Tootmise planeerimine (0)

12
TOOTMISE PLANEERIMINE (TU10)
Tootmise
planeerimine
Loengukonspekt
õpperühm XX
Õppejõud: XX
Tallinn 2013
SISSEJUHATUS OPERATSIOONIJUHTIMISSE
1. OPERATSIOONIJUHTIMISE OLEMUS
Toodete tootmine ja teenuste osutamine kui tegevus koosneb operatsioonidest. Sooritatavate operatsioonide arv võib olla väga erinev: see oleneb tegevuse keerukusest ja mahust. Operatsioonide ülesandeks on muuta protsessi sisendid tarbijale vajalikeks väljunditeks, suurendades nende väärtust.
Operatsioonide juhtimist (operations management ) võib defineerida kui tegevust, mis on seotud tootmis- ja teenindussüsteemide väljatöötamise , kasutamise ja täiustamisega. Operatsioonijuhtimise protsessi kaudu toimub piiritletud süsteemis ressursivoogude kombineerimine ja muundamine kontrollitaval viisil, tekitades lisaväärtust. See tegevus haakub selliste funktsionaalsete valdkondadega nagu turundus , finantsjuhtimine, teadus- ja arendustöö, inimressursi juhtimine, andmetöötlus jne.
Ettevõtte strateegia tugineb ettevõtte missioonile ja näitab, kuidas firma planeerib ressursside kasutamist, et saavutada konkurentsieelis . Operatsioonistrateegia (operations strategy) määrab tootmisressursside kasutamise viisi ja taseme ettevõttes, aidates realiseerida ettevõtte strateegiat.
Strateegilised otsused vastavad sellistele küsimustele nagu:

• kuidas valmistatakse toodangut,
  
• kus ja kuidas paigutada tootmisruume,
  
• milline tootmisvõimsus on vajalik konkreetse toodangu valmistamiseks?
  

Strateegilisel tasemel tehtavad otsused mõjutavad ettevõtte pikaajalisi efektiivsusnäitajaid. Otsused peavad võimalikult täpselt vastama ettevõtte strateegiale, et ettevõte töötaks edukalt.
Järgmine otsustamistasand hõlmab taktikalist planeerimist. Sellel tasemel koostatakse materjalivarude ja inimtööjõu kasutamise konkreetsed variandid, võttes arvesse strateegilisel tasemel seatud piirangud. Selgitatakse välja tööjõu vajadus tootmisülesande täitmiseks:

• millal ja kui palju tööjõudu vajatakse,
  
• kas kasutada vabu vahetusi või ületunnitööd,
  
• milline peab olema materjalide saabumise graafik jne.
  

Ressursid on tootmisprotsessi inim-, materiaalsed ja kapitalisisendid.
Süsteemiks nimetatakse teatud koostisosade korrapärast asetust, mis on projekteeritud soovitavate eesmärkide saavutamiseks. Ärisüsteemid koosnevad personali-, inseneri-, finants -, tootmise ja turunduse allsüsteemidest. Tootmissüsteemi moodustavad sellised funktsionaalsed allsüsteemid nagu:

• hankimine ,
  
• varude juhtimine,
  
• tootmisprotsessi juhtimine,
  
• kvaliteedijuhtimine ,
  
• hooldustööde tegemine.
  

Süsteemi projektiga määratakse kindlaks süsteemi koostisosade asetus ning sisendite muundamistoimingute ja väljundite vahekord süsteemi eesmärkide saavutamisel.
Süsteemi kontroll koosneb toimingutest, mis on vajalikud tagamaks tegevuste toimumise vastavalt plaanile ja eesmärkidele.
Tootlikkus väljendab väljalaske koguse või väärtuse suhet sisendite kogusesse või maksumusse.
Võimsus mõõdab organisatsiooni võimet saavutada järjestatud eesmärke ehk võimet toota. Tööstusettevõttes mõistetakse võimsuse all ülesande täitmiseks valiku inim- ja masinressursi olemasolu.
Tegeliku väljalaske ja süsteemi väljalaske suhet nimetatakse süsteemi efektiivsuseks.
2. ERINEVUS TOOTMIS- JA TEENINDUSSÜSTEEMIDE VAHEL
Ehe toode on käega katsutav, seda võib varuda, transportida, osta ja hiljem kasutada. Teenus seevastu ei ole käega katsutav nagu tarbekaup, teenuse tootmine ja tarbimine toimub üheaegselt ning teenus ei ole asi, vaid on tegevus.
Kui teenindusettevõtteid lähemalt vaadata, siis on näha, et enamikul juhtudel on neis ühendatud teenuse osutamine ja toote valmistamine. Kui osta poest grillkana , siis meid teenindatakse, kuid saame tööstusliku produkti , mille valmistamist me ei pruugi näha. Ostes lennukipileti, käsitleme ostuprotsessi kui teenust. Kuid selleks, et lennuk lendaks, peab ta läbima plaanipärase hoolduse, mis on tööstuslik protsess. Neid hooldetöid klient ei näe. Kas lennufirma osutab ainult teenust või peituvad selle taga keerulised tootmisprotsessid ?
3. OPERATSIOONID TEENINDUSFÄÄRIS
Nüüdisaegsetel tootmisettevõtetel on sageli ka teenindusettevõtte funktsioonid. Teenindusfunktsioonid tootmissfääris võib jaotada põhiteenuseks ja väärtust lisavaiks teenusteks.
Põhi- ja baasteenuseid saab tarbija koos tootega . Sellisteks teenusteks on tarbija konkreetsete soovide täitmine, soovitud ajal kättetoimetamine ja konkurentsivõimeline hind. Seega võime operatsioonifunktsiooni tulemusi hinnata nelja kriteeriumi järgi:

• kvaliteet,
  
• paindlikkus ,
  
• kiirus,
  
• hind.
  

Lisaväärtust tootvad teenused muudavad tarbija elu kergemaks ja aitavad sooritada konkreetseid professionaalseid toiminguid . Need teenused võib jaotada nelja kategooriasse:

• infotugi,
  
• probleemide lahendamine,
  
• müügitugi,
  
• operatiivne tehniline teenindamine.
  

Teenuseid osutatakse ja tarbitakse sageli tarbija juuresolekul. Väärtuse varumise võimalus praktiliselt puudub. Seetõttu peab haiglate, restoranide ja muude teenindusasutuste võimsus olema küllaltki paindlik, et tulla toime muutliku nõudlusega. Lisaks sisaldavad mitmed teenused (juriidilised, meditsiinilised) professionaalseid ja intellektuaalseid arvamusi , mida ei ole lihtne standardiseerida. Seetõttu on raske hinnata kulusid ja mõõta tootlikkust.
4. ASUKOHA VALIMINE
Asukoha määramise probleemidega puutuvad organisatsioonid kokku mitmel põhjusel. Pangad , kiirtoiduasutused, kaubahallid ja jaemüügiga tegelevad firmad näevad asukoha määramist kui osa turundusstrateegiast, otsides asukohta , mis aitab turgu laiendada.
Selline olukord tekib ka siis, kui organisatsioon areneb toodete või teenuste kasvuga ja olemasolev asukoht ei rahulda kasvavaid vajadusi. On olukordi , kus firma on sunnitud otsima uut asukohta, näiteks kalandus - ja metsandusettevõte kala- või metsavarude lõppemisel piirkonnas. Sageli põhjustavad firmade ümberpaiknemise turul toimunud muutused. Firmad suunduvad riikidesse, kus tootmiskulud on väiksemad, kuid on olemas kvalifitseeritud tööjõud ja tootmiseks vajalikud tingimused.
Ettevõtted püüavad leida parimat asukohta. Kasumile orienteeritud ettevõtted lähtuvad asukoha valikul potentsiaalsest kasumist, mittetulunduslikud organisatsioonid püüavad võrdsustada tulud ja kulud. Samas võib esineda mitu sobivat asukohta, mille vahel valida. Edukas ettevõte leiab endale alati mitu erinevat asukoha alternatiivi.
Asukoha valimise strateegiad. Asukoha valiku ees seistakse siis, kui tootmine ei mahu olemasolevatesse raamidesse või mujal on tootmiskulud väiksemad. Eristatakse kolme strateegiat:

• uue asukoha valimine olemasolevat säilitades,
  
• tegevuse lõpetamine ühes ja alustamine teises kohas,
  
• vanasse asukohta jäämine.
  

Asukoha valimise protseduurid. Meetodid, mida organisatsioonid kasutavad asukoha hindamisel, sõltuvad sageli organisatsiooni suurusest , tegevusest ja võimalustest. Uued firmad paiknevad juhuslikult ja enamasti seal, kus elab omanik. Väikefirmade juhid tegutsevad samuti oma „mängumaal” ja suhtuvad tõrjuvalt teistesse piirkondadesse. Suured kompaniid, eriti need, mis tegutsevad rohkem kui ühes piirkonnas, suhtuvad asukoha valikusse väga tõsiselt. Veelgi enam, nad soovivad laiendada oma geograafilist haaret.
Asukoha valik koosneb neljast etapist:

valitakse asukoha hindamise kriteeriumid (tulu, sotsiaalsete teenuste hulk);

tehakse kindlaks tähtsust omavad tegurid (näiteks turgude asukoht või toormaterjalid);

leitakse alternatiivsed asukohad: määratakse asukoha regioon, seejärel määratakse mitu alternatiivset ehituskrunti;

hinnatakse alternatiive ja tehakse valik.
Asukoha valimise meetodid
Kasutatakse peamiselt:

kaalumismeetodit, mis hindab nii materiaalseid kui ka mittemateriaalseid kulusid erinevates asukohtades;

asukoha tasuvusanalüüsi meetodit, mis on eri osa kasumiläve analüüsist;

raskuskeskme meetodit asukoha määramiseks üksikule laohoonele, mis teenindab paljusid müüjaid;

transpordikulu meetodit, mis seob materiaalsed kulud seadmete, tööjõu ja materjalide kasutamisega (siia kuuluvad ka riiklikud ja kohalikud maksud ).
Mittemateriaalsed kulud tulenevad paikkonna haridustasemest, ühiskondliku transpordi seisundist, ühiskondlikkust arvamusest, mis puudutab tööstusharu või firma tegevust, vaba aja veetmise võimalustest jne.
Kaalumismeetod
Asukoha valimisel kasutatakse nii kvalitatiivseid kui ka kvantitatiivseid sisendeid, mis varieeruvad sõltuvalt organisatsiooni vajadustest .
Sisenditeks on hindamiskriteeriumid, mis on vabalt valitavad ja mida kasutatakse alternatiivide väärtustamiseks ja võrdlemiseks. Igale kriteeriumile antakse kaal. Seejärel hinnatakse iga alternatiivse asukoha vastavust püstitatud eesmärgile . Hindamine toimub järgmiselt: igale kriteeriumile antakse hinnang punktisüsteemis, siis korrutatakse kriteeriumide kaupa saadud punktid vastava kaaluga ja punktid summeeritakse. Parimaks loetakse asukoht, mis saab enim punkte.
Meetodi väärtuseks on see, et ta arvestab nii kvantitatiivseid kui ka otsustaja määratud kvalitatiivseid omadusi. See võimaldab otsustamisse kaasata ka otsustaja subjektiivset arvamust iga teguri tähtsuse kohta ja siduda see kvantitatiivse informatsiooniga.
Seega on asukoha hindamiseks vaja:

• määrata olulised kriteeriumid:
  
  • turu paiknemine ,
    
  • tooraine lähedus ,
    
  • kommunikatsioonid,
    
  • juurdepääs,
    
  • maksud,
    
  • kulud jne;
    
• seada kriteeriumid tähtsuse järjekorda ja anda neile osakaal;
  
• hinnata kriteeriume punktisüsteemis iga asukoha kohta eraldi (näiteks hinnaskaalas 0 – 100 punkti);
  
• kasutada ühesugust punktisüsteemi iga asukoha hindamisel;
  
• korrutada kriteeriumide osakaal saadud punktide arvuga ja tulemused summeerida;
  
• valida alternatiiv , mis enim punkte sai.
  

Näide. Väikeettevõtlusega tegelev firma otsustab laiendada oma tegevust, mis hõlmaks mitut toodet, mida loodetakse toota erinevates asukohtades. Järgnev tabel 1 näitab ära firma olulised kriteeriumid, nende osakaalud ja teguritele määratud väärtused (punktid vastavalt tasemele ).
Tabel 1
punktid 0 - 100
kaalutud tasemed
kriteerium
osakaal
alternatiiv 1
alternatiiv 2
alternatiiv 1
alternatiiv 2
ärialane teenindus
0,10
100
60
10,0
6,0
ühiskondlik teenindus
0,05
80
80
4,0
4,0
ehituskulud
0,40
70
90
28,0
36,0
transpordikulud
0,10
86
92
8,6
9,2
kulutused kinnisvarale
0,20
40
70
8,0
14,0
maksud
0,15
80
90
12,0
13,5
kokku
1,00
70,6
82,7
Tasuvusanalüüsi meetod
Alternatiivsete asukohtade võrdlemisel arvutatakse iga asukoha püsi- ja muutuvkulud ning leitakse neile sobivad tootmismahud. Seda võib taha nii graafiliselt kui ka analüütiliselt.
Graafiline analüüs koosneb järgmistest sammudest:

määratakse iga asukoha püsi- ja muutuvkulud;

koostatakse kogukulude graafik;

valitakse asukoht, kus tootmiskulud on vähimad valitud tootmismahu juures.
Meetod põhineb eeldusel , et:

• püsikulud ei sõltu tootmismahust,
  
• muutuvkulud on lineaarses sõltuvuses tootmismahust,
  
• toodetakse ainult ühte tooteliiki.
  

Näide.
Potentsiaalsete asukohtade püsi- ja muutuvkulud on järgmised (vt tabel 2):
Piirkond
Püsikulud
Muutuvkulud ühiku kohta
A
250 000
11
B
100 000
30
C
150 000
20
D
200 000
35
Vaja leida piirkond, mis tagaks minimaalse kogukulu , kui tootmismaht on 10 000 toodet aastas.
Piirkond
Püsikulud
Muutuvkulud
Kogukulu
A
250 000 +
110 000
= 360 000
B
100 000 +
300 000
= 400 000
C
150 000 +
200 000
= 350 000
D
200 000 +
350 000
= 550 000
Sobivaim on selle lahenduse põhjal piirkond C. Kuid kaalumismeetodi juures oli juttu ka kvalitatiivsetest näitajatest, siis konspekti lk 5 – 6 toodu põhjal (sh mittemateriaalsed näitajad) võib juhtuda, et näiteks C asemel võib tulla kõne alla ka mõni muu piirkond (miks mitte A).
Teiste meetodite kirjeldused leiate põhiõpiku lk 93 – 101.
TOOTE KUJUNDAMISE ALUSED
5. TOOTEARENDUSE PÕHISUUNAD
Ettevõtted on huvitatud turul püsimisest ehk jätkusuutlikkusest. Selle eelduseks on tootearenduskontseptsiooni olemasolu, mille kaudu tagatakse toodete pidev ja dünaamiline areng, vanema põlvkonna toodete õigeaegne asendamine uuema põlvkonna toodetega, majandustulemuste stabiilsus ühe toote asendamisel teisega. Uute toodete loomine põhineb mitte ainult tarbijaskonna kasvavate vajaduste arvestamisel, vaid ka ühiskonna huvide arvestamisel.
Uue toote arendusse kaasatakse kolm põhifunktsiooni: turundus, toote disain ja tootmine. Turunduse ülesandeks on esitada uue toote loomise idee ja teave turul olevate toodete kohta. Disainerite ülesandeks on koostada uue toote tehniliselt kirjeldatud kontseptsioon ja luua täiuslik toode. Tootmine vastutab tehnoloogilise protsessi valiku ja moderniseerimise eest.
Toote loomisel tagatakse tihe seos tarbija vajaduste ja ootuste ning toote valmistamiseks vajalike operatsioonide toimimise vahel.
Tootearendus on toimunud järgmistes põhisuundades:

• toote kõrge kvaliteedi tagamine;
  
• kulueelise potentsiaali loomine, mis võimaldas avaramalt kasutada hinnapoliitikat;
  
• tootes peituvate tarbija jaoks hüvede esiletoomine (madal kasutamiskulu, soodus hinna ja kvaliteedi suhe, tarbija vajaduste kiire ja täpne rahuldamine);
  
• orientatsioon sihttarbijaskonnale, indiviidikesksema toodangu pakkumine;
  
• tarbijakäitumine muutuste arvestamine (süvenev hinna-, margi- ja kvaliteeditundlikkus, tarbimisprotsessi emotsionaalsuse kasv jne);
  
• õiguslik-poliitiliste, sotsiaalsete ning kultuuriliste mõjude arvestamine (standartiseerimine, tarbijakaitseseaduste kitsendused, kodanikualgatusel tekkinud liikumiste nõuded, demograafilised ja sotsiaalsed mõjud, väärtushinnangute muutumine);
  
• erinevate maade disaininõuete ühtlustumine ja kaubandusbarjääride kadumine;
  
• karmistuvate ökoloogiliste nõuete järgimine (keskkonna reostuskoormuse vähendamine, ressursse säästvate toodete ja tehnoloogia kasutamine, kaubajääkide loodusliku lagundusvõime tagamine);
  
• uute tehnoloogiate kasutusvaldkondade laienemine (arvutustehnika, biotehnoloogia , mikroelektroonika, uued tooraineliigid ja energiakandjad);
  
• innovatsiooniprotsessi lühenemine teaduslik-tehniliste edusammude mõjul.
  

6. TOOTE KVALITEET JA STANDARTISEERIMINE
ISO 9000 standardid defineerivad kvaliteeti kui toote või protsessi omaduste ja karateristikute kogumit, mis rahuldab määratud või eeldatavaid vajadusi.
Toote kvaliteet on seotud toote põhihüve ehk toote tuumaga, mille omadusi hinnatakse ja püütakse mõõta objektiivsete kriteeriumite abil (kaal, liikumiskiirus, suurus, töökindlus jne). Lisaks põhihüvisele sisaldab toode kaasnevaid hüvesid, mis on mõõdetavad (näiteks joogipiima kolesteriinisisaldus, ravimite kõrvaltoime jne) või tähistatud laia subjektiivse spektriga .
Tooted sisaldavad ka ühiskondlikke hüvesid:

• valmistamise ja kasutamise keskkonnasõbralikkus,
  
• ressursisäästlik tootmine,
  
• utiliseerivuse mugavus jt.
  

Toote kvaliteet tõstab konkurentsivõimet ja suurendab turuosa. Ta on nii ettevõtte kui ka kogu majanduse arengu üks olulisemaid tegureid.
Stabiilne kõrge kvaliteediga toodete valmistamine ja turustamine eeldab kõrget arendus-, tootmis- ja turustuskvaliteeti. Need kolm tegevusvaldkonda ettevõttes on uuenduste juhtimise objektiks . Ettevõtte kvaliteedijuhtimine on sertifitseerimise objektiks ning ettevõtted, kellel on kvaliteedi sertifikaat , nendel on konkurentsieelis.
Standartiseerimine on suunatud ebaratsionaalse mitmekesisuse vähendamisele eelnevalt läbimõeldud ja fikseeritud lahendi korduva kasutamise kaudu. Standardiseerimisega saavutatakse toodete, protsesside ja teenuste maksimaalne vastavus eesmärgile ning majanduslik tulemus kulutuste kokkuhoiu kaudu.
Standardi sisuks on korduvate ülesannete süstematiseerimine ja nende arvu vähendamine. Efekt on seda suurem, mida rohkem on korduvaid ülesandeid. Standardiseerimisega püütakse aktiveerida positiivsete nähtuste kordumist ja vähendada negatiivsete nähtuste kordumist.
Standardiseerimistegevus seisneb standardite koostamises objektide kohta, nende väljaandmises ja kasutamises. Standarditega kehtestatakse subjektile kvaliteedinõuded.
Standardiseerimissubjekt on toode, protsess või teenus. Kolm nimetatud terminit on tinglikult valitud tähistama standardiseerimissubjektide laia valdkonda, mis hõlmab materjale, komplekteeritavaid tooteid, seadmeid, süsteeme, protokolle, meetodeid ja tegevusi.
Standardiseerimise peaülesanne on toodete kvaliteedi tõstmine ja optimaalse taseme tagamine ning soodsate tingimuste loomine rahvusvaheliseks kaubanduskoostööks. Standardiseerimise eesmärk on:

• toodete, teenuste ja protsesside funktsionaalse otstarbe täiustamine,
  
• tõkete kõrvaldamine rahvusvahelises kaubanduses,
  
• erinevate maade ettevõtetevahelise koostöö hõlbustamine.
  

Standardiseerimistegevuses eristatakse otseselt või kaudselt standardiseeritud tooteid. Otseselt standardiseeritavateks on füüsilised tooted, tootmisprotsessid ja uurimismeetodid . Kaudselt on standardiseeritavad teenindussfääri tooted. Näiteks sertifitseerimislabori akrediteerimisel hinnatakse labori mõõteseadmete ja töötajate vastavust tegevuse iseloomule. Standardiseeritakse teenuse kujundamise eeldusi , mitte teenust.
7. TOOTEINNOVATSIOON
Tooteinnovatsioon eeldab uurimis - ja arendustegevust ning saadud teadmiste rakendamist. Innovatsioon tähendab uute ideede kasutamist turul konkurentsivõimelise toote või teenuse pakkumiseks, uue või parandatud tehnoloogia kasutuselevõtmiseks tootmises või teeninduses .
Tootmisinnovatsiooni käsitletakse erinevatest aspektidest. Üldmajanduslikus mõttes käsitletakse tooteinnovatsiooni kui:

• eeldust majanduslikuks kasvuks ja rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmiseks,
  
• instrumenti rahvamajanduse konjunktuurseteks struktuurimuutusteks.
  

Tarbijale kindlustab tooteinnovatsioon rikkalikuma ja kvaliteetsema kaubapakkumise.
Innovatsiooni lühiajaline planeerimine hõlmab tootmisprogrammis olemasolevate toodete arendamist . Tegevuseesmärkide strateegilise planeerimise objektiks on nii olemasolevad kui ka planeeritavad uued tooted. Ettevõtet ja tooteid ümbritsev keskkond on üldjoontes tunnetatav ning tegevuseesmärgid kavandatavad teatud näitajatena (näiteks käibe kasv 50 – 60%).
8. TEENUSE INNOVATSIOON
Tööstusettevõttes pannakse alus tooteinnovatsioonile projekteerimis- ja uurimistöös . Teenindusettevõttes, kus tarbijad vahetult osalevad teenindusprotsessis ja mõjutavad seda, tuleneb teenuse innovatsioon tarbijate vajadustest.
Tootmises arendatakse toodet laboratoorsete katsetuste põhjal ja seejärel alustatakse tootmist. Teenust ei saa testida väljaspool turgu. Testitakse teenuse ideed. Uusi teenuseid ei saa patenteerida. Uue teenuse kõlblikkuse hindamiseks kasutatakse simulatsioonimeetodeid.
Teenuse prototüüpide hindamise raskus seisneb selles, et teenuste osutamise protsessi on integreeritud teenuse osutamise tehnoloogia, teenuse pakkuja ja teenuse tarbija.
Teenuseid pakkuvatel ettevõtetel on sageli raskusi toote identifitseerimisega, sest koos immateriaalsete teenustega pakutakse tarbijatele ka materiaalseid tooteid, mis koos moodustavad kaupade ja teenuste paketi ning on innovatsiooni objektiks.
Teenuste pakett moodustub teenustest ja kaupadest ning seda iseloomustavad:

• toetavad vahendid ja ressursid, mis on olemas enne teenuse osutamist;
  
• abistavad kaubad, mida ostavad ja tarbivad müüjad;
  
• otsesed teenused, mis on täpselt identifitseeritavad ning sisaldavad teenustele olulisi ja iseloomulikke jooni;
  
• kaudsed teenused, mida tunnetab tarbija ja võimaldab saada ebamäärast psühholoogilist/emotsionaalset kasu.
  

Teenuste paketti saab arendada mitmeti. Üheks äärmuseks on pakkuda teenuseid tootmisliini põhimõttel. Kontrollitud keskkonnas pakutakse püsiva kvaliteediga rutiinseid teenuseid efektiivse organisatsiooni kaudu. Siin ei personaliseerita teenust, kasutatakse tööstusele omaseid meetodeid, töölised täidavad kindlaid ülesandeid, tõstmaks tööviljakust on nad varustatud spetsiaalsete ja abivahenditega. Tootmisliini põhimõttel osutatavad teenused on odavad.
Teise lähenemisviisi puhul kaasatakse tarbija teenuse osutamise protsessi. Tarbija osavõtu tase on erinev, alates iseteenindamisest kuni teenuse täieliku pakkumiseni müüja poolt. Kaasaegne tarbija on teenuse kaastootja, saades selle eest ka hinnaalandust.
Teenuse puhul on tegemist kaubaga, mis tarbitakse teenuse tootmise protsessis ja mida ei saa lattu varuda. Seetõttu on teenuse innovatsiooni üks suund nõudluse tasandamine päeva, nädala, kuu või hooaja jooksul. Nõudluse tasandamiseks kasutatakse eelregistreerimist ja reserveerimist ning tarbija ei pea ootama järjekorras. Väljaspool tippnõudluse aega kasutatakse teenuse tarbimise ergutamiseks soodushindu. Kõikide teenuste puhul ei ole õige alati järjekordi vältida. Järjekorrad võivad anda võimalusi teenindusvõimsuste paremaks kasutamiseks ja selle kaudu madalamate hindade rakendamiseks, millest tarbijad peaksid teadlikud olema.
Tööstuses ja põllumajanduses saavutatakse tootlikkuse tõus inimtöö asendamisel masintööga ja seda ei pruugi tarbija isegi märgata. Teeninduses osaleb tarbija teenuse osutamise protsessis ja innovaatiline edu sõltub sellest, kas ja kuidas tarbija seda aktsepteerib.
Teenuse osutamisel toimub osa protsesse tarbija juuresolekul, osa aga mitte. Neid protsesse, mis toimuvad tarbija juuresolekuta, saab automatiseerida. Innovatsioon võimaldab lõhkuda traditsioone, kuid nõuab edu saavutamiseks täpsemat planeerimist. Uue tehnoloogia kasutamine ei ole seotud üksnes tarbija eest varju jääva tegevusega , vaid nõuab ka tarbija rolli muutmist teenuste osutamise protsessis.