Valitsemine ja avalik haldus (2)

VALITSEMINE JA AVALIK HALDUS
SEADUSANDLIKU VÕIMU ÜLESEHITUS
PARLAMENT on demokraatliku riigi kõrgeim seadusandlik organ.

• Kujunes välja kodanlike revolutsioonide käigus.
  
• Sümboliseerib üleminekut seisuslikult võimult valitavale esindusvõimule.
  
• Kuldajaks 20. sajandi keskpaik .
  
• Esimene Inglismaal.
  
• Seadusandja ülesanne.
  
• Oluline osa täidesaatva võimu kokkupanemisel .
  
• Ligi pooled parlamentidest on tänapäeval kahekojalised (nt. Suurbritannia , Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Tšehhi, Norra, Poola, Venemaa)
  
• Ühekojalised parlamendid on iseloomulikud Skandinaaviale (v.a. Norra) ja Balti riikidele.
  

Ülem- ja alamkojad:

• On seaduse järgi võrdsed.
  
• Riigi poliitika põhijooned määrab alamkoda oma seadusandliku tegevusega .
  
• Õigusakt jõustub alles siis, kui mõlemad kojad on selle heaks kiitnud (on erandeid).
  

Seadusandliku kogu kodade erinevused seisnevad nende:

• Komplekteerimise viisis:
  
  • Alamkoda moodustatakse kõigis riikides otseste üldvalimiste teel.
    
  • Ülemkoja komplekteerimisel on kaks erinevat põhimõtet. 1) Seisusliku esindusorgani puhul saab inimene eluaegse õiguse osaleda parlamendi töös koos päritud või omandatud tiitliga (nt. Suurbritannia). 2) Regionaalsete huvide esindajana valitakse ülemkoda kas otse rahva poolt (nt. USA) või sinna delegeeritakse regionaalvõimude esindajad (nt. Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa).
    
• Töövaldkondade jaotuses:
  
  • Seisuslikus kojas on saadikukoht eluaegne.
    
  • Regionaalseid huve esindav ülemkoda on regulaarselt ümbervalitava saadikukohaga.
    

Parlamendi struktuur:

• Parlamendi juhatus (esimees ehk spiiker , aseesimehed).
  
• Alatised ja ajutised komisjonid .
  

• Fraktsioonid ehk saadikurühmad.
  
• Koalitsioon ja opositsioon .
  

Parlamendi igapäevatööd juhib parlamendi esimees, kelle valivad parlamendisaadikud. (nt. Suurbritannias nõutakse spiikrilt täielikku neutraalsust, kuid Mandri-Euroopas jääb ta edasi partei liikmeks. USA-s ja Indias on spiiker aga oma erakonna juhtiv tegelane).
Eestis kuulub parlamendi esimehe koht koalitsiooniparteile, kuid üks aseesimeestest esindab opositsiooni.
Komisjonid/komiteed on parlamendi tööorganid. Alatised komisjonid keskenduvad ühele valitsemisalale. Iga parlamendisaadik kuulub ühte komisjoni. Jälgitakse, et ühes komisjonis oleks saadikuid mitmetest erakondadest. Komisjoni esimehi nimetab ametisse spiiker. Umbes pooli komisjone juhivad opositsioonierakondade saadikud. Erakorraliste ning oluliste probleemide uurimiseks võib parlament luua ajutise komisjone. Nende töö kestab mõned kuud ja lõpeb ametliku raporti esitamisega parlamendile. Selle põhjal kujundab parlament oma seisukoha, võtab vastu otsuse ning saadab seejärel komisjoni laiali.
Nii koalitsiooni- kui opositsioonierakondade saadikud moodustavad fraktsioone ehk saadikurühmi. Fraktsiooni aluseks on ideoloogiline ühtekuuluvus. Ühe fraktsiooni liikmed on pärit samast parteist ning fraktsioon kannab vastava erakonna nimetust . Fraktsioonides arutatakse läbi, kuidas käituda seaduseelnõude menetlemisel ja hääletamisel, milliseid parandusettepanekuid või küsimusi esitada. Fraktsioon võib üles astuda ka omapoolse seaduseelnõuga. Fraktsiooni kuulumine pole parlamendiliikmele kohustuslik. Fraktsioonilisus võimaldab suurema tõenäosusega prognoosida hääletamistulemusi.
Parlamendi erakondlik jaotus poliitiliste positsioonide alusel:

• Koalitsioon – need parteid, mis kuuluvad valitsusse.
  
• Opositsioon – erakonnad, mis ei kuulu valitsusse. Kohuseks on kritiseerida valitsuse ettepanekuid ja pakkuda alternatiive. Opositsiooni olemasolu on demokraatliku parlamendi kohustuslik tunnus.
  

PARLAMENDI ÜLESANDED JA TÖÖKORRALDUS
Parlamendi ülesanded:

• Algatada seadusi.
  
• Menetleda seadusi.
  
• Vastu võtta seadusi.
  
• Erinevate huvide esindamine ja nende tasakaalustatud viimine seadustesse.
  
• Edastada valijate huve.
  
• Järelvalve valitsuse üle.
  

Riigipea peab parlamendis vastu võetud seaduse välja kuulutama. Alles seejärel saavutab õigusakt seaduse jõu ning selle täitmine muutub kohustuslikuks . Riigipea võib seaduse ka parlamenti tagasi saata. Erimeelsuste püsimisel lahendab olukorra riigikohus .
Lobism ehk kuluaaripoliitika – katsed mõjutada poliitikuid, eriti parlamendisaadikuid, isiklike kontaktide ja vastastikku kasulike tehingute kaudu.
Parlamendi otsese kontrolli vormid valitsuse üle:

• Parlamendi õigus avaldada umbusaldust ministritele, määrata valitsuse ametisoleku aega.
  
• Parlamendi parteilise koosseisu arvestamine valitsuse kokkupanemisel.
  
• Õigus võtta vastu seadusi, mis on valitsusele kohustuslikud, isegi kui need lahknevad valitsuse seisukohtadest.
  
• Parlamendi ainupädevus võtta vastu riigieelarve, mille alusel eraldatakse valitsuse tegevuseks raha.
  
• Õigus kutsuda ministreid esinema parlamendi täiskogu ette ja esitada arupärimisi.
  

Parlamendi kaudse kontrolli vormid:

• Parlamenti kuuluvad valitsuspartei(de) juhtpoliitikud nõuavad poliitilist distsipliini oma erakonna ministritelt.
  
• Ministrid , kes on varem olnud parlamendisaadikuks, toovad valitsusse kaasa parlamenditöö stiili.
  
• Parlamendi tähtsus sotsiaalse kommunikatsiooni kanalina.
  

Eesti vabariigi parlament on ühekojaline, 101 liiget. Riigikogu liikmed valib rahvas neljaks aastaks. Kõrgeim kohtuorgan on Riigikohus. See koosneb 19 kohtunikust. Riigikohtu esimehe nimetab parlament presidendi ettepanekul. Presidendi valib parlament iga 5 aasta tagant. Valitsuse moodustab peaminister , kelle nimetab president . Valitsuses on 15 liiget. Valitsuse määrab ametisse president pärast parlamendi heakskiitu.
Täidesaatvat võimu teostab Eesti Vabariigi Valitsus riigiasutuste abil:

• Ministeeriumid .
  
• Maavalitsused.
  
• Ametid.
  
• Inspektsioonid.
  
• Muud valitsusasutused.
  

TÄIDESAATEV VÕIM TÄNAPÄEVA VALITSEMISSÜSTEEMIS
Viimase poole sajandi jooksul on parlamendi roll vähenenud ja täidesaatev võim tugevnenud.
Põhjused:

• Täidesaatval võimul on tugevam aparaat ja rohkem funktsioone kui parlamendil.
  
• Parlamenti kuuluvad rahva hulgast valitud esindajad, kelle elukutsed ja haridus on erinevad.
  
• Parlamendi protseduurireeglid on kohmakad ja aeglased, reageerimine on raskem.
  
• Nüüdisaja valitsus eelistab mitmesajaliikmelisele esinduskogule väikseid töörühmi ja eksperte.
  

Algselt oli peaministri roll tagasihoidlik (Konstantin Päts oli samaaegselt pea- ja siseminister), kuid tänapäeval on peaminister kujunenud tipp-poliitikuks, mõnedes Euroopa riikides ka sisuliselt riigipeaks.
Minister on poliitiline figuurm kes peab valitsuses kaitsma oma erakonna seisukohti. Tal on õigus nimetada ametisse ka mitmeid tippametnikke ning nõunikke, kes sageli kuuluvad temaga samasse parteisse.
Ametnike hierarhia kõrgeimal astmel on kantsler, kes peab tagama ministeeriumi igapäevatöö ning kindlustama järjepidevuse ministrite vahetumise puhul.
Täidesaatva võimu tipptasandil on esindatud nii erakondade huvid (ministrite näol) kui ka ametnikkonna huvid (kantslerite näol). Selline süsteem kehtib ka Eestis.
Valitsuse moodustamine parlamentaarses riigis Eesti Vabariigi näitel:

Riigikogu uue koosseisu kokkuastumine.

Riigipea nimetab valitsusjuhi kandidaadi.

Riigikogu annab peaministrikandidaadile volitused valitsuse moodustamiseks.

Valitsusjuhi kandidatuuri hääletamine parlamendis.

Peaminister esitab valitsuse koosseisu presidendile .

President nimetab valitsuse ametisse.
Praegune Eesti Vabariigi valitsus, mis tuli võimule 5. aprillil 2007:
Valitsuskoalitsiooni moodustasid kolm erakonda:

• Eesti Reformierakond.
  
• Isamaa ja Res Publica Liit.
  
• Sotsiaaldemokraatlik Erakond.
  

Ministrid:
Peaminister – Andrus Ansip.
Justiitsminister – Rein Lang
Kaitseminister – Jaak Aaviksoo
Välisminister – Urmas Paet
Kultuuriminister – Laine Jänes
Rahandusminister – Ivari Padar
Rahvastikuminister – Urve Palo
Siseminister – Jüri Pihl
Keskkonnaminister – Jaanus Tamkivi
Põllumajandusminister – Helir -Valdor Seeder
Majandus- ja kommunikatsiooniminister – Juhan Parts
Regionaalminister – Siim Valmar Kiisler
Haridus - ja teadusminister – Tõnis Lukas
Sotsiaalminister – Maret Maripuu
Valitsuse eluiga mõjutavad tegurid:

• Valitsemise põhiseaduslik ülesehitus.
  
• Parlamendi erakondlik jaotus.
  
  • Enamusvalitsus – enamusvalitsustel on napp häälte ülekaal opositsiooni ees. Euroopas enamlevinud (nt. Mart Laari 1999. aasta kolmikvalitsus). Eesti 1990. aastate valitsused on kõik peale ühe (1998. aasta Mart Siimanni valitsuse) olnud enamusvalitsused.
    
  • Vähemusvalitsus – pole parlamendi enamuse toetust. Õnnestub siis, kui opositsiooniparteidel puudub üksmeel.
    
• Parteispektri iseloom.
  
• Ministrikohtade jaotus erakondade vahel.
  

Euroopa püsivaimad valitsused on Suurbritannias, Luksemburgis (keskmiselt 45 kuud), Iirimaal , Austrias, Saksamaal (37-38 kuud), kõige lühemaealised aga Itaalias, Prantsusmaal ning Soomes (10-15 kuud).
AVALIK HALDUS JA BÜROKRAATIA
Bürokraatia ehk ametnikkond – ametnike võim, rangete reeglite ja hierarhia alusel toimiv juhtimiskorraldus.
Ametnikkond tegeleb riigivõimu otsuste igapäevase täideviimise ehk avaliku haldusega.
Ametnikkonna ülesanded:

• Poliitika elluviimine .
  
• Süsteemi stabiliseerija, vahekohtuniku funktisooni täitmine.
  
• Iseenda taastootmine, aerndamine ja inimressursi juhtimine..
  

Alamastme ametnikud suhtlevad peamiselt kodanikega, kõrgemad ametnikud aga poliitika kujundajatega:

• Valmistavad ministritele ette materjale kabinetiistungiteks või parlamendikuulamiseks.
  
• Võtavad osa seaduse ettevalmistamisest.
  
• Osalevad poliitilistes konsultatsioonides ja läbirääkimistes.
  

Nüüdisaegses halduses on keelatud ametikoha ost, isklik omamine ja pärandamine. See muudab ametniku koha näiliselt kõigi jaoks vabaks. Ametniku koha täitmine toimub peamiselt avaliku konkursi korras, kus kandidaate hinnatakse.
Riigiteenistujate ametikohad:

• Kõrgemad ametnikud - 14%.
  
  • Valitsusametnikud.
    
  • Juhid.
    
  • Nõunikud.
    
• Vanemametnikud – 57%.
  
• Nooremametnikud – 29%.
  

Järelvalve ametnike üle:

• Vajadus jälgida, et see, mis teostub, on avalikkuse, aga mitte ametnikkonna erahuvi.
  
• Vajadus tõsta valitsemise tõhusust, et olulised küsimused saaksid kiiresti hallatud.
  
• Vajadus hoida kontrolli all võimalikku korruptsiooniohtu.
  

Kontrolli vormid:

• Sisemine ehk ametkondlik – juriidiline (seadused), psühholoogiline ( eetika ).
  
• Poliitiline – seda teostavad vastavad järelvalveinstitutsioonid.
  
• Õiguslik – peab tagama haldussuutlikus ning vältima korruptsiooni. Toimub kasutades kas kohtusüsteemi või spetsiaalset ombudsmani institutsiooni.
  

Ombudsman ehk sõltumatu lepitaja – ametiisik , kelle ülesanne on kodaniku ja riigiametniku konflikti korral kodaniku kaebuse alusel kontrollida ametniku teguviisi seaduskohasust. Eestis täidab lepitaja ülesandeid õiguskantsler (hetkel Indrek Teder ).
Riigibürokraatia formaalsed kontrollivõimalused:

• Poliitiline järelvalve:
  
  • Parlamendisaadikute kontroll ministrite üle.
    
  • Erakondade kontroll oma parteist pärit ministrite üle.
    
• Juriidiline järelvalve:
  
  • Halduskohus.
    
  • Sõltumatu lepitaja (ombudsman).
    
• Administratiivne järelvalve:
  
  • Teenistuslik järelvalve.
    
  • Varaline kontroll.
    

Riigibürokraatia mitteformaalsed kontrollivõimalused:

• Ametkondlik järelvalve.
  
  • Kutseala standardid .
    
  • Oodatav käitumine.
    
  • Kolleegide arvamus.
    
  • Ametnikueetika.
    
• Avalik järelvalve.
  
  • Massiteabevahendid.
    
  • Avalik arvamus.
    
  • Survegrupid.
    

KOHTUVÕIM
Kohtuvõim on poliitilise süsteemi üks osa, kõrgeima kohtu tegevus aga osa poliitilisest protsessist. Kohtu iseseisvus ja sõltumatus on demokraatliku riigi kohustuslik tunnus.
Õigus:

• Eraõigus:
  

• Majandusõigus.
  
• Tsiviilõigus: võlaõigus, asjaõigus, perekonnaõigus, tööõigus.
  
• Kaubandusõigus.
  

• Avalik õigus:
  

• Rahvusvaheline õigus, riigiõigus, konstitutsiooniõigus, kirikuõigus, haldusõigus, kriminaalõigus, protsessiõigus, finantsõigus.
  

Kohtusüsteemi funktsioonid:

• Õiguskorra tagamine.
  
• Kodanike õiguste kaitse.
  
• Konstitutsioonilised funktsioonid:
  

• Seaduste konstitutsioonikohasuse järelvalve.
  
• Ülemkohus täidab erinevate võimuinstitutsioonid või –tasandite tasakaalustaja rolli.
  
• Kehtiva valitsemissüsteemi toetamine ja stabiliseerimine.
  

REGIONAALNE JA KOHALIK VALITSEMINE
Eesti kahetasandiline haldussüsteem
Esindusorgan
Täidesaatev organ
RIIKLIK TASAND
RIIK
Keskvõim
MAAKOND
Regionaalvõim
Riigikogu
EV valitsus
Maavanem
Maavalitsus
KOHALIK TASAND
LINN
VALD
Omavalitsus
Volikogu
Linnaosa halduskogu
Linna/valla valitsus
Linnaosavalitsus
Administratiivne ülesehitus:

• Kohalikud valitsused sõltuvad tugevasti keskvalitsusest (näiteks Prantsusmaa, Itaalia, Suurbritannia).
  
• Kohalikud omavalitsused on palju iseseisvamad, nad korraldavad kogu kohalikku elu (nt. Saksamaa, Skandinaavia riigid).
  

Valla/linna volikogu:

• Valitakse neljaks aastaks.
  
• Valivad valimisõiguslikud elanikud (alates 18-aastaselt ja seal elanud vähemalt 5 aastat).
  
• Koosseis:
  

• Fraktsioonid.
  
• Koalitsioon.
  
• Opositsioon.
  
• Komisjonid.
  

• Suurus oleneb (Tartus 49 liiget, Tallinnas 63).
  
• Volikogu esimees (Tartus Olev Raju).
  
• Linnavalitsus :
  
  • Vallavanem või linnapea (Tartus Urmas Kruuse).
    
  • Abilinnapead (Tartus 5, näiteks Jüri Sasi).
    
  • Ametid.
    
  • Osakonnad.
    

Valimised Tartus:

• 2005 → Reformierakond + Keskerakond .
  
• 2009
  

9