Tomat (0)

Sissejuhatus
Peruust Euroopasse tõid tomati 16. sajandil hispaanlased. Hispaanias hakati seda kasvatama ilutaimena; tomati vilju peeti mürgiseks. Toiduks hakati tomatit tarvitama alles 18. sajandil esmajoonelt Itaalias kuid ka Prantsusmaal ja Hispaanias. Nende riikide rahvusköögis mängib tomat siiani väga olulist rolli. Ka on need kolm Euroopa suurimad tomatikasvatajad.
Prantslased andsid algselt akaatsiaõunaks kutsutud tomatile ka uue imetleva nime pomme d'amour ehk 'armastuse õun', millest hiljem sai pomme d'or ehk ' kuldne õun'.
Eestis tunti tomatit veel 20. sajandi alguseski vähe.
Keskmiselt sisaldavad küpsed tomatid vett 94%, süsivesikuid 2,9%, valku 0,8%, rasva 0,4%, kiudaineid 0,8%, mineraalaineid 0,6%.
Et tomat sisaldab ohtralt vett, annab ta vähe kaloreid : 100 g tomatit sisaldab vaid paarkümmend kcal . Peamiseks energaiaallikaks on tomatis suhkrud (glükoos ja fruktoos ) ja orgaanilised happed ( sidrunhape , õunhape).
Viljadele annavad värvuse pigmendid lükopeen ja beetakaroteen; viljade kontsentreerimisel valmistatud toodetes kasulike pigmentide sisaldus suureneb.
Tomatis on rohkelt ka vitamiine (B–rühma vitamiinid , C–, E– ja K–vitamiinid) ja mikroelemente (vask, raud, jood, fluor ja tsink). Mineraalelementidest on tomatis palju kaaliumi ja vähe naatriumi.
Tomati rohelised osad sisaldavad mitmeid mürgiseid alkaloide, millest tuntumad on solaniin ja tomatiin.
 
Kahjurid ja haigused
Kahjuritest on levinuimad kasvuhoonekarilane ja öölased.
Kasvuhoonekarilane- on väike (1,5–2 mm) jahukate tiibadega koiliblikat meenutav putukas . Kahjur imeb taimemahla lehtede alumisel küljel, valmikud toimetavad tipmistel lehtedel, vastsed veidi madalamal. Peamised kahjustajad on vastsed. Taime vähemalgi liigutamisel tõusevad valmikud lendu, kuid laskuvad kiiresti tagasi lehtedele. Levikut soodustab soe kuiv õhk. Karilase meelistaimed on tomat, kurk , salat, fuksia , gerbera, pelargoon , jõulutäht ja priimula , kuid ta võib toituda ka umbrohtudel. Taimelehtede pinnale ilmuvad ähmased kollakad täpid ja laigukesed . Kui kahjureid on palju, muutuvad lehed varsti üleni kollaseks. Karilase kleepuval eritisel – mesikastel – lööbivad nõgiseened katavad lehe tahmakirmega ja häiritud ainevahetuse tõttu lehed kuivavad. Kasvuhoonekarilasele meeldib soojus üle 25° ja kuiv õhk. Soojal ja kuival ajal, nagu oli tänavu juulis, kooruvad vastsed 5–7 päeva pärast munemist. Kui terve suvi on kuum, annab karilane palju põlvkondi. Ta võib talvituda ka avamaal varisenud lehtede ja taimekõdu all. Lennuvõimeline kahjur võib ootamatu külalisena ilmuda naaberaiastki. Tõrjetööde ajal lendavad valmikud eemale.
Karilane muneb lehtede alaküljele. Kahvaturohelised 0,3 mm suurused lühikeste karvakestega kaetud lamedad vastsed kinnituvad varsti pärast koorumist püsivalt lehtedele ja imevad seal mahla. Keha ümber moodustub neil kaitsev vahabarjäär. Viimases kasvujärgus kujuneb vastsest kuni 1 mm pikk ja 0,5 mm kõrge näsade ja vahaniitidega kaetud pupaarium. Vastsejärk kestab kokku 25–30 päeva. Koorunud valmik elab kuni kuu ja muneb ca 100 muna, pannes aluse vaenlasehor- dile . Karilasest jagusaamiseks on vaja järjekindlust ja mitmeid ennetavaid ja otseseid tõrjevõtteid.
Tõrje-
Ärge kasutage juhuslikku istutusmaterjali. Soojal ajal õhustage kasvumaja korralikult. Kõrvaldage taimedelt esimesed karilasevastsetega lehed ning põletage.
 
Hoidke temperatuur lubatud piires võimalikult madal ja suurendage mõõdukalt kasvuhoone õhuniiskust (hoidke pinnas kastmise ja mult�imisega pidevalt parajalt niiske).
 
Ärge andke taimedele liiga palju lämmastikku. Kasvumajas ja selle ümbert hävitage umbrohud ja taimejäätmed.Tomatimajas ärge kasvatage kunagi lilli.
 
Kui viimane saak on koristatud , võtke kasvumaja põhjalikult käsile. Enne väljaviimist pritsige taimi Fastaci, Alphaguard 100EC või Kestaciga (20 ml/10 l).
 
3–4 päeva pärast viige taimed ja umbes 10 cm paksune kasvupinna kiht välja. Seejärel pritsige kasvuhoone põhja, seinu ja klaase hoolikalt ühe eelnimetatud preparaadiga. Mõlemal pritsimiskorral võiks lisada haigusalgmete hävitamiseks Bravo 50% SC-d (200–250 ml/10 l).
 
Kui märkate uuel hooajal esimesi karilasi, siis pritsige tomatitaimi varahommikul, enne kui valmikud aktiivseks muutuvad, NeemAzal T/S-i, Neko või soolikarohu- või koirohuteega.
 
Looduslike vahenditega peab pritsima iga 3–5 päeva tagant (kokku 4–5 korda). Tulemused on paremad, kui alustate ennetavat pritsimist kohe sooja perioodi saabudes.
 
Kui kahjureid on palju, pritsige taimi nädalase vahega kaks korda, kasutades Mavrik 2F (5–7 ml), Alphaguard 100 EC, Fastacit või Kestacit (10–15 ml/10 l).
 
Neid vahendeid võib kasutada hiljemalt kolm päeva enne saagikoristust. Kasutades Pegasus 250 SC-d, võib pritsida kolm korda, kuid ooteaeg koristuseni olgu siis 7 päeva.
 
Hästi pihustatud pritsimislahus suunake alati lehtede alaküljele.
 
 
Öölased-  Tegemist on suurima liblikasugukonnaga, praeguseks on teada juba üle 30 000 liigi. Eestist on leitud üle 350 liigi öölasi. Suuruselt on selle sugukonna liigid äärmiselt varieeruvad, väikseimate siruulatus on vaevalt 1 cm, kuid samal ajal kuulub öölaste hulka ka maailma suurim liblikas, Lõuna-Ameerikas elav Thysania agrippina, kelle siruulatus on kuni 30 cm. Kuigi sugukonna nimetus viitab öisele aktiivsusele, on terve rida liike päevase või ööpäevaringse eluviisiga . Öölaste tiivakiri on väga mitmekesine , lihtsaimatel juhtudel on tiivad ühevärvilised, kuid esineb ka väga kirevate tiibadega liike. Parasvöötmes on enamiku liikide tiivad nn "puukooremustriga", st eestiibadel on mitmesugused triibud , vöödid ja laigud, tagatiivad on aga tumedates toonides ( suuremal osal liikidel) või siis eredalt värvunud (näiteks paelöölastel). Enamasti on öölaste valmikud suhteliselt jässaka keha ja tugevate tiibadega, nad on head lendajad.
Öölase liblikad ilmuvad juuni lõpus või juuli alguses, lendlevad hämariku saabudes ja toituvad õienektarist. Lehtede alaküljele munevad nad 2–3- kihilised kogumikud. Äsja munetud munad on helerohelised, kuid enne röövikute koorumist muutuvad need pruunikasvioletseks. Röövikud kooruvad kõigepealt ülemisest, seejärel keskmisest ja lõpuks alumisest munakihist. Täiskasvanud röövik on kuni 40 mm pikkune , värvuselt roheline, hall või pruun, kaetud hõredate harjastega . Harjase alusel on must laik, mida ümbritseb valge triip . Külgedel on kollakas ja tume triip. Päeval ta enamasti ei toitu, vaid peitub liikumatult lehtede all või mullakonarustes. Talvitub kookonis nukuna mullas paari sentimeetri sügavusel. Liblikad toituvad õienektarist ja kahju ei tee, kuid röövikud jätavad lehtedest järele vaid rootsud. Tomatimajas võivad röövikud suurt kahju teha, sest vanemad isendid kahjustavad peamiselt vilju, närides neisse suuri auke ja koopaid, mille reostavad väljaheidetega. Rikutud viljad lähevad mädanema.
Tõrje-
Sügisel kaevake kasvuhoones muld läbi ja hävitage nähtavale ilmunud pruunid kuni 1,2 cm pikkused nukud . Kui kahjustus on olnud suur ja kahjureid talvitumas arvukalt, peab mulla kevadel enne külve-istutusi asendama või steriliseerima. 
 
Ostetud taimed vaadake enne istutamist hoolikalt üle, et kahjurit mitte oma kasvuhoonesse tuua. 
 
 Kasvuhoone on suhteliselt isoleeritud ala, mistõttu röövikuid roomab väljast sisse vähe. Suurim oht on liblikad, kes lendlevad hämariku saabudes ning tulevad kasvuhoonesse munema . Sageli meelitab nad kohale helendav kile või lisavalgustus. Sulgege liblikate lendluse ajal (juuni lõpp ja juuli algus) iga päev hämariku saabudes kasvuhoone uksed ning katke avatud aknad ja ventilatsiooniavad võrguga (hästi sobib katteloor). 
 
Hoidke kasvuhoone ning selle lähiümbrus umbrohupuhas, sest öölased munevad meeleldi umbrohule. Viimased on toiduks ka röövikutele. 
 
Kontrollige taimi vähemalt kord nädalas, et vältida ebameeldivaid üllatusi. Pidev vaatlus kahjuri varajaseks avastamiseks on eduka tõrje eeltingimus. 
 
Öölaste bioloogiliseks tõrjeks kasutatakse munaparasiiti Trichogramma brassicae, mida müüb firma Koppert (toote nimi Trichostrip). Kasutada on seda mõtet aga vaid siis, kui olete täiesti kindel, et tegu on öölasega. 
 
Röövikute tõrjes annab häid tulemusi botaaniline insektitsiid Neem-Azal T/S. See paljutoimeline preparaat pärsib putuka toitumist ja arengut ning kahjur ei suuda arengutsüklit lõpetada. Eduka tõrje tagab nädalase intervalliga korduv pritsimine. 
 
 Keemilisi preparaate kasvuhoones kasutada ei soovita. Kui aga siiski otsustate seda teha, tegutsege hämariku saabudes, kui röövikud on päevastest peidukohtadest tagasi taimedel, või varahommikul, kui nad pole veel peitunud.
 
 
 
Haigused
 
Tubaka mosaiikviirus- Nakatunud taimede haigustunnused võivad avalduda mitut moodi. Enamikul juhtudel esinevad need lehtedel ( mosaiik , nekroos, rullumine, keerdumine, kortsumine, kimardumine, ahenemine ), sagedasti on rikutud ka õis (kroon- ja tupplehtede ebakujusus, kirjuõielisus). Samuti esineb võrsete lühenemist ja kasvusurutist, mis väljendub kääbuskasvus ja kängumises.
Viirusest tingitud kasvuhäired võivad muuta õie või vilja kuju ja suurust, tekitada normaalkasvuga viljadele nekroosi- ja värvilaike ning rikkuda nende maitseomadusi.
Viirushaiguste tõrje on põhiliselt ennetavat laadi , millega haigestumist vältida ning viiruste levikut piirata.
Taimelt taimele kandub viirus haige taime mahlaga kas mehaaniliselt hooldustööde käigus või bioloogiliselt siirutajatega . Viiruse levikul on oma osa ka haigusega saastunud seemnel ja mullal. Mullas levitavad viirusi seened ja nematoodid .
Viroosis taime mahl võib sattuda terve taime haavandisse hooldamisel kasutatavatelt lõikeriistadelt või kätelt. Näiteks tubaka mosaiikviirus on väga nakkav ja võib kergesti kanduda võrsete murdmise ajal suitsetaja sõrmedelt tomatitaimedele.
 
Hahkhallitus Botrytis cinerea
• Üle 200 teadaoleva peremeestaime
• Võib esineda parasiidina või saprofüüdina
• Kahjustab kõiki maapealseid taimeosi
• Seen talvitub sklerootsiumidena või mütseelina taimejäänustel.
 
 • Nakkus levib kontaktselt või õhuvooludega
• Hahkhallitus levib värvuvatel õitel
• Varre kahjustused tekivad kas otsese
kolonisatsiooni teel või nakatunud lehtede kaudu
• Õietolmu sattumine infektsioonitilka suurendab
märkimisväärselt nakatumist
 
•Levikuks soodsad
- madal temperatuur (keskm 12 C°)
- kõrge õhuniiskus (taimede märg pind)
• Optimaalne spooride arenguks on
– õhuniiskus üle 80% (90%)
– infektsioonitilk
– temperatuuri vahemik 18 – 24 °C (5h)
– + 5 °C
 
 
Tomati-pruunmädanik,
-lehemädanik Phytophtora infestans
• Kahjustab vilju ja lehti
• Nakkus levib kartulilt tomatile
• Opt üle 75% õhuniiskus ja temp 14-23 °C
• Viljadel on mitmesuguse kujuga ebamäärase
piirdega pruunid sissevajunud ja kõvad laigud
• Lehtedel tekivad hallikasrohelised laigud, mis
hiljem haaravad kogu lehestiku
• Kahjustab peamiselt hilist tomatisaaki
 
 
 
Tomati-ruugehallitus Cladosporium
fulvum
• Kahjustab ainult lehti
• Alates õitsemisest on lehtedel ümmargused või
ebakorrapärased rohekaskollased laigud.
Alumisel küljel on eostest ja eoskandjatest
moodustunud hallikaspruun kirme.
• Levib kogu lehestikule
• Soodne on õhuniiskus üle 85% ja temp 20-22 °C ööpäevaringselt
 
 
Kuivlaiksus tomatil
Alternaria solani
• Kahjustus algab alumistest lehtedest
• Arenevad ümarad, piklikud või nurgelised hallikad
kontsentriliste ringidega 0,5-2cm suurused laigud
• Haiguse süvenedes laigud liituvad ja katavad kogu
lehe. Leht puruneb.
• Lehe-ja taimevartel on laigud pikad, sissevajunud
• Haigustekitaja säilib seeneniidistikuna ja eostena
lehtedel, koristusjäätmetel, toetusmaterjalil
 
Tomati-varrepõletik Didymella
lycopersici
• Tomati varrel maapinna lähedal pruunikad laigud
• Laikude kohal koor sisse vajunud, kaetud limase
korraga
• Laik ümbritseb kogu varre
• Taim enamasti närbub
• Talvitub mullas, toestusmaterjalil
• Optimaalne 10- 17 C°
• Levikut soodustab suur õhuniiskus