MAJANDUSTEADUSE AJALUGU (0)

TURBA GÜMNAASIUM
Kerly Aavik
MAJANDUSTEADUSE AJALUGU
Referaat õppeaines „Majandusõpetus”
Turba 2009
Sisukord:
Sissejuhatus…………………………………………………………………………lk.3
TEOREETILISE MAJANDUSTEADUSE VÄLJAKUULUTAMINE……………lk.4
Olulisemad isikud ja mõtteviisid……………………………………………...……lk.4-6
KLASSIKALINE PERIOOD………………………………………………………lk.7-9
Neoklassikaline koolkond……………………………………….………………….lk.9
KAASAEGSE MIKRO - JA MAKROÖKONOOMIKA KUJUNEMINE….……...lk.10
Kokkuvõte…………………………………………………………….…………….lk.11
Kasutatud kirjandus…………………………………………………………………lk.12
Sissejuhatus:
Käesolevad referaadis tutvustatakse mitmeid majandusteaduse teadlasi ja filosoofe, kes on koostanud erinevaid meetodeid ja analüüse. Kirjeldatakse ka erinevaid majandusarengu etappe.
Majandusteadus on ühiskonnateadus, mis kirjeldab ja analüüsib seda, kuidas ühiskond teeb valikuid oma nappide ressursside hulgast, et rahuldada oma vajadusi See on uurimus inimestest, kes toodavad ja vahetavad, et saada kaupu ja teenuseid, mida nad soovivad. /2/
Majandusteaduse ajalugu on majandusalaste vaadete areng, mille algus ulatub juba keskaega . Mitmed antiikfilosoofid on teinud mitmesuguseid majandusalaseid tähelepanekuid majanduse suhtes./3/
Teoreetilise majandusteaduse väljakuulutamine.
Majandusharu on suhteliselt noor teadusharu, mis moodustab osa inimese ühiskondlikust teadvusest, ning tekkis koos turusuhete arenguga. Majanduslike ideede ja teooriate erinevus ühiskonna ajaloo erinevatel perioodidel on põhjuslikult tingitud. Seda on võimalik selgitada ühiskonna materiaalse elu tingimustega erinevatel perioodidel. Teoreetiliste seisukohtade hindamisel peab arvestama ka vastava ajajärgu teaduse taset ja muid tingimusi.
Majandusteaduse lähtepunktiks on nappus ehk ressursside piiratus. Ajalooliselt on selle probleemi lahendamiseks kasutatud nelja moodust. Vanim vahend on brutaalse jõu kasutamine; olulisel kohal on olnud ka traditsioonid; kõrge võim, näiteks valitsuse või kiriku kujul; tänapäeval on nappuse probleemi lahendamiseks turg . Kaasaegsed majandused on turumajandused. Sel ajal, kui üks inimene ei sõltunud niivõrd teisest turul osalejast, uuriti eelkõige turuväliseid jaotusmehhanisme.
/1, lk.321/
Olulisemad isikud ja mõtteviisid.
Hesiodos oli põllumees, kes huvitus efektiivse majandamise probleemidest. Sel ajal käsitleti efektiivsust eelkõige üksiku majapidamise ja tootja tasandil. Tema töödel võib näiteks leida ka sellist seisukohta, et nappus ei teki mitte piiratud ressurssidest ja piiramatutest vajadustest , vaid tegemist on hoopis deemoniga, kes pääses lasti pärast Pandora laeka aamist.
/1, lk.321/
Xenophon vaatles lisaks efektiivsele majandamisele ka tööjaotusega seotud probleeme. Ta jagas töö juhitavaks ja füüsiliseks tööks. Selge ettekujutlus nappuse olemusest puudus, seepärast efektiivsust ühiskonna tasandil ei uuritud. Temalt pärineb ka sõna ökonoomika. Esmalt oli see mõiste kasutusel Vana-Kreekas , siis tähendal see efektiivset maandamist ühe tootja, majapidamise tasemel.
/1, lk.321-322/
Aristoteles asetas oikonoomiale, mille all mõistis ta rikkust kui kasulike asjade kogu, mille määrab tarbimine, vastu teise termini – krematistika , mille all mõistab ta rikkust kui raha, millel piire pole. Oikonoomia uurib rikkust kui kasulike asjade hankimist, näiteks põllumajandus ja käsitöö. Oikonoomia on loomulik. Krematistika uurib aga ringlust ehk raha vormis rikkuse hankimist, selline rikkuse jagamine on tema õpetuse nurgakiviks. Aristotelese metodoloogias on oluline ebaloomuliku vastandamine loomulikule. Raha kasutamine väärtuse mõõduna ja vahetusvahendina on seega loomulik. Raha kasutamine väärtusena, mis loob uut väärtust, on ebaloomulik .
Aristotelese panust majandusteadusesse võibki pidada arutlust raha kasutamises kohta kaupade vahetuses. Kaupade tootmine vajaduste rahuldamiseks on loomulik, sest inimese vajadused on väikesed. Kaupade tootmine inimese ihade rahuldamiseks on aga ebaloomulik, sest ihad on piiramatud.
/1, lk.322/
Skolastiline mõtteviis jääb majandusteaduses aega Rooma Impeeriumi langusest kuni merkantilismi esilekerkimiseni Lääne-Euroopas. Kaupade omandamine inimeste elus ei omandanud nii suurt rolli kui tänapäeval. Feodaalne majandus oli põllumajanduslik ja seda reguleerisid eelkõige traditsioonid ja kõrgem võim, selle korra lagunemise tingis tehnoloogia areng. Skolastikutest mõtlejad olid haritud mungad , kes püüdsid pigem kirjeldada reegleid vastavalt kiriklikele dogmadele , kui analüüsida majanduslikku tegevust.
Aquino Thomas oli selle perioodi üks olulisemaid autoreid , kes liitis religioossed dogmad Aristotelese seisukohtadega. Üheks olulisemaks käsitluseks sel perioodil on arutlus „õiglasest hinnast“. Tollases ühiskonnas ei kujunenud hinnad vabalt, kuid reguleerimiseks tuli millestki lähtuda. Õiglase hinna aluseks oli töö ja kauba hind on õiglane kui selle arvestamine toimus selle kauba tootmiseks kulutatud töö alusel. Käsitöölistel ja põlluharijatel oli olemas ettekujutlus, kui palju tööd kulutasid nad mingi kauba tootmiseks ning vahetuse juures pidid seda arvestama, skolastikud nimetasid seda õiglaseks hinnaks. Kuna tolleaegne ühiskond oli kihistunud, pidi õiglane hind olema selline, mis võimaldas elada vastavalt klassiseisusele. Sellisel moel olid töö võrdsus ja ebavõrdsus seotud.
/1, lk 322-323/
Merkantilismi mõtteviis on üks esimesi süsteemseid majanduslikke doktriine. Merkantilistlike teooriate kirjutajad olid enamasti kaupmehed, kes uurisid kaubanduse ja maksustamisega seotud küsimusi. Varasemad merkantilistid väitsid, et riiki rikkus seisneb tema käsutuses oleva kulla ja hõbeda varudes ning suure väärismetallide varu loomine eeldas kulutamise piiramist. Hilisemad merkantilistid tegelesid kaubanduse ja raha ringluse küsimustega. Peamine tähelepanu pöörati rahvusvahelisele kaubandusele . Nende eelduseks oli, et maailma jõukus on fikseeritud, seepärast nähti rahvusvahelist kaubandust nullsummalise mänguna, mille kohaselt oli ühe riigi tulu alati teise riigi kaotus. Eksport pidi ületama impordi ja kasu kaubandusest laekus riiki kuld - ja hõberahana, kuid sellise arusaama kohaselt peeti õigeks valitsuse sekkumist turule, kehtestades piirangud impordile ja soodustades eksporti.
/1, lk323/
Francois Quesnay oli füsiokraatide koolkonna liider. Nemad väitsid, et rikkust loob vaheldus. Leiti, et rikkuse allikaks on põllumajandus. Samuti nõuti minimaalset valitsuse sekkumist majandusse. Arvati, et põllumajandus võib luua uut väärtust, sest vaid seal esineb loomulik juurdekasv. Füsiokraadid panustasid majandusteaduse arengusse majandusliku ringkäigu mudeli arendamisega. Nad teadvustasid, et majanduse erinevad sektorid on omavahel seotud.
Joonis iseloomustab ressursside liikumist erinevate klasside vahel. Vaid põllumehed on need, kelle juurest väljub rohkem nooli , sest raha, mille eest maaomanikud ja käsitöölised ostavad põllumeestelt kaupa, loob põllumeeste käes uut väärtust juurde.
/1, lk324/
Klassikaline periood.
Majandusteaduses märgib klassikaline periood majandusliku liberalismi väljakujunemist. Majanduslikud liberaalid seavad esikohale inimese töö, ainult see muudab looduses olevad varad inimesele kasutamiskõlblikuks. Teoreetiline majandusteadus saab alguse A. Smithi raamatu „Uurimus rahvaste rikkuse olemusest ja põhjustest“ ilmumisega.
Klassikud pidasid tähtsaks turu vaba toimimist. Riigi rolli nähti vaid õigussüsteemi loojana.
Klassikalisele koolkonnale on iseloomulik tegelemine majanduskasvu küsimustega. Uuriti suhtelisi hindu ja turumehhanismi, et mõista nende mõju majandusele.
/1, lk 324-325/
Adam Smithi nägemus ideaalsest majandussüsteemist on isereguleeruv turg, mis automaatselt rahuldab kõik rahvastiku majanduslikud vajadused. Seda turumehhanismi kirjeldas ta kui nähtamatut kätt, mis juhib kõiki indiviide oma isikliku kasu tagaajamisel nii, et selle tulemusena maksimeeritakse ühiskonna kasulikkus. Tema peamist panust majandusteaduse arengusse võib pidada uurimust täieliku konkurentsiga turust, kus hind hakkab pikaajaliselt võrduma tootmiskuludega. Smithi käsitluses sõltub rahvaste rikkus töö tootlikkusest ning kasulikult hõivatud tööliste hulgast.
/1, lk 325-326/
Say seadus on tuntud kui eeldus, mis väidab et hüvise pakkumine kujundab vajaliku suurusega nõudluse. Klassikalises majanduses on olulisel kohal pakkumine. Sellise lähenemise kohaselt luuakse uut väärtust rohkem, kui kõik kasulikult hõivatud tööliste osakaal on suur.
/1 lk 326-327/
David Ricardo hakkas huvituma majandusteaduse probleemidest, peale „Rahvaste rikkuse“ lugemist ja arendas edasi Smithi seisukohti. Ta hakkas uurima sissetulekute jaotust. Tema jaoks oli oluline põhimõte, et tööstuses on tulukus püsiv, aga põllumajanduses kahanev. Ricardo lähtus eeldusest, et turul valitseb täielik konkurents ning täielik tööhõive. Ta jagas ühiskonna klassideks inimeste teenitava sissetuleku alusel: kapitalistid, maaomanikud ja töölised. Lahendust majanduslikele probleemidele nägi Ricardo tehnoloogia arengus ja rahvusvahelises kaubanduses.
/1, lk 326-328/
Thomas Robert Malthus väitis, et rahvastiku kasvu pole võimalik kontrollida ning peagi hakkab see ületama tootmise kasvu, tuues kaasa üha suurema viletsuse . Vaesuse ja viletsuse põhjuseks on see, et rahvastik kasvab geomeetriliselt ja toiduainete pakkumine aritmeetiliselt.
/1, lk 328-329/
Karl Marx tahtis panna paika kapitalistliku ühiskonna muutumise seaduspärasusi. Tema majandusteooria seisukohad on kokku võetud tema peateose „ Kapital “ kolmes köites. Marx alustas ühiskonna klassisüsteemi uurimist . Ta esitas küsimuse, iks üldse uus väärtus tekib ja miks töölised loovad kõigepealt uut väärtust ja jäävad seejärel sellest ilma. Tema vastus sellel küsimusele oli, et valitsev klass sunnib töölisi nende loodud uuest väärtusest loobuma .
Marxi majanduskäsitluses on kesksel kohal palk. Tema arvas , kõik toodetu kuulub töölisele, sest vaid töö loob väärtust. Ta uskus, et turusüsteem võimaldab kapitalistil töölist ekspluateerida ja omastada suurem osa töölise loodus väärtusest. Marx väidab et tootmisvahendid on pidevad muutumises ja tehnoloogia areng viib süsteemitasakaalust välja, sest varasemad reeglis ei sobi enam uute tootmisvahenditega. Marx näeb kapitalismi nõrkusi ka konkurentsis. Omavahel konkureerivad kapitalistid püüavad olla võimalikult efektiivsed, sest vaid efektiivsed jäävad turule püsima. Kapitalismi oluliseks tunnuseks on see, et enamik ressurssidest on eraomanduses , kui sotsialismi tingimustes võivad ressursid olla nii era- kui ka ühisomanduses, kuid nende ressursside jagamist kontrollib valitsus.
/1, lk 329-331/
Neoklassikaline koolkond
Neoklassikaline majanduskäsitlus püüab selgitada, kuidas kujuneb välja iga hind müüja ja ostja vahel ja kuidas need hinnad üksteist mõjutavad. Piirkasulikkuse teoreetikud lähtusid sarnaselt klassikutele ratsionaalse inimese eeldustest. Otsustades, mida tarbida, arvestab ratsionaalne tarbija tulevase tarbimise oodatava piirkasulikkusega.
Alfred Marshall, Cambridge koolkonna esindaja, väidab oma peateoses „Majandusteaduse printsiibid “, et igal metodoloogilisel lähenemisel on omad plussid ja miinused ning, et majandusteaduse probleemid on liiga keerukad, et lähtuda vaid ühest metodoloogiast. Ta väitis, et majandusteadlased ei suuda kogu süsteemi elemente hoia konstantsena, aga peaksid seda tegema teoreetilises arutelus ning uurima vaid üht asja korraga. Selline meetod on tuntud kui ceteris paribus.
/1, lk 332-333/
Kaasaegse mikro- ja makroökonoomika kujunemine.
Tänaseks on mikroökonoomika arenenud kahes suunas: Marshalli käsitlusele baseerudes ja matemaatika kasutamise suunas. Majandusteaduse õpetamise probleemile pakkus lahenduse Paul Samuelson, kes kirjutas majandusteooria õpiku, kus ta püüdis selgitada majandusprotsesse vaid graafiliste vahendite abil, jäädes Marshallilt tuntud – muude tingimuste samaks jäädes – printsiibi juurde.
Marshalli majandusteooria saavutas niivõrd olulise koha tänu Chicago koolkonna väljakujunemisele, mida iseloomustab uskumus, et turg toimib igal juhul paremini kui ükskõik milline muu võimalus ühiskonna organiseerimiseks.
Makroökonoomikaga on tegelenud merkantilistid. Tänapäevane makroökonoomika kujunes välja mitme koolkonna vastasmõju tulemusena. Seda kõige rohkem mõjutanud on John Maynard Keynes , kes väitis, et kapitalism on ebastabiilne ja turujõudude toimel jõutakse sellise tasakaaluni, mille korral eksisteerib tööpuudus. 1950.-1960. aastatel kujunes Milton Friedmani juhtimisel välja moneratistide koolkond, kes väitis, et keinsistlik tarbismisfunktsiooni mudel ei arvesta üldse hinnataseme ja rahaga . Moneratistid väidavad, et raha pakkumisel on majanduses väga tähtis roll ning seda ei tohiks piirata vaid ülesandega hoida intressimäärasid püsival tasemel.
Moneratistide seisukohad omasid suurt kaalu Ameerika Ühendriikide majanduspoliitikas 1980. aastatel. Tänapäeval on see majanduspoliitika tuntud reiganoomika nime all.
Tänapäeval elame maailmas, kus infotehnoloogia osatähtsus järjest suureneb. See on kaasa toonud ka uute lähenemiste tekkimise majandusprotsesside selgitamisel .
/1, lk. 334-338/
Kokkuvõte
Nagu me järeldada võime on majandusteadus väga keeruline teadus. Paljudel eri aegadel elanud majandusteadlastel on väga palju erinevaid vaateid ja arvamusi oma aja majandusest. Suurima panuse on majandusteaduse arengusse pannud Aristoteles ja Adam Smith. Algselt uuriti majandust praktilisel tasandil, kuid hiljem juba ainult teoreetiliselt.
Kui poleks olnud neid paljusid erinevaid teooriaid ja arvamusi, siis kes teab kus oleks majandus tänapäeval.
Kasutatud allikad:
/1/ Majanduse ABC(:Majandusmõtte ajalugu)/ Raul Omel / Andres Arrak / Avatar OÜ/ OÕ Greif Trükikoda, III trükk, Tartu 2002
/2/ http://leisi.oesel.ee/~toni/majandusteadus.doc
/3/ http://et.wikipedia.org/wiki/Majandusteaduse_ajalugu
12