam positsioon kuulub täidesaatvale võimule.
Parlamentarism
Kehtib Suurbritannias, Skandinaavias, Itaalias, Saksamaal, Šveitsis, Iirimaal ja Eestiski.
Põhitunnuseks on parlamendi ülimuslikkus ja esindusdemokraatia põhimõtete tähtsustamine. Rahvas valin otse ainult parlamendi, presidendi valib juba parlament. Riigipea kujutab endast erapooletut iseseisvat võimuinstitutsiooni, mis peab tasakaalustama valitsuse ja parlamendi suhteid. Riigipea nimetab ametisse kõrged isikud. täidab tseremoniaalseid kohustusi. Parlamendil on tähtis osa täidesaatva võimu kokkupanemisel . Valitsus moodustatakse parlamendivalimiste tulemuse põhjal. Enamiku seaduseelnõusid( sh riigieelarve ) koostab valitsus ja saadab parlamendile menetlemiseks. Tähtsaim võimuinstututsioon on parlament. Seadusandlik ja täidesaatev võim on väga tugevas vastastikuses sõltuvuses, konflikt võib viia võimukriisini, üksmeel aga kiirendab otsustusprotsessi.
Tabelina:
Presidentalism
Parlamentarism

• Levib L-Ameerikas, P-Aafrikas, Kaukaasias ja K-Aasias. ( Mehhiko , USA, Argentiina , Gruusia)
  
• President täidab nii riigipea kui ka valitsusjuhi ülesandeid, kuid võimu piiratakse.
  
• President on tihedamalt seotud täidesaatva võimuga
  
• Võimuharude autonoomia on siin teiste demokraatiavormidega võrreldes suurim. Sellel iseseisvusel on omad plussid (valitsuskriise praktiliselt ei eksisteeri) ja ka miinused (vastastikune tegevuse pärssimine või koguni blokeerimine, parlamendi ja administratsiooni poliitika vastuolulisus).
  
• Seadusandliku kogu mõju presidendile on nõrk
  

• Levib Euroopas: UK, Itaalia, Saksamaa, Iirimaa , Eesti.
  
• Riigi tähtsaim võimuinstitutsioon on parlament.
  
• Seadusandliku ja täidesaatva võimu vahel eksisteerib tugev vastastikune sõltuvus, nende konflikt võib viia võimukriisini.
  
• Ministrid jäävad täieõiguslikeks parlamendiliikmeteks.
  
• Riigipea on erapooletu iseseisev võimuinstiutsioon, mis peab tasakaalustama parlamendi ja valitsuse suhteid.
  
• Parlament moodustab valitsuse
  

Ühised tunnused

• Rahvas valib parlamendi
  
• Demokraatlik riik
  
• Võimude lahusus
  
• vetoõigus
  

Seadusandliku võimu ülesehitus
Parlament on demokraatliku riigi kõrgeim seadusandlik organ.
Ühe- ja kahekojalisus
Kuigi üldine arengutendets soosib ühekojaisi parlamente, on tänapäeval ligi pooled parlamentidest kahekojalised. Kahekojalised on Suurbritannias, Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Norras, Poolas ja Venemaal. Ühekojalisus on iseloomulik Skandinaaviale ja Balti riikidele.
Parlamendi kodasid nimetatakse ülem- ja alamkojaks. Riigi poliitika põhijooned määrab alamkoda oma seadusandliku tegevusega .
Seadusandliku kogu kodade erinevused seisnevad nende:

• Komplekteerimise viisis
  
• Töövaldkondade jaotuses
  

Alamkoda moodustatakse otseste üldvalimiste teel.
Ülemkoja komplekteerimisel on kaks erinevat põhimõtet:

• Ülemkoda kujutab endast seisuslikku esindusorganit ( Suurbritannia )
  

Valimisi ei korraldata
Eluaegse õiguse osaleda parlamendi töös omandab inimene automaatselt koos päritud või omandatud tiitliga

• Ülemkoja moodustamise tingib vajadus esindada keskvõimu tasandil regionaalseis huve( Prantsusmaa , USA senat )
  

Regionaalsel esindatusel põhineva ülemkoja komplekteerimiine toimub kahel viisil:

• Ülemkotta delegeeritakse regionaalvõimude esindajad.
  
• Ülemkoda valitakse otse rahva poolt vastavalt regionaalüksuse esindusnormile.
  

Ülemkoja komplekteerimise põhimõte määrab kodadevahelise tööjaotuse. Valdavalt sümboolne võim peab heaks kiitma alamkojas vastu võetud õigusaktid, kuid ei tohi arutada finants - ja majandusküsimusi. Regionaalsed esinduskojad tegelevad vahetult liidumaid puudutava seadusandlusega.
Parlamendi formaalõiguslik struktuur
Formaalõiguslik struktuur on fikseeritud seadusega.
Parlamendi formaalõigusliku struktuuri osad on parlamendi juhatus ja komisjonid .
Poliitiline struktuur oleneb parlamendi erakondlikust koosseisust
Poliitilise struktuuri moodustavad fraktsioonid, koalitsioon ja opositsioon .
Parlamendi igapäevatööd juhib parlamendi esimees ehk spiiker , kelle valivad parlamendisaadikud. Spiikri põhiülesandeks on tagada istungite korrakohane kulg ja päevakorra täitmine. Spiiker ei tohi osaleda parlamendi komisjonide töös.
Komisjonid/ komiteed on parlamendi tööorganid.
Alatised komisjonid keskenduvad ühele valitsemisalale
Iga parlamendisaadik kuulub ühte komisjoni.
Ajutised komisjonid luuakse oluliste probleemide uurimiseks, kelle töö kestab mõned kuud ja lõpeb ametliku raporti esitamisega parlamendile.
Parlamendi erakondlik jaotus
Poliitiliste positsioonide alusel jaguneb parlament koalitsiooniks ja opositsiooniks.
Koalitsiooni moodustavad need parteid, kes kuuluvad valitussse.
Opositsiooni kuuluvad need erakonnad , kes ei ole valitsuses esindatud ja kes mängivad vastasjõu rolli. Opositsiooni kohuseks on kritiseerida valitsuse ettepanekuid ja pakkuda neile alternatiive. Selle olemasole on demokraatliku parlamendi kohustuslik tunnus.
Nii opositsioonisaadikud kui koalitsioonisaadikud moodustavad fraktsioone ehk saadikurühmi.
Parlamendi ülesanded ja töökorraldus
Parlamendi teine nimetus on seadusandlik võim, mille peamised ülesanded on algatada, menetleda ja võtta vastu seadusi.
Riigipea peab parlamendis vastu võetud otsuse välja kuulutama.
Parlamendi oluline funktsioon on erinevate huvide esindamine ja nende tasakaalustatud viimine seadustesse.
Lobism ehk kuluaaripoliitika on juurdunud kõikides parlamentides. Lobby – parlamendihoone koridor , eesruum , kus istungite vaheajal toimusid olulised vestlused , mis määrasid ära hilisema hääletuse tulemuse.
Samuti on parlamendi funktsiooniks järelvalve valitsuse üle. Parlamentaarses riigis saab parlament valitsusele rohkem survet avaldada. Parlamendil on nii otsene kui kaudne kontroll täidesaatva võimu üle.
Otsese kontrolli vormid:

• Parlamendi õigus avaldada umbusaldust ministritele ja seeläbi määrata valitsuse ametisoleku kestust
  
• Parlamendi parteilise koosseisu arvestamine valitsuse kokkupanemisel
  
• Õigus võtta vastu seadusi, mis on valitsusele kohustuslikud isegi siis, kui need lahknevad valitsuse seisukohtadest
  
• Parlamendi ainupädevus võtta vastu riigieelarve, mille alusel eraldatakse valitsuse tegevuseks raha
  
• Õigus kutsuda ministreid esinema parlamendi täiskogu ette ja esitada arupärimisi
  

Kaudse kontrolli vormid:

• Parlamenti kuuluvad valitsuspartei juhtpoliitikud nõuavad poliitilist distsipliini oam erakonna ministritelt
  
• Ministrid, kes on varem olnud parlamendisaadikuks, toovad valitsusse kaasa parlamenditöö stiili
  
• Kuigi parlamendi roll seadusloomes on kahanenud, säilib tema tähtsus sotsiaalse kommunikatsiooni kanalina
  

Parlamendi põhitegevuseks on seadusloome, mis hõlmab nii uute seaduste koostamist, olemasolevate seaduste muutmist või tühistamist. Parlamendi tööd seaduste kallal nimetatakse menetlemiseks. See kätkeb endas mitmeid etappe ja tegevusi nagu näiteks seaduseelnõu lugemised ja hääletamine.
Seaduse algatamise õigus on valitsusel. Eelnõu algataja annab selle üle Riigikogu juhatusele, kes määrab eelnõu menetlemiseks juhtivkomisjoni, kes annab esmase hinnangu eelnõule ja viimistleb muudatusettepanekud. Iga seaduseelnõu arutab täiskogu vähemalt kahel lugemisel:

kuulatakse ära eelnõu algataja ja juhtivkomisjoni esindaja ettekanded ning otsustatakse, kas jätkata menetlemist.

toimuvad peamised vaidlused eelnõu üle. Teise lugemise lõpus otsustatakse, kas eelnõu pannakse lõpphääletusele või suunata kolmandale lugemisele
Lõpphääletus tähendab, et parlamendiliikmed hääletavad kas seaduse vastuvõtmise poolt või vastu. Arutelu katkestamise puhul võib igaüks teha uusi muudatusettepanekuid.

muudatusi saavad esitada vaid fraktsioonid ja alatised komisjonid. Lõplik otsus
seaduseelnõu kohta tehakse kiiremini. Riigieelarve seadus võetakse vastu kolme lugemise järel.
Täidesaatev võim tänapäeva valitsemissüsteemis
Parlamendi roll on tunduvalt vähenenud ja täidesaatva võim tugevnenud. Täidesaatval võimul on rohkem funktsioone ja tugevam aparaat.
Parlamenti kuuluvad rahva hulgast valitud isikud, kelle elukutsed ning haridus on erinevad. Parlamendi protseduurireeglid on kohmakamad ja aeglased. Seepärast eelistabki valitsus väikseid töörühmi ja eksperte, et poliitilise otsustamise protsess kulgeks kiiremini.
Peaminister on kujunenud juhtivaks tipp- poliitikuks. Oluline on ka oskus läbi rääkida teiste poliitikutega, sest sellest sõltub valitsuse tõhusus.
Valitsuse ülesanneteks on juhtida tõhusalt ühiskonda ja kindlustada valitsuspoliitikale teatud ideloogilist suunda. Enamikus Euroopa riikides määrab suuna parlamendi koosseis. Minister on seega poliitiline figuur, kes peab valitsuses kaitsma oma erakonna seisukohti. Minister võib nimetada ametisse tippametnikke ning nõunikke.
Poliitika ülemäärast heitlikkust peaks vältima ametnikkond , kõrgeimal astmel on kantsler , kes peab tagama ministeeriumi igapäevatöö.
Täidesaatva võimu tipptasandil on seega esindatud nii erakondade huvid kui ka ametnikkonna huvid. Selline süsteem kehtib ka Eestis.
Kuidas valitsus moodustatakse?
Peaminister- valib riigipea, arvestades põhiseadust, poliitilisi traditsioone ja poliitiliste jõudude vahekorda
Kaheparteilises parlamentaarses riigis: Suurbritannia
Riigipeal vaid formaalne ülesanne kinnitada kahekordse valiku tulemus. Riigipea nimetab peaministrikandidaadiks valimised võitnud erakonna liidri. Seejärel pannakse valitsusjuhi kandidatuur hääletusele parlamendis.
Mitmeparteilises parlamentaarses riigis: Itaalia, Hispaania , Portugal
Riigipeal suurem mänguruum peaministrikandidaadi leidmisel.
Ministrite nimetamine kujutab endast poliitilisi läbirääkimisi, mida juhib peaminister.
Peamiseks eesmärgiks on taodelda häälte ülekaal parlamendis ning kindlustada oma erakonna programmi elluviimine. Parim võimalus on üheparteiline enamusvalitsus . See pole aga võimalik ning tuleb moodustada koalitsioonivalitsus .
Koalitsioonivalitsus moodustatakse parteidevaheliste läbirääkimiste käigus kinniste uste taga.
Valitsuse püsimine sõltub:

• valitsemise põhiseaduslik ülesehitus
  
• parlamendi erakondlik jaotus
  
• parteispektri iseloom
  
• ministrikohtade jaotus erakondade vahel
  

Enamusvalitsus kontrollib vähemalt pooli saadikukohti parlamendis. Eestis on olnud kõik enamusvalitsused. Siiski võib ka vähemusvalitsus, kellel pole parlamendi enamuse toetust , edukalt oma poliitikat ajada. Õnnestub siis, kui opositsiooniparteidel puudub üksmeel.
Avalik haldus ja bürokraatia
Ükski riik ei saa hakkama päris ilma bürokraatiata ehk ametnikkonnata. Ametnikkond tegeleb avaliku haldusega ehk riigivõimu otsuste elluviimisega. Avaliku halduse põhijooneks on püsivus. Püsivam töökogemus tõstab ametnike proffesionaalsust.
Bürokraatia võimu tugevdab ka arvukus.
Bürokraatia loomuomased puudused- bürokraatia patoloogiad.
Ametnikkonna peamiseks ülesandeks on poliitika elluviimine. Teiseks ülesandeks on süsteemi stabiliseerida( kui vahekohtunik ). Kolmandaks on ametnikkonna taastootmine, arendamine ja inimressursi juhtimine.
Nüüdisaegses avalikus halduses on keelatud ametikoha ost, isiklik omamine ja pärandamine.
Kontroll ametnike võimu üle:

esindusdemokraatia põhimõte

vajadus tõsta valitsuse tõhusust

arvestada võimaliku korruptsiooniohuga
Kontrolli võib teostada kolmes vormis:

sisemine ehk ametkondlik

poliitiline

õiguslik
Sisekontroll- kaks aspekti- juriidiline ja psühholoogiline.
Poliitiline kontroll- kätkeb nii varalist järelvalvet kui kontrolli kõrgete ametikohtade täitmise protseduuri üle.
Õiguslik kontroll- tagab haldussuutlikkuse ja väldib korruptsiooni. Seda korraldatakse kahel moel: kasutades üldist kohtusüsteemi või spetsiaalset ombudsmani institutsiooni ( ombudsman ehk sõltumatu lepitaja kodaniku ja riigiametniku konfliktis ).
Riigibürokraatia kontrollimise võimalused
Formaalsed
kontrollivõimalused
Mitteformaalsed
kontrollivõimalused
Poliitiline järelvalve
Parlamendisaadikute kontroll ministrite üle
Erakondade kontroll oma parteist pärit ministrite üle
Ametkondlik järelevalve
Kutsealased standardid
Oodatav käitumine
Kolleegide arvamus
Ametnikueetika
Juriidiline järelevalve
Halduskohus
Sõltumatu lepitaja( ombudsman)
Administratiivne järelevalve
Teenistuslik järelevalve
Varaline kontroll
Avalik järelevalve
Massiteabevahendid
Avalik arvamus
Survegrupid
Kohtuvõim
Kohtuvõim on poliitilise süsteemi üks osa, kõrgeima kohtu tegevus aga osa poliitilisest protsessist. Kohtuvõim ei allu seadusandlik ega täidesaatva võimu kontrollile . Kohus tegeleb õigusemõistmisega kehtiva seadusandluse raames.
Kohtumõistmise üldtunnustatud põhimõtted:

• inimesed on seaduse ja kohtu ees võrdsed
  
• kohtunikud alluvad ainult seadustele
  
• kohtulik arutelu on avalik
  
• kohus ei pea tõestama oma mittesüüdi olekut
  

Tavaliselt rakendatakse kolmeastmelist kohtusüsteemi, mis on kehtiv ka Eesti Vabariigis.
I astme kohus tegeleb tsiviil-, kriminaal - ja haldusasjadega.
II astme kohus vaatab apellatsiooni korras läbi esimese astme kohtu otsuseid.
III astme kohus- Riigikohus - vaatab läbi kassatsioonikaebused, st kohtuasi vaadatakse üle vormilisest küljest.
Riigikohtu esimehe ja liikmed nimetab ametisse Riigikogu. Kohtunikud nimetab ametisse eluks ajaks Vabariigi President Riigikohtu ettepanekul.
Kohtute ülesandeks on õiguskorra tagamine ja kodanike õiguste kaitse.
Lisaks sellele täidab ka konstitutsioonilisi funktsioone.
Funktsioonid:

• Seaduste konstitutsioonikohasuse järelevalve. Eesti Riigikohus võib kuulutada kehtetuks põhiseadusele mittevastava õigusakti ja nõuda selle ümbertegemist.
  
• Erinevate võimuinstitutsioonide või –tasandite tasakaalustaja roll
  
• Kehtiva valimissüsteemi toetamine ja stabiliseerimine.
  

Regionaalne ja kohalik valitsemine
Kaks administratiivstruktuuri mudelit:

tsentraliseeritud - luuakse kohalikud omavalitsused , mis sõltuvad tugevasti keskvalitsustest. Prantsusmaa, Itaalia

detsentraliseeritud – kohalikud omavalitsused on palju iseseisvamad, korraldavad kogu kohalikku elu. Saksamaa
Regionaalvalitsus – vahendaja ning koordinaator keskvõimu ja kohalike võimude vahel. Kohalik omavalitsus peab vastutama kultuuri valdkonnas ning kohalikus majanduses( kalandus , turism).
Halduskorraldust nimetatakse ka kahetasandiliseks, kus ühe tasandi moodustab keskvõim, teise kohalikud omavalitsused.
Kolmetasandiline võim- igal tasandil- keskvõimul, regionaalvõimul ja kohalikul võimul- on oma pädevus ja ülesanded poliitika teostamiseks.
Üha iseloomulikumaks kujuneb suundumus võrgustikukoostöö poole, mille vormiks on komiteede ja nõukodade loomine. Tähtis on ka kohaliku demokraatia edendamine.
Euroopa Liidu lähimuspõhimõte – poliitilised probleem lahendada inimese lähedal( kohalikul tasandil).
Valitsemiskorraldus Euroopa Liidus
Euroopa Liit on maailmas ainulaadne rahvusvaheline koostöö vorm. Riigid on loobunud oma suveräänsest otsustusõigusest. Omased on nii valitsusvahelisele kui riigiülesele koostööle iseloomulikud jooned. Iga liikmesriik säilitab oma iseseisvuse. Euroopa Liidul on olemas esinduskogu( parlament), seadusandlik kogu, täidesaatev võim, kohus ja sõltumatu keskpank.
Ministrite Nõukogu
Nõukogus esindab igat riiki üks minister. Nõukogu on 25- liikmeline. Koosseis muutub pidevalt olenevalt küsimustest, mida arutatakse. Oluline roll on täita eesistuja institutsioonil. Koht kohustab osalema kõigil istungitel. Otsuseid võetakse vastu hääletamise teel. Ministritel pole hääli võrdselt, see oleneb riigi rahvaarvust. Eesti ministril on 4 häält. Otsus loetakse vastuvõetuks, kui selle poolt on antud vähemalt 258 häält.
Eluliste huvide puhul saab iga riik blokeerida otsuse vastuvõtmise, nõudes ühehäälsuse põhimõtet- kas kõik poolt või kõik vastu.
Ministrite Nõukogu otsused formuleeritakse õigusaktidena. Kõige rangem on määrus, mis kuulub kõigile täitmiseks. Direktiiv kuulub samuti täitmisele, kuid riigil on õigus otsustada, kuidas tagada sätestatud nõue. Otsus ja arvamusavaldus adresseeritakse aga ühele konkreetsele riigile, ettevõttele või eraisikule. Otsuse täitmine on kohustuslik, arvamus kannab ainult soovituslikku iseloomu.
Euroopa Komisjon
Võib pidada EL valitsuseks. On alaliselt tegutsev organ, mis asub Brüsselis. Komisjon koosneb 25 liikmest ehk volinikust, kelle nimetab ametisse europarlament. Iga volinik vastutab kindla poliitikavaldkonna eest, nagu välissuhted, põllumajandus jne. komisjoni juhib president. Tegu on EL täitevvõimuga, volinikud vajavad bürokraatiat, tähtsamateks allüksusteks on 26 peadirektoraati, mida võib võrrelda ministeeriumitega.
Euroopa Komisjon täidab mitmeid üleandeid:

teeb ettepanekuid ühenduse edasise arengu kohta, algatab seaduseelnõusid ning valmistab ette Ministrite Nõukogu ja Euroopa Ülemkogu istungid

jälgib Ministrite Nõukogu otsuste täitmist liikmesriikide poolt.

seisab EL õigusnormide rakendamise eest

esindab EL rahvusvahelistes organisatsioonides

haldab EL eelarvet
Euroopa Parlament
On liikmesriikide valijaskonna esindusassamblee. Parlament kasutab mitmetes küsimustes vetoõigust. Parlament võib laiali saata Euroopa Komisjoni. Europarlament valitakse iga viie aasta järel otsestel valimistel riikide kodanike poolt. Saadikumandaadid jagatakse riikide vahel vastavalt nende rahvaarvule. Saksamaal valitakse 99 saadikut, Eestis 6. saadikud koonduvad ideoloogiafraktsioonide kaupa( rohelised, konservatiivid , sotsialistid ).
Seadusandliku võimu jagamine
Seadusandlik funktsioon on jagatud Euroopa Parlamendi ja Ministrite Nõukogu vahel.
Parlamendi rollid:

• otsuste vastuvõtmiseks on vaja parlamendi nõusolekut.
  
• Olemasolevate liidulepingute muutmise, uute algatamise või ratifitseerimise osas pole europarlamendil sõnaõigust.
  
• Mitmes valdkonnas on nõutud Euroopa Parlamendi ja Ministrite Nõukogu koostöö.
  
• Mõnedes küsimustes( siseturg, tarbijakaitse ), on nõutav nii ühe kui teise toetus. Seda protseduuri nimetatakse kaasotsustamismenetluseks.
  

Euroopa Kohus
Euroopa Kohtul on ainuõigus EL aluslepingute tõlgendamiseks. Kõikidele riikidele on Kohtu otsused kohustuslikud. Igal Euroopa Liidu kodanikul on õigus paluda kohtult abi. Kohtusse kuulub 25 kohtunikku, igast liikmesriigist üks. Kohtunikud nimetatakse ametisse 6 aastaks iga maa valitsuse poolt. Kohtunikud peavad andma vande lahendada kohtuasju sõltumatult oma riigi valitsusest.