Konstatin Päts (0)

Elulugu
Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1847 Tahkuranna vallas, Pärnumaal. Lõpetas 1898. aastal Tartu ülikooli õigusteaduskonna. Aastatel 1901-1905 andis Tallinnas välja ajalehte Teataja , kus ta tõstis rahvuse arengus aadete kõrval oluliseks ka majanduse. Juhatas 1904 . a. Tallinna linnavalitsuse valimistel Eesti-Vene valimisliitu, mis saavutas valimistel võidu. Osales aktiivselt 1905. aasta revolutsioonis, mille eest mõisteti tsaarivõimu poolt surma. Põgenes 1906. a. Šveitsi, sealt edasi Soome. 1909. a. tuli tagasi Eestisse, mille järel kandis mõned aastad vanglakaristust. Seejärel toimetas ajalehte Tallinna Teataja.
Uus leht pani pearõhu majanduslike küsimuste arutamisele. K. Päts hakkas tähelepanu pöörama omavalitsusorganitele, kus olid juhtivad
baltisakslased . Ta ühendas eestlastest majaomanikud ja väikekaupmehed,
pidas läbirääkimisi vene liberaalsete ringkondadega.
1904.a. linnavolikogu valimistel saavutas eesti-veneblokk ülekaalu, 60
kohast saadi 48 kohta.
1905.a. valiti K. Päts linnapea abiks, mis tähendas volikogu juhtimist.
Vabadussõja võidu üheks eelduseks võib pidada eestlaste käe all olevat
omavalitsuste süsteemi, siin omandatud kogemused võimaldasid kiiresti
mobiliseerida
riigi ressursid idast pealetungiva vastase vastu.
1905.a. dets. asus keskvõim vasturünnakule. Ajaleht "Teataja" suleti ja
kindralkuberner käskis juhtivad eesti tegelased arreteerida. K. Pätsil
õnnestus põgeneda Šveitsi.
1907.a. siirdus K. Päts Soome. Siit pidas K. Päts salajast kirjavahetust
Eestiga. Esines varjunime all, andis omavalitsustele juhiseid maaküsimuste
kohta.
Helsingi lähedalt siirdus K. Päts Vene piiri äärde Ollila linnakesse.
1901.a. oli K. Päts abiellunud Helma Peediga. Abikaasa oli üksi 2 lapsega
Eestis. Alles 1908.a. sai perekond mitme aasta järel kokku.
1909.a. sõitis K. Päts Tallinna ja läks vabatahtlikult kohtu-uurija juurde jutule.
Kohtus mõisteti 9 kuud üksikvangistuses.
K. Päts saatis abikaasa Helma Šveitsi ravile, lapsed naise õe juurde.
1910.a. viidi K. Päts Peterburi " Krestõ" vanglasse. Siin sai keeli
õppida, raamatuid lugeda, artikleid kirjutada. Sel ajal suri naine Helma
tiisikusse.
Riigi korrakaitse erinõukogu keelas Pätsil elada Eesti- ja Liivimaa
kubermangus. Tänu J. Poska tutvustele sai K. Päts pärast 6.aastat Eestisse
tulla.
Pärast vabanemist töötas Päts ajalehe Tallinna Teataja toimetajana ning naasis poliitikasse. Ta tegutses aktiivselt omavalitsusreformiga seotud küsimustega, mis viimaks Eesti omavalitsuse eelnõuna 12. aprillil 1917 Ajutise Valitsuse poolt kinnitati.
1917 osales ta Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimehena Eesti rahvusväeosade asutamises, kuulus Järvamaa saadikuna Eesti Maapäeva liikmete hulka ning valiti Eesti Maavalitsuse esimeheks. Pärast bolševike riigipööret oli Päts kuu aega vangis ning siirdus seejärel põranda alla. 19. veebruaril 1918 sai temast Eestimaa Päästmise Komitee esimees, kellena ta juhtis Eesti iseseisvaks kuulutamist ja Eesti esimese Ajutise Valitsuse moodustamist, kuhu ta kuulus ministrite nõukogu esimehe ja siseministrina. Juunist novembrini 1918 viibis Päts Saksa okupatsioonivõimude vangilaagreis Lätis ja Poolas.
Pärast Saksamaa kokkuvarisemist 1918. aasta novembris naasis Päts Eestisse. Pätsile omistatakse ka valitsuse otsus kommunistidega läbirääkimisi mitte pidada ning Eesti Vabadussõda alustada. Vabadussõja algul (novembrist 1918 kuni 8. maini 1919) oli Päts Eesti Vabariigi pea- ja sõjaminister, pärast Asutavas Kogus opositsioonis, kus hoidis konservatiivset ning isegi ettevaatlikku joont. Muuhulgas oli ta näiteks Landesveeri sõja alustamise vastane.
Konstantin Päts kuulus Asutavasse Kogusse ja I–V Riigikogusse. Jaanuarist 1921 novembrini 1922 (Konstantin Pätsi esimene valitsus), augustist 1923 märtsini 1924 (Konstantin Pätsi teine valitsus), veebruarist 1931 veebruarini 1932 (Konstantin Pätsi kolmas valitsus), novembrist 1932 maini 1933 ja oktoobrist 1933 jaanuarini 1934 oli riigivanem (Eesti kõige pikaajalisem riigivanem). Oli 1917–1921 Maaliidu ja 1921–1935 Põllumeeste Kogude üks liidreid.
Päts tegutses ka äris. 1920–21 ja 1925–31 oli ta Tallinna Börsikomitee esimees ning tegutses Kaubandus-Tööstuskojas, Eesti-Vene Kaubandusekojas jm. Harju Panga pankroti järel nõuti isegi tema kohtu alla andmist. Tema majandustegevusest on põhjalikult kirjutanud Jaak Valge ning Magnus Ilmjärv. Viimane on kirjutanud põhjalikult Pätsi ärisidemeist Nõukogude Liiduga. Hiljuti Jaak Valge poolt avaldatud andmetest selgub aga, et Ilmjärve poolt kasutatud allikatest ei selgu midagi, mis tema väiteid tõestaks.
Päts võttis osa ka ühiskondlikust tegevusest. 1927 osales ta " Fenno -Ugria" sihtasutuse rajamisel ning oli selle esimees.
Konstantin Päts korraldas 12. märtsil 1934 koos Johan Laidoneriga vabadussõjalaste võimulesaamise vältimiseks ja oma poliitilise tuleviku kindlustamiseks sõjaväelise riigipöörde, mis halvas parlamentliku riigikorralduse. Niinimetatud kaitseseisukorras valitses Päts 1934–1937 riiki peaministrina riigivanema ülesandeis, seejärel 1937–1938 riigihoidjana ja 1938. aastast kuni Nõukogude Liidu okupatsiooni alguseni Vabariigi Presidendina. Seda perioodi tuntakse Eesti ajaloos "vaikiva ajastu" nime all. Riigikogu saadeti laiali, poliitilisi vabadusi kärbiti (1935 peatati kõigi parteide tegevus), valiti arvukalt uusi kutsealaseid omavalitsusi . Mõned propagandistid (nt. Rein Kordes alias Andrus Roolaht) on väitnud, et Pätsi lähikond kasutas presidendivõimu ära isiklike huvide läbisurumiseks.
Uurijad pole üksmeelel hinnangutes Pätsi tegevusele seoses 1939 Nõukogude Liiduga sõlmitud baaside leppe ning sellele järgnenud Eesti okupeerimisega Nõukogude vägede poolt 17. juunil 1940. Levinud on hinnang, mille kohaselt tegi Päts vea, andes järele kõikidele Nõukogude Liidu soovidele ning jättes kasutamata diplomaatilised võimalused Nõukogude Liidu tegevust ja hilisemat okupatsiooni hukka mõista. Harilikult on sellise käitumise tagamaaks peetud soovi vältida relvakonflikti, kuid on viidatud ka vapside 1934. aasta ebaseaduslikust riigipöördekatsest tulenenud tupikseisule, mille tõttu tal polnud moraalset õigust Nõukogude Liidu analoogilist tegevust hukka mõista.[2]
Rahvusvahelise õiguse seisukohalt loetakse Konstantin Pätsi tegevust alates 19. juunist (või hiljemalt 21. juunist), mil talle dikteeriti uue Andrei Ždanovi poolt kokku pandud valitsuse koosseis, juriidiliselt õigustühiseks. Sellele käsitlusele põhineb ka Eesti Vabariigi järjepidevuse rahvusvaheline tunnustamine.[3]
21. juunil 1940 andis Päts allkirja Andrei Ždanovi poolt kokku pandud Johannes Vares -Barbaruse valitsuse ametissemääramisele ning allkirjastas järgneva kuu jooksul enamiku uue valitsuse dekreetidest. Muuhulgas andis ta välja ka valimisseadust muutva dekreedi, mille alusel sai korraldada ennetähtaegsed valimised. Pärast valimisi ning uue parlamendi esimest istungit 21. juulil allkirjastas Konstantin Päts lahkumiskäskkirja, mida ei avaldatud, lastes "Riigivolikogul" ta ametist vabastada. Siiski nähtub olemasolevatest andmetest, et ta pidas end Vabariigi Presidendiks kuni surmani, eelmises lõigus toodud põhjusel.
Päts vahistati nädal aega hiljem, 30. juulil oma Kloostrimetsa majas ja küüditati koos perega Nõukogude Liitu. Kuni 26. juunini 1941 oli ta koos perekonnaga Ufaas vabakäiguvang, pärast seda Baškiiria ANSV julgeolekuteenistuse vanglas . Alles 29.aprill 1952 saatis NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Erinõupidamine ta sundravile, hoiti kinni Kaasani vanglahaiglas. 15. november 1954 peale Erinõupidamise otsuse läbivaatamist otsus tühistati ning 8. detsembril vabastati sundravilt.[1] 18. detsembrist 29. detsembrini 1954 viibis Päts Jämejala vaimuhaiglas, kust ta aga liiga suure tähelepanu tõttu kiiresti Kalinini oblasti Buraševo psühhiaatriahaiglasse viidi. Seal ta ka 18. jaanuaril 1956 suri.
Vaimuhaige Päts muidugi ei olnud. Psühhiaatriahaigla oli mugav vahend tülika riigipea kaelast ära saamiseks.
Alates 1989. aastast tähistatakse igal aastal perekond Pätsi küüditamise päeva mälestustalitusega Metsakalmistul ja Kloostrimetsas. 1990. aastal toimetati Konstantin Pätsi säilmed Buraševo erikalmistult Eestisse ja maeti sama aasta 21. oktoobril ümber Tallinna Metsakalmistule.
Tahkurannas, tema sünnitalu asukohas on püstitatud Konstantin Pätsi mälestussammas.
Konstantin Pätsi vennad olid Nikolai, Peeter ja Voldemar Päts.
Kronoloogia

• Ministrite nõukogu esimees
  

24.02.1918−12.11.1918

• Peaminister
  

12.11.1918−08.05.1919

• Riigivanem
  

25.01.1921−21.11.1922
02.08.1923−26.03.1924
12.02.1931−19.02.1932
21.10.1933−24.01.1934

• Peaminister riigivanema ülesannetes
  

24.01.1934−03.09.1937

• Riigihoidja
  

03.09.1937−24.04.1938

• Vabariigi President
  

24.04.1938−17.06.1940
Tunnustused ja aunimetused
* 1928 Tartu Ülikooli õigusteaduse audoktor (dr. jur. h. c.)
* 1935 Püha Mauriitsiuse ja Püha Laatsaruse ühendatud Ordu (l´Ordine dei SS. Maurizio e Lazzarro)(Itaalia Kuningriik) suurrist
* 1938 Prantsuse Auleegioni suurpael
* 1938 Tallinna Tehnikaülikooli tehnikateaduste audoktor (dr. sc. techn. h. c.)
* 1938 Andhra ülikooli (The Andhra Research University , Indias) audoktor
* 1938 Õpetatud Eesti Seltsi auliige
* 1938 Loodusvarade Instituudi auliige
* 1938 Loodusuurijate Seltsi auliige
* 1938 Tartu Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu auliige
* Vabadusristi I liigi 1. järk
* Vabadusristi III liigi 1. järk
* 24. aprill 1938 Valgetähe teenetemärgi kett
* 24. aprill 1938 Riigivapi teenetemärgi erisuurpael
* Looduskaitsemärgi I järk
* Tallinna linna aukodanik
* Tartu linna aukodanik
* Pärnu linna aukodanik
* Tahkuranna valla aukodanik
* Iru valla aukodanik
* Kaitseliidu Kadrioru malevkonna auliige
* Tema järgi on nimetatud roosisort Staatspräsident Päts
* 25. aprillil 1938 asutati Tartu 16. algkoolis Konstantin Pätsi nimeline stipendium
* Skautluse kõrgeima teenetemärgi "Hõbehunt" kavaler
* XI Eesti üldlaulupeo (1938) patroon
* XIII Soome, Eesti, Läti, Leedu (SELL) üliõpilaskondade vahelise olümpiaadi aupatroon (17.-18. september 1938)
Allikad
et.wikipedia.org/wiki/Konstantin_Päts
www.hot.ee/vaikal/vang-1.html
www.hot.ee/vabadussoda/ pats .htm
www.miksike.ee/documents/main/referaadid/pats_kristo
www. president .ee/et/vabariik/ riigipead .php?gid=81952