Tööväärtusteooria tekkimine ning edasiareng (0)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
Majandusteaduskond
Rahanduse ja majandusteooria instituut
Majandusteooria õppetool
Erle Maido
Tööväärtusteooria tekkimine ning edasiareng
Referaat
Tallinn 2015

SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
1. TÖÖVÄÄRTUSTEOORIA 4
1.1. Tööväärtusteooria tekkimine 4
2. TÖÖVÄÄRTUSTEOORIA EDASINE ARENG 6
2.1. Adam Smithi tööväärtusteooria 6
2.2. David Ricardo tööväärtusteooria 7
2.3. Karl Marxi tööväärtusteooria 9
KOKKUVÕTE 11
VIIDATUD ALLIKAD 12

SISSEJUHATUS

Majandusliku hüvise võimet rahuldada inimese tarbeid nimetatakse väärtusteooriaks. Väärtusteooriad jaotatakse kahte rühma: objektiivsed väärtushinnangud , mille seas seisab tähtsamal kohal tööväärtusteooria ning subjektiivsed väärtushinnangud, mille peatuuma moodustab piirkasuõpetus.
Töö keskendub objektiivsete väärtushinnangute rühma kuuluvale tööväärtusteooriale. Töö eesmärgiks on seletada lahti tööväärtusteooria tekkimine ja edasine areng. Töö autor valis teemaks „Tööväärtusteooria tekkimine ja edasine areng”, sest antud teema tundus autori jaoks huvitav ning autor soovis lähemalt teada saada erinevate majandusteadlaste mõttekäikudest tööväärtusteooria seisukohalt.
Töö koosneb kahest peatükist , kus esimeses kirjeldatakse kõige pealt tööväärtusteooria ajalugu ning teises tööväärtusteooria edasist arengut ja seejärel Adam Smithi, David Ricardo ja Karl Marxi arusaamu ja nägemusi tööväärtusteooriast. Töö allikateks on erinevad raamatud, artiklid, õppematerjalid ja refereeringud internetist.

1. TÖÖVÄÄRTUSTEOORIA

Pikka aega tugines majandusteooria turuhindade selgitamisel sisemise väärtuse teooriatele. Neist olulisim oli tööväärtusteooria. Tööväärtusteooria järgi sõltub majandusliku hüve väärtus sellesse panustatud füüsilise töö mahust. Seetõttu nägid 18. sajandi klassikalised liberaalid väärtusloomet eelkõige põllumajanduses ja tööstuses. Majanduse teenuste poolt, eesotsas kaubandusega, peeti lihtsalt kõrvaltegevuseks, mis ei suurendanud ühiskonna heaolu. Tööhulka, mida on vaja mingi hüve valmistamiseks, mõisteti kui selle hüve loomulikku väärtust. ( Müürsepp , 2012)
Tööväärtusteooria on majanduse väärtusteooria, mis väidab, et kauba või teenuse majandusliku väärtuse määrab kogu selle tootmiseks vajalik tööjõud, mitte kaubast või teenusest saadud kasu või heameel. ( Labor theory of value , 2015)

1.1. Tööväärtusteooria tekkimine

Tööväärtusteooria on arenenud sajandeid. Sellel ei olnud kindlat loojat, vaid paljud erinevad mõtlejad jõudsid samale seisukohale iseseisvalt. Üheks neist on peetud Aristotelest. Aristoteles täheldas, et kauba väärtust ei määra tööjõu oskused, vaid tööoskuste väärtuse määravad hüved, mida nad turul valdavad . Ta väitis, et väärtus ei ole loodud üksnes tööjõukulust. Märkides, et tööoskus on vajalik, kuid mitte määrav väärtus, selgitab Aristoteles, et nii kasulikkus kui tööjõu oskused on asjakohased määramaks vahetuste väärtusi ja suhteid. Aristoteles ütleb, et peamine väärtuse eeldus on kasulikkus. Väärtus on võime rahuldada soove. Nõudlus juhindub hüve soovitavusest. Aristotelese järgi tuletatakse vahetuse väärtus kasu väärtusest nõudluse turul. (Younkins, 2005)
Mõned kirjutajad on tööväärtusteooria loojaks pidanud Thomas Aquinas’t (Baeck, 1994). Enda teoses „ Teoloogia summa” on ta arvamusel, et väärtus saab, teeb, peab suurendama tööjõu hulka, mis on kulutatud kaupade arendamisele. Õpetlased nagu näiteks Joseph Schumpeter on tsiteerinud Ibn Khalduni, kes enda teoses „Mugaddimah” kirjeldab tööjõudu kui väärtuse allikat, mis on vajalik kõikide tulude ja kapitalide akumulatsioonile. Õpetlased on välja toonud ka Sir William Petty Treatise of Taxes ja John Locke töövarateooria, mis on välja toodud teoses Second Treatise on Government . See näeb tööjõudu kui ülimat majanduse väärtuse allikat. (Labor theory of value, 2015) Karl Marx on oma essees „A Modest Enquiry into the Nature and Necessity of a Paper Currency ” pidanud üheks esimeseks tööväärtusteooria arendajaks Benjamin Franklinit (Marx, 1865).
William Petty on ka nii nimetatud tööväärtusteooria looja. Petty näitas, et kaupade hinna aluseks on töökulu, kuna kõik ülejäänud kulud on selleks taandatavad. Kuid hinnataset mõjutavad kõik turu tegurid, millest tuleneb nõudlus : asenduskaupade olemasolu, uudsus , mood, jäljendamine , tarbimise tradistsioonid ( Kumm , 1998, 14). Loomuliku hinna ehk kauba maksumuse all peab ta silmas väärtust, poliitilise hinna all turuhinda. Kauba loomulik hind määratakse selle tootmiseks kulutatud tööajaga ning loomulik hind on proportsionaalne hõbeda tootmise ekvivalendiga. Vahetusväärtust ei loo Petty arvates mitte iga töö, vaid ainult selline, mis on seotud kulla ning hõbeda tootmisega.
Adam Smith nõustus eelkapitalistliku ühiskonna teooriaga, aga nägi viga selle rakendamisel kaasaegsesse kapitalismi. Ta märkis, et kui tööjõu hulk, mida saab osta, võrdub tööjõu hulgaga , mida ostetakse, on kasum võimatu. David Ricardo vastas sellele paradoksile väites, et Smith on ajanud tööjõu palkadega sassi. Ta väitis, et „müüdav tööjõud” on alati kallim kui vajaminev tööjõud, et säiliks jätkusuutlikkus. Tööväärtusteooria ei hõlmanud ainult palkade väärtust, kuid ka tööjõu loodud kogu produkti väärtust. (Labor theory of value, 2015) Ricardo teooria oli kaasaegse teooria eelkäija, mille kohaselt tasakaalu hinnad on määratud ainult tootmise kuludega . „Ricardo sotsialistid ” – Charles Hall, Thomas Hodgskin, John Gray ja John Francis Bray ja Percy Ravenstone – rakendasid Ricardo teooria arendamaks ekspluateerimist tuginedes erinevusele tööjõu palkade ja produkti väärtuse vahel. (Utopians and Socialists, 2014) Marx laiendas neid ideid, väites, et töötajate iga päeva töö osa lisab väärtust, mida on vaja, et katta oma palka, samal ajal kui nende ülejäänud töö tehakse kapitalismi rikastamiseks. Marx toetus majanduslikul mõtlemisel tööväärtusteooriale ja sellele lisatud ekspluateerimise teooriale. (Labor theory of value, 2015)
19. sajandi ameerika individualist anarhistid rajasid oma majanduse tuginedes tööväärtusteooriale. Nemad nagu ka kaasaegsed individualistlikud anarhistid, tunnistavad, et on ebaeetiline küsida kõrgemat hinda kui tööjõuks vaja, et midagi toota. ( ibid )

2. TÖÖVÄÄRTUSTEOORIA EDASINE ARENG

2.1. Adam Smithi tööväärtusteooria

Loomuliku hinna moodustavad Adam Smithi käsitluse kohaselt rent, kapitalikasum ja töötasu . Materiaalseid kulutusi ta tootmiskulude osistena ette ei näinud. (Adam Smith: „Tööväärtusteooriast" ) Smith väitis, et kaasaegses ühiskonnas (s.t Smithi ajal) ei saa väärtusseadus toimida nii nagu eelkapitalistlikus ühiskonnas (Krinal, 1998, 106). Turuhind on tavaliselt kas kõrgem või madalam kui loomulik hind. Seejuures osutas Smith asjaolule, et turuhindu reguleeritakse loomulike hindadega.
Smith määratles kaupade loomuliku hinna tööga, mis on tehtud kauba valmistamiseks. Kuna turumajanduses midagi tasuta ei jaotata, siis sõnastas ta efektiivse nõudluse. Nõudlus on efektiivne siis, kui tarbijad on suutelised tasuma ostetavate kaupade eest nende tootmiskuludele vastavat loomulikku hinda. (Adam Smith: “Tööväärtusteooriast" )
Smith seob hinnakujunemise väärtusteooriaga, mille aluseks on töö. Tema käsitluses on kaks väärtusteooriat - filosoofiline väärtusteooria ja empiiriline väärtusteooria. (ibid)
Filosoofiliselt on töö kõikide väärtuste, kogu rahva heaolu ja hüvangu looja. Töö määrab ära iga kauba, iga toote väärtuse. Selle alusel vahetatakse kaupu. Nii avaldub väärtus alati vahetusväärtusena, seega töö on iga kauba vahetusväärtuse mõõt. Kaupade vahetusväärtuse määrang tuleneb Smithil tema tööjaotusmäärangust: ühiskonnas on töö jagunenud ühiskonna liikmete vahel, kes kõik töötavad üksteise jaoks. Järelikult kaupade vahetusväärtus määratakse selle töö hulgaga, mida selle kauba eest saab osta ehk teisisõnu tööga, mida esindab kaup, mida saadakse vahetuses vastukaubaks. Smith rõhutas, et esialgset väärtust ei loodud kulla ega hõbedaga, vaid ainult tööga. Kuigi majanduses ringleb raha, ei muuda see esitatud seisukohta, sest ka raha on seotud tööga. Rahas peitub teatud hulk tööd ja vastavalt sellele väärtust, millega mõõdetakse teiste kaupade väärtust. Kaupade hindade suhe on võrdne nendes kaupades sisalduvate tööhulkade suhtega. Selle vahetusteooria järgi jõudis Smith järelduseni, et töö on ainuke üldine ning täpne väärtuse mõõdupuu, ainuke vahend erinevate hüvede väärtuste võrdlemiseks kõikidel aegadel ja maades. Ent seda teooriat arendades jõudis Smith iseendaga vastuollu. (ibid )
Smith rõhutab, et kauba maksumus ehk loomulik hind määratakse selle tööga, mis on kulutatud antud kauba valmistamiseks. Võrreldes väärtust vahetusväärtusega, avastas ta, et vahetusväärtus ei olene ainult tööst, mis on kulutatud vahetatava kauba loomiseks, vaid seda mõjutavad veel paljud asjaolud . Smith segabki pidevalt ära ostetud töö (vahetuses ilmnenud töö) ja antud kauba valmistamiseks tegelikult kulutatud töö. Ummikust väljapääsu leidmiseks pöördus ta empiirilise väärtusteooria poole. See toetub kogemustele ning lähtub sellest, et kapitalismis pole tasuline mitte ainult töö, vaid ka maa ja kapital . Väärtus, mis lisatakse materiaalsetele kuludele, jaguneb kahte ossa : töötasu tööliste ülalpidamiseks ja intress, mis on tasu kapitali kasutamise eest. Põllusaaduste hinna kujunemisel tuleb arvesse veel maa rent. Seega väärtust ei kujunda ainult töö, vaid ka kapitali ja maa kasutamine, s.t kõik tootmistegurid . (ibid" )

2.2. David Ricardo tööväärtusteooria

David Ricardo töötas tööväärtusteooria välja suurema järjekindlusega kui tema eelkäijad. Ta heitis kõrvale Smithi teesi nagu määraks väärtuse ainult töö ning näitas, et töölise tööga loodud väärtus on allikaks, millest tekivad kõik tulud. Ricardo nõustus Smithiga selles, et kaupade väärtus jaguneb tuludeks, kuid ta polnud nõus Smithi järeldustega nagu kujunekski kaupade väärtus tuludest. Kuidas tulusid ka ei jaotataks, ei muuda see väärtuse määramist tööajaga. Ricardo järgi on väärtus esialgne faktor, tulud aga teisejärgulised, tulenevad. (Krinal, 1998, 106)
Ricardo samastas kapitali tootmisvahenditega ja viis oma seisukoha loogilise lõpuni: ta nägi kapitali kõikjal. Ricardo vastupidiselt Smithile, lähtus antihistoristlikust eeldusest – ürg - ja kapitalistliku ühiskonna erinevuse puudumisest. Ta väitis, et väärtusseaduse toime on ühesugune nii apitalistlikus kui ka ürgühiskonnas. Lõppjärelduseks oligi kinnitus, et kaasaegses ühiskonnas määratakse väärtus ainult tööga. (ibid)
Ricardo formuleeris seaduspärasuse , millele vastavalt kaupade vahetusväärtus on võrdeline nende tootmiseks kulutatud töö hulgaga ja pöördvõrdeline tööviljakuse kasvuga (ibid).
Ricardo tunnistas kaupade väärtuse allikaks kulutatud tööaja, mõnel juhul ka kaupade harulduse. Tema teeneks oli masinates ja toormes asjastatud töö eristamine inimese elavast tööst. (Kumm, 1998, 27) Väärtust ei määrata mitte ainult otseselt kauba tootmiseks kulutatud töö hulgaga, vaid ka tööga, mis on kulutatud tootmisvahendite tootmiseks , s.o minevikus tehtud töö, mis on kulutatud tööriistadele, ehitusele jne (Krinal, 1998, 107). Ka tootmisvahendid esindavad tööd, mis sinna on kunagi pandud ja mis muutub toote väärtuseks. Järelikult väärtuse määrab praegune (elavtöö) ja endistöö. Kaupade väärtuse leidmiseks tuleb mõlemad töökulud summeerida. (Kumm, 1998, 27) Väärtus kui midagi, mille määrab kindlaks tootmiseks vajalik tööhulk, ei ole enam identne turuhinnaga. See on võrdne kapitalisti poolt makstud palkadega tehtud töö eest ja kasumi keskmise tasemega, mida ettevõtja teenib kasutades jätkuvalt oma kapitali. Ricardo aga ei puudutanud seda, kuidas toimub üheaegselt uue väärtuse loomine ja vana väärtuse toodetele ülekandumine.
Töö „loomulik hind” on vajalik, et iga tööline saaks eksisteerida ja säilitada end ilma kasvamise ja kahanemiseta. See omakorda sõltub toidukogusest, sotsiaalsetest ja ajaloolistest harjumustest mõjutatud vajadustest. Töö turuhind võib erineda loomulikust hinnast sõltuvalt pakkumisest ja nõudlusest, ent alati jääb selle aluseks teatud loomulik hind, mille määrab kindlaks tavapäraseks oleluseks vajalik tase. (Krinal, 1998, 107)
Ricardo arendas kõige järjekindlamalt väärtuse määramist tööajaga. Ricardo kasutas tavaliselt termineid „suhteline väärtus“ ja „võrdlev väärtus“. Seetõttu on osa uurijaid väitnud, et Ricardo tunnistas ainult suhtelist, mitte absoluutset väärtust. Tegelikult mõistis Ricardo reaalse väärtuse all kaupa kui kindla tööandja kehastust, suhtelise väärtuse all aga kaubas peitva tööaja väljendust teistes kaupades. (ibid)
Ricardo ei suutnud oma teooriaga seletada kapitalisti poolt teenitud kasumi päritolu. Kapitalisti poolt ostetud töö väärtuse määrab kindlaks elatusvahenditesse pandud tööhulk, mis on vajalik töötaja olemasolu tagamiseks. Samas eeldab tööväärtusteooria asjade vahetamist nendesse pandud töö võrdsuse järgi. Kui aga vahetada tööd ja kapitali, siis töölisele makstud palk on tegelikult väiksema väärtusega, kui asjad, mida ta on valmistanud töösturi jaoks.
Ricardo analüüs on kapitalistliku tootmise analüüs ning ka kõik tema majanduskategooriad on lõplikud. Ta ei näinud vahet väärtuse ja tootmishinna vahel. Tema arvates on nendevahelised hälbed juhuslikud. Ka ei näinud Ricardo väärtuse ja tootmishinna vahelülisid. (ibid)

2.3. Karl Marxi tööväärtusteooria

Karl Marx lõi XIX sajandi esimesel poolel klassikalisele majandusteooriale toetudes keerulise ja kompleksse tööväärtusteooria. Mõistete abil nagu tarbimis- ja vahetusväärtus, abstraktne töö, üldine inimtöö jne üritas ta seletada, kuidas kaubad väärtuse omandavad, mida tähendab töö, milline on töövahendite, kapitali omanike ja tööjõu vahekord kapitalistlikus tootmisprotsessis jne. Selle teooria järgi on igal kaubal olemas tarbimisväärtus ja vahetusväärtus. Vahetusväärtus esineb kõigepealt kvantitatiivse suhtena, millena tarbimisväärtusi üksteise vastu vahetatakse. Marx kirjutab oma kuulsas näites „ühel Propertiuse köitel ja kaheksal untsil nuusktubakal olla ühesugune vahetusväärtus”, aga nende tarbimisväärtus on sootuks teine. Tarbimisväärtus küll erineb, aga vahetusväärtusena sisaldub neis erinevusteta töö – see on töö, milles töötajate individuaalsus on kustunud. Kaup ei ole Marxi järgi niisiis mitte midagi muud kui materialiseerunud töö, selle kehastus. Töö on vahetusväärtuse loomise ainus allikas. (Härm, 2009)
Karl Marxi tööväärtuse teooria on arendatud terviklikuks süsteemis tema teoses „Kapital“, mis ilmus neljas köites. Tööd on vaadeldud kahest aspektist . Töötaja konkreetne töö mingis kindlas vormis loob kasulike omadustega kauba – tarbimisväärtuse. Neid kaupu omavahel võrrelda on võimatu, niisamuti nagu neid loonud konkreetse töö liike. Samal ajal aga kaupa loonud abstraktne töö kui kulutatud lihaste ja närvienergia on koguseliselt täiesti mõõdetav. Sellepärast on mõõdetavad ja omavahel võrreldavad ka selle töö poolt loodud kaupade väärtused. (Kumm, 1998, 41)
Töötavate inimeste tegevus on alati konkreetne ning nad teevad sihipärast konkreetset tööd. Konkreetse töö vorm ja sisu on lõputult mitmekesine, olenedes konkreetse inimese võimetest, vilumustest ja vajadustest. Töötav indiviid määrab vastavalt oma eesmärkidele, millist konkreetset tööd tal tuleb teha. Konkreetne töö nõuab inimeselt oma tööjõu panustamist, teiselt poolt aga vajalike töövahendite kujul asjastatud tööd. Ühiskonnas, kus toimub kaubatootmine, tekivad töö käigus kulud, mis tulenevad töövahendite kasutamisest ja töötlemisest. See-eest aga saab töö tegijast konkreetse töö produkti omanik. Töö produktil on tarbimisväärtus, mis ei sõltu kuludest ega turuhinnast. (Töö ( marksism ), 2014)
Marxi järgi on kaupadena esineval tööl kaksikiseloom. Kauba tarbimisväärtus, mis on loodud konkreetse tööga, on küll selle kauba mahamüümise põhieeldus, kuid ei ütle veel midagi vahetusväärtuse kohta. Tööväärtusteooria järgi sõltub siiski ka kauba vahetusväärtus primaarselt sellele kulutatud tööst. Seetõttu võttis Marx kasutusele abstraktse töö mõiste. (ibid)
Marx vaatles mitte ainult kapitali jagunemist põhi- ja käibekapitaliks, vaid ka püsivaks ja muutuvaks osaks. Püsivkapital on paigutatud tootmisvahenditesse, seetõttu kuluks sinna põhi- ja osa käibekapitalist. See püsivkapital C tootmisprotsessis väärtuseliselt ei kasva, selle väärtus kandub elavtöö abil toodangu väärtusele. Kallimatest komponentidest saab ka kallima toote. Muutuvkapital V paigutatakse tööjõu palkamisse. See osa kapitalist kasvab, kuna töö loob vajaliku produkti samas suuruses V, mille arvel makstakse palka, ning lisaprodukti M omanikule. Nõnda saab kauba väärtuse suuruseks C+V+M. (Kumm, 1998, 42)
Marx luges A. Smithi suureks veaks nn Smithi dogmat – kauba väärtuse ja hinna võrdsustamist tuludega V+M, kuna hind kätkeb endas ka kulu C. Ettevõtte puhul see tõepoolest nõnda ongi. Kuid see, mis firma jaoks on kulu, on toorme, kütuse ja masinate tarnijatele tulu. Selle tõttu mõõdetaksegi nüüdisajal riigi majanduse koguprodukti nii kulude kui ka tulude alusel nagu tuleneb A. Smithi teooriast. (ibid)
Marxi järgi lisaprodukt ehk lisaväärtus M võõrandatakse selle loonud tööliselt. Nõnda tekivad ekspluataatorlike klasside tulud kasumi, rendi ja intressi näol. Rikastumise iha ja konkurents sunnivad kapitalisti üha rohkem suurendama M : V vahekorda , s.t töölise ekspluateerimise astet ehk normi, intensiivistades selleks tööd ja pikendades tööpäeva. Tulemuseks on töölisklassi absoluutne ja suhteline vaesumine . Esimene tähendab, et homme elab ta halvemini kui täna, teine, et töölisklassi osa V rahvatulus V+M muutub järjest väiksemaks. Sellepärast on klassivastuolud vastandlikud ja lepitamatud, nende teravus üha kasvab. (ibid)
Marxi teooria oli mitmes punktis puudulik ning ta ei suutnud seletada lõpuni adekvaatselt näiteks seda, miks kaupade hinnad kõiguvad (Härm, 2009).

KOKKUVÕTE

Tööväärtusteoorial oli oluline roll majandusteooria arengus. Tööväärtusteooria on väärtusteooria, mis väidab, et kauba või teenuse majandusliku väärtuse määrab kogu selle tootmiseks vajalik tööjõud, mitte kaubast või teenusest saadud kasu või heameel. Tööväärtusteooria on arenenud sajandeid. Sellel ei olnud kindlat loojat. Tööväärtusteooria esimesteks edastajateks on peetud Aristotelest, Thomas Aquinas’t, Sir William Petty. Tõsisemalt käsitlesid tööväärtusteooriat Adam Smith, David Ricardo ja Karl Marx.
Adam Smith määratles kaupade loomuliku hinna tööga, mis on tehtud kauba valmistamiseks. Smith seob hinnakujunemise väärtusteooriaga, mille aluseks on töö. Töö määrab ära iga kauba, iga toote väärtuse. Selle alusel vahetatakse kaupu. Tema sõnul on töö iga kauba vahetusväärtuse mõõt. Smith väidab, et kaupade hindade suhe on võrdne nendes kaupades sisalduvate tööhulkade suhtega. Ent seda teooriat arendades jõudis Smith iseendaga vastuollu.  Võrreldes väärtust vahetusväärtusega, avastas ta, et vahetusväärtus ei olene ainult tööst, mis on kulutatud vahetatava kauba loomiseks, vaid seda mõjutavad veel paljud asjaolud. 
Ricardo formuleeris seaduspärasuse, millele vastavalt kaupade vahetusväärtus on võrdeline nende tootmiseks kulutatud töö hulgaga ja pöördvõrdeline tööviljakuse kasvuga. Ricardo tunnistas kaupade väärtuse allikaks kulutatud tööaja, mõnel juhul ka kaupade harulduse. Väärtust ei määrata mitte ainult otseselt kauba tootmiseks kulutatud töö hulgaga, vaid ka tööga, mis on kulutatud tootmisvahendite tootmiseks. Ricardo arendas kõige järjekindlamalt väärtuse määramist tööajaga.
Karl Marx laiendas Ricardo ideid. Ta lõi klassikalisele majandusteooriale toetudes keerulise ja kompleksse tööväärtusteooria kasutades mõisteid tarbimis- ja vahetusväärtus, abstraktne töö, üldine inimtöö jne. Selle teooria järgi on igal kaubal olemas tarbimisväärtus ja vahetusväärtus. Karl Marxi tööväärtuse teooria on arendatud terviklikuks süsteemiks tema teoses „Kapital“.

VIIDATUD ALLIKAD

Adam Smith: "Tööväärtusteooriast". Liberalismi akadeemia. http://www.liberalism.ee/lugemissaal/raamatud/adam-smith-toovaartusteooriast (28.11.2015)
Baeck, L. (1994). The Mediterranean tradition in economic thought. New York : Routledge.
Härm, A. (2009). Millal meid tegelikult koondati. – Sirp , 18.12.2009
Krinal, V. (1998). Majandusteaduse ajaloost. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus .
Kumm, K. (1998). Majandusmõtte ajalugu. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikool.
Labor theory of value. Wikipedia. https://en.wikipedia.org/wiki/Labor_theory_of_value (28.11.2015)
Marx, K. (1865). Value, Price and Profit .
Müürsepp, R. Majandusliku väärtuse allikas. http://mises.ee/2012/11/13/p80/ (02.12.2015)
Töö (marksism). Wikipedia. https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%B6%C3%B6_(marksism) (30.11.2015)
Utopians and Socialists. Wayback Machine . https://web.archive.org/web/20040214153800/http://cepa.newschool.edu/het/schools/utopia.htm#hall (30.11.2015)
Weber , T. A. Price Theory in Economics. http://econspace.net/papers/Price-Theory-OUP-Preprint.pdf (28.11.2015)
Younkins, E. W. Quebecoislibre. http://www.quebecoislibre.org/05/050915-11.ht m (28.11.2015)