Konstantin Pätsi elulugu (0)

Sissejuhatus
Eesti Vabariigi loomine oli väga keerukas protsess, mis on nõudnud hulgaliselt inimelusid. On tulnud vastu seista rünnakutele ja okupatsioonidele. Eesti Vabariigi väljakuulutamise ja eesti rahvuse teinud märkimisväärselt suure osa Konstantin Päts. Ta oli Eesti ajaloo silmapaistvaimaim poliitik ja riigimees . Kui lugeda kokku kogu tema tegutsemine vastutusrikastes ametites peaministrina, riigivanemana ja vabariigi presidendina, ei saa ükski teine talle ligilähedalegi. Pätsi tegevus Eesti vabanemisel ja vabariigi loomisel 1917-1919 oli otsutavam kui kellelgi teisel. Ta oli silmapaistval positsioonil 1930. aastail ja lausa otsustaval positsioonilaastatel 1939 ja 1940. aastatel. Konstantin Pätsist on kirjutatud rohkem raamatuid, kui kellestki teisest meie riigimeesest. Konstantin Pätsi isikus kehastus 1930. aastatel üha tugevamini sõltumatu Eesti Vabariik.
Siiski ei olnud Päts 1930. aastatel Eestis kogu rahva seas üksmeelselt austatud ja imetletud riigimees. Tal oli ka vastaseid. 1930. aastatel ilmus tema elulugusid ja mitmesuguseid mälestusi sisaldavaid teoseid seoses tema 60. ja 65. sünnipäevaga. Arusaadavalt olid need kõik tingimusteta positiivsed.
Pätsi panuse eest eestlastele valiti ta mitmekordselt eesti riigivanemaks ja anti palju erinevaid au- ja teenetemärke nii Eestis kui ka välisriikides. See tõestab tema osalust ja tähtsust nii Eesti Vabariigi jaoks kui ka väljaspool meie riiki.
Pätsi noorusaastad
Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1874 . aastal Pärnumaal Tahkuranna vallas maaomaniku Jakob Pätsi (1848-1909) teise lapsena. Tema ema oli Olga Tumanova, kes kasvas ülesse teda lapsendanud Valga linnapea Razumovski perekonnas.
Konstantin alustas kooliteed Tahkurannas. Aasta pärast otsustas Konstantini isa kolida Pärnusse. Seal jätkus Konstantini koolitee õigeusu kihelkonnakoolis, mida juhatas õpetaja Raudsepp. Kooli kutsuti juhataja järgi Raudsepa kooliks. See kooli oli täielikult vene keelne ning rahvusliku kasvatusega seal ei tegeletud.
Konstantin õppis hästi. Juba noorelt tundis ta huvi ühiskondlike ja poliitiliste probleemide vastu, milleks ammutas teadmisi ka õpilaste endi salajasest raamatukogust. Õpilased andsid välja ka põrandaalust ajalehte, mida toimetas Nikolai Päts. Konstantini vend oli talle tubliks abiks. Konstantinil ei puudunud huumorimeel, see väljendus ka tema kirjanduslikus eelistuses. Ta pidas lugu Charles Dickensi, Francois Rabelais’i ja Cenvantese luulest ja huumorimeelest. Nagu juba luulesümpaatiate põhjal võib järeldada, huvitus Päts ungari kirjandusest.
Päts lõpetas 1894. aasta kevadel Pärnu Gümnaasiumi ja pani end kirja Tartu Ülikooli õigusteadust õppima. See polnud enam traditsiooniline saksakeelne ülikool. 1890.aastate hakul oli seda jõutud juba tugevalt venestada. Paljud tudengid olid tulnud kaugelt Venemaalt ja isegi Kaukaasiast . Pätsist sai jurist , õigusteadlane. Tõenäoliselt oleks tal olnud võimalus teha teaduslikku karjääri. Noor mees keskendus kogu energiaga õpingutele. Konstantin oli juba varem, nii semestri kui ka gümnaasiumi viimases klassis näidanud üles tugevat tahtejõudu. Rooma õigus ja sellele põhinev Balti eriõigus said tema lemmikaineteks. Corpus iuris civilis oli hiljemgi tema käsiraamatuks.
Päts lõpetas Tartu Ülikooli 1898 . aastal õigusteaduse kandidaadina. Noor jurist astus peagi vabatahtlikult ajateenistusse tsaariarmeesse. Teeninduskohaks sai Pihkva , niisiis mitte eriti kauge paik. Pärast teenistust 1898-1899 Omski jalaväepolgus lasti Päts lipniku auastmes reservi .
Noore juristi ja ajakirjaniku karjäär
Konstantin Päts ei tahtnud Tartusse jääda. Liivimaal elanud noormehest sai põhjaeestlane, tallinlane. Sellel otsusel olid kaugeleulatuvad tagajärjed. Eesti poliitilises elus olid tekkimas kaks poolust- Tartu ja Tallinn. Kui Päts Tartust lahkus , arvati et ta jääb nälja, sest vaevalt ta pealinnas tööd leiab. Need, kes nii arvasid, pidid hiljem häbenema, sest tööd Päts sai. Kolimine rahulikust akadeemilisest Tartust elavasse kaubandus- ja ärikeskusesse Tallinna polnud päris lihtne nii hingeliselt ega materiaalselt nagu Päts kirjas oma sõbrale Jaan Lõole kurtis. Kirjas selgub ka, et esimene töökoht vene advokaadi Bulezeli juures talle eriti ei meeldinud. Õnneks avanesid uued võimalused. 1900. aastal asus Päts tööle advokaat Jaan Poska abilisena. Poska oli Ajutise Valitsuse kohtuminister ja Eesti välisminister, oma riigi esindaja Tartu rahu läbirääkimistel ning hinnatud advokaat. Sajandi alguses oli Tallinn ikka veel niipalju saksa linn, et Poska oli seal ainuke eestlasest advokaat. Päts hakkas Poska juures kohe algusest peale täie jõuda tööle. Poska jättis endale ainult kõige tähtsamad asjad. Advokaaditöö Pätsile siiski ei istunud. Töö Poska advokaadibüroos kestis vaid umbes aasta, 1900-1901.
1901-1905 andis Päts välja ja toimetas ajalehte „ Teataja “. Väljaandja mureks jäid kõikvõimalikud praktilised asjatoimetused, mis kuulusid lehe käivitamise juurde. Pätsil tuli koostada ja organiseerida toimetus , muretseda kapital ja leidja lugejad. Ainuüksi vene ametnikelt ilmumisloa saamine oli omaette keeruline probleem. Loa saamine ei olnud sugugi kerge, sest eestikeelese ajalehe asutamisse suhtusid kahtlustavalt nii baltisakslased kui ka vene ametnikud. Loa küsimine lahenes lõpuks õnnelikult. Kuid see polnud ainuke raskus. Konstantinil ja tema kaaslastel polnud piisavalt algkapitali ajalehe jaoks. Lõpuks leidus keegi ärimees, kes asjasse uskus. See oli eestlane K. Mend, kes laenas ettevõtmiseks 200 kuldrubla. „Teataja toimetuse asus Toompea külje all Niguliste kiriku kõrval. „teataja“ esimese numbri ilmumine 10. novembril 1902 . aastal äratas ülemaalist tähelepanu.
Päts poliitiku ja riigimehena
1904 .aasta Tallinna linnavolikogu valimisteks organiseeris ta eesti-vene valimisliidu, mis võitis baltisakslaste ees. 1905. aastal sai Pätsist Tallinna linnapea abi, sama aasta sügisel ka linnapea kohusetäitja. Olgugi et ta korraldas märgukirjade aktsiooni, ei väljendanud Päts 1905. aastal äärmuslikke vaateid, piirdudes peamiselt omavalitsuse reformi nõudmisega. Sellest hoolimata kuulus ta arreteeritavate nimekirja ning pidi Eestist põgenema (Rapla sõjakohus mõistis ta mässulise tegevuse eest surma). Mõnda aega peatus Päts Sveitsis , kust ta 1907.a siirdus Soome, kus elas varjunime all ning tegi kaastööd ajalehtedele.
1909. aastal tekkis Pätsil võimalus Rapla sõjakohtu poolt määratud surmaotsusest pääseda, kuna paljud dokumendid olid kadunud ning teda mässuga siduvaid materjale polnud palju. Pärast 1909. aastal Eestisse naasmist andis ta ennast ise ülesse ning talle määrati 9-kuuline vangistus Peterburi Krestõ vanglas ( 1910 -1911). Pärast vabanemist töötas Päts ajalehe „Tallinna Teataja“ toimetajana ning naasis poliitikasse.
1917. aastal osales ta Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimehena Eesti Rahvusväeosade asutamises, kuulus Järvamaa saadikuna Eesti Maapäeva liikmete hulka ning valiti Eesti Maavalitsuse esimeheks. Pärast bolševike riigipööret oli Päts kuu aega vanglas ning siirdus seejärel põranda alla. 19. veebruaril 1918 sai temast Eestimaa Päästmise Komitee esimees, kellena ta juhtis Eesti iseseisvaks kuulutamist ja Eesti esimese Ajutise Valitsuse moodustamist, kuhu ta kuulus Ministrite Nõukogu esimehe ja siseministrina. Konstantin Päts arreteeriti 11. juunil 1918 selle eest, et leiti tema kiri, milles Päts soovitas omavalitsuse laiali saatmise puhul ametlikult teatada , et Saksa okupatsioonivõimud ei läheks Eesti saatuse otsustamisel mööda Eesti Maapäevast. Juunist novembrini 1918 viibis Päts Saksa okupatsioonivõimude vangilaagreis Lätis ja Poolas.
Pärast Saksamaa kokkuvarisemist 1918. aasta novembris naasis Päts Eestisse. Päts otsustas mitte pidada läbirääkimisi kommunistidega ning algatas Vabadussõja. Vabadussõja algul 1918- 1919 oli Päts Eesti Vabariigi pea- ja sõjaminister, pärast Asutatavas Kogus okupatsiooni, kus hoidis ettevaatlikku joont. Konstantin Päts kuulus Asutavasse Kogusse ja I- V Riigikogusse. Jaanuar 1921- 1922. a novembrini oli Konstantin Pätsi esimene valitsus, 1922-1923. a Konstantin Pätsi teine valitsus ja 1931 - 1932. a Konstantin Pätsi kolmas valitsus. Ta oli ka Eesti kõige pikaajalisem riigivanem.
Päts tegutses ka äris. Ta oli Tallinna Börsikomitee esimees ning tegutses Kaubandus- Tööstuskojas, Eesti- Vene Kaubanduskojas jm. Harju Panga pankroti järel nõuti isegi tema kohtu alla andmist.
1934. aasta korraldas Konstantin Päts koos Johan Laidoneriga vabadussõjalaste võimulesaamise vältimiseks ja oma poliitilise tuleviku kindlustamiseks sõjaväelise riigipöörde, mis halvas parlamentliku riigikorralduse. Kaitseseisukorras valitses Päts 1934-1937 riigiministrina riigivanema ülesandeid, seejärel 1937-1938. a riigihoidjana ja 1938. aastast kuni Nõukogude Liidu okupatsiooni alguseni Eesti Vabariigi esimese Presidendina. Seda aega nimetataks „vaikivaks ajastuks “ sest Riigikogu saadeti laiali, poliitilisi vabadusi kärbiti, peatati kõikide parteide tegevus ning valiti arvukalt uusi kutsealaseid omavalitsusi.
President Pätsi ametikohalt lahkumine ja küüditamine
21. juunil 1940.a andis Päts allkirja Andrei Stanovi poolt kokku pandud Johannes Vares - Barbaruse valitsuse ametissemääramisele ning allkirjastas järgneva kuu jooksul enamiku uue valitsuse dekreetidest. Pärast valimisi ning uue parlamendi esimest istungit 21. juulil allkirjastas Konstantin Päts lahkumiskäskkirja, mida ei avaldatud, lastes „Riigivolikogul“ ta ametist vabastada. Seejärel siirdus Päts maale oma talumajja Kloostrimets. Maja valvati juba päris hoolikalt niiet põgenemine juulikuu viimastel päevadel oleks osutunud väga keeruliseks. Arreteerijad tulid 30. juulil Kloostrimetsa majja, kus olid kohal ka Pätsi perekonnaliikmed. Pakkimiseks ei jäetud kuigi palju aega. Nad küüditati. Pätsiga koos läksid kaasa ka poeg Viktor , abikaasa ja kahe väikese pojaga pere ustav koduabiline Olga Tünder. Nad sõitsid reisijate vaguni . Sihtpaigaks oli Ufaa linn, kus nad elasid vabakäiguvangidena kuni Saksamaa sissetungini 1941. aasta juunis. Siis halvenes Pätsi perekonna olukord ja nendest said ühtselt vangid, kellele esitati väljamõeldud süüdistusi.
Päts arreteeriti 26. Juunil 1941. a kui oli alanud sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel. Ta paigutati Baskiiria Autonoomse Vabariigi julgeolekuteenistuse vanglasse Ufaa linnas. Teda süüdistati välisriikide abistamises nende katsel kukutada Nõukogude võim. Teda siiski ei tapetud , nagu see juhtus kõigi teiste tipus olnud riigijuhtide, peaministrite ja ministritega. Hukkamisest pääses ka kindral Laidoner, kuigi peaaegu kõik kõige kõrgemad ohvitserid hukati enamasti aastal 1942.
Naasemine Eestisse ja viimased eluaastad
Pärast Stalini surma viidi Päts ootamatult tagasi kodumaale Eestisse, Viljandi lähedale Jämejala vaimuhaiglasse. Päts oli meenutanud oma saatust haiglas töötanud meditsiiniõele Hilda Kaudrele, kes omakorda meenutas seda oma kirjas 12.12.1988. Päts oli oma ellujäämise kohta öelnud järgmist: „ Mind Stalin kaitses, sest Soomes maapaos olles kunagi tõotasime teineteist hädaolukorral abistada- tänu Stalinile, et ma elan !“ Päts sai Jämejalal olla vaid 11 päeva. Tema toomine kodumaale äratas tähelepanu. Teade tema viibimisest Jämejalal ei jäänud saladuseks ja haigla juurde hakkas kogunema inimesi, kes tahtsid endist presidenti toidu- ja rõivapakkidega meeles pidada. 29. detsembril 1954. aastal viidi Päts Jämejala vaimuhaiglast Kalinini oblasti Burasevo psühhiaatriahaiglasse. Vaimuhaige Päts ei olnud. Psühhiaatriahaigla oli mugav vahend tülika riigipea kaelast ära saamiseks. Seal ta ka 18. jaanuaril 1956.a suri.
Alates 1989. aastast tähistatakse igal aastal perekond Pätsi küüditamise päeva mälestustalitusega Metsakalmistul ja Kloostrimetsas. 22. juunil 1990.a leidsid Valdur Timusti ja Henn Latt Konstantin Pätsi haua. Tema säilmed toimetati Burasevo erikalmistult Eestisse, ning maeti sama aasta 21. oktoobril ümber Tallinna Metsakalmistule. Tahkurannas, tema sünnitalu asukohas on püstitatud Konstantin Pätsi mälestussammas.
Kokkuvõte
Eesti taasiseseisvumise järel on president Pätsist kirjutatud nii kriitilisi kui halvustavaid teoseid. Soome ajaloolane Martti Turtola arvates oli president Päts „mängur”. Kuigi tal olid head kavatsused ja tahe teha rahvale head. Eesti ajaloolane Magnus Ilmjärv avaldas artikli, kus tegi juttu Pätsi pahest, milles väitis, et Päts olnud Nõukogude Liiduga koostööd teinud ja selle eest isegi raha saanud. Kuid see raha, mis talle sealt maksti oli ärateenitud palk, mitte altkäemaks. Uurijad pole üksmeelel hinnangutes Pätsi tegevusele seoses 1939 Nõukogude Liiduga sõlmitud baaside leppe ning sellele järgnenud Eesti okupeerimisega Nõukogude vägede poolt 17. juunil 1940. Levinud on hinnang, mille kohaselt tegi Päts vea, andes järele kõikidele Nõukogude Liidu soovidele ning jättes kasutamata diplomaatilised võimalused Nõukogude Liidu tegevust ja hilisemat okupatsiooni hukka mõista. Harilikult on sellise käitumise tagamaaks peetud soovi vältida relvakonflikti.
Eesti rahvas peab olema õnnelik ja tänulik, et Eesti riigi loomise ja ülesehitamise ajal oli niisugune julge, andekas ja ennastohverdav  poliitik, kui oli seda Eesti esimene president Konstantin Päts.
Kronoloogia
Riigijuhina

• Ministrite nõukogu esimees
  

24.02.1918−12.11.1918

• Peaminister
  

12.11.1918−08.05.1919

• Riigivanem
  

25.01.1921−21.11.1922
02.08.1923−26.03.1924
12.02.1931−19.02.1932
21.10.1933−24.01.1934

• Peaminister riigivanema ülesannetes
  

24.01.1934−03.09.1937

• Riigihoidja
  

03.09.1937−24.04.1938

• Vabariigi President
  

24.04.1938−17.06.1940
Muudes ametites

• 1900−1901 vandeadvokaat Jaan Poska abi Tallinnas
  
• 1901−1905 ajalehe «Teataja» toimetaja
  
• 1904−1905 Tallinna linnanõunik
  
• 1905 Tallinna abilinnapea
  
• 1908− 1910 ajalehe «Peterburi Teataja» tegevtoimetaja
  
• 1911−1916 ajalehe «Tallinna Teataja» toimetaja
  
• 1917 Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimees
  
• 1917−1918 Eesti Maavalitsuse esimees
  
• 1918 Eesti Päästekomitee esimees
  
• 1918 Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse peaministrina ka siseminister, 1918−1919 sõjaminister.
  
• 1922−1923 I Riigikogu esimees
  
• 1917−1919 Maanõukogu liige
  
• 1919−1920 Asutava Kogu liige
  
• 1920−1937 I−V Riigikogu liige
  
• 1919−1933 Kindlustusseltsi «Eesti Lloyd» esimees (vaheaegadega, kui oli Vabariigi Valitsuse liige)
  
• 1925−1929 Kaubandus-Tööstuskoja nõukogu esimees, aastast 1935 aunõunik
  
• 1925−1936 Eesti-Soome-Ungari Liidu esimees, aastast 1936 auesimees
  
• 1927−1937 sihtasutuse « Fenno -Ugria» esimees
  
• Harju Panga nõukogu esimees
  
• Tallinna Börsikomitee esimees
  

8