Vabadussõda, Kontsantin Päts (0)

 
Vabadussõda  
 
Konstantin  Päts andis 24. veebruaril 1919. aastal esimese traditsioonilise kõne 
iseseisvuspäeva paraadil. 
 
Nõrk esindatus vasakpoolses domineerivas põhiseaduskogus jättis Konstantin Pätsi vähe 
võimuga maareformi seaduse ja 1920. aasta põhiseaduse koostamisel . 
Päts asutas Eesti Kaitseli du, et pakkuda kaitset areneva Punaarmee eest . 28. novembril 
1918 val utasid Nõukogude Vene väed Narva , mil e tulemuseks oli Eesti Vabadussõda . 
Valitsuse koosolekul põrutas Konstantin Päts oma rusikat lauale ja keeldus kommunistidega 
kompromissist. See  veenis  teisi valitsuse li kmeid alustama sõda Nõukogude Venemaa 
vastu. 1919. aasta jaanuaris sundisid eestlased bolševikke taganema ja 24. veebruariks 
1919 oli kogu Eesti  territoorium  ajutise valitsuse kontrol i al . Oma 1919. aasta 
iseseisvuspäeva paraadil toimunud kõnes ütles ta: "Me peame kindlustama oma majanduse, 
et saaksime muutuda vähem sõltuvaks meie li tlastest. Sel eks, et vältida  pankrotti , peame 
leidma oma ri gi põl umajanduses". Sel est sai aluseks Eesti majandus järgmise 20 aasta 
jooksul. 
 
1919. aasta april is valiti Eesti Asutamisassamblee, kuid Eesti Rahvavabari k võitis 120 
istekohast vaid 8, jättes enamuse vasakpoolsetele parteidele. 9. mail 1919 võttis esimese 
peaministrina üle Otto August Strandman . 1919. aasta suvel oli Päts vastu võitlusele Balti 
Saksa Landeswehri vastu , kuid kui ta oli opositsioonis, otsustas valitsus alustada 
Landeswehri sõda , mis lõppes Eesti-Läti võitu. Pärast sõja lõppu 2. veebruaril 1920 võttis 
enamiku vasakpoolse põhiseaduskogu vastu radikaalse maareformi seaduse ja esimese 
põhiseaduse , mis tõi kaasa väga proportsionaalse parlamendi, lühikesed valitsuskabinetid 
ning eraldi ja stabi lse ri gipea.  
 
Demokraatlik vabari k  
1919. aasta septembris moodustas Päts uue poli tilise partei,  agraar -konservati vse 
põl umajandustootjate assamblee , mis põhines ri gi rahvali dul.  1920. aasta valimistel võitis 
partei 100-li kmelisel Ri gikogul 21 kohta ja 25.  jaanuarist  1921 kuni 21. novembrini 1922 
Konstantin Päts oli ri gi vanem ja juhtis esimest põhiseaduslikku valitsuskabinetit. Tegemist 
oli keskse parempoolse koalitsiooniga, mil el oli kolm tsentristlikku parteid.  Kabinet  langes 
varsti pärast seda, kui Kesk-vasakul asuv Eesti Tööpartei lahkus koalitsioonist tänu Pätsi 
parempoolsele poli tikale ja kri tikale Eesti Pangas . Pärast valitsusjuhina  astumist  teenis 
Päts Ri gikogu presidendina (kõneleja) 20. novembrist 1922 kuni 7. juunini 1923.  
 
1922. aasta valimistel võtsid põl umajandustootjate kogu 23 kohta. 2. augustil 1923 sai Päts 
teist korda ri givanemaks. Sarnane keskse parempoolse koalitsioon kolmel tsentristlikul 
parteil kestis uuesti, kuni Eesti Tööpartei lahkus koalitsioonist, sundides Päti 26. märtsil 1924 
astuma . Otto August Strandman oli avalikult kritiseerinud Pätsit tema rol i eest korruptsioonis 
Eesti Pangas ja majanduslikus mõttes. kaubanduspoli tikast Venemaaga. Päts hoidis  seitse  
aastat kontoripoli tikast eemal.Tema partei toetus ei langenud. 15. detsembrist 1925 kuni 9. 
detsembrini 1927 oli ri gi vanem Jaan  Teemant  talupidajate kogudest. 
 
1926. aasta valimistel võtsid talupidajate assambleed taas 23 kohta ja Jaan Teemant jätkas 
vanemana . Juba 1927. aastal kritiseeris Päts Ri gikogu li kmeid, öeldes, et nad on 
põhjustanud pigem valitsuse koalitsioonide ebastabi lsust kui ideoloogilisi 
erinevusi.Põl umajandustootjate assamblee kuuendal kongressil 1929. aastal oli partei 
vastupanu August Rei vasakpoolsele valitsusele ja Päts nõudis muuhulgas põhiseaduse, 
väiksema parlamendi, eraldi presidendiameti  muutmist  ja korruptsioonivastast võitlust. .  
 
1929. aasta valimistel võtsid talupidajate assambleed 24 kohta ja Päts teenis oma 
kolmandat ametiaega vanemana 12. veebruarist  1931  kuni 19. veebruarini 1932. See oli 
ideoloogiliselt lai koalitsioon Eesti Sotsialistliku Töötajate Partei ja parempoolse Eesti 
Rahvapartei vahel . 26. jaanuaril 1932 li tusid põl umajandustootjate kogudused ja 
vasakpoolse põl umajandusliku asustajate partei, et moodustada asustajate ja väiketalunike 
ühendus , mil ele järgnes vaid nelja tsentristliku partei moodustatud Rahvusliku 
Keskerakonna moodustamine. Pätsi kabinet astus tagasi, tehes Jaan Teemanti uueks 
vanemaks . 
 
1932. aasta valimistel võitis vastloodud Asustajate ja Väikeste Li dud Ri gikogus 42 kohta ja 
üks partei juhtidest Karl August Einbundist sai vanemaks. 3. oktoobril 1932  lagunes  
asustajate Li du ja väiketalunike li du ja Rahvusliku Keskerakonna koalitsioon, vi mane 
soovis Eesti krooni devalveerida suure depressiooni ajal. Päts ise oli üks peamisi 
devalveerimise vastaseid.  
 
Kuu  pikkune  valitsuse kri s algas. Kuna Ri gikogus oli vaid kolm peamist parteid, mil est 
kolmas oli Eesti Sotsialistliku Töötajate Partei, ei leitud ühtegi toimivat koalitsiooni enne, kui 
Konstantin Pätsile anti eriline  volitus  moodustada suur koalitsioon kõigi kolme suurema 
partei vahel. Tema kabinet alustas tööd 1. novembril 1932. 25. novembril 1932 anti Peetsi 
valitsusele rohkem volitusi lepitanud Ri gikogu majanduskri si lahendamiseks. Tema valitsus 
oli sunnitud  lahkuma  18. mail 1933. aastal, pärast seda, kui rahvuslik keskerakond, kes ikka 
veel devalveerimist soosib, lahkus koalitsioonist ja  asunike  ja väikeettevõtjate li t oli 
kaotanud paljud oma li kmed taasaktiveeritud asunike partei. Järgmine Tõnissoni Rahvusliku 
Keskerakonna kabinet devalveeris 27. juunil 1933. aastal Eesti krooni 35% võrra. Kuigi 
devalveerimine  osutus edukaks ja avaldas hiljem oma valitsusele head mõju majandusele, ei 
tunnistanud Päts kunagi oma viga vastandamisega devalveerimine.  
 
Valitsuse stabi lsuse puudumine tõi kaasa mitmeid uusi põhiseaduse  ettepanekuid , kuid 14. 
ja 16.  oktoobri  1933. aasta rahvahääletusel võeti vastu ainult kolmanda parempoolse 
populistliku Vapsi li kumise ettepanek. Päts valiti 21. oktoobril 1933 mittesiduva ülemineku 
juhiks valitsusele teise põhiseadusele . Kuni 24. jaanuarini 1934 oli ta ri gi vanem, kuid 
pärast uue põhiseaduse jõustumist sai temast  peaminister . Uus põhiseadus oli demokraatia 
tri v, mis andis ri gipeale (ikka veel nimega "vanem") palju võimu ja jättis Ri gikogusse vaid 
nõuandva rol i.  
 
Ni  Päts kui ka tema vi mane eelkäija Jaan Tõnisson püüdsid kontrol ida  Vaps  Movementi, 
mida demokraatlikud parteid nägid kohaliku rahvusliku sotsialistliku parteina, mida tuli 
võimust eemal hoida.  1933. aasta augustis kuulutas vanem Jaan Tõnisson välja 
erakorralise seisukorra ja ajutise tsensuuri,  mis tühistati al es si s, kui Pädi 
üleminekuvalitsus astus ametisse.  
 
Nõrk valitsuse vastus sai vaid Vapsi li kumise toetuseks ja 1934. aasta jaanuari alguses 
võitis li kumine mitmed linnavalitsused valimised.  27. veebruaril 1934 kehtestas Päts ise 
seaduse, mis keelas sõjaväelastel poli tikas osaleda. See tegevus sundis mitu  tuhat  
sõjaväelast lahkuma Vaps-li kumisest.  
 
Päts oli üks kandidaatidest presidendivalimistel, mis pidid toimuma 1934. aasta april is, kuid 
mõlemad arvasid, et  populaarsemad  kandidaadid on Vaps Li kumise kandidaat Andres 
Larka  ja isegi kindral eitnant Johan Laidoner kui Päts. Kampaaniaga kaasnesid 
Vaps-li kumise ohud võtta võimu ja  kuulujutud  eelseisva ri gipöörde kohta . 1934. aasta 
märtsi alguses võrdles Pätsi poli tiline vastane Jaan Tõnisson Vapsi li kumist Saksamaa 
natsidega ja soovitas valitsusel võtta vajalikke meetmeid li kumise vastu.  Konstantin Päts 
vi s seejärel 12. märtsil 1934. aastal endale ri gipöörde . Ta toetas kindral Johan Laidoner ja 
armee .  
Vaikuse ajastu  
 
Touuse Oru  palee  kasutati Pätsi suvekoduna tema autoritaarsete ja presidendivalimiste 
aastatel. Palee hävitati II maailmasõjas. 
 
Kadrioru  presidendipalee lõpetati Pätsi eesistumise ajal 1938. aastal. 
Avaldati erakorraline  seisukord  ja Vaps li kumine likvideeriti, umbes 400 arreteeriti, 
sealhulgas presidendikandidaat Andres Larka . Johan Laidoner nimetati sõjaväe 
ülemjuhatajaks.  
 
15. märtsil Ri gikogus kõneldes teatas Päts, et Eesti rahvas on "pimestatud Vaps-li kumise 
propaganda  ja sel e tõttu pahameeltega, ja seetõttu ei saa võim ol a rahva kätes". 5. – 16. 
Märtsil 1934 ki tis Ri gikogu heaks Pätsi tegevused Eesti demokraatia päästmiseks. Päts 
lükkas presidendivalimisi edasi hädaolukorra ajaks, väljendades muret, et " emotsioonid  on 
li ga kõrged, sest Vapsi li kumine on valitsustevastane  agitatsioon ".  
 
1934. aasta augustis nimetas Päts siseministriks Karl August Einbundi , tehes teda Pätsi ja 
Laidoneri kõrvalise ajastu  kolmandaks  juhtiks. Septembris loodi Agitatsiooni ja propaganda 
osakond   oktoobris , kõik parlamenditöö lõpetati pärast seda, kui  opositsioon  kritiseeris 
poli tilisi pi ranguid  ja detsembris võeti kasutusele tsensuur.  
 
1935. aasta  veebruaris  moodustati poli tiliste parteide asendamiseks isamaalili t ( Isamaali t 
), samal ajal kui kõik teised poli  tilised   organisatsioonid  lõhuti märtsis. Päts  arvas , et 
poli tilised organisatsioonid peaksid ühiskonda ühendama, mitte kil ustama. Esialgne 
erakorraline seisukord kuulutati välja kuue kuu jooksul  
 
Kuna Päts uskus, et rahvast ei peaks  korraldama  mitte poli tilisteks seisukohtadeks 
parteidesse, vaid kutsudes vastavatesse kodadesse, võeti kasutusele rida ri gi 
korporati vseid institutsioone , mis põhinesid fašistlikus Itaalias korporati vsusel . Päts oli 
juba 1918. aastal edendanud ettevõtete kodade ideed, kuid idee ei  toonud  sel ajal tugevaid 
vasakpoolseid parteisid. Päts oli kodade moodustamise peamine pooldaja ning kaks esimest 
asutati ajal, mil tema valitsuskabinetid olid ametis 1924. ja 1931. aastal. 1934. ja 1936. 
aastal loodi veel 15 koda, mis suurendasid koguarvu 17.  
 
7. detsembril 1935 avati Vaps Movementiga ri gipöörde katse ( Eesti teater ). Enam kui 750 
inimest arreteeriti kogu ri gis, purustades li kumist lõplikult.  Li kumise juhtidele anti lõpuks 
karistus  ni  raske kui 20-aastane sunnivi siline töö, nad anti  armu  1937. aasta detsembris.  
Vahepeal oli Jaan Tõnisson kritiseerinud Pätsi võimetust uut põhiseadust jõustada. 1935. 
aasta juulis tühistati Tõnisson Postimehe juhatusest.  1936. aasta oktoobris saatis neli  endist  
ri givanemat, Juhan Kukk , Ants Pi p , Jaan Teemant ja Jaan Tõnisson Pätile ühise kirja, 
nõudes kodanikuõigusi ja demokraatliku reži mi taastamist.  Demokraatia  taastamise  
vastumeelsus põhjustas ka 1936. aasta sügisel Tartus õpilaste rahutusi , mis vi sid 
kokkupõrgetesse politseiga ja Tartu Ülikooli üliõpilasesinduse laialisaatmisega.  
 
Organiseeritud opositsiooni puudumine hädaolukorras hõlbustas Pätsi reformide läbivi mist. 
Päts valitses enamasti presidendi dekreetide kaudu, sest Ri gikogu oli vaja tõeliste seaduste 
vastuvõtmiseks. Majandus kasvas ning arendati välja  infrastruktuur , tööstus ja  haridus . 
Toetati isikunimede eestikeelsust , kõige silmapaistvam näide on siseminister Karl August 
Einbund, kes muutis oma nime Kaarel  Eenpalu .  
 
Päts al kirjastas ka dekreedi, et 1935. aastal tuua Tartu Ri gikohtu Tal innasse, kuigi kõik 
peale ühe kohtuniku hääletas sel e vastu. Pärast ri gipööret kaotas Ri gikohus palju oma 
volitusi ja ei suutnud jälgida demokraatlike põhimõtete rakendamist ri gis.  Päts asutas ka 
Tal inna Tehnikainstituudi 15. septembril 1936 teise ülikoolina Eestis. Ri gikohtu kaotamine 
ja mõned ülikooli teaduskonnad vähendasid kindlasti Tartu tähtsust Lõuna-Eestis - linnas, 
mis oli ajalooliselt toetanud Pätsi vastast Jaan Tõnissoni.  
 
Mis puudutab 1934. aasta põhiseadust li ga autoritaarsena, korraldas Päts uue põhiseaduse 
korraldamise rahvahääletuse ja koosseisu poolt. Koosseisu moodustamise aluseks olid 
korporati vkojad .asta rahvusassamblee valimisi boikoteerisid opositsioon enamikus 
valimisringkondades.  
 
 
Konstantin Päts kõneles Eesti Vabari gi 20. aastapäeval  Peetruse  väljakul Tal innas  
28. juulil 1937 võttis  kogudus  vastu kolmanda põhiseaduse , mis põhines Pätsi eelnõul. 
Kahekojaline  parlament  valiti ja  president  valiti parlamendi, mitte inimeste poolt. 3. 
septembril 1937 algas 120-päevane üleminekuperiood, mil e jooksul Päts valitses 
presidendikandidaadina .  
1. jaanuaril 1938 jõustus uus põhiseadus ja toimusid 1938. aasta parlamendivalimised . 
Opositsioonikandidaatidel lubati osaleda, kuid meedias pöörati neile vähe või üldse mitte 
tähelepanu. Pätsi poolehoidjad põhiseaduse el uvi  mise  ri klikus frontis võitsid 64-st 80-st 
alamkoja Ri givolikogu kohast. Presidendil, kes oli veel valimata, oli võimalik ametisse 
nimetada ka 10 kõrgema koja 40 li kmest Ri ginõukogu.  
 
23. april il 1938 nimetati Konstantin Päts presidendikandidaadiks mõlemad Ri gikogu  kojad  ja 
kohalike omavalitsuste esindajate kogu. Jaan Tõnisson oli ainus opositsioonikandidaat 
alamkoja Ri givolikogus. 80-st li kmest 65 hääletas Päts ja 14 Tõnisson. Ri gikohus ei olnud 
opositsioonikandidaate ega kohalike omavalitsuste esindajate assamblee. Sealt sai Päts 36 
häält kokku 36-st ja 113-st kokku 120 häält.  
 
Põhiseaduse kohaselt, kuna ni  Ri gikogu kaks koda kui ka kohalike omavalitsuste esindajad 
olid nimetanud sama kandidaadi, tühistati  presidendivalimised . 24. april il 1938 kokku 
kutsutud kol ekti vne  valimiskogu  hääletas 219-ga kandidaadi kasuks ja 19 hääletamissedelit 
jäeti tühjaks. Kokku oli 240 häält 219 enam kui vajalik 3/5 enamus või 144 häält.  
Samal õhtul andis Päts Ri gikogu ees presidendi ametivande ja sai seega esimese Eesti 
presidendiks . Päts märkis: "Ja kui täna oleme jõudnud aja ja  kohani , kus oleme üles 
ehitanud ja organiseerinud oma ri kliku institutsiooni, si s see on minu elu kõige õnnelikum 
päev." Seejärel anti tal e ri givapi ordu eriline tross presidendivalimisena ja mitmetel muudel 
asepeaminister Kaarel Eenpalu teenetemärkidel.  
9. mail 1938 nimetas Päts peaministriks Kaarel Eenpalu. 5. mail 1938 anti kõigile 
poli tvangidele, peamiselt kommunistidele ja Vaps-li kumise li kmetele,  amnestia . Ei ole 
üksmeelt, kas nn vaikuse ajastu lõppes 1938. aastal uue põhiseaduse vastuvõtmisega või 
1940. aastal nõukogude okupatsiooniga. 1934. – 1940. Aastapäeva nimetatakse tavaliselt 
ka "Päts Era".Ka 1938. aastal anti üldine amnestia Vapsi li kumise poli tilistele vangidele ja 
kommunistlikule parteile, kes ei olnud kedagi otseselt tapnud. 
 
Hiline  vabari k ja nõukogude  okupatsioon   
 
Eesti juhid enne Nõukogude okupatsiooni, 24. veebruaril 1940 tähistades ri gi 
iseseisvuspäeva . Vasakult kindral Johan Laidoner , president Konstantin Päts ja 
peaminister Jüri Uluots . 
 
Konstantin Pätsi kuju hävitamine Tahkurannas 1940. aastal. 
Pärast Teise maailmasõja algust kuulutas Eesti oma neutraalsust, kuid oli sunnitud 
al kirjastama Nõukogude-Eesti vastastikuse abistamise lepingu 28. septembril 1939, et 
lubada Nõukogude sõjaväebaasid ja 25 000 sõdurit Eestis. 12. oktoobril 1939 nimetas Päts 
Jüri Uluotsi uueks, mõõdukaks peaministriks.  
 
1940. aasta mais uskus Päts, et Eesti jaoks oleks parim valik järgida Nõukogude suuniseid 
kuni Saksa-Nõukogude sõjani . Sel ise sõja korral "Eesti päästetakse".  Kuid 16. juunil 1940 
andis Nõukogude Li t Eesti valitsusele ultimaatumi. Pätsi esimene  reaktsioon  oli 
konsulteerida ärimehe Joakim Puhkiga . Eesti valitsus oli sunnitud 17. juunil 1940 vastu 
võtma ultimaatumi ja nõukogude invasiooni .  
 
Pätsil lubati ametisse jääda, kuid 21. juunil sunniti peaministriks nimetama Nõukogude nuku 
Johannes  Vares  . Nüüd on Pepsi nüüdseks tegelikult  nukk  ise terve kuu jooksul sõlminud 
umbes 200 dekreedi uue Nõukogude reži mi jaoks. Muuhulgas al kirjastas ta dekreedi 
valimisseaduse muutmiseks, võimaldades uue korra korraldada eelvalimisi. See seadus oli 
ebaseaduslik, kuna Ri gikogu ülemine maja oli lõpetatud ja seda kunagi ei kutsutud. Uued 
valimised olid ainult alamkojale, Ri givolikogule, kus valijatele esitati ühtne kommunistide ja 
kaasreisijate nimekiri. 23. juunil 1940. aastal võidupäeval teatas Päts: "suurim asi, mida 
oleme saavutanud, on Eesti ri gi loomine. Tema jaoks oleme andnud oma tugevaima 
armastuse, lojaalsuse, töö ja elu." 29. juunist 1940 jäi Päts alaliseks kinnipidamiseks. Isegi 
juuli alguses teatas Päts Saksamaa suursaadikule, et ta ei usu, et Eesti oleks Nõukogude 
Li t.  21. juulil 1940 kuulutati välja Eesti NSV ja väidetakse, et al es si s mõistis Päts 
nõukogude okupatsiooni olemuse.  
 
Küüditamine ja  vangistus   
Samal päeval saatis Päts oma poja Viktori, et külastada Ameerika Ühendri  kide  õigusteadust 
Tal innas ja  paluda  end kaitsta ja varjupaika Ameerika Ühendri  kides  enda ja tema 
perekonna eest. Ri gisekretär Sumner Wel es andis kogu Pätsi  perekonnale  diplomaatilised 
vi sad juba järgmisel päeval.  Paljud Nõukogude ajastu al ikad ja isegi al ikad väidavad, et 
Päts lahkus 21. juulist 1940. Teised al ikad väidavad si ski, et ta lahkus 22. juulist ja 
tagasiastumine ki  deti  heaks 23. juulil, tehes Pätsiks Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabari gi 
presidendi kaheks päeva.  Sõltumata juhtumist võttis Vares presidendi  volitused  presidendi 
ülesanneteks,  andes  seega õigusliku karistuse Eesti li tumise vi mastele etappidele 
Nõukogude Li du poolt. 
 
Ni  Ameerika vi sa tuli li ga  hilja  või Pätsi perekond jäi koduaresti, kuid 30. juulil 1940 
küüditati Konstantin Päts koos oma poja Viktori ja Viktori abikaasa Helgi- Alice  ja  poegade  
Matti ja Henniga Ufa , Baški ri ASSRi , kus nad saabusid 9. augustil. Seal elasid nad ühe 
aasta jooksul suurtes korterites järelevalvet. Ufas kirjutas Päts oma mälestused oma ajast ja 
palus , et tema  lapselaps , nende ema ja  lapsehoidja   saadetakse  kas Šveitsi või Itaaliasse , 
sest tema lapselaps Henn oli juba halb tervis. Pärast vastuse saamist palus ta, et nad 
saadetakse tagasi Eestisse. Oma nai vsuses palus ta vahetada Saksamaal vangistatud 
Saksa kommunistliku partei endise juhi Ernst Thälmanni . Seejärel jäi Päts vaikseks, samas 
kui tema poeg  Viktor  oli kindel, et natside Saksamaa tungib Nõukogude Li tu ja elab peagi 
välismaal. 
 
Perekond „kohtus“ kohtus 29. mail 1941. aastal Ufa turul Eesti paariga, mõlemal  NKVD  
agendiga. Nad said järgmisel päeval kutse pere koju. Pärast visi ti teatati, et ni  Konstantin 
kui ka Viktor näitasid eriti julmust Joseph Stalini ja Vjatšeslav Molotovi vastu , kes olid 
Saksamaa vastu ja teatasid, et nad  ootavad  kannatamatult Saksa rünnakut Nõukogude Li du 
vastu.  
 
 
Konstantin Päts nõukogude vangina. 
26. juunil 1941 arreteeriti ja vangistati Ufa-s, lapsed saadeti lastekodusse. Pätsi kuulati 
tundide  kaupa, kuid ei süüdistanud. Isegi 1942. aasta märtsis uskus ta, et lääne võimud 
suruvad Nõukogude Li tu teda välismaale  saatma . Lõpuks saadeti Päts ja tema poeg 
Moskvasse  Butyrka  vanglasse ja Helgi-Alice'i  Gulagi  vangilaagritesse  Siberis  . Butyrka 
vanglas  oli Johan Laidoner vang nr 11, Konstantin Päts nr 12 ja Viktor nr 13.  
 
24. märtsil 1943 saadeti Päts sunnivi silisele  ravile  psühhoneurootilistes haiglates Kazanis , 
seejärel Chistopolis Tatar ASSRis . Tema sunnitud psühhiaatriline hospitaliseerimine oli 
õigustatud tema „püsiva väitega Eesti presidendiks”. [ vajalik tsitaat ] 29. april il 1952. aastal 
tunnistati Päts süüdi  karistusseadustiku  § 58–14 ja §-de 58-10 kohaselt, mis tähendas 
revolutsioonilist sabotaaži ja nõukogude vastast ning revolutsioonilist propagandat ja 
agitatsiooni . Sunnivi siline ravi lõpetati 1954. aastal ja Päts saadeti 
psühhoneuroloogiahaiglasse Jämejalasse . Kohalike tunnustamine ja li ga suur tähelepanu 
pälvisid sel e, et ta saadeti Burashevo psühhiaatriahaiglasse Kalinini oblastis (nüüd Tveri 
oblastis), kus ta lõpuks suri 18. jaanuaril 1956.  
 
Majandus- ja kultuurialane tegevus  
Päts osales akti vselt majandustegevuses. Ajavahemikul 1919-1933 oli ta  kindlustusfirma  
"Eesti Lloyd" esimees. Aastatel 1925–1929 oli Päts Kaubandus- ja Tööstuskoja nõukogu 
esimees ning jätkas oma aunõunikuna alates 1935. aastast. Ta oli ka Harju Panga juhatuse 
esimees ja Tal inna Börsi komitee esimees.  
Päts oli Eesti Spordili du Kalevi asutajate hulgas 1901. aastal ja ka tema esimene 
aseesimees. Päts oli Eesti-Soome-Ungari Assotsiatsiooni esimees aastatel 1925–1936 ja 
jätkas auesimees alates 1936. aastast. 1927–1937 oli ta  Fenno -Ugria sihtasutuse esimees. [ 
1944. aastal sai Päts Tartu Ülikoolist 1928. aastal Tal inna Tehnikaülikooli ja Andhra Ülikooli 
( Indias ) au  doktorikraadi  ning 1938. aastal õppinud eesti ühiskonna auli kme ja 1939. aastal 
Eesti Teaduste Akadeemia . 1938. aastal sai temast auli ge Eesti Loodusuurijate Selts ja 
Eesti Loodusvarade Instituut ( Loodusvarade Instituut ). Ta nimetati ka vennaliku 
üliõpilaskonna Fraternitas  Estica  ja Tal inna , Narva , Pärnu ja Tartu ning Tahkuranna 
kihelkonna aupüüdlaseks .  
 
Välissuhted  
 
Soome president Pehr Evind Svinhufvud ja Konstantin Päts Narvas 1936. aastal. Pätsi idee 
soomlaste li dust ei ole kunagi kujunenud. 
1918. aastal tegi Päts Eesti-Soome isikliku li du ettepaneku . Samas ei olnud Soome li drid 
li  duga  ni  innukad ja idee lükati tagasi.  Päts kannatas ikka veel oma mõtte, mida kinnitas 
tema nn "poli tiline  testament ", mis on kirjutatud 1940. aasta juulis. 1922. aastal tegi ta 
esimese ri givanema ametiajaks esimese Eesti ri givisi di Soomes . 1931. aastal  1935  ja 
1937 külastas ta ka mitteametlikke visi te Soomes. Soome president Pehr Evind Svinhufvud 
külastas Eestit kaks korda Pätsi autoritaarse reži mi ajal, 1934. aastal  ja 1936. aastal.  
 
President Konstantin Päts külastas Poola presidenti Ignacy Mościckit 1935. aastal.poli tiline 
vastane Jaan Tõnisson ise ja ri gipööret toetasid ka demokraatlikult valitud Ri gikogu  
 
 
ning Eesti Sotsialistliku Partei mõõdukas ti b. 
 
Mõnede ajaloolaste sõnul kasutasid Päts ja tema lähedased li tlased 1934. aasta ri gipööret 
oma isiklike hüvede nimel ja mitte hoidma Vaps li kumist võimu eest. Mitmed Pätside 
pereli kmed said olulisi positsioone alates vaimulike ja kultuurivaldkondade vahel. Teised on 
kritiseerinud kaua aega, mis kulus uue põhiseaduse vastuvõtmiseks, mis oli üle kolme aasta.  
 
Kuigi Pätsi peeti üldiselt  tagasihoidlikuks  inimeseks, lõi ta ise või teised tema ümber isiksuse 
kultuse elemendid ja teda peeti sageli rahvuse Isaks . Oma reeglina pälvis ta mitmeid 
ri klikke teenetemärke . Ta nimetati Eesti suuremate linnade ja mõnede koguduste 
aukartlikuks. Tema iseseisvuspäeva  ametlikud  ri gipüha algasid oma eesistumise aastatel 
Pätsile sünnipäeval.Päts oli ka esimene ja ainus inimene maailmasiseses Eestis, kel el oli 
oma  pildiga  postmarke ja mida levitati alates 1936. aastast.  
 
Tema eesistumist iseloomustas ka veidi autoritaarne reegel. 1938. aastal asutas ta Harkus 
töölaagri , kus 1938–1939 interneeriti kokku 142 kodutut Tal inna.  
 
Nõukogude okupatsioon  
Tema tegevust Nõukogude okupatsiooni ajal ja sel e ajal on küsitletud veelgi rohkem. 1918. 
aastal keeldus Päts kommunistidega kompromissist, kuid 1940. aastal andis ta Nõukogude 
Li dule ilma paljude vastuväideteta. See vastuolu on vi nud teooriateni, et Päts oli kas 
nõukogude esindaja,  kaaslane , võttis nõukogude sissetungi paratamatult või oli lihtsalt 
pahameeltega ja ei suutnud olukorda lahendada.  
 
Üks tuntumaid kri tikuid on olnud  Magnus  Ilmjärv . Ta on soovitanud, et Nõukogude Li t 
püüdis alates 1920.  aastatest  sõna otseses mõttes osta mõned tipptasemel Eesti poli tikud. 
Ta  soovitab , et Nõukogude Li t nägi, et Päts ja tema konservati vsed põl umajandustootjate 
assambleed on kõige sobivamad. Kõige lihtsam on mõjutada Pätsit ja tema parteid 
Eesti-Vene Kaubanduskoda. Päts oli  salaja  väga venekeelsed, sest ta oli kasvanud vene 
keele perekonnas. Ilmjärv väidab isegi, et Päts oli soovitanud Eesti ja Nõukogude Li du 
li tumist Nõukogude saatkonnaga Tal innas.  
 
Ilmjärv väidab, et Päts oli vastu mis tahes " Balti Li du " vastu, mida levitas Eesti välisminister 
Kaarel Robert  Pusta  . Pätsi on isegi dokumenteeritud, et ta ütles Nõukogude suursaadikule, 
et ta on poli tikute nagu Pusta vastu ja soovib luua uue põhiseaduse, mis vähendaks 
Ri gikogu võimu. Pätsi kaudu väidetakse, et Nõukogude Li t on Pustani valitsuse kabinetist 
välja võtnud ja temaga ka lõpetanud ühendatud Balti ri gi ideed.  
 
Samuti väidetakse, et Päts loobus sihikindlalt väärtuslikku teavet Nõukogude Li dule, kui ta 
pidas Eesti-Vene kaubanduslepingu üle läbirääkimisi. Päts toetas ka Narva jõe 
hüdroelektrijaama kontsessiooniõiguste andmist Saksa ettevõttele  Siemens -Schuckert 
Werke , mil el oli juba palju projekte Venemaal ja mida see mõjutas.