TSÖLIAAKIA EHK GLUTEENITALUMATUS (0)

TALLINNA TÖÖSTUSHARIDUSKESKUS
TSÖLIAAKIA  EHK GLUTEENITALUMATUS
Referaat
Juhemdaja: Aire Brük
Koostaja : Anni Velks
103 SKA
TALLINN
2014
SISUKORD
                                                                                                
   Sissejuhatus................................................................................................................3
   Tsöliaakia olemus.......................................................................................................4
   Tundemärgid ja avaldumine.......................................................................................4
   Millal ja millega haigus hakkab?............................................................................4-5
   Millised on tsöliaakia haigusnähud ?..........................................................................5
   Tsöliaakia diagnoosimine...........................................................................................5
   Kas tsöliaakiat on võimalik ravida?...........................................................................6
   Kui sageli esineb?.......................................................................................................6
   Kui tihti peab tsöliaakiahaigeid kontrollima?.............................................................6
   Millal ja mida saadi teada tsöliaakiast?......................................................................7
   Tsöliaakia tüübid.....................................................................................................8-9
   Kokkuvõte................................................................................................................10
   Kasutatud kirjandus..................................................................................................11
2
SISSEJUHATUS
  Gluteeni  talumatus ehk tsöliaakia on haigus mille vallandavad  nisust , rukkist , odrast ja võimalik, et 
ka  kaerast  valmistatud toidud ja tooted.
 Gluteenitalumatusega inimeste jaoks toimib gluteen organismis mürgina, mis hävitab peensoolt. 
Kahjustatud peensooles ei imendu organismile vajalikud ained, mis omakorda viib laia valiku 
terviseprobleemideni. Ligikaudu 50%-l gluteenitalumatusega inimestest kujuneb välja ka 
piimatoodete talumatus. Tsöliaakia võib olla suure hulga erinevate näiliselt põhjuseta sümptomite 
taga, erinevad aneemiad kõhnumine, seedeprobleemid, paistes jalad ja/või käed,  väsimus , 
energiavaegus, hambaemaili kahjustused (sinakas toon, hammaste  murdumine ), 
menstruatsioonihäired, kõhuvalud, gaasid, suuhaavandid, kilpnäärmeprobleemid, osteopeenia, 
osteoporoos , ebanormaalsed verejooksud, viljatus , raseduse katkemine, kasvajad jne.. Tsöliaakial on 
üle 300 erineva sümptomi.
 Tsöliaakia esineb ligikaudu 2 korda sagedamini tüdrukutel ja naistel kui poistel ja meestel. 
Tsöliaakia puhul esineb perekondlik eelsoodumus . Ligikaudu iga  kümnes  (8-18%) tsöliaakiahaige 
veresugulastest(ema, isa, õed , vennad,  tütred , pojad) põeb sama haigust.
 
 
3
Tsöliaakia olemus
 Tsöliaakia ehk gluteenitalumatus on haigus, mille vallandavad päriliku  eelsoodumusega  isikutel 
nisust, rukkist, odrast ja võimalik, et ka kaerast valmistatud toidud ja tooted. Nendes teraviljades 
sisalduvate valkude toimel  kahjustub tsöliaakiahaigel peensoolelimaskest – järk-järgult hävivad 
limaskesta hatud kuni täieliku kaoni – atroofiani. Et just peensoole limaskesta hattude
kaudu imenduvad organismi kõik toitained – valgud,  lipiidid , süsivesikud, vitamiinid , 
mineraalained ja  mikroelemendid – kujuneb kahjustunud  peensoole limaskestaga tsöliaakiahaigel 
nende vaegus.
 Tsöliaakia tüüpilised haigusnähud – krooniline  kõhulahtisus  ja kõhnumine – väljendavadki 
toitainete kadu organismist.Tsöliaakiahaige  vaevused  taanduvad ja peensoole limaskesta hatud 
taastuvad  aga täielikult, kuid ainult siis, kui haige järgib rangelt  nisu-, rukki-, odra - ja soovitatavalt 
ka kaeravaba  dieeti . See, niinimetatud  gluteenivaba   dieet , ongi tsöliaakia ainus ravi, mida 
tsöliaakiahaige peab järgima väga rangelt kogu elu.
 Oluline on rõhutada, et teraviljadest põhjustatud allergia , näiteks nisuallergia, ja tsöliaakia, on kaks 
täiesti erinevate tekkemehhanismide ja vaevustega ning erinevate diagnoosimismeetoditega haigust.
 Autoimmuunprotsessidele tuginedes võib seletada ka mitmete seedetraktiväliste sümptomite 
vältimist tsöliaakiahaigetele.
Tundemärgid ja avaldumine
 Tsöliaakia võib esineda igas vanuses, lapsepõlvest täiskasvanueani. Mida nooremas eas tsöliaakia 
avaldub, seda tüüpilisem võib olla haiguse kulg. Mida hilisemas vanuses tsöliaakia avaldub, seda 
varjatum võib see olla.
 Tsöliaakia esineb ligikaudu 2 korda sagedamini tüdrukutel ja naistel kui poistel ja meestel. 
Tsöliaakia puhul esineb perekondlik eelsoodumus. Ligikaudu iga kümnes (8-18%) tsöliaakiahaige 
veresugulastest (ema, isa, õed, vennad, tütred, pojad) põeb sama haigust. 
 Kirjanduse andmetel on ligikaudu 25%-l kõikidest tsöliaakiahaigetest haigus diagnoositud üle 60 
aasta vanuses. Neljal protsendil täiskasvanud tsöliaakiahaigetest tekkisid vaevused ja sümptomid 
raseduse ajal või mõni kuu peale sünnitust. 
 Ligi 90%-l  haigetel  esineb organismi immuunreaktiivsust määravatest pärilikkuse markeritest HLA 
antigeenidest DQ2 tüüp. Sellele tuginedes pole ka  ootamatu , et tsöliaakiat leitakse ka sageli selliste 
haiguste puhul, millele on iseloomulikud sarnane pärilik eelsoodumus. Nii näiteks eineb tsöliaakia 
sageli kaasuva haigusena insuliinisõltuva ehk I tüüpi suhkrutõve,  epilepsia  kilpnäärme kahjustusega 
ja IgA  puudulikkusega  haigetel. 
Millal ja millega haigus hakkab?
 Enamik tsöliaakiahaigeid on sündinud ajaliselt, normaalse sünnikaalu ja pikkusega. Senikaua  kuni 
laps ei ole saanud nisu-, rukki-, odra- ja/või kaerajahust valmistatud toite ja tooteid, ei avaldu 
tsöliaakiale iseloomulikud haigusnähud. Need võivad aga ilmneda  nädalaid , kuid isegi aastaid peale 
nisu-, rukki-, odra- või kaerajahust valmistatud  toitude  söömise alustamist. Selle perioodi pikkus on 
erinevatel haigetel erinev ning selle täpne põhjus on siiani teadmata.
Haiguse vallandumises on määravaks , mis vanuses ja kui suures koguses alustati teraviljadetoitude 
söömist. Mida varasemas eas ning mida suuremas koguses alustatakse nisu-, rukki-, odra- ja/või 
kaerajahust toitude ja toodete söömist, seda ägedamalt ning varasemalt võivad avalduda päriliku 
eelsoodumusega isikutel tsöliaakiale iseloomulikud vaevused ja sümptomid.
Kui teraviljatoitude alustamise ajal saab laps veel  rinnapiima , võivad haigusnähud olla 
tagasihoidlikumad ning avalduda hilisemalt. Seega, mida kauem laps saab rinnapiima ning mida 
hiljem hakkab ta sööma nisu-, rukki-, odra- ja kaerajahust valmistatud tooteid ja toite, seda hiljem ja 
tagasihoidlikumalt tekivad päriliku eelsoodumusega isikutel tsöliaakiale iseloomulikud 
haigusnähud.                                                       4
Seega on igati  soovitav pikaaegne rinnapiimaga toitmine ning nisu-, rukki-, odra- ja kaerajahust 
valmistatud toitude ja toodete lülitamine menüüsse alles teisel elupoolaastal (kui laps on saanud 6 
kuu vanuseks). Esimeste teraviljadena sobivad lapsele kõige paremini  riis , hirss , tatar ja mais. 
Oluline on ka teraviljatoitude järk- järguline  lülitamine menüüsse alustades ühest teelusikatäiest 
päevas.
Tsöliaakia  tekkes  võib määravaks olla lisaks söödud teraviljade kogusele ka teraviljade kvaliteet. 
Nii sisaldub kahjulikku valku enam kõvas nisus (Triticum durum) kui harilikus ehk pehmes  nisus 
(Triticum aestivum). Seetõttu võib peensoole limaskesta kahjustus tekkida sama kiiresti nendel, kes 
söövad väheses koguses kõvast nisust valmistatud või suures koguses harilikust ehk pehmest nisust 
valmistatud toitu. Valguline koostis esineb ka suve- ja talvenisudel.
Millised on tsöliaakia haigusnähud?
 Tsöliaakia võib kulgeda peamiselt tüüpilise ja atüüpilise haigusvormina. Nii ühele kui teisele võib 
eelneda asümptomaatiline vorm, mille puhul haigel puuduvad küll vaevused kuid uuringul  leitakse 
kahjustunud peensoole  limaskest .
 Tsöliaakia tüüpiline vorm esineb sagedamini 6-24 kuu vanustel lastel. Haiguse alguses on 
märkimisväärne tsöliaakiahaige lapse tuju, une ja isu muutus – heatujuline, seni hästi arenenud ja 
kasvanud, rahuliku  unega laps muutub virilaks, rahutuks, isutuks, unetuks ja jõuetuks. Vaevatud ja 
virila olekuga kõhn, kahvatu, isutu ja suure kõhuga laps – nii näeb välja tsöliaakiahaige, kui haigus 
on juba kestnud pikemat aega.
 Tüüpilisele vormile on iseloomulik krooniline või perioodiline kõhulahtisus ( väljaheide  võib olla 
vedel või puderjas, suures  mahus , läikiv, savijas-hallikas-pruun, vahutav, väga halva lõhnaga). 
Kõhulahtisuse perioodid võivad vahelduda nii normaalse väljaheite kui ka kõhukinnisuse 
perioodidega. Ligikaudu 30%-l tsöliaakia patsidentidest esineb ka suur, puhitud  kõht . Oluline on, et 
haige kõhnub ning tema kasv peatub.
 Tsöliaakia ainukeseks väljenduseks võib olla just kõhnumine,  kusjuures  patsiendi kasv võib 
haiguse alguses olla veel normis.  Kasvupeetus  kujuneb, kui diagnoosimata või  ravimata  tsöliaakia 
on kestnud pikemat aega. Kasvupeetus võib aga olla esimeseks ja ka ainsaks tsöliaakia 
väljenduseks. Kaasneda võivad ka teised toitainete, vitamiinide, mineraalainete vaeguse nähud 
näiteks naha  kuivus  ja ketendus, küünte murdumine, igemete veritsemine, juuste väljalangemine 
jne. Sageli leitakse tsöliaakiahaigetel ka rahhiiti.
Tsöliaakia diagnoosimine
 Kõikidel, kellel esineb  kahtlus  tsöliaakiale on vajalik määrata veeniverest haiguse märktuled 
nisuvalgu vastased (gliadiini)  antikehad ning ka organismi oma kudede vastu tekkinud 
endomüüsiumi ja koe transglutaminaasi antikehad.
 Kui nimetatud märktulede hulk on suurenenud,  viitab see tsöliaakia võimalusele ning on kindlaks 
näidustuseks edasisele tsöliaakia diagnoosi kinnitavale või eitavale uuringule peensoole biopsiale. 
Selle uuringuga võetakse peensoole limaskestalt proovitükk kas sptesiaalse kapsliga või 
gastroskoobi kaudu. Kui proovitüki mikroskoobiga  uurimisel  ilmneb limaskesta kahjustus, on 
tsöliaakia diagnoos kindel.
 Mitte mingil juhul ei tohi tsöliaakiat diagnoosida vaid vaevuste ega ka vaid vereanalüüside 
tulemuste alusel. Tsöliaakia diagnoosimiseks peab ilmtingimata tegema peensoole  biopsia .
 Ka tsöliaakikahtlastel isikutel enne peensoole biopsia tegemist nisu-, rukki-, odra- ja kaeravaba 
dieedi proovimine on suur viga, sest selle dieedi toimel  taastub  tsöliaakia haigetel peensoole 
limaskest täielikult. Tagantjärgi on väga raske otsustada, kas eelnevalt oli tegemist peensoole 
kahjustusega või mitte. Seetõttu on raske teha ka õiget otsust, kas  ranged dieedipiirangud on edasise 
elu jooksul vajalikud.
5
Kas tsöliaakiat on võimalik ravida?
 Jah tsöliaakiat on võimalik ravida. Gluteenitalumatust põhjustavad nisu, rukis , oder ja võimalik, et 
ka kaer. Nendes teraviljades sisalduvate valkude toimel kahjustub tsöliaakiahaigel peensoole 
limaskest. Kui tsöliaakiahaige järgib ravi, see tähendab nn.gluteenivaba (nisu-, rukki-, odra- ja 
kaeravaba) dieeti,  paraneb tema peensoole limaskest täielikult. Nimetatud dieeti peab 
tsöliaakiahaige järgima kogu elu. 
Tsöliaakiahaige peab järgima gluteenivaba dieeti rangelt. Ka väga väikeses koguses 
tsöliaakiahaigele keelatud teraviljatoitude/toodete/jookide  söömine /joomine ei ole tsöliaakiahaigele 
lubatud. Kui tsöliaakiahaige aga dieeti rikub, kahjustub varem või hiljem tema peensoole limaskest 
uuesti. 
 Tsöliaakiahaigel on lubatud riis, tatar, hirss, mais, soja , liha, kala, kana , aedvili, juurvili ,  puuvili , 
marjad , kompotid , mahlad, moosid , muna, juust, kohupiim, koor, või, keefir ,  kakao , tee, oakohv, 
mesi, jäätis  (vahvlita!) jm., mis ei silsalda keelatud teraviljajahu. Toiduainete tööstuses toodetakse 
ka spetsiaalseid gluteenivabu toiduaineid (leib, sai, küpsised , jahud jne.). 
Kui sageli esineb?
 Tsöliaakia on üks sagedamini esinevaid kroonilisi haigusi  enamikes  Euroopa maades. Keskmine 
esinemissagedus  on 3-5 uut juhtu 1000 elusalt sündinu kohta. Soomes esineb tsöliaakiat aga 
keskmiselt 1%-l elanikkonnast. Eestis on aastatel 1990-2000 tsöliaakiat diagnoositud 0,4 uut juhtu 
1000 elusalt sündinu kohta, mis on aga ligikaudu 10 korda harvem kui paljudes Euroopa maades. 
Tsöliaakia erineva esinemissageduse põhjus on veel selgusetu, kuid üheks põhjuseks peetakse 
erinevaid toitumistavasid.
 Tsöliaakia on parasvöötme elanike haigus, mida pole kirjeldatud negriidse ja mongoloidse rassi 
esindjatel.  Viimased eelistavad toiduks riisi, hirssi ja maisi, mis ei sisalda tsöliaakiat põhjustavaid 
kahjulikke  valke.Tsöliaakia esinemissagedus eri rahvaste hulgas on erinev. Neil, kelle põhitoiduks 
on riis või mais, esineb tsöliaakiat haruharva. Kõige suurem diagnoositud tsöliaakia 
esinemissagedus on Soomes 2% elanikkonnast ja arvatakse, et Eestis on see 1%. 
Kui tihti peab tsöliaakiahaigeid kontrollima?
 Oluline on tsöliaakiahaigetel jälgida nii haigusnähtude taandumist, kaalu, kasvu dünaamikat ning 
ka gluteenivaba dieedi järgimist. Seetõttu peab tsöliaakiahaige käima korduvalt arsti juures. 
 Gluteenivaba dieedi toime ning oodatava peensoole limaskesta paranemise hindamiseks on vajalik 
määrata haige veres "märktulede" - gliadiini ja endomüüsiumi antikehade tase iga 6 kuu järel 2 
aasta jooksul alates tsöliaakia diagnoosimisest ning edaspidi regulaarselt 1-2 korda aastas.           
6
Millal ja mida saadi teada tsöliaakiast?
 Esimesed andmed tsöliaakia kohta pärinevad II sajandist eKr, mil Vana Kreeka- Rooma  arst 
Aretaeus käsitles tsöliaakiat kui täiskasvanute kurnatusseisundit. Sellel ajal soovitati nimetatud
seisundi raviks puhkust ja paastu.                                                      
 Esmakordselt kirjeldas tsöliaakiat kui igas vanuses inimeste haigust Inglise arst  Samuel  Gee 1888. 
aastal. Gee eristas ka kolme olulist, just tsöliaakiale iseloomulikku haigusnähtu – periooditi
esinevat  kõhulahtisust, kõhnumist ja kõhupuhitust. Samuel Gee väitis ka, et kui see haigus üldse 
ravitav on, siis vaid dieediga.
 Esimese ravivõimaluse – juurvilja - ja puuviljadieedi – soovitas tsöliaakiahaigetele 1924. aastal 
teadlane  S. Haas .
 Tsöliaakia olemus selgus aga alles ligikaudu 1700 aastat pärast esmast kirjeldust, aastatel 1944–
1945, s.o Teise maailmasõja ajal. Nimelt täheldas Hollandi lastearst Willem  Dicke  Madalmaades 
esinenud nälja ajal tsöliaakia esinemissageduse vähenemist. Kui aga Rootsist saabus abisaadetisena 
suur kogus leiba, haigestusid sõja ajal justkui iseeneslikult ja arstidele arusaamatult  paranenud  
tsöliaakiahaiged uuesti ning täheldati ka uute tsöliaakiajuhtude märgatavat sagenemist. See viiski 
Dicke mõttele, et tsöliaakiat võivad vallandada  teraviljad . Ta leidis  seletuse  ka oma varasemale 
kogemusele väikese kõhnunud tütarlapsega, kelle krooniline kõhulahtisus üllatuslikult taandus, kui 
ema keelas tal süüa saia ja küpsiseid.
 Alates 1956. aastast hakatigi esmakordselt Inglismaal ja seejärel ka kõikjal mujal 
tsöliaakiakahtlusega haigetelt võtma peensoolelimaskestalt tükikesi, et kinnitada tsöliaakia 
diagnoosi või välistada. Sellest ajast alates on tsöliaakia diagnoosi kinnitamiseks
või välistamiseks tingimata nõutav, kas spetsiaalse kapsliga proovitüki võtmine peensoole 
limaskestalt (peensoole biopsia) või peensoole limaskesta tükkide võtmine gastroskoopial.
 Kuni 1960. aastani arvati siiski, et lapseeas ja  täiskasvanueas  avastatud tsöliaakia on kaks erisugust 
haigust erinevate tekkemehhanismidega. Nüüdseks on teada, et tegemist on ühe ja sama 
haigusega,mis võib vallanduda igas vanuses.
 Pikka aega pärast tsöliaakia esmakirjeldamist püsis  vastuseta  küsimus, miks siis kõigil inimestel, 
kes söövad nisu-, rukki-, odraja kaeratoite, ei teki tsöliaakiat. Selguse tõi 1965. aastast pärinev
tähtis avastus – teadlane McDonald tõestas, et tsöliaakia tekib vaid päriliku eelsoodumusega 
isikutel.
 1967. aastast alates on teada tsöliaakiahaigeid hoiatavad andmed selle kohta, et diagnoosimata ja ka 
ravimata tsöliaakia puhul on haigetel eelsoodumus pahaloomuliste kasvajate tekkeks.
Nüüdseks on selgunud , et kui tsöliaakiahaige on vähemalt viis aastat rangelt järginud gluteenivaba 
dieeti, ei ole tal  kasvaja  risk suurem kui ilma selle haiguseta inimestel.
 Olulise murrangu nii  uurimistöös  kui ka  igapäevatöös  haigetega tõi verest määratavate 
tsöliaakiakahtlust näitavate testide avastamine ja kasutuselevõtt. 1958. aastal avastati gliadiini kui
nisuvalgu vastased antikehad, 1983. aastal endomüüsiumi autoantikehad ning 1998. aastal töötati 
välja kõige täpsem tsöliaakia kahtlust näitav vereanalüüs – koe transglutaminaasi antikehade
määramise test. Kuna vereanalüüse oli võimalik kasutada laialdasemalt kui peensoole biopsiat, 
hakati tsöliaakiapuhuste vereanalüüside kasutuselevõtu järgel tegema ulatuslikult  uuringuid  
tsöliaakiakahtlaste leidmiseks. Avastati, et tsöliaakia võib kulgeda ka atüüpiliste ehk varjatud 
haigusnähtudega.
 1992. aastal avastas teadlane M. Marsh , et tsöliaakiapuhune peensoole limaskesta kahjustus 
kujuneb järk-järgult. Mida varasemas  staadiumis  haigus avastatakse, seda kiiremini taastub ka
peensoolelimaskest. Ka on haiguse õigeaegsel diagnoosimisel haiguse tüsistuste oht oluliselt 
väiksem kui aastaid diagnoosimata jäänud tsöliaakia puhul. Tüsistuste risk on aga isikutel, kellel
tsöliaakia on jäänud diagnoosimata (ja seega ka ravimata), ning tsöliaakiahaigetel, kes ei järgi 
gluteenivaba dieeti.                                            7
Tsöliaakia tüübid:
 Klassikaline tsöliaakia  diagnoositakse  peamiselt imikutel ja väikelastel, kuid siiski üksikutel 
juhtudel ka täiskasvanutel. Peamiseks väljenduseks on malabsorptsioonisündroom, s.t krooniline 
või perioodiline kõhulahtisus, kõhu puhitus, kõhnumine ning kaasuvalt jõuetus, isutus , 
rauavaegusaneemia või ka rahhiit. Patsientide veres esinevad tsöliaakiale iseloomulikud antikehad 
ning peensoole limaskesta histoloogilisel uuringul esinevad tsöliaakiale tüüpilised muutused. 
Tsöliaakia tüüpilist vormi ei ole keeruline õigeaegselt diagnoosida tingimusel, et  arstil  see haigus 
meeles on. 
  Atüüpiline tsöliaakia on viimastel aastatel kogu maailmas sageli diagnoositud tsöliaakia vorm, 
esinedes peamiselt koolieas lastel ja täiskasvanutel. Seedetrakti vaevused võivad olla 
tagasihoidlikud või hoopiski  puududa , kuid inimesed otsivad arsti abi muude probleemide tõttu (nt 
herpetiformne dermatiidi  nahalööve , hammaste emaili- ja struktuuridefektid, korduvad aftoossed 
stomatiidid,  käitumishäired ,  depressioon , ravile  halvasti alluv või allumatu rauavaegusaneemia, 
osteoporoos, mitmed senini  ebaselge põhjusega neuroloogilised häired, erinevad  reproduktiivse  
funktsiooni häired nagu  puberteedi  hilinemine, infertiilsus, korduvad spontaansed abordid, varajane 
menopaus jt). Kuni 10%-l lühikese kasvuga lastest võib kasvupeetuse põhjuseks olla tsöliaakia. 
Patsientide veres esinevad tsöliaakiale iseloomulikud antikehad ning ka histoloogilisel uuringul 
selgub , et peensoole limaskest on kahjustunud.
 Vaikne tsöliaakia ehk nn varjatud vormiga tsöliaakiahaiged on olnud ise küll kaebusteta, kuid neil 
on muudel põhjustel teostatud sõeltestidel ja peensoole limaskesta histoloogilisel uuringul avastatud 
tsöliaakiale iseloomulikud muutused. Sageli avastatakse varjatud tsöliaakiajuhud just 
rahvastikuuuringutel või tsöliaakia riskirühmade, nt tsöliaakiahaigete I astme sugulaste või ka 
tsöliaakiaga kindlalt kaasnevate haiguste sõeluuringutel. Nii näiteks avastati Soomes 1070 
meditsiinitöötajal tehtud uuringus tsöliaakia 8 inimesel, kusjuures ühelgi neist ei olnud selliseid 
vaevusi, mille tõttu oleks olnud vajadus arsti poole pöörduda. Vaatamata vaevuste või sümptomite 
puudumisele esinevad tsöliaakia varjatud haigusvormiga isikute veres tsöliaakiale iseloomulikud 
antikehad ning ka histoloogiliselt esineb peensoole limaskesta väljendunud kahjustus.
  Latentne  tsöliaakia esineb patsientidel, kellel tsöliaakia on juba eelnevalt diagnoositud ning kellel 
järgitud gluteenivaba dieedi toimel on peensoole limaskest kas juba täielikult paranenud või püsivad 
siiski veel limaskesta minimaalsed histoloogilised muutused. Tsöliaakia latentne vorm võib esineda 
ka patsientidel, kelle veres esinevad küll tsöliaakiale iseloomulikud antikehad, kuid peensoole 
limaskest on (veel) kahjustumata.
  Refraktoorne tsöliaakia esineb harva. Sellise tsöliaakia diagnoosiga patsientidel esineb peensoole 
limaskesta hattude atroofia, kuid mingil  põhjusel  gluteenivaba dieet (enam) ei toimi. Kuigi 
sagedasim põhjus ravile mitteallumiseks on gluteenivaba dieedi teadlik rikkumine või ka teadmatu, 
nö peidetud gluteeni tarvitamine, võib tsöliaakia refraktoorne vorm esineda ka ranget gluteenivaba 
dieeti järgivatel patsientidel, kellel diagnoositakse tegelikult tsöliaakia komplikatsioonid: 
haavandiline  jejunoileiit või enteropaatiaga seotud T- rakuline   lümfoom . Kui vaatamata range 
gluteenivaba dieedi järgimisele ikkagi haige vaevused püsivad, tuleb välistada eelkõige teised 
võimalikud kroonilist kõhulahtisust ning peensoole hattude atroofiat põhjustada võivad haigused. 
Kuigi tsöliaakia on küll kõige sagedasem hattude atroofia põhjus, võivad peensoole hatud 
kahjustuda ka infektsioosse gastroenteriidi (nt rotaviiruse), eosinofiilse gastroenteriidi, bakteriaalse 
ülekasvu, lamblioosi, isheemilise enteriidi, autoimmuunse enteropaatia, tuberkuloosi, Crohni tõve, 
troopilise  spruu, Whipple’i tõve, Zollingeri-Ellisoni sündroomi, intestinaalse lümfoomi ja ka 
erinevate  immuunpuudulikkuse  vormide korral.
 
 8
 Tsöliaakia nahavorm  Herpetiformsetdermatiiti nimetatakse alates 1991. aastast tsöliaakia 
nahavormiks. Selle puhul esineb äärmiselt sügeleval nahal bulloosne lööve, mis lokaliseerub 
sümmeetriliselt rühmadena jäsemete sirutuspindadele, tuharatele, põlvedele, kehatüvele ja 
peanahale ning seda iseloomustab IgA graanulite ladestumine dermaal-epidermaal-liidusesse. 
Lööve võib esineda nii väikeste villide rühmadena, erütematoossete paapulitena, naastudena kui ka 
ekskoriatsioonidena ja koorikutena. Sarnaselt tsöliaakiahaigetega esinevad ka herpetiformse 
dermatiidi haigete veres tsöliaakiale tüüpilised antikehad – gliadiini-, endomüüsiumi- või koe 
transglutaminaasi antikehad. Ligi 80%-l herpetiformse dermatiidi haigetest on kirjeldatud 
tsöliaakiale iseloomulikku peensoole limaskesta kahjustust, kuigi enamikul haigetest ei esine 
tsöliaakiale tüüpilisi haigusnähte – kroonilist kõhulahtisust ja kõhnumist. Herpetiformse dermatiidi 
ja tsöliaakia puhul on sarnased nii vallandavad tegurid kui ka ravi – gluteenivaba dieedi toimel 
paraneb sarnaselt tsöliaakiahaigetega ka herpetiformse dermatiidihaigete peensoole limaskest ning 
taandub ka nahalööve. Praeguseni ei ole veel täpselt teada, miks ühel tsöliaakiahaigel tekib näiteks 
krooniline kõhulahtisus või kõhnumine, teisel aga hoopiski villiline nahalööve.
9
KOKKUVÕTE
 Sümptomid kaovad siis kui inimene lõpetab gluteeni tarbimise. Tsöliaakiale puudub ravim , aitab 
ainult gluteenist loobumine ehk gluteenivaba dieeti. Kuna gluteeni terve elu on raske vältida, siis 
peavad paljud tsöliaakiahaiged gluteenivabu dieete, mis kestavad kuni kuus kuud. Selle ajajooksul 
taastub  peensool , kuid dieeti  rikkudes  kahjustub peensool uuesti ning peale dieeti on sümptomid 
tavaliselt tugevamad kui varem. Kuna Eestis on tervest elanikkonnast tsöliaakiahaigeid kokku 
umbes 1%, siis on ka poelettidel nisu-, rukki-, odra- ja/või kaerajahust valmistatud toite ja tooteid 
vähem, kui näiteks Soomes.
 
10
Kasutatud kirjandus:
1. Oivi Uibo. Tsöliaakiahaigele. – [WWW]  URL  http://www.tsoliaakia.ee/index.php ?
id=10547  (25.10.2014)
2.  Kaisa  Rahuoja. 2012. TSÖLIAAKIA:  juhendmaterjal  patsientidele. – [WWW] 
http://www.tsoliaakia.ee/public/Kaisa_Rahuoja.pdf  (25.10.2014)
3. Ida-Tallinna Keskhaigla. Patsiendi infoleht TSÖLIAAKIA. - [WWW] 
http://www.itk.ee/upload/files/Patsiendi-infomaterjal/ITK392_TSOLIAAKIA.pdf 
(25.10.2014)
4. Toitumine.ee. TSÖLIAAKIA. -  http://www.toitumine.ee/tsoliaakia/  (25.10.2014)
5. gluteenivabaelu.wordpress.com. Gluteeni talumatus ehk tsöliaakia. - [WWW] 
http://gluteenivabaelu.wordpress.com/  (26.10.2014)
11