Uudise alused: Uudise stiil (0)

Uudise stiil 
Uudis peab olema kooskõlas uudise stiiliideaalidega ja  grammatiliselt   korrektne . 
Hästikirjutatud lugu on selge ja lihtne. Ajalehestiil nõuab  tihedust  ja lühidust. Lugu peab 
olema elav ja inimkeskne. Uudise erinõuded on: uudise ideaaliks on täpsus(faktid ja  keeleline  
täpsus); uudis on objektiivne; tekstistiil peab olema kooskõlas loo  teemaga  ja ühes  võtmes . 
Hea keelekasutus nõuab alati redigeerimist. Hea keelekasutuse eeldus ja tingimus on alati hea 
reporteritöö.  
 
Võtted stiiliideaalide saavutamiseks: 
1.  Vali. Leia oluline materjal. 
2.  Lase faktidel rääkida. 
3.  Redigeeri, spontaanne tekst on  ebaselge (ülearune maha, pikad  laused  pooleks, alusta 
põimlauseid pealausega). 
4.  Ole sõnadega ihne( tõmba  täitesõnad ja puhttekstuaalsed maha). 
5.  Kasuta õiget sõna õiges kohas(kasuta tuntuid sõnu, otsene tähendus, väldi kujundeid, 
sünonüümide uputuse, klišeede ja stereotüüpide  vältimine ). 
6.  Kirjuta loomulikult. 
7.  Lugejal olgu kerge( lühikesed   laused  max 15 sõna, võimalikult palju isikuline 
tegumood , kasuta verbe öeldisena, lühikesed  lõigud ). 
8.  Ära anna hinnanguid, anna infot. 
9.  Sündmus määrab tooni, liigenduse ja tempo. 
 
 Head stiili soovitused: 
1.  Täpsus, selgus, lihtsus ja  objektiivsus . 
2.  Tihedus ja ökonoomsus. 
3.  Elavus,  veenvus  ja isikulisus. 
4.  Loomulikkus ja ühtsus. 
Täpsus, selgus, lihtsus ja objektiivsus – oluline on teksti tegemise reeglid kui ka sõna- ja 
lausevalik.  
1.  Ei tohi kirjutada enne, kui asi pole selge, muidu muutub tekst uduseks.  
2.  Uudis peab anda infot, mitte hinnaguid(uudise keel ei tohi kanda emotsioone, 
hinnanguid jne ning objektiivsusega seostuvad ka manipuleerimise probleemid). 
 
Sõna 
1.  Sõnu tuleb kasutada nende õiges tähenduses. 
2.  Kasutada tuleb kõige tavalisemaid igapäevaseid sõnu(ebasobivad sõnad on  võõrsõnad , 
terminoloogia,  murded , slängid jne). 
3.  Kasutada tuleb konkreetseid sõnu, mis räägivad täpselt  asjast . Vältida tegema, 
panema, olema jne. 
4.  Sõnu tuleb kasutada otseses tähenduses ehk vältida kujundeid.  
5.  Tuleb vältida  eufemisme  – ebameeldivate sõnade asendamine meeldivatega. 
6.  Vältida palju sünonüüme. 
7.  Ettevaatlik olla umbmääraste sõnadega – üsna, õpris, suuresti, üldiselt jne. 
8.  Peab  vältima  klišeesid.  
9.  Sõnad ei tohi kanda lisatähendusi, mis äratavad mittevajalikke emotsioone. 
10. Kasutada tavalisemaid lühendeid.  
 
Lause 
1.  Ühte lausesse tuleb panna üks mõte.  
2.  Ajalehekeel peaks eelistama keskmisi ja lühikesi  lauseid (max 15 sõna). Teha pooleks 
kõik laused, mis on  pikemad  kui 15 sõna. Oluline on kirjutada lühikesi osalauseid. 
Eelkõige tuleb välja  visata  täiendid, määrused ja partiklid. 
3.  Uudis peaks kasutama palju öeldisverbe. 
4.  Uudises peaks kasutama vähe täiendeid ja määruseid, et keskenduda 
tegevusele(verbile) ja tegelastele(nimisõnadele).  
5.  Kasutada vähe lauselühendeid. 
6.  Vältida kiilsõnu ja kiillauseid. 
7.  Panna kõrvallause  pealause  järele. 
8.  Vältida pikki rindlauseid. Otsida sõnu ja ja aga ning panna nende ette punkt. Vältida 
semikoolonit ja mõttekriipsu ning kasutada ainult koma, koolonit ja jutumärke.  
 
Tihedus ja ökonoomsus – uudis peab olema nii lühike kui võimalik. Reporterid kirjutavad 
pikalt, sest nad unustavad, kellele nad kirjutavad; kujundavad ebaolulisi  teemasid  ja detaile; 
loo  organiseerimine . 
 
Teksti organiseerimine 
1.  Teha selgeks, mis on loo tuum ja koguda infot tuuma kohta. 
2.  Tuleb kirjutada selgeks kujundatud mõte – redigeerida. 
3.  Mis pole vajalik, on kahjulik.  
4.  Mõttekordusi mitte kasutada. 
5.   Reporter  ei pea tegema lugeja eest järeldusi.  
6.  Uudis ei salli kõrvalpõikeid. 
 
Sõna ja lause 
1.  Tuleb kasutada igapäevaseid sõnu, mis on lühemad kui  haruldased  sõnad. 
2.  Identifiseeriva info  andmiseks  tuleks kasutada täiendlauselühendeid, mis pakivad info 
tihedalt. 
3.  Täitesõnad jms tuleks tõmmata maha. 
4.  Ülearused sõnad lisavad tautoloogilise konstruktsiooni. 
5.  Pikkust lisavad verbikonstruktsioonid, mis koosnevad üldverbist ja laiendist ning 
nimisõna  ja kaassõna ühendid käände asemel. 
6.  Sõnade arvu aitab vähendada lauselühendite asendamine verbidega. 
7.  Lausete lühendamiseks saab kasutada  täiendkõrvallause  asendamist täiendiga. 
Elavus, veenvus ja isikulisus – inimesed kasutavad suulise eravestluses palju teravamaid 
väljendeid kui kirjas. Peab meeles  pidama , et suuliste teravuste äratrükkimine on hoopis 
tugevama mõjuga.  
 
Teksti tegemine 
1.   Reporter  peab näitama, mitte  seletama . Tuleb rääkida häältest, lõhnadest, värvidest ja 
tuua palju näiteid. Näitamine haarab lugeja kaasa, paneb sündmust ette  kujutama , ise 
järeldusi tegema. 
2.  Kirjutada tuleks inimestest, mitte ideedest. Ideed tuleks anda inimeste kaudu. Tuleb 
lasta  tegelastel  tegutseda ja  kõnelda . Tuleks kasutada palju tsitaate, vähe parafraase ja 
autoriteksti. Aitab lugu dramatiseerida, iseloomustab tegelasi, toob neid lugejale 
lähemale ja tõstab loo ustavust. 
3.  Kasutada üksikasjalust, konkreetseid detaile. Peab  märkama  suurusi, kaalu, asjade 
arvu, värvi, lõhnu jne. 
Sõna ja lause 
1.  Kasutada konkreetseid sõnu ja vältida üldise tähendusega sõnu 
2.  Vältida tuleks kordusi. 
3.  Igal juhul vältida klišeesid. 
4.  Autoritekst tuleb kirjutada kirjakeelses sõnavaras ja vältida argikeelt-slängi.  
5.   Lausetele  annavad elavuse  verbid , mis panevad lause liikuma. Verbe tuleks kasutada 
öeldisena. 
6.  Palju tuleks kasutada isikulist tegumoodi. 
7.  Elavust tõstab see, kui tekst liigub kiirelt ja elavalt – nõuab lühikesi lauseid ja lühikesi 
lõike. 
8.  Elavust ei saa saavutada  omadussõnade  kuhjamise abil. Vältida sõnu nagu 
dramaatiline, kohutav, põnev jne. 
 
Loomulikkus ja ühtsus – loomulikkus  toetub  kahele sambale: stiili sobivus sündmusega ja 
uudise retoorilise olemusega. Ühtsus tähendab, et tekst on samas stiilis algusest lõpuni välja. 
 
Stiil ja sündmus 
1.  Tuleb valida toon ja tempo, mis sobib antud sündmusega. 
2.  Tekst tuleb  liigendada  lauseteks ja lõikudeks vastavalt sündmuse liigendusele. 
3.  Igal  sündmusel  on oma tempo, mis peab ka  loost  välja  tulema . Lühikesed laused 
annavad kiire tempo, pikad laused aeglase; vähe täiendeid ja määrusi annab kiire 
tempo, palju tähendusi ja määrusi teeb tempo aeglasemaks;  koondlaused  ja kiillaused 
teevad tempo aeglasemaks; palju erinevaid kõrvallauseid annab aeglase tempo. 
 
Stiil ja uudise retoorika 
1.  Uudis kasutab neutraalstiili. 
2.  Kõige  halvem  on ametlik  tuim  tekst.  
3.  Kui tekst on ametlik tuim-bürokraatlik, siis tuleb vähendada: võõrsõnu, termineid, 
abstraktseid sõnu; umbisikulist tegumoodi; kaudne ja  tingiv   kõneviis ; mine-vormid; 
pikad laused ja lõigud. 
4.  Kui tekst on argikeelne või lobisev, tuleb vähendada järgmisi sõnu: üldsõnad, 
tühisõnad;  eufemismid , metafoorid;  hinnangulised   omadussõnad  ja  määrsõnad ;  släng  
ja argisõnavara. 
 
Stiiliühtsus 
Stiil peab olema välja peetud, ühtne läbi kogu teksti. Sõnad peavad olema valitud  samast  
stiilikihist. Reporter peab kirjutama oma autoriteksti ühtses neutraalses uudisestiilis ning 
toimetama sealt välja eri allikate keelelise omapära.  
 
 
Ajalehekeel 
Leht peab kasutama üldist normkirjakeelt. Uudises tuleb järgida normkirjakeele reegleid. 
Sõnad ja laused peavad vastama ortograafiareeglitele ja olema grammatiliselt korrektsed. 
Tekst ei ole lausete rida, vaid seotud lausete võrk. Lausetevahelised seosed peavad olema 
sidusad. Sidusus peab olema korrektselt vormistatud. Faktid ei ole alati kõik võrdse kaaluga. 
Lugeja peab aru saama, mis on tähtis ja mis vähemtähtis. Tekstis ei tohi esineda varjatud 
keelelist  manipuleerimist. Ajaleht kasutab lisaks sõnadele ka palju arve. 
 
Ortograafia – uudise tekst peab vastama kirjakeele ortograafia reeglitele. Kõrvalkaldeid võib 
lubada ainult tsitaatides, millega edastatakse kõneleja eripära kõnepruuk.  
Kolm kohta, kus tehakse vigu: 
1.  Sõnad peavad olema õigesti kirjutatud. Tuleb tähelepanu pöörata võõrsõnade ja 
võõrnimede õigekirjale ning mõnede häälikute ortograafiale. 
2.  Tuleb transliteerida teistest tähestikest pärit nimed korrektselt ja alati ühtmoodi. Tuleb 
järgida nimekirjutusraamatutes  soovitatud  pruuki.  
3.  Tuleb luua selge süsteem suure ja väikese algustähe ning jutumärkide kasutamiseks.  
4.  Luua ühtne süsteem lühendamiseks ning sellest kinni pidada. 
5.  Sõnade kokku- ja lahkukirjutamisel tuleb järgida kirjakeele reegleid. Viga on liigne 
lahkukirjutamine. 
6.  Korrektselt tuleb kasutada kirjavahemärke. Probleemid on lõdvenenud 
komareeglitega. 
Lisaks  korrektse  õigekirja saavutamiseks peaks ajaleht tegema endale selge ja ühemõttelise 
reeglistiku, mis tuleb  fikseerida  lehe stiiliraamatus. Peaks välja  tooma  vigu  tekitavaid  
ortograafiareegleid ja  määrama  kindalsk lehe  valikuid  nende juhtude kohta, kui kirjakeele 
normid lubavad mitut võimalust. Stiiliraamat peab määrama ka tehnilised võtted ja kuidas 
neid lehes kasutatakse.  
 
Sõna ja lause 
Normingud käivad kolme valdkonna kohta: sõnavara,  morfoloogia  ja  süntaks . 
 
Sõnavara – kasutada  põhilist  sõnavara ja korrektselt. 
1.  Uudise autoritekstis tuleks kasutada üldkirjakeele sõnavara ja vältida murret, slängi 
või argikeelt. 
2.  Sõnu tuleb kasutada õiges tähenduses. 
3.  Eriti ettevaatlik tuleb olla paronüümidega(kõlalt sarnased,  tähenduselt  erinevad). 
 
Morfoloogia – kuidas sõnu käänata ja pöörata. Kõrvalekalded morfoloogianormingutest on 
võimalikud tsitaatides, et edasi anda kõneleja eripära. 
 
Süntaks – suur osa lausenormingutest on pigem soovitused, mis annab selge ja loogilise lause.  
1.  Tuleb kontrollida, kas info  lauses  on seotud.  
2.  Tuleb kontrollida, kas sõnade  järjekord  on korrektne. Sõnajärg võib kanda täiesti eri 
tähendust.  
3.  Lauselühendeid tuleb kasutada korrektselt. Täiendlauselühend peaks käima sama 
subjekti kohta, mida ta  laiendab . Lause peab olema ühemõteliselt tõlgendatav. 
4.  Sõnad lauses peavad olema õiges arvus. 
5.  Keeles on konstruktsioone, kus ühe sõna tähendus ja kuju määravad tema  laiendi  
vormi, nt sõna käände või selle, milline kaassõna  põhisõna  juurde kuulub. Sihitis peab 
olema õiges käändes. Kergesti tuleb vigu ka lisandiga, kus reeglid määravad, millal 
peab  lisand  ühilduma oma põhisõnaga arvus ja käändes ja millal mitte.  
 
Sidusus - laused peavad olema omavahel seotud. Ühel juhul viidatakse mitu korda samale 
tegelasele või omavahel seotud tegelastele. Teisel juhul osutatakse, millised  sisulised  suhted 
on  tervete  lausete vahel. 
 
Viitesuhted – samale tegelasele saab mitu korda järjest viidata kordusega, sünonüümiga ja 
üldisema sõnaga või asesõnaga. Lugejal on kerge mõista kordusi. Kordamine teeb kirjaliku 
teksti monotoonseks. Kui asesõnaga viidata samale tegelasele üle kahe korra järjest,  kipub  
lugejal ära ununema, kes selle asesõna taga oli. Sama asesõna sobib korraga viitamiseks väga 
erinevatele tegelastele. Tuleb hoolikalt jälgida, et sõnade see ja ta viitaksid nimelt neile 
tegelastele, kellele me viidata tahame. Seetõttu on  viitamisel  oluline vaheldada erinevaid 
viitesõnu. Uudises  tasuks  järgida  kindlaid   soovitusi . Teistkordsel viitamisel peaks kasutama 
ainult perekonnanime või viidata  lühikese  täiendi ja perekonnanimega. Ei viidata palja 
eesnimega. Tuleks vältida sõnu viimatimainitu, eelnimetatu jms. raske siduda eelneva  tekstiga  
ja kõlab bürokraatlikult. Palja ametinimega saab viidata eelkõige lugejale tuntud ametite 
puhul. Pikema loo  lõpuosas  on kasulik tulla korraks tagasi kogu nime juurde. 
 
Lausete seosed – teine sidususeliik tekib lausetevahelistest seostest. Need on suures osas 
samasugused kui suhted osalausete vahel lause sees.  
Sisulisi suhteid võib lausete vahel olla väga erinevaid: lisavad(ja, ka, lisaks jne); 
ajalised (seejärel, pärast seda, samal ajal, enne seda, kahe tunni pärast jne); 
ruumilised (siinsamas, eemal, kaugemal, kõrval jne); võrdlevad(samamoodi, sarnaselt, samuti 
jne); vastandavad(aga,  teiselt  poolt, siiski jne); ümberütlevad-korrigeerivad(teiste sõnadega, 
teisiti öeldes, täpsemalt jne); kõrvalepõikeid(muide,  muuseas  jne); tingimuslikud-põhjuslikud-
järeldavad(sellepärast, seetõttu, selle tulemusel, seega jne); resümeerivad-
kokkuvõtvad(kokkuvõttes, lühidalt, lõpetuseks jne). 
Uudise jaoks on tähtis, et seosed lausete vahel oleks antud täpselt ja konkreetselt. Seosed 
peavad olema edasi antud võimalikult täpselt. Uudises tuleks vältida  seoseid , mis  viitavad  
ümberütlemisele ja kõrvalepõigetele ja osutavad sellele, et tekst vajab tihendamist. 
Resümeerivaid ja tingimuslikke seoserühmi saab uudises kasutada ainult tsitaatides, sest nad 
osutavad, et kaks lauset on omavahel seotud ütleja järelduste abil.  
 
Esiletõste - kõik sündmused pole võrdselt tähtsad. Anda edasi, mis on tähtis sündmus ja mis 
vähemtähtis. Uudises ähtub tähtsusest juba kogu  kompositsioon  ehk pööratud püramiidi 
mudel. On tähtis veel teine reegel: juhtlõigu ja kompositsiooni poolt esitatud tähtsuseosutust 
peab ülejäänud tekst kinnitama, mitte sellele vastu rääkima.  
Põhilised esiletõstmise vahendid ja võtted, mida uudises kasutatakse: 
1.  Tuleb oluliselt kirjutada  pikemalt  ja vähemolulisest lühemalt. Juba materjali 
korjamisel tuleb teada, mis saab uudise tuumaks ja koguda just selle laiendamiseks 
materjali. 
2.  Lühike lõik või  omaette  lõiguks tõstetud lause tõstab esile temas oleva materjali siis, 
kui ta paiknes pikkade lõikude vahel. tuleb valida, mida esitada uudise lühikese 
lõiguga . 
3.  Tsitaadid ja  dialoog  tõusevad alati esile. Täpselt kirja pandud jutt on tähtis lugejale. 
Ka  jutumärgid  tõstavad esile teksti.  
 
Keeleline  manipuleerimine  - uudis peab olema objektiivne. Ei tohi kasutada võtteid, et 
veenda  lugejat .  
Manipuleerimist saab jagada kolme tüüpi: 
1.  Argumenteerimise asemel asetatakse rõhk vaidlusvastasele või  iseendale . 
2.  Rikutakse teadlikult argumenteerimise reegleid. 
3.  Mängitakse  kuulaja  tunnetel. 
Eelkõige tuleb välja tunnetel  mängimine . Selle taustaks on reporteri oma arusaamad ja 
suhtumised, mis tulevad esile varjatult, ebateadlikult ning kallutatult. 
 
Sõna 
Kõige  tavalisem  sõnade abil manipuleerimise võte on sildikleepimine, millega antakse edasi 
hinnang tegelase kohta. Selleks on erinevaid võimalusi:  
1.  Sõnad, mis panevad rõhu ideoloogilisele võitlusele, ilma et sellel oleks uudise teemaga 
seost( sotsialism , kommunism). 
2.  Juriidiliste hinnangute andmine enne kohtu ostust. 
3.  Eufemismid ehk sõnad, mida kasutatakse negatiivsete faktide varjamiseks, 
pehmendades ja hämardades tähendust. 
4.  Sõnad, mis peegeldavad erinevaid ideoloogilisi taustaseisukohti. 
5.  Sõnad, mis äratavad  lugejas  erinevaid emotsioone. 
6.   Viitamine  inimesele rahvusliku päritolu, rassi, usutunnistuse jms omadustega, ilma et 
need oleksid  loos  tähtsad. Tuuakse välja kirjutaja negatiivseid stereotüüpseid 
arusaamu mingist inimrühmast. 
7.  Inimese identifitseerimine sellega, mida ta on varem korda saatnud või millistes 
sündmustes ta on osalenud, ilma et sel oleks mingit tegu antud sündmusega. 
Tunnustust on  toonud  tegu tehtud hoopis teisel alal kui antud uudise  sündmustik . 
 
Teine tavaline võte on lugejas tugevaid tundeid äratavate sõnade kasutamine ja tegelaste või 
sündmuste sidumine nendega. Tavaliselt on tegemist detaile suurekspuhumiseks. Siia kuulub 
erinevaid võimalusi: 
1.  Kasutatakse superlatiive(enneolematu edu, suurim, parim jne) seal, kus tegu on üsna 
tavalise sündmuse või inimesega. 
2.  Seotakse tegelased või sündmused lugejatele olulise  sümboolika , rituaalide või 
atribuutidega. 
 
Kolmas tavaline võte on hinnangute andmine  tsitaadi  saatelausega, valides sinna sõnu, mis 
ütlevad midagi kõneleja kohta. 
1.  Kasutatakse verbe, mis panevad rääkija kõnelemisviisi ebameeldivasse valgusse. 
2.  Antakse verbi abil lisainfot, mis ütleb, et kõneleja on midagi halvasti teinud. Sobivad 
ainult kindlasse konteksti. 
3.  Lisatakse saatelausesse  omapoolseid  hinnangulisi sõnu. 
4.  Peidetakse  allikaid , et tõsta allika autoriteeti. 
 
Grammatika 
Ka grammatikaga saab  manipuleerida . Selleks on kolm põhilist võtterühma. 
 
Kõige tavalisem on sündmuses oluliste suhete või isikute  varjamine  või nende  hierarhia  
muutmine grammatika abil. 
1.  Isikuline tegumood rõhutab tegutsemise subjekti, umbisikuline objekti. Umbisikuline 
tegumood jätab mulje, et sündmused toimuvad meist sõltumatult, põhjuse-tagajärje 
suhted jäävad segaseks.  Selliselt  lubab see  peita  põhjusi ja  tegijaid  või näidata nende 
rolli ebaolulisena. Võib peita, et autor teab, kes üldse tegija on. 
2.  Samuti tuleb kasutada korrektselt verbe. Osa verbe on aktiivseid, st nad annavad edasi 
tegevust ja nõuavad tegijat. Osa verbe aga annavad edasi sündmusi või seisundeid, 
millel otsest tegijat, põhjustajat ei ole. Jätab mulje, et sündmus juhtus iseenesest. 
3.  Tegijat võivad olla esitatud selgelt või ebaselgelt.  
 
Teine võte on varjatud hinnangute andmine grammatiliste vahendite valiku abil. 
1.  Eri  kõneviisid  seostavad kirjutaja ja lugeja või autori ja allika erinevalt.  Tavalisim  võte 
on kaudse kõneviisi kasutamine kellegi  juttu  refereerides. See annab lisatähenduse, 
mis ütleb, et refereerija ise kahtleb selles  jutus . 
2.  Küllalt tavaline on ainult kahte võimalust sisaldav iseloomustus, kus jäetakse meelega 
kõrvale kõik muud võimalused. 
 
Kolmas võte on presupositsioonide ehk eelete kasutamine. Eelded on suhtleja peas olevad 
interpretatsioonide jne osad. 
1.  Eeldeks võetakse midagi, mis ise vajab tõestamist, mis pole vaieldamatu fakt.  
2.  Teiseks on pseudoeelete loomine. Selleks korratakse pidevalt samu hinnangulisi 
täiendeid või vaieldavad omadusi inimese nime ees.  
 
Arvud ja  numbrid  uudisloos 
Tüüpilised uudisarvud on  kuupäevad , vanused, vahemaad, kaalud, pikkused,  rahaühikud , 
skoorid, ajavahemikud jne. Tüüpilised arvude valdkonnad on majandus, massisündmused ja 
sport . On olemas omaette uudisetüüp: täppisuudised, mis tegelevad sotsioloogiliste küsitluste 
jms arvudest koosneva materjali vormistamisega uudiseks. 
Arve kasutatakse kahel  põhjusel . Esiteks, nad aitavad luua konkreetsust, selgust ja 
objektiivsust(välditakse sõnu pikk, kiire, vähe, palju ja eelistatakse täpseid arve). Teiseks, 
aitavad arvud tõsta uudise väärtust, kuna nad mõjuvad usutavalt.  
Arvude kasutamisel on kaks probleemi. Esiteks tuleb otsustada, millal esitada arvud sõnade, 
millal numbritega, et lugejal oleks neid võimalikult mugav lugeda. Teiseks, arve ja nende 
erinevaid vormistamisviise kiputakse kasutama mitte ainult info andmiseks, vaid ka lugeja 
manipuleerimiseks. 
 
Arvude vormistamine 
Mõned soovitused, et teha tekst lugeja jaoks lihtsamaks, selgemaks ning vältida asjatut 
liiasust: 
1.  Üldreeglina kasutatakse kümnest suurematest arvude kirjutamiseks  numbreid , 
väiksemaid  kirjutatakse  sõnadega. Erandid võivad olla majanumbrid, vanused, 
hääletustulemused jne. 
2.  Ka arvud alates miljonist on kasulik kirjutada sõnadega. 
3.  Kui on palju arve lähestikku, siis peaks kirjutama nad kõik numbritega. 
4.  Ümmargused arvud kirjutatakse üldiselt sõnadega, siis kui nad ei ole täpsed. Täpse 
arvuga tuleb eelistada numbrit. 
5.  Üldiselt ei alustada lauset numbritega. 
6.  Numbrid peaks olema koos samal real, neid ei tohiks eri ridadele jagada. 
7.  Suured arvud on mõistlik ümardada.  
8.  Tuleb vältida mõttetuid liitmisi.  
9.  Pole mõtet kasutada keerukaid arvutusülesandeid.  
10. Umbes ja ligikaudu näitavadki ligikaudsust. Neid tuleks kasutada ümmarguste 
arvudega.  
11. Erimaades on erinevad mõõtühikusüsteemid. Peab teisendama need 
meetermõõdustikku.  
 
Arvude väärkasutus 
Arvud peavad olema esitatud õiges vormis, seletatud ja paigutatud arusaadavasse seosesse 
teiste asjadega. 
1.  Liialdamine. Tavaline arvude väärkasutus on rahvamassi suuruse vale hindamine.  
2.  Erinevus kahe info vahel. kui õnnetuses sai surma kuus inimest, siis tuleb neid ka 
mainida. 
3.  Mõttetud võrdlused. Tuleb olla kindel, et arvud on võrreldavad. Klassikalised 
demagoogiavõtted on ühe asja ja kogumi võrdlemine.  
4.  Valed järeldused. Klassikaline viga on terviku kohta tehtud üldistuse ülekandmine 
osale. Teine viga on võrdlusviga etteruttav  üldistamine .  
5.  Väljajätted.  Uudislood , mis annavad muutusi edasi protsentides, ei seosta sageli 
protsente teiste numbritega. Kui miski on kasvanud 10%, siis seoses millega? Teiseks, 
protsent ja konkreetsed arvud mõjuvad erinevalt. Oluline on valida nende vahel 
olenevalt arvude suurusest.  Protsendid  on mõttekad suurte arvude puhul. Mittetäielik 
statistika tekitab alati segadust.  
6.  Arusaamatud arvud. Liiga suured arvud tähendavad lugejale liiga vähe või üldse mitte 
midagi, sest neil pole inimese igapäevase kogemusega seost. Suuri arve saab teha 
selgeks ja tähenduslikuks, kui neid siduda asjadega, mida me teame ja mis jäävad 
lugejale igapäevaste kogemuste  piiridesse . 
7.  Manipuleerimine vormistamisega. Arvudega võib manipuleerida ka nende 
vormistamise abil. Võib jätta teise mulje kui esitada ainult numbritega ja osaliselt 
sõnadega.