19. sajandi poliitilised ja majandusõpetused (0)

19. sajandi revolutsioonihõngulisuse tulemusena oli selge, et ühiskond, poliitika ning majandus vajab järjekordseid muudatusi. Industrialiseerimine oli üheks peamiseks aluseks ühsikonna muudatustele. Tekkisid uued poliitilised- ja majanduslikud õpetused.
Suur Prantsuse revolutsioon oli eeskujuks inimestele, kes soovisid tegutseda oma huvides ja muuta elukeskkonda. Ameerika iseseisvusvõitluse ideoloog Thomas Paine just seda viimast rõhutaski ning õhutas inimesi mässama. Revolutsiooni vastu astusid võitlema privilegeeritud inimesed, kes proovisid kaitsta oma õigusi ja raha. Nad taotlesid ka tagasipöördumist vana korra juurde. Nii tekkis kontrrevolutsiooni ideoloogia.
Suurte muudatuste ajal leidus inimesi, kes pidasid vajalikuks pöörduda tagasi vana korra juurde ning kes uskusid, et muudatusi tuleb läbi viia aeglaselt ja järk-järgult. Sellest kujunes välja konservatism - ideoloogia, mis pooldas olemasoleva säilitamist ning järeleproovitu austamist ning uskumist. Edmund Burke sõnastas konservatismi teoreetilised alused ning ta rõhutas, et riik ja ühiskond arenevad orgaaniliselt.
Suurbritannias võtsid konservatismi omaks toorid , kellest 1830. aastal kujuneski Konservatiivne partei. Sarnased parteid kujunesid ka teistes maades. Konservatiivid ei pooldanud uuendusi või arvasid, et neid tuleb läbi viia järk-järgult.
Ühiskondlikuks probleemiks kujunes Suure Prantsuse revolutsiooni ajal välja kuulutatud vabaduste kaitse. Sellest kujunes välja liberaalide ehk vabaduse pooldajate liikumine. Liberalismi märksõnadeks olid "vabadus, võrdlus, vendlus ". Liberaalide põhiline nõudlus oli üksikisiku vabaduste kaitse. Põhivabadusteks pidasid nad sõna- trüki-, koosolekute, ühingute ja südametunnistuse vabadust. Liberaalide liikumistel oli põhiroll inglastel ja prantslastel, kuid järgijaid leidus ka teistes maades. Liberalismi rajajaks peetakse John Locke ´i. Liberaalide tähtsaim ideoloog Prantsusmaal oli Henri Benjamin Constant de Rebecque, kes rõhutas üksikisiku põhivabadusi. Liberaalide hulka kuulusid ka kuulsad prantsuse ajaloolased Guizot, Thierrz jt, kes uurisid Suurt Prantsuse revolutsiooni, koostades ajalookäsitlusi ning võtsid kasutusele mõiste klassivõitlus. Klassideks nimetasid nad suuri, vastandlike huvidega inimrühmi, näiteks feodaale ja talupoegi.
Suurbritannias pooldasid liberaalset ideoloogiat viigid, kelle partai nimetati 1839. aastal Liberaalide parteiks.
Romantism oli 19. sajandi I poole vaimusuund kirjanduses, kunstis kui ka inimeste maailmanägemises. Romantism oli vastand valgustusaja ratsionalismile, sest romantism rõhutas suuri tundeid ning suurendas huvi looduse vastu. Romantikud tundsid huvi mineviku, eriti keskaja vastu, tundes vastikust kaasaja vastu. Romantilist huvi mineviku vastu süvendasid ka rahvuslikud liikumised. Samuti tunti huvi eksootiliste maade vastu, mis aitas kaasa näiteks Egiptuse hieroglüüfide desifreerimisele.
Suur Prantsuse revolutsioon tõstis esile rahvuse mõiste, mistõttu 19. sajandi ühiskondlik-poliitilises elu muutus määravaks rahvuslik liikumine. Aegade jooksul tegi rahvuslik liikumine läbi palju etappe , nagu näiteks rahvuskultuurilise liikumisena, mille kandjaks olid kirjanikud , kunstnikud , teadlased jne. Seda etappi on nimetatud elitaarseks. Edasi jõudsid rahvusliku liikumise ideed haritlaskonda ning sealt edasi toimus seltsiliikumine , mis kujunes massiliseks. Järgmine etapp oli tavaliselt poliitiline ja tõi kaasa poliitiliste erakondade loomise. Rahvusliku liikumise kõrgeim etapp oli võitlus oma riigi loomise eest.
Vajadus majandusteooria järele tekkis koos arusaamaga, et riik peab kaasa aitama ühiskonna rikkuse kasvule.Esimene uusaja majandusteooria, mis sai alguse juba 15. sajandil turumajandusena, oli merkantilism . Merkantilistid lähtusid arusaamast, et jõukuse mõõduks on raha ( kuld ,hõbe) ning sellest tulenevalt samastasid nad rikkust rahaga. Tähtsaks raha hankimise viisiks pidi olema edukas kaubandusbilanss ehk välismaalt peaks võimalikult vähe kaupa sisse tooma , kuid väljaminevate kaupade hulk peaks olema suur. Sellist tegutsemist nimetati monetaarseks. Seega merkantilistlikku majanduspoliitikat järgivad valitsejad tihti lausa keelasid välismaa kaupade sissevedu. Sisseveo piiramise tulemusena jõuti järeldusele, et riik peaks ise rohkem tootma, eriti, kui leidus kodumaist toorainet. Sellest lähtuvalt soodustati manufaktuuride loomist ja käsitöö edendamist.
Louis XIV ajal Prantsusmaa rahandust juhtinud Jean- Baptiste Colbert oli tuntuim riigimees, kes järgis merkantilistlikku majandusõpetust. Ta edendas laevaehitust ja väliskaubandust, makstes preemiaid laevaehitajatele väliskaubanduse hoogustamiseks.
Koos merkantilismiga kujunes ka majanduse ja riigimajanduspoliitika teaduslik käsitlus, mis sai nimeks poliitiline ökonoomia ehk poliitökonoomia. Oma püsimajäämise tõttu sai see nimeks klassikaline poliitökonoomia ja selle rajajaks peetakse William Petty ´d. Petty esitas nn tööväärtusteooria, mille järgi jõukuse allikaks on töö. Vastavalt sellele määrab kauba loomuliku hinna selle tootmiseks kulutatud tööaeg.
Merkantilismi suurteks kritiseerijateks said füsiokraadid, kes rõhutasid looduse tähtsust ühiskonnale. Nende arvates pidi ühiskond eeskuju võtma loodusest ning et rikkuse allikaks on põllumajandus.
Füsiokraatide koolkonna rajas Francois Quesnay, kes väitis, et kogu majanduse aluseks on põllumajandus ninh kes pidas kaubandust kahjulikuks. Viimast selgitas ta sellega, et kasulikud asjad vahetatakse kaubanduses vähem kasuliku raha vastu.
Majanduslik liberalism on kapitalistlikku ühiskonna majandusteooria. Põhilist probleemi- kuidas rahvas võiks rikkaks saada- üritas lahendada ka majandusteadlane ja filosoof Adam Smith. Smith väitis, et rikkus saladus ei peitu kaubanduses, rahas ega maas , vaid töös. Ta selgitas, et inimesed peavad olema tööga rahul ning töö peab vastama indiviidi vajadustele. Samuti arvas Smith, et on tarvis vaba võitlust ehk konkurentsi ning parima töötulemuse saavutab igaüks kindlal alal ehk tekib tööjaotus. Eri töötajaid ühendab aga turg , millest areneb maailmaturg. Tähtsaks pidas veel Smith majandusliku tegevuse täielikku vabadust ning riigi ülesandeks oleks ettevõitjate ja nende omandi kaitsmine riigivõimu ja kohtu abil ning teede ehitamine. Adam Smith´i vaateid nimetame me tänapäeval turumajanduseks.
Jeremy Bentham arendas edasi Adam Smith´i huvitatuse ideed ning Bentham väitis, et inimtegevust tuleb hinnata kasulikkuse järgi. See õpetus sai nimeks utilitarism. Utilitarismi järgi on kasulik see, mis teeb inimesed õnnelikuks. Benthami eeskujuks oli keemik Joseph Priestley , kes ütles, et ühiskonna eesmärk peab olema võimalikult paljude inimeste heaolu.
Bentham rõhutas indiviidi vabadust ning uskus, et üksikisikule vabaduse andmine toob riigile tulu. Kõigile pidi tema meelest olema kasulik omand ja riigi ülesanne on seda omandit kaitsta. Bethami ideid on laidetud nende liigne induvidualismi ja raha samastamise õnnega pärast.
William Petty´i ja Adam Smith´i tööväärtusteooriat arendas edasi Inglise majandusteadlane David Ricardo . Tööväärtusteooriat edasi arendades rõhutas Ricardo, et kauba väärtust ei mõõda ainult selle kauba valmistamiseks kulutatud töö, vaid ka see, mis on läinud tootmisvahendite tootmiseks. Ricardo selgitas, et töölise palk ei olene ainult tööst, vaid ka sellest, kui suurt kasumit kapitalist taotleb. Sellega rõhutas Ricardo kasumi ja palga vastandlikkult. Viimase idee võttis üle Karl Marx , kes seadis selle oma õpetuse nurgakiviks koos klassivõitlusega.
30.05.11