Referaat Konstantin Pätsist (0)

Kallavere Keskkool Referaat KONSTANTIN PÄTS Caroly Nigul Õpetaja: Jaan Kaupmees    Maardu 2018


SISUKORD Sissejuhatus
Elulugu
Pätsi tegemisi
Kokkuvõte
Kasutatud kirjandus


SISSEJUHATUS Eesti tuntud riigimeeste hulgas on tähtsaal kohal Konstantin Päts, mees, kes pikki aastaid pidas 
võitlust võõraste võimudega Eesti vabaduse eest ja kelle juhtimisel 1917/1918 aastate tormikeerises 
loodi Eesti Vabariik. Tema nimi on kustumatult kirjutatud Eesti ajalukku. Pätsi elulugu ja tema 
isikliku elu sündmused on tihedalt läbi põimitud Eesti vabadusvõitlusega ja iseseisvuse saamislooga
aga samuti Eesti riigi ülesehitusega.  
Eesti Vabariigi loomine oli väga keerukas protsess, mis on nõudnud hulgaliselt inimelusid. 
Vastu tuli seista rünnakutele ja okupatsioonidele. Konstantin Päts oli üks Eesti ajaloo 
silmapaistvaimaim riigimees. Kui lugeda kokku kogu tema tegutsemine 
vastutusrikastes ametites peaministrina, riigivanemana ja vabariigi presidendina, ei saa 
ükski teine talle ligilähedale.Konstantin Pätsi isikus kehastus 1930. aastatel üha tugevamini 
sõltumatu Eesti Vabariik. 
Konstantin Pätsist on kirjutatud rohkem raamatuid, kui kellestki teisest meie riigimeesest.  
1930. aastatel ei olnud Päts siiski kogu rahva seas üksmeelselt austatud ja imetletud riigimees. 
Tal oli ka vastaseid. Nõukogude ajal oli kohustuslik teda sõimata, ka uuemal ajal teame me rohkem 
mõisteid nagu “vaikiv ajastu” ja “hääletu alistumine,” mis püüab näidata Konstantin Pätsi rohkem 
reeturi kui suure liidrina. Ometi, ilma tema allkirjata meil Eesti Vabariiki ei olekski.


1 KONSTANTIN PÄTSI ELULUGU Konstantin Päts sündis vana kalendri järgi 11. (Tahkuranna õigeusu kirikumeetrikas küll 10., meie 
praegu kehtiva kalendri järgi 23.) veebruaril 1874 Pärnumaal Tahkurannas, õigeusku läinud talupoja
peres, ja ka tema vennad Nikolai, Voldemar ja Peeter on hiljem Eesti elus silmapaistvatel 
positsioonidel olnud.
Kihelkonnakoolist läks Konstantin edasi Riia õigeusklikku seminari. 1894. aastal astus Päts Tartu 
Ülikooli, mille õigusteaduskonna ta neli aastat hiljem ka kandidaadi kraadiga lõpetas.
 1901. aastal toimus Konstantin Pätsi elus pöördeline sündmus – ta abiellus juba Pärnu päevilt 
tuttava Wilhelmine (Helma) Peediga. Helma Päts oli ainukene naine, keda Konstantin Päts võttis 
tõsiselt ja kelle arvamusega ta arvestas. Muidu polnud naisi tema jaoks üldse olemas, ta oli nende 
vastu viisakas, kuid ei mänginud kunagi kavaleri, talle ei tulnud ettegi lükata neile lähemale mõni 
puuviljavaagen või šokolaadikarp, veel vähem ütelda mingi meelitus.
1905. aastal nähti Eestis suuri lootusi ja suurt pettumust, kui tsaari lubatud vabadused koheselt 
tühistati. Karistussalkade tegutsemise ajal põgenes Päts Pärnusse, sealt aga juba Grodno kaudu 
välismaale. Raplas oli karistussalk ka Pätsi tagasleja surma mõistnud. Grodnos elas sel ajal ta vend 
Peeter Päts ja sealt leidsidki võimaluse läände hüpata Jaan Teemant ning vennad Voldemar ja 
Konstantin Päts.
1909. aastal kolis Konstantin Päts perega Šveitsi. Šveitsist kolis Konstantin küll peagi edasi Soome,
kus sõlmis sidemed Peterburi eestlastega.  Abikaasa Wilhelmine suri samal ajal aga Šveitsi 
tiisikusehaigete sanatooriumis kõigest 31 aastasena. 
1917 vangistas Saksa okupatsioonivõim Pätsi kolmandat korda. 1918. juunis saadeti ta Poola 
vangilaagritesse ja koju sai ta alles siis, kui Eesti Vabariik oli tegelikult juba taastatud.
Lõpu ülevaade Vikipeediast: Päts vahistati 30. juulil 1940 oma Kloostrimetsa talus ja saadeti 
administratiivasumisele koos perega Nõukogude Liitu. Kuni 26. juunini 1941 oli ta koos 
perekonnaga Baškiirias, Ufaas vabakäiguvang, pärast seda 1942. aasta lõpus Kirovis, riikliku 
julgeolekuvalitsuse vanglas, üksikkongis. Ametliku nõukogude versiooni kohaselt etapeeriti ta 
1942. aasta novembris ta koos poja Viktoriga Vitebskisse, 1943. aastal aga Peterhofi, kuid need alad
olid sellel ajal okupeeritud saksa vägede poolt ning tõenäoliselt viibis ta selle ajal hoopis 
kinnipidamisasutustes Kirovis. 
aprill 1952. aastal saadeti ta NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Erinõupidamise otsusega
sundravile ja hoiti kinni Kaasani vanglahaiglas.  18. detsembrist kuni 29. detsembrini 1954 viibis 
Päts Jämejala vaimuhaiglas, kust ta aga liiga suure tähelepanu  tõttu kiiresti Kalinini oblasti 
Buraševo psühhiaatriahaiglasse viidi. K. Päts viibis Doktor Litvinovi nimelises Kalinini 
Psühhoneuroloogiahaiglas 1. jaanuarist 1955. aastast kuni 18. jaanuarini 1956, mil ta seal suri.
 
Aastal 1988 otsisid Eesti NSV RJK endised töötajad Henn Latt ja Valdur Timusk üles Konstantin 
Pätsi haua Kalinini (nüüd Tveri oblastis). Latil ja Timuskil õnnestus kohtuda Pätsi viimase raviarsti,
Ksenija Gussevaga, kes kirjeldas Konstantin Pätsi matuseid ning näitas uurijatele presidendi 
umbkaudse haua asupaiga. Kõik nähtu dokumenteeriti videokaameraga, filmis kohalik Aleksandr 
Sokolov.
Kui uurijad naasid Eestisse, siis anti presidendi pojapojale Matti Pätsile üle video. Peagi sõitis Matti
koos Eesti Muinsuskaitse Seltsi esindajatega Buraševosse ja 22. juunil 1990 kaevati üles säilmed 
ning tehti geneetiliselt kindlaks, et leitud säilmete näol on tegu Konstantin Pätsiga.
21.oktoobril 1990 maeti Pätsi säilmed Eesti Muinsuskaitse Seltsi korraldusel ümber Tallinna 
Metsakalmistule.
Aastal 2010 külastas Henn Latt taas Buraševot ja sai teada, et pärast Eesti delegatsiooni lahkumist 


1990. aastal koos väljakaevatud säilmetega, vallandati Buraševo asula külanõukogu esimees Nikolai
Pankratjev, kes oli surnuaial tehtud väljakaevamise eest vastutuse enda peale võtnud


PÄTSI TEGEMISI: Kooli lõpetanud, 1900. aastal kolis Päts Tallinna, kus ta sai tööd vannutatud advokaadi Jaan Poska 
abilisena, 1901. aasta novembris asus Päts aga toimetama Tallinna esimest eestikeelset päevalehte 
Teataja. Idee selleks oli talle andnud kirjanik Eduard Vilde. Trükikoja omanikuks, kus lehte tükkima
hakati, oli aga hilisem sotsiaaldemokraat Mihkel Martna. Ja toimetuse raudvaraks kujunes hilisem 
enamlane Hans Pöögelmann. Teatajast sai 1905. aasta eel üks radikaalsemaid ajalehti Eestis. Paraku
siit tekkis ka terav konkurents Tartus ilmuva Postimehe ja selle väljaandja Jaan Tõnissoniga, mis 
andis tooni kuni 1940. aastani välja. Just tänu Teataja toimetuse tööle läks Tallinna linnavalitsemine 
1904. aastal eestlaste ja venelaste liidu kätte.  Radikaalsete arvamuste tõttu pandi Teataja detsembris
1905 võimude poolt seisma.
Sel aastal sai Pätsist linnanõunik ja ka linnapea abi. 1909. aastal ilmus Päts ise Tallinna kohtuniku ette kunagise Peterburi tööliste manifesti Teatajas 
trükkimise eest istus aasta Peterburi Krestõi vanglas. Vanglast vabanenuna toimetas Päts jälle (1911-1916) Tallinnas ilmuvat Tallinna Teatajat, kuigi 
tsensuuri tõttu enam suurt vabadust ei olnud. 1916.
 Veebruarirevolutsioon avas 1917. aastal uue võimaluse poliitiliseks tegevuseks, Pätsist sai märtsis 
Tallinna miilitsaülem, kuigi enamlased sundisid teda peagi sellest ametist lahkuma. Juunis 1917 sai 
Pätsist Eesti sõjaväelaste ülemkomitee president, ja tema peamiseks panuseks võib pidada ka 
rahvusväeosade loomist. Sel aastal vaieldi veel teravalt, kas Eesti peaks olema üks tervik, või oleks 
Põhja-Liivimaa endiselt eraldi, siin jäi Pätsi leer peale ja eestlaste alad siiski ühendati. 
Kubermangukomissariks oli Poska ja tema juhituna sai Eestimaa ka autonoomia. 
Juulis 1917 oli Päts Estonias peetud rahvuskongressi juhataja. Oktoobris 1917 sai ta aga juba 
maavalitsuse teiseks esimeheks (esimene Eesti valitsusjuht oli olnud Jaan Raamot). Kui enamlased 
novembris võimu haarasid, peksti maanõukogu laiali ja maavalitsuse esimehena pandi Päts uuesti 
kuuks ajaks vangi. Põranda all otsustas Maanõukogu luua Eestimaa Päästmise Komitee 19. 
veebruaril 1918: Konstantin Päts, Konstantin Konik ja Jüri Vilms ja nemad kuulutasid ka 24. 
veebruaril 1918 Eesti Vabariigi iseseisvaks.
Novembris 1918. Ajutise Valitsuse juhina pidi Päts aga kohe, lisaks riigi nullist üles ehitamisele, ka 
asuma sõtta pealetungiva Punaarmeega. Mais 1919 võis Ajutine Valitsus juba võimu üle anda Otto 
Strandmanni valitsusele, olles saavutanud Vabadussõjas tegeliku läbimurde.  Konstantin Päts kuulus Asutavasse Kogusse ja I–V Riigikogusse. 1921-1922, 1923-1924, 1931-
1932, 1932-1933 ja oktoobrist 1933 jaanuarini 1934 oli riigivanem, seejärel peaminister 
riigivanema ülesannetes, 1937-1938 riigihoidja ja 1938-1940 president. Oli 1917–1921 Maaliidu ja 
1921–1935 Põllumeeste Kogude üks liidreid. 1922-1923 Riigikogu esimees. 1920–1921 ja 1925–
1931 oli ta Tallinna Börsikomitee esimees ning tegutses Kaubandus-Tööstuskojas, Eesti-Vene 
Kaubandusekojas jm. Harju Panga pankroti järel nõuti isegi tema kohtu alla andmist, skandaal, mis 
sundis teda vahepeal ka poliitikas tagasi tõmbuma.
1934. aasta alguses oli Päts esitatud riigivanema kandidaadiks, kus ta oleks konkureerinud vapside 
Andres Larka, sotside August Rei ja vabadusristi kavaleride kandidaadi Johan Laidoneriga. Vapside
võidu hirmus otsustasid Päts ja Laidoner korraldada riigipöörde ja 1934. aasta 12. märtsil kehtestati 
sisuliselt nn vaikiv ajastu, millele andsid oma kaudse toetuse ka sotsiaaldemokraadid. Vapside 
riigipöördekatse 1935. aasta detsembris andis ka Pätsile selge võimaluse see liikumine likvideerida. 
Opositsiooni väljendas veel nelja endise riigivanema Jaan Teemanti, Jaan Tõnissoni, Juhan Kuke ja 


Ants Piibu protestikiri oktoobris 1936. 
Aastatel 1939-1940 oli riigihoidja Päts sunnitud naasma parlamentarismi juurde uue põhiseadusega,
mis küll sisuliselt kehtestas Eestis üheparteisüsteemi. 1938. aasta 24. aprillil valiti Päts 
presidendiks. 
Vaikiv ajastu viis paratamatult hääletu alistumiseni. Kuigi diktaatorlike volitustega, valitses Päts 
siiski suhteliselt pehme käega, ka vapsid ja enamlased lasti 1938. aasta kevadel vanglaist välja. 
Nagu märgib Eesti Kroonika 1939. aastal, tööpuudust sel ajal praktiliselt ei olnud. Aga stabiilsus 
varjas sõnavabaduse puudumist. Ka 1940. aastal ei julgenud ajakirjandus rääkida tegelikust 
olukorrast, võimud üritasid olla võimalikult vait, et okupatsioonivõime rahustada, aga järgnevalt 
kannatas kogu Eesti massiliste nõukogude võimu repressioonide all, mille takistamiseks ka Pätsil 
enam mingeid võimalusi polnud. 
SIIA LÕPPU PEAKS VEEL MIDAGI MINEMA.  Peterburi tööliste manifest, mille Päts 1905. aastal Teatajas ära trükkis ja mille eest ta sai aastase 
vanglakaristuse Peterburi Krestõi vanglas.