Vähikasvatustehnoloogiad Eestis (0)

Vähikasvatustehnoloogiad Eestis

Vähipüügiga on Eestis tegeldud 20 sajandi algusest alates, kus teati Eestit siis ühe tuntuma vähieksportijana Euroopas. On teada, et enne kolmekümnendaid eksporditi Rootsi 100-150 000 vähki aastas. Hilisemalt on teada, et vähivarud Eestis kahjuks vähenesid oluliselt (vähikatk, keskkonaseisundi muutused jne).
Eesti vabas looduses on jõevähk aeglase kasvuga . Kasutades aga õiget tehnoloogiat kasvatuses, suudame me neid saada rohkem ja kiiremini.
Vähikasvatus pole Eestis veel oluliselt levinud, mistõttu on tarvis kasutada konsulentide abi, et saaks rajada efektiivselt toimiva kasvanduse. Omakorda on aga murekohaks, konsulentide vähesus. Sellest hoolimata on olemas põhilised tehnoloogilised lahendused kasvanduste rajamisel.
Vähikasvanduse tähtsaim eeldus on piisav hulk kvaliteetset vett kogu vähi elutsükli aeg. Kui vee kvaliteet pole piisav, on tarvidus kasutada vee töötlemist, mis küll toob kaasa täiendavad kulud, kuid on oluliseks aspektiks vähikasvatuses. Lisaks vee kvaliteedile on üks olulisi tegureid temperatuur. Optimaalseks kasvamise temperatuuriks on 16-20ºC. Sigimine saab toimuda aga alles siis kui temperatuur on olnud mõnda aega 10ºC ringis .
Oluline on, et kasvanduses olevad veesilmad oleksid võimalikult hõljumi vabad, sest vee hapnikusisalduse vähenemise ja vähkide lõpuste ummistumise oht on muidu suur, mis aga omakorda tähendab vähkide hukkumist. Igasse tiiki juhitakse värsket vett eraldi ja kasutatud vesi eemaldatakse igast tiigist ilma seda järgmistesse tiikidesse laskmata. Kui vesi voolab ülemisest tiigist ära alumiste kaudu, halveneb alumiste tiikide veekvaliteet ja haiguste leviku risk on suurem.
Kindlasti ei tohi unustada, et tuleb mõõta happesust ja hapnikusisaldust vees. Happeline vesi (mida meil eestis esineb õnneks vähe) on vähkidele kahjulik. Happelise vee korral kasutatakse lupjamist ja ka vee läbilaskmist liivafiltrist, mis normaliseerib pH. Lisaks pH mõõtmisele, on tarvidus teada veel Al, Fe, Ca sisaldust vees. Vesi (pinnavesi) on tavaliselt kõige happelisem kevadiste ja sügiseste suurvete ajal. Lupjamine on vajalik kui pH on alla 6 ja kaltsiumisisaldus vees on alla 5 mg/l. Sissevooluvee lupjamist soovitatakse teha lupjamiskaevu abil. Lupja saab osta otse lubjatehastest või poest kotikaubana. Üldiselt on Eestis madala pH-ga vaid rabaveed.
Vee aereerimine on vajalik kui sissevoolu vees on hapnikusisaldus liiga madal või vett soojendatakse ja seepärast vabanevad lahustunud gaasid. Hõlpsaim võimalus vee aereerimiseks on paisata vesi peene uduna basseinidesse. Vette võib õhku pumbata kompressoriga läbi pihustikivide. Vee aereerimiseks on olemas sissevoolu konstruktsioone ning mitmeid mehhaanilisi seadmeid, näiteks pöörlevaid reste, silindreid või väravaid, mille kaudu vesi voolab kasvatusbasseinidesse. Tiikides või basseinides ei vaja vesi tavaliselt aereerimist.
Tiikide kaevamisel tuleb arvestada mitmete oluliste faktidega nagu põhja karedapinnalisus, et vähid ei libiseks. Tiigipõhjad peavad olema isepuhastuvad. Head kvaliteedilist vett peab olema piisavalt. Tiik peab vastu pidama veesurvele ning bassein ei tohi roostetada ega eraldada toksilisi aineid, mis vähkidele kahjulikud on. Tiigipõhjad võib tihendada vettpidava materjaliga , näiteks saviga või plastikkilega. Tiikide kuju ja asend sõltub palju maastikust. Tasasele põllumaale võib kergesti ehitada ükskõik, mis kujuga tiigi; nõlvakule sobivad piklikud ja kitsad nõlvaga paralleelsed tiigid .
Pinnasetiike võib ehitada vee paisutamise või hoopis pinnase süvendamise teel. Tiigi võib teha veekindlaks näiteks plastikust kilega ( polüetüleen -, vinüül - või butüülkile). Kile mõlemale poolele tuleb paigutada 15 cm paksune kiht peent liiva. Kile paksuseks peab olema üle 0,20 mm. Veepinna kalle peaks olema 1-5%, mis on veejuhtimisel abiks. Pinnasetiigid peavad olema lihtsasti tühjendatavad. Tiigi põhi peaks olema äravoolutoru suunas kaldu vähemalt suhtega 1:100. Kasvutiikide põhja tehakse tavaliselt V või W kujulised ristlõiked. Ehitada tasub võimalikult palju varjupaikasid peenarde ja vallide abil. Veesügavus peab olema 1,5-2 m, arvestades talvel jäätumist. Vähkide põgenemise ärahoidmiseks tuleb sissevoolu ja väljavoolutorude otsa paigutada piisavalt tihe rest . Et vähke oleks kergem ka välja püüda, kasutatakse selleks vähitiigis katusekive, drenaažitorusid jm tehismaterjale varjupaigaks (samuti oluline, et vähkidel oleks oma varjupaik ). Teine variant on vähke välja püüda mõrdadega, mille kasutamisel ei ole eelnimetatud kunstmaterjalist varjupaigad siis ka enam olulised.
Varjupaikade kasutamisel peab arvestama olukorraga, et igale vähile peab olema oma varjupaik. Sobiv varjupaiga läbimõõt oleneb vähi suurusest (vähemalt sõrgade pikkus). 8 cm pikkusele vähile soovitatakse 35 mm läbimõõduga peidupaika, 12 cm pikkusele vähile 60 cm läbimõõdulist urgu. Poegadele on eelistatumad varjupaigad katusekivid, plaadid ja kärgtellised, asetatuna aheliti nii, et ala moodustab vähipoegadele piisava ruumi. Varje pikkus peab olema vähi pikkusega vähemalt võrdne.
Kui tiik on kaevatud, vesi ja vähid ka tiiki lastud , on oluline ehitada tiikide ümber aedik.Vähitiikide tarastamisega saab ära hoida röövloomade, nagu mingid ja saarmas, rüüsteid. Aia tegemisel võib kasutada peenesilmalist tsingitud või plastikuga kaetud naaritsapuuri võrku, mille ülaserva soovitatakse paigutada elektrikarjus. Ühekihilisest vineerist või plastikust libedapinnaline tara hoiab ära vähkide ronimise üle aia.
Tiigitammide juures on oluline, et need oleksid vastupidavad veerõhule, lainetusele, voolu poolt tekitavale erosioonile ja jää poolt tekitavale survele. Tammialune pinnas peab vastu pidama tammi raskusele, olles võimalikult tugev ja vettpidav. Tammi südamikuks peab läbivoolu ärahoidmiseks olema tihe savi ja see peaks ulatuma pehmest või vett läbi laskvast pinnasest allapoole ankurdamaks tammi korralikult ja tammialuste voolude ärahoidmiseks. Savi tuleb tihendada 30 cm paksuste kihtidena. Tamm peab ulatuma meetri võrra üle veepinna, et jäätumine ei ulatuks savisüdamikuni ja ei rikuks tammi.
Kui soovitakse ehitada sisebasseine, siis kasutatakse basseinide ehituseks klaaskiudu, kuid kindlasti sobivad ka vinüül, PVC, akrüül jne plastikud . Roostevaba terase kasutamine on laiemalt levinud. Suuri basseine võib ehitada ka betoonist või tellistest. Basseinide sisepinda võib katta epoksüvaiguga või kõrgahjutsemendiga. 10-20 cm sügavune vesi on vähile piisav. Varjepaikadeks võib kasutada plastikuga kaetud metallilehtesid, katusekive, drenaažitorusid jmt. Väikeste vähipoegade jaoks on kasutatud plastikrohumatte, mille harjaste vahele pojad pääsevad varju. Vähibasseine võib paigutada teineteisega kohakuti.
Iga tiigi veevarustus tuleks ehitada eraldi ja sõltumatuna, sest haigustekitajad levivad allavoolu - ülalpool olevatest tiikidest alumistesse. Kasvanduses tuleb tiikide vesi hoida võimalikult hapnikurikas, mida saavutatakse veevahetuse või segamise ja õhustamise abil. Ideaaljuhul peaks vesi tiigis vahetuma 4-5 korda ööpäevas. Põhjaveel põhineva veevarustuse korral on nii kiire veevahetus võimalik vaid väikestes tiikides. Talvel on vaja vett õhustada juhul, kui sügisel jääb tiiki palju lagunevat taimestikku või tiigivesi on toitaineterikas. Puurkaevu- ja allikavesi on vähese hapnikusisaldusega ja seda on tarvis õhustada enne kasutamist On võimalik kasutada korduvkasutatavat vett.. Korduvkasutatavat vett võib hapnikuga rikastada, filtreerida või lubjata.
Vett võib korduvalt kasutada pumpamise, filtreerimise ja desinfitseerimise abil. Kuna vee soojendamine on kallis ettevõtmine, siis kasutatakse soojendatud vett korduvalt. Kui vett piisavalt filtreerida ja õhustada on võimalik kasutada kuni 95% kasutatud veest ja suunata see taaskasutusse. Et vee soojendamiskulutusi vähendada, saab kasutada soojusvaheti abi, kus taaskasutatakse üht osa ringlusest väljuva vee soojusest. Retsirkulatsioonisüsteemis on üldjuhul tarvilik soe vesi desinfitseerida ultraviolettvalgusega.
Ultraviolettvalgus (UV) aitab vähendada efektiivselt haigustekitajate hulka. UV võimsus sõltub lambi võimsusest ja vee voolukiirusest läbi lambi.
Kõige odavam filtreerimismeetod on ehitada veevarustuskraavidele restid . Resti või sõela pindala peab olema ummistumise ärahoidmiseks võimalikult suur. Parim filtreerimisefektiivsus saadakse liiva-kruusafiltriga, kus vesi filtreerub oma rõhuga läbi erineva terasuurusega mineraalaine kihtide. Tavaliselt kasutatakse filtris 3-5 kihti.
Tiikide tühjendamine on sama tähtis kui tiikide täitmine. Suurtes tiikides kasutatakse laud-, betoon - või toruregulaatoreid vee kõrguse reguleerimiseks (joonis 11–13). Munga jäätumist võib ära hoida styroxiga katmise abil. Väiksemates tiikides piisab veetaseme reguleerimiseks äravoolutoru otsa asetatud küljele keeratavast püsttorust. Äravooluvesi tuleb võtta tiigi põhjast, kus vesi on halvakvaliteediline. Väljalask on tavaliselt suurema läbimõõduga kui sisselask. Väljalask peab algama tiigi sügavaimast kohast.
Efektiivse vähikasvatuse saame siis kui suudame luua vähkidele neile optimaalsed keskkonnatingimused eluks, vastasel juhul jääme tootlikkusega pikemaks ajaks algajate sekka.