Liitlehised Sümmeetria järgi võivad tupp ja kroon olla Aktinomorfsed e. Kiirja sümmeetriaga paljude sümmeetriatasapindadega Sügomorfsed e. Phe sümmeetriapinnaga Tolmukad Ühe õie tolmukad moodustavad tolmukkonna e. Androtseumi Tolmukas oosneb tolmukaniidist Tolmukapeast, mis omakorda koosneb kahest tolmukakotist Tolmukakotis on tolmuterad milles kaks isassugurakku Tuultolmlejatel taimedel tolmuteri palju rohkem kui putuktolmlejaltel Mõnedel taimeliikidel on osa tolmukaid ilma tolmukapeadeta ainult tolmukaniitidega- selliseid viljatuid tolmukaid Vahel omandavad kroonlehtede kuju Emakkond ehk güneetsium On ühe õie emakate kogum Emakas moodustav nn viljalehtedest Ühest viljalehest moodustunud emakkond üheosaline Mitmest viljalehest moodustunud mitmeosaline Lahkviljalehine - apokarpne Liitviljalehine tsönokarpne Emakas Suletud elund milles arenevad seemnealgmed Emaka osad on: Sigimik, millest arenevad seemnealgmed Emakakael
Ülaseid leidub leht-ja segametsades, võsastikes ja metsaservades. Taimedel parasiteerivad paljud seeneliigid. Ülased kuuluvad tulikaliste hulka, ning nad moodustavad ülaste perekonna. Täiskasvanud võsaülase kõrgus ulatub 8-25 sentimeetrini. Ülane on kas paljas või hajusalt karvane. Võsaülase õied on mõlemasugulised, õite läbimõõt on 2-4 sentimeetrit. Õied on eespoolt valged, ning tagant poolt roosakad karvadeta tupplehed. Õiel on emakaid ja tolmukaid palju, ülase õis õitseb aprillis-mais 10-15 päeva. Öösel ja halva ilmaga on õied longus. Ülane hakkab õitsema looduses umbes 10 aastaselt. Ülase viljaks on lühike kõverdunud nokaga 4-5 millimeetrine pähklikene. Viljad valmivad mai lõpus või juuni alguses. Ülane paljuneb vegetatiivse risoomi, ning seemnete abil. Teda tolmeldavad putukad, seemneid levitavad peamiselt sipelgad. Võsaülase risoom on horisontaalne, värvuselt kollakas või pruun, risoom haruneb
1.värvilised 2.lõhnavad 3. nektari rikkad Tolmlemine Isetolmlemine Võõrtolmlemine putuk tulikas, kellukas tuul kask, lepp, sarapuu, tamm Õisikute tähtsus: 1. õitsemisaeg pikeneb 2. putukad märkavad rohkem 3. korraga saab tolmendatud palju õis Õitsemine - tolmlemine - viljastumine - viljade ja seemnete areng - seemnete areng - seemnete idanemine - uus taim õisik - õite kogum Inimene kasutab õisi: kaunistamine, toit, vürts, ravim, parfüüm Õiekate - kaitseb emakaid & tolmukaid, ümbritseb - lihtne, kaheli, tuppleht, kroonleht Mõlemasuguline - olemas tolmukad ja emakad, ühesuguline, ainult 1 Ühekojaline - isas ja emas õied samal taimel, Kahekojaline - isas ja emas õied sama taime liigi eri isenditel
t. viljalehed pigem kleepuvad kui kasvavad kokku. 35. Sug. vesiroosilised, tobiväädilised ja magnoliidid Sugukond vesiroosilised – Nympheaceae Levinud kogu maailmas, 50-100 liiki vee-rohttaimi, kasvavad seisvas magevees Eestis kaks vesiroosi (Nymphaea) ja kaks vesikupu (Nuphar) liiki Risoomiga rohttaimed, juhtkimbud hajusalt Lehed pikarootsulised lihtlehed Õied üksikud, suured, aktinomorfsed Õiekate 4-6 tupplehte ja palju spiraalselt paiknevaid kroonlehti Tolmukaid palju, lamedad, spiraalselt Emakas mitmest viljalehest, sünkarpne Vili käsnjas, limane, seemned vabanevad ebakorrapäraselt Sugukond tobiväädilised ( Aristolochiaceae) Põhiliselt pantroopiline sugukond, 600 liiki, neist 500 perekonnas tobiväät (Aristolochia) Puitunud liaanid või rohttaimed Vahelduvad lihtlehed, enamasti südaja kujuga ja sõrmroodsed Õied enamasti suured ja veidra kujuga, harvem väikesed. Sageli talitlevad putukapüünistena
Katteseemnetaimed Õpik lk 24-27 Katteseemnetaime mõiste Katteseemnetaimedeks nimetatakse õistaimi. 2 tähtsat tunnust: 1) paljunemisorgan on õis 2) õiest moodustuv vili Õie kasulikkus Taime seemned arenevad õies, emaka sees. Emakas on katteseemnetaime emassuguorgan. Tolmukaks nim. emaka ümber paiknevat isassuguorganit. Emakat ja tolmukaid kaitsevad kroonlehed ja tupplehed. Katteseemnetaimete paljunemine Katteseemnetaimed paljunevad tolmlemise teel. Nende õietolm kandub tuulega või looma kaudu (enamasti putukate kaudu) edasi sigimikus asuva munarakuni. Pärast viljastamist hakkab õiest arenema vili. Viljaks nim. sigimikku koos selles valminud seemnetega. Õistaimede rühmitamine Õistaimi rühmitatakse kahel viisil: varre puitumise alusel või idulehtede järgi.
Tähtsaimad õie osad on emakad ja tolmukad, mida ümbritseb õiekate, mis võib olla kas lihtne või kaheli. See on kaitseks ja teeb õie nähtavaks. Emakal on emakasuue, emakakael ja sigimik. Sigimikus arenevad seemnealgmed, millest omakorda peale viljastamist areneb seeme. Emakasuudme ülaosa katab kleepuv vedelik. Tolmukas koosneb tolmukapeast, tolmukaniidist. Tolmukapeas on tolmukotid, milles on omakorda tolmuterad e. isassugurakud või seemnerakud. Õisi, millel on nii tolmukaid kui emakaid nim. mõlemasugulisteks; nt pirnipuu või kartul. Kui õies on ainult tolmukad või ainult emakad nim. neid lahksugulisteks õiteks. Lahksugulised õied jagunevad omakorda ühekojalisteks ja kahekojalisteks taimedeks. Õisikud on õite kogumid varrel. Õisikute bioloogilised ülesanded: pikeneb õitsemisaeg, teevad õied nähtavaks. Õietolmu kandumine tolmukailt emakasuudmele on tolmlemine. Isetolmlemine või võõrtolmlemine, mis jaguneb omakorda putuk- ja tuultolmlemiseks.
kesisem ja laiemalt levinud taimerühm. · Maailmas on õistaimi umbes 250 000 liiki, Eestis 1400 liiki. · Katteseemnetaime eristab teistest taimedest see, et tal on sugulise paljunemise organ õis ja õiest moodustuv vili. · Õistaimedel arenevad seemned kaitstult õies emaka sees. · Emakas on ülalt avatud emassuguorgan. · Õie keskel asuva emaka ümber paiknevad isassuguorganid e. tolmukad. · Emakat ja tolmukaid kaitsevad kroonlehed ja tupplehed. · Tolmlemine on tolmuterade kandumine emassuguorganile. · Katteseemnetaimede tolmukate õietolm satub emakasuudmele tuulega või kannavad selle sinna loomad. · Putuktolmlemisel kannavad putukad õietolmu ühelt õielt teisele. · Ligi 9/10 õistaimeliikidest on putuktolmlejad. · Viljaks nimetatakse sigimikku koos selles valmistunud seemnetega. · Vili aitab taimedel levida.
Bioloogia -Õistaimed võivad paljuneda vegetatiivselt ja suguliselt. -Vegetatiivsel paljunemisel areneb uus taim juurest, varrest või lehest. *Juurevõsudega ploomipuu *Risoomidega maikelluke *Sibulatega tulp *Võsunditega maasikas *Mugulatega kartul *Lehtedega aas-jürilill -Sugulise paljunemise organ on õis. -Õiekate ümbritseb ja kaitseb emakaid ja tolmukaid. Võib koosneda kroonlehtedest ja tupplehtedest või olla lihtne (tupeks ja krooniks eristumata). -Emakakael koosneb emakasuudmest, emakakaelast ja sigimikust. -Sigimikus paiknevad seemnealgmed, millest pärast viljastamist arenevad seemned. -Tolmukas koosneb tolmukapeast ja tolmukaniidist. -Mõlemasuguline õis õis, milles on tolmukad ja emakad. -Ühesuguline õis õis, milles on kas ainult tolmukad või ainult emakad. -Ühesugulised õied jagunevad ühekojalisteks ja kahekojalisteks.
*Võib kasvada kuni 15 m kõrguseks *Lehed näevad välja võrdlemisi saare lehtede moodi * Lehepungad on kohevad ja karvased * Pihlakal on suuredliitlehed, mis koosnevad 11 23 lehekesest * Noored lehed on karvased, vanad lehed siledad ja paljad * Pihlakal on valged pisikesed õied, mis on koondunud suurtesse õisikutesse, mis asuvad okste otsas * Õitel on tugev eriline lõhn * Õies on emakatümbritsev õiepõhi arenenudõietupest ja õiekroonist. Tolmukaid ja emakaid on palju ning nad asuvad kolmes reas * Vili on kerajas väikeste seemnetega õun. Noorelt on see rohekas, küpsedes muutub algul oranziks ja siis erepunaseks * Õun on väga hapu, terava kirbe maitsega. Liigid Eestis kasvab looduslikult kolme liiki pihlakaid: v harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) v pooppuu (Sorbus intermedia) v tuhkpihlakas (Sorbus aria)
Levik Metsikult kasvavaid õunapuuliike tuntakse umbes 33. Need kasvavad kõik eranditult põhjapoolkeral, Euraasia ja Põhja-Ameerika parasvöötmes. Kultuurtaim, aed-õunapuu, on seevastu levinud kogu parasvöötmes ja ka lähistroopikas. Õitsemine ja viljumine Aed-õunapuu õitseb Eestis mais või juuni alguses. Õied on valged või roosakad. Õunapuu õisikuks on sarikõisik. Õunapuu õiel on õievars, viis tupplehte, viis kroonlehte, hulgaliselt tolmukaid ja üks viie suudmega emakas. Emaka alumine osa on sigimik (vilja alge), mida ümbritseb sigimikuga kokku kasvanud õiepõhi. Kui sigimik on viljastunud, sulguvad pärast kroonlehtede varisemist õunapuuõie tupplehed (neist tekib karikas) ning õiepõhjast ümbritsetud sigimikust hakkab arenema viljahakatis. Viljastumata õied varisevad. Ka paljud viljahakatised varisevad lähima paari nädala jooksul. Viljadeks areneb hakatistest kümnendik. Õun on rüüsvili
.......................................................8 2 SIREL SYRINGA VULGARIS Sirel on heitlehine aeglasekasvuline põõsas või kuni 10 m kõrgunemadal puu vastakute terveservaliste lihtlehtedega ja ladvaosas laieneva võraga puu. Mõnedel sortidel on võra kitsaspüramiidjas. Õied kahesugulised, neljatised, tupp kellukjas, kroon putkjas, 4 (3-5)-osaline, tolmukaid 2, mis kinnituvad krooni siseseinale ja on tavaliselt kroonist lühemad. Sigimik kahepesaline, igas pesas kaks seemnealget. Õied asuvad suurtes püstistes, harva longus pööristes. Vili kahepesaline piklik kupar, mis avaneb kaheks pooleks, kummaski kaks tiivaga seemet. Perekonda kuulub umbes 30 liiki, mis kasvavad Lõuna-Euroopast kuni Himaalajani, Kirde-Aasias, Jaapanis. Ka Eesti kultuuris on sirel ka väga sage. Suurim levikuala on Ida-Aasias, kust on leitud 28 sireliliiki
Kuid nii ei pruugi see olla. Kõigepealt on rabamurakas ainukesena meie murakaperekonna liikidest kahekojaline taim. See tähendab, et tal on eraldi isas- ja emasõied ning need asuvad erinevatel taimedel. Kuna isasõied on suuremad, siis jäävad need inimestele kergemini silma. Isastaimi on tavaliselt ka rohkem, nii et õitsemine ei näita niisama meile sügisese saagi kohta midagi. Tuleb vaadata õie sisse. Isasõitel pole sigimik arenenud ja on palju ilusaid tolmukaid. Emasõitel on aga sigimik suur ja tolmukad kas puuduvad hoopis või on ilma peadeta, öeldakse - kõlutolmukad. Kuid seegi ei ole veel määrav. Õied peavad ju tolmeldatud saama. Seda teevad rabamurakal ainult putukad. Kõige sagedamini on abilisteks ühed kärbeste ja sääskede sugulased, mitte mesilased ja kimalased, kes sohu nii sageli ei satu. Et marju tuleks palju, selleks peavad saama külastatud paljud õied. Just sellised agarad rohkeid õisi
ühe seemnealgme. · Viljad seemnised on sageli varustatud karvatutiga, seemnete laiali kandmiseks tuule abil. Sugukonna üldtunnused · Peale putk- ja päris-keelõite on korvõielistel sageli veel ebakeeljaid ja lehterjaid õisi, mis asetsevad õisikute serval ja teevad selle nagu suuremaks, eredamaks ja märgatavamaks. Nende õite ülesandeks on "reklaam" Nad meelitavad tolmeldajaid ligi. · Eba-keelõiel ei ole tolmukaid, vaid ainult algeline emakas. Tema kroon koosneb nagu kahest huulest, millest ülemine pole arenenud alumine aga veninud keeleks ja omab tipul kolme hammast, sest ta on tekkinud kolme kroonlehe kokkukasvamisest · Lehterjal õiel pole ei tolmukaid ega emakaid; tema putkjas kroon on tipul korrapäratu lehtrina laienenud ja tal on pikkuselt ebaühtlased hambad. · Paljud korvõielised sisaldavad piimmahla, varuaineks on neil inuliin. Harilik kassikäpp - Antennaria
KORRAPÄRANE e. AKTINOMORFNE ÕIS Korrapäraselt asetunud õieosadega õis, mida saab kahe või rohkema lõikepinnaga jagada sümmeetrilisteks osadeks 104. roomav tulikas SÜGOMORFNE ÕIS Õis, mida saab ainult ühe lõikepinnaga jagada kaheks sümmeetriliseks pooleks 105. harilik murtudsüda HUULJAS ÕIS Sügomorfne kroon on kokku kasvanud viiest kroonlehest: ülahuul kahest, alahuul kolmest. Ülahuul ulatub kiiverjalt ettepoole, kaitstes tolmukaid ja emakat. Tupp liitlehine, viie terava tipmega 106. 107. mets-nõianõges LIBLIKJAS ÕIS Sügomorfne õis, mille kroon koosneb ühest ülemisest laiemast kroonlehest, PURJEST, kahest külgmisest TIIVAST ja kahest alumisest, mis on kokkukasvanud LAEVUKESEKS. Tupp liitlehine, viie tipmega 108. KIIVERJAS ÕIS Kiivritaoliselt kumerdunud krooniga õis 109. sinine käoking KANNUSJAS ÕIS
keerisõisik 3 tupplehte 3 laiali kroonlehte 6tolmukat 3 kokkukasvanud viljalehte vili kupar o Perekond Tradescantia Callisia fragrans lõhnav kalliisia Viiruse- ja mikroobide vastane, lehtede tõmmis inhibeerib mõlemad herpeseviirused Selts Zingiberales ingverilaadsed Alati risoomidega Õied sügomorfsed Fertiilseid tolmukaid 5-1 Sug Zingiberaceae suurim sugukond Kõik liigid sisaldavad rohkesti eeterlikke õlisid o Ingver (Zingiber officinale) o kardemon (Elettaria cardamomum) o Curcuma longa kurkum ehk kollajuur. Sug Musaceae - banaanilised o Musa paradisiaca banaan o Musa textilis kiubanaan sug. Cannaceae kannalised o 1 perekond: Canna kanna Canna edulis - söödav kanna
.................7 1.Safran safran on sügisel õitsev sibullill. Safrani peened niidid saadakse safrankrookuse emakasuudmetest. Vastpuhkenud õied korjatakse pärast hommikukaste kuivamist. Nendest eraldatakse emakasuudmed, mida kuivatakse 15 minutit erilises kuivatis või pool tundi toatemperatuuril. Valmis safran kujutab endast veidi õlist massi, mis koosneb omavahel põimunud tumepruunikaspunastest ning helekollastest habrastest niidikestest. Mida vähem on massis helekollaseid niidikesi (tolmukaid) seda kvaliteetsem on maitseaine. Safrankrookust kasvatatakse Hispaanias, Lõuna-Prantsusmaal, Itaalias, Türgis, Iraanis, Indias, Pakistanis, Hiinas, Aserbaidzaanis, Dagestaanis ja Krimmi lõunarannikul. Safran on maailma kalleim maitseaine, kuna safrankrookuse emakasuudmed korjatakse käsitsi. 125 g safrani saamiseks kulub üle 20 000 safrankrookuse. Kõrgemalt hinnatakse safraniniite, sest peenestatud safran ei pruugi olla ehtne.
pöörisjas või sarikjas mõlemasoolised. õisikus, harvemini üksikult. Kroonlehti ja tupplehti on 4 või 5, harva 3, ja üldiselt pole nad kokku Sibul koosneb rohkeist kasvanud. üksteist katusekivitaoliselt katvaist soomustest. OLULISED VÄLISTUNNUSED LIILIALISED RUUDILISED Lehed on tihtipeale pikad ja Tolmukaid on 8 või 10, skimmiatel 5, õhukesed. tsitrustel palju. Tavaliselt on 1 emakasuue ja 25 Süstjad, harilikult rootsuta kokkukasvanud viljalehte. Mõnikord lehed paigutuvad vahelduvalt on sigimikud eraldi, aga või männastena püstisel emakakaelad kokku kasvanud. varrel. Ruuduliste viljad on väga erinevad.
SUGUKOND: mailaselised (Scrophulariaceae) 1. kuuluvad kaheiduleheliste taimede hulka, iminõgeselaadsete seltsi. Sarnane huulõieliste sugukonnale. 2.Maailmas ligi 3000 liiki, varem pakuti ka 5000 liiki. 3.Siia kuuluvad üheastased või mitmeaastased rohttaimed, kelle õied on tavaliselt sügomorfsed ehk kiirjad. Lehed vastakuti või vahelduvad. Õied ühekülgses kobaras, õiekroon kahehuuleline, keerukas, harva korrapärane, ülahuul kiiverjas, terve, alahuul 3-hõlmaline, ülemisest heledam, tolmukaid tavaliselt 2, tupp liitlehine 4-5 hambaga, sigimik ülemine, kahepesaline, hõlmadeta või kahehõlmane. Vili on kupar. 4.Poolparasiitsed taimed, mürgised, ebameeldiva lõhnaga, kevadised vormid erinevad sügisestest. 5.Mailaselised on kosmopoliitse levikuga, kes on enimlevinud parasvöötmes ja troopilistes mäestikepiirkondades. 6.Eestis levivad soodes, loodudel, puisniitudel, kinkudel, teeservadel, liivadel. Maailmas Lääne- Euroopas, tundrates, Vahemeremaades, Ameerikas
väga erinevates tingimustes : külmas Arktikas, veevaeses kõrbes, palavas troopikas, kõrgmäestikes, toitainetevaestes soodes ja rabades, veekogudes, rohumaadel ja varjukates metsades. 19. Katteseemnetaimede paljunemine. Nende seemned arenevad kaitstult õies emaka sees. Emakas on üllt avatud pudelitaoline emassuguorgan. Õie keskel asuva emaka ümber paiknevad isassuguorganid ehk tolmukad. Emakat ja tolmukaid kaitsevad kroonlehed ja tupplehed. Nii nagu käbid on ka õieosad taimede pikaajalise arengu jooksul kujunenud lehtedest. Õie ülesanne on kindlustada tolmlemine ja seemnete arenemine. Tolmlemine on tolmuterade kandumine emassuguorganile. Tolmlemisel satub õietolm tolmukatelt emakasuudmele ja sealt edasi sigimus asuva munarakuni. Selle tulemusena toimub viljastamine : emas- ja isassuguraku ühinemine, mille tagajäriel hakkavad arenema seemned. 20
*Paljude õistaimede puhul pole õiekatte selline jaotamine võimalik, sest õiekate koosneb ühesugustest lehtedest(st pole eristunud tupeks ja krooniks). Sellist lihtsat õiekatet nimetatakse perigooniks. *Kui leiame õies nii tolmukaid kui emakaid siis on tegu kahesuguliste õiega. Vastandina ühesugulised mille õies on kas ainult emakad või ka tolmukad *Kui isas ja emasõied esinevad ühel ja samal taimel siis on taim ühekojaline. Kui aga isas ja emasõied arenevad sama liigi eri taimedel on tegemist kahekojalise taimega. *Mitmesugustel õie osadel võib leiduda ekskretoorseid näärmeid -- nektaariume, mis eritavad suhkrurikast nektarit. TOLMUKAD *Õies asuvad tolmukad moodustavad tolmukkonna
varsakabi, võsaülane, metsülane, kollane ülane, harilik sinilill, aas-karukell, palu-karukell, kollane ängelhein, kurekell-ängelhein, kurekell, kullerkupp, kollane käoking, sinine käoking. Sk. Nelgilised - Rohttaimed, putuktolmlejad, vars sageli jämenenud sõlmekohtadega. Lehed kitsad, terveservalised, vastakud, abilehtedeta. Õied kahesugulised, õiekate kaheli, korrapärane, viietine, õieneelus lisakroon, tolmukaid kümme, tupp liit- v. lahklehine. Vili: kupar, pähklike v. kuiv mari. Kasvavad kuivematel päikeselistel, sageli liivastel niitudel, loopealsetel, kinkudel; harva metsas ja niiskemas. N: nurmnelk, aasnelk, harilik seebilill, harilik põisrohi, valge pusurohi, punane pusurohi, tõrvalill, käokann, vesihein, nälghein, mets-tähthein, põld-kaderohi, põld-kadakkaer, vesitähthein, nisulill ehk äiakas, sööt-seiarohi. Sk
(harva neljatised), radiaalsümmeetrilised; võib esineda välistupp; õietelg laienenud õiepõhjaks, mis võib olla lame, kuhikjas v. karikjas; õiepõhi võtab osa vilja moodustamisest; vili: pähklike, kukkurvili, luuvili, õunvili, tõrsik, koguluuvili, kogupähklike liblikõielised - ühe- ja mitmeaastased rohttaimed, põõsad, puud; juuremügarad sümbiootiliste mügarbakteritega seovad lämmastikku; liitlehed, sageli köitraoga; õis viietine, kroon liblikjas (puri, tiivad, laevuke), tolmukaid 10 (meie liikidel 9+1), tupp liitlehine; õisik: kobar, nutt; vili: kaun huulõielised - rohttaimed, poolpõõsad, vars neljakandiline, lehed ristvastakud, sisaldavad eeterlikke õlisid, õied sügomorfsed (huuljad), kaks paari tolmukaid, sigimik neljajagune, õied ebamännastena v. paarikaupa varresõlmedes, tihti võsu tipus, vili: pähklike ristõielised - Rohttaimed, harva poolpõõsad, õis neljatine kuue tolmukaga, kahesuguline, õiekate kaheli *K2+2 C4
Maasika lehed on kolmetised ja pikkade, kuni 10 cm pikkuste lehevartega. Võsud on roomavad ja vastu maapinda puutudes juurduvad kergesti. Niimoodi ongi neid suhteliselt kerge paljundada: võsu juurdumise kohale kasvab tütartaim ning kui emataime ja tütartaime vaheline võsu läbi lõigata, saab tütartaime ümber istutada. Juurestik on narmaline ja ulatub kuni 25 cm sügavusele. Õielehed on valged, vahel ka kollakad. Õies on palju tolmukaid ja emakaid. Õisi tolmeldavad putukad. Maasikad õitsevad Eestis mai lõpust juuli alguseni. 10 Ka maasika (välja arvatud muuluka) vilja nimetatakse maasikaks. Maasikas ei ole mari, vaid koguvili, mis koosneb mahlasest õiepõhjast ja sellele kinnitunud pähklikestest, milles asuvad maasika seemned. Ühtlasi on maasika vili rüüsvili, sest selle tekkimisest on osa võtnud lisaks sigimikule teisedki õie osad. Kultuurtaimena hakati maasikat kasvatama alates 15. või 16. sajandist.
Musti kasutatakse vürtsikate roogade maitsestamiseks, valgeid sinepites ja marinaadides, eriti Aasia maade köökides. Võib lisada sea- ja ka veiselihale, jahvatatuna sinepi põhikomponendiks. Valged on kõige mahedamad ja kangemad on pruunid, mustad jäävad kahevahele. · Safran Valmis safran kujutab endast veidi õlist massi, mis koosneb omavahel põimunud tumepruunikaspunastest ning helekollastest habrastest niidikestest. Mida vähem on massis helekollaseid niidikesi (tolmukaid) seda parem on maitseaine. Safranil on tugev, veidi joobnustav lõhn ning kibevürtsikas maitse. Ta on üks kallimaid vürtse. Kasutatakse maitseainena, mõnikord ka toiduvärvina või juustu, likööride ning mõnede karastusjookide toonimiseks. Üheks India roaks, kus kasutatakse safranit maitsestamiseks on biryani(riisi, lambalihakihtidest koosnev roog), rohke hapukoorega valmistatud lihahautisi üldnimetusega korma ja vürtsikaid lihapalle nimega kofta või köfte. · Kardemon
piimamahl *kroon viietine, liitlehine, tolmukad liitunud *taandarenenud tullelehtedest tekib pappus *lehterõied, putk- ja keelõied *õied alati korvõisikus, mida ümbritseb üldkatis *vili seemnis (har võilill, karutubakas, har kuldvits, tuliohakas, soo-ohakas, arujumikas, har raudrohi, har härjasilm, lõhnav kummel, har puju) Mailaselised: *rohttaimed *lehed vastakud või vahelduvad, liht või liitlehed *õied sügomorfsed, väga erineva kujuga *kroon ja tupp 4 või 5 tipmega, tolmukaid 5,4,2 *esineb poolparasiite ja parasiite *vili paljaseemneline kupar (har mailane, külmamailane, har härghein, üheksavägine, har käokann, suur robirohi) Maavitsalised: *rohttaimed, vahel puitunud, sageli mürgised *lehed vahelduvad, liht- või liitlehed, abilehti pole *õis ratasjas, tupp ja kroon liitlehine, viietine *tolmukapead liituvad ümber emakakaela koonusetaoliselt *vili kupar või lihakas mari (har maavits, kartul, tomat, koera-pöörirohi, harilik ogaõun)
*kroon viietine, liitlehine, tolmukad liitunud *taandarenenud tullelehtedest tekib pappus *lehterõied, putk- ja keelõied *õied alati korvõisikus, mida ümbritseb üldkatis *vili seemnis (har võilill, karutubakas, har kuldvits, tuliohakas, soo-ohakas, arujumikas, har raudrohi, har härjasilm, lõhnav kummel, har puju) Mailaselised: *rohttaimed *lehed vastakud või vahelduvad, liht või liitlehed *õied sügomorfsed, väga erineva kujuga *kroon ja tupp 4 või 5 tipmega, tolmukaid 5,4,2 *esineb poolparasiite ja parasiite *vili paljaseemneline kupar (har mailane, külmamailane, har härghein, üheksavägine, har käokann, suur robirohi) Maavitsalised: *rohttaimed, vahel puitunud, sageli mürgised *lehed vahelduvad, liht- või liitlehed, abilehti pole *õis ratasjas, tupp ja kroon liitlehine, viietine *tolmukapead liituvad ümber emakakaela koonusetaoliselt *vili kupar või lihakas mari (har maavits,
Maasika-lehemardikas talvitub valmikuna kuivanud lehtede või mullakonarate all. Kevadel hakkab maasikalehti närima. Mais muneb lehtedele, varrele või õitele, millesse näritakse eelnevalt väikesed lohud. Vastne toitub lehe alumisel küljel. Vastne mulda nukkuma, noormardikas juulis toitub veel lehtedest ja siis valmik talvituma. Vaarikamardikas talvitub noormardikana vaarikapõõsa all mullas. Valmik ilmub maikuus õitsevatele taimedele ja sööb tolmukaid ning õietolmu, hiljem noori lehti. Emane muneb õitesse, igasse ühe muna. Mõnikord ka noorte lehtede alumisele küljele. Tõuk toitub vilja sees, n.ö. vaarikauss. Nukkub mullas, väljub noormardikas, kes sööb natuke lehti ja läheb ära talvituma. Mardikad lehed ja õied, tõugud viljad. Liblikalised. Karusmarja leedik enamus nukkudest talvitub põõsa all mullas. Munevad õitesse 1...5 muna. Koorunud röövik närib õie emakakaela ja tungib sigimikku. Hiljem liigub
rikkalikult õhuruume). Juhtkimbud asetsevad korrapäratult, puudub kambium. Idus areneb ainult üks iduleht. Need sarnasused üheidulehelistele taimedele lubab oletada vesiroosiliste ja üheiduleheliste taimede, eriti konnarohulaadsete seltsi ühist päritolu. * Õie ehitus: üksikult asetsevad, pikaraolised, ulatuvad veepinnale, Õieosade asetus spiraalne, hemitsükliline või tsükliline, kaheli õiekate, tupplehti 3-6, kroonlehti 5-palju, tolmukaid ja seemnealgmeid palju, sageli staminoodideks muundunud (vesiroosi perekonnas võib näha üleminekut tolmukatelt staminoodideks ja edasi kroonlehtedeks, tolmukapea redutseerunud). * Vili on koguvili või lihakas marjataoline vili. * Kõikidel liikidel on tugev risoom ja vee kohal kõrguvad suured, kuni 40 cm läbimõõduga õied. * Kasutatakse dekoratiivtaimena. (Botaanika II) 18. SUGUKOND TULIKALISED: ALKALOIDID * Kuulub hk katteseemnetaimed, klassi kaheidulehelised, seltsi tulikalaadsed
Enamik sugukonda kuuluvatest taimedest on rohttaimed, kuid soojematel laiuskraadidel leidub ka põõsaid ja puid. Lehed võivad olla vastakud, männasjad või üksikult ning neil puuduvad abilehed. Osal perekondadest on õied korrapärased, neil on viis tupplehte, viis kroonlehte ja viis tolmukat, suuremal osal on siiski vaid nelitolmukat, millest kaks on pikad ja kaks lühikesed (kahe poolmega). Peale selle on paljudel perekondadel kahehuuleline õiekroon, millel on kahehõlmaline, tolmukaid kaitsev võljvas ülahuul ja tolmeldavaid putukaid ligimeelitav kolmehõlmaline alahuul. Viljad on lõhenevad või väikeste avadega kuprad, väga harva marjad. [13] 1.2. Sugukonda kuuluvad perekonnad Mailaseliste (Scrophulariaceae) sugukonda kuulub, nagu eelpool mainitud, üle 200 perekonna, kellest Eestis kasutatakse haljastuses päris paljude perekondade liike. Nendest suutsin kindlaks teha
varisemisrütmi järgi. 3.1.4. Puittaimede paljunemisorganid Puud ja põõsad õitsevad ning viljuvad korduvalt, andes elu jooksul suure hulga vilju ja seemneid. Katteseemnetaimede (k.a lehtpuud ja -põõsad) õie tähtsamad osad on emakas (emakad) ja tolmukad, milledes arenevad emas- ja isasgameedid. Tavaliselt on nad ümbritsetud õiekattega, mis koosneb õiekattelehtedest. Õied võivad olla kahesugulised, mis sisaldavad nii emakat (emakaid) ja tolmukaid või ühesugulised, sisaldades kas emakat või tolmukaid. Kui isas- ja emasõied või -käbid esinevad ühel ja samal taimel, nimetatakse sellist taime ühekojaliseks, kui aga isas- ja emasõied või -käbid arenevad sama liigi erinevatel taimedel, nimetatakse sellist taime kahekojaliseks. Tuultolmeljatel puudel on tavaliselt silmapaistmatud õied (kaselised, pöögilised jt.) Puittaimede õite värvus on tihti valge, eriti neil liikidel, mis õitsevad kevadel ja suve alguses.
mullad. Ta ei kasva hästi üleujutatavatel maastikel. Puu talub küllalt hästi talvekülma, kuid õisi võivad kahjustada kevadised hiliskülmad. Magus kirsipuu on valgusnõudlik ja küllaltki lühiealine puuliik, keda esineb sageli metsaservades ja -lagendikel. Aed-õunapuu Malus domestica Aed-õunapuu õitseb Eestis mais või juuni alguses. Õied on valged või roosakad. Õunapuu õisikuks on sarikõisik. Õunapuu õiel on õievars, viis tupplehte, viis kroonlehte, hulgaliselt tolmukaid ja üks viie suudmega emakas. Emaka alumine osa on sigimik (vilja alge), mida ümbritseb sigimikuga kokku kasvanud õiepõhi. Kui sigimik on viljastunud, sulguvad pärast kroonlehtede varisemist õunapuuõie tupplehed (neist tekib karikas) ning õiepõhjast ümbritsetud sigimikust hakkab arenema viljahakatis. Õunu kasutatakse nii värskelt kui erinevatel viisidel töödeldult. Kehvematest õuntest ja spetsiaalselt selle jaoks aretatud sortidest tehakse mahla
taime varustamine kondenseerunud veega. Okkad võivad olla väga kõvad ja puitunud, kuid ka äärmiselt peened ja udusulgjad. Juured laiuvad enamasti maapinna lähedal (sademevee võimalikult tõhusaks imamiseks), mõnel liigil on muguljalt jämenenud peajuur. Lühiealised, enamasti üksikult paiknevad õied on suuruselt väga erinevad (läbimõõt mõnest millimeetrist paarikümne sentimeetrini), neil on palju kattelehti ja tolmukaid, raag puudub; vili on mari. Kujult ja suuruselt on kaktuselised liigiti äärmiselt mitmekesised: leidub kuni 18 m kõrgusi puukujulisi sammaskaktusi, kerakujulisi kaktusi, lapikute varrelülidega kaktusi ja pikkade peente vartega epifüüte. Paljudel on viljad ja varre lihakas sisu söödavad. Kaktusepuitu kasutatakse ehitusmaterjalina meenete valmistamiseks, mitut liiki kaktusi tarvitatakse kosmeetika- ja farmatsiatööstuses. Sooja kliimaga aladel kasvatatakse
Nektaarium võib paikneda kõigil õie osadel, harva isegi väljaspool õit – õieraol või kõrglehtedel. ÕIEOSA MUUDENDID Õie osade kuju võib varieeruda küllaltki suurel määral, ilma et nende ülesanne muutuks. Esiletoomist väärib 2 muudendit, mille olemasolu on tingitud nende erilistest ülesannetest. Lisaks on omapärane pikenenud, kaelataoline õiepõhi, mis kannab kas ainult emakaid (günofoor-kappar) või ka tolmukaid (androgünofoor-kannatuslill, kappar, ämbliklill). Kõlutolmukad e staminoodid on ilma tolmukapeata tolmukad, säilunud on vaid tolmukaniit. Oma olemasolu õigustamiseks on kõlutolmuka niit omandanud teisi ülesandeid – on muundunud kroonlehe taoliseks või nektaariumiks. Kannus on kotjas pikem või lühem õiekatte väljakasve, mille tipus asub nektaarium (kukekannus, lemm-malts, kannike) ÕIE EHITUSLIKUD SÜSTEEMID
Lindtolmlemine- Puhaspunaste õitega taimi saavad tolmeldada vaid linnud (ja nahkhiired) putukad neid ei näe. (võivad olla ka teist värvi, Eestis pole.) Putukatel sinised või lillad üldjuhul. Erinevad loomad erinevatel õitel: mesilased lühike õieputk või raskuse mõjul avanev nektaarium, kärbes lameda õiega õitel, liblikad - (pika londiga) pika õieputkega õisi või kannusega õisi nt. sirel, nelgid, käpalised, mardikad kus on palju tolmukaid ja kroonlehed on head söögiks nt. roos. Vilja osad: Vilja kest on 3-kihiline. ekso- välimne, lihakal viljal välimine kiht nahkjas, sitke. meso- keskmine lihakas, pehme. endokarp - sisemine taas nahkjas või puitunud, sitke. Kui seeme areneb soomuste kaenlas=>paljasseemnetaim, kui areneb kinnises emakas=>katteseemnetaim. Kaheviljastumise tagajärjel tekivad seemnealgmes idu ning varuained uue taime kasvuks. Idu(embryo) on seemne kõige elulisem osa
rohttaimed. Õiepõhi on kumer kuni nõgus, kuiv või lihajas, tupplehtede alustega kokku kasvanud. Tupp on mõnedel liikidel välistupega. Emakkond apokarpne või tsönokarpne. Enamasti koguviljad: koguseemnis, -pähklike, -kukkurvli või luuvili. Siia kuuluvad perekonnad kibuvits, murakas ja maasikas. Alamsugukond õunapuulised- Pomoideae. Puud ja põõsad. Sigimik alumine, õiepõhi nõgus. Õiekate kaheli, viietine. Tolmukaid enamasti 20. emakkond on tsönokarpne, viljalehti on tavaliselt 5, sageli on nende arv vähenenud 2-3 või isegi üheni. Alumine sigimik kasvab karikakujulise hüpantiumiga kokku. Vili on marjataoline õunvili. Vilja tipus säilivad tupe jäänused. Selle alamsugukonna esindajad on põhjapoolkera ja parasvöötme puuviljastruktuuride õunapuude, pirinipuude, aiva jt. Rohkearvuliste sortide lähteliikideks. Siia kuuluvad perekond õunapuu, pirnipuu, pihlakas.
rohttaimed. Õiepõhi on kumer kuni nõgus, kuiv või lihajas, tupplehtede alustega kokku kasvanud. Tupp on mõnedel liikidel välistupega. Emakkond apokarpne või tsönokarpne. Enamasti koguviljad: koguseemnis, -pähklike, -kukkurvli või luuvili. Siia kuuluvad perekonnad kibuvits, murakas ja maasikas. Alamsugukond õunapuulised- Pomoideae. Puud ja põõsad. Sigimik alumine, õiepõhi nõgus. Õiekate kaheli, viietine. Tolmukaid enamasti 20. emakkond on tsönokarpne, viljalehti on tavaliselt 5, sageli on nende arv vähenenud 2-3 või isegi üheni. Alumine sigimik kasvab karikakujulise hüpantiumiga kokku. Vili on marjataoline õunvili. Vilja tipus säilivad tupe jäänused. Selle alamsugukonna esindajad on põhjapoolkera ja parasvöötme puuviljastruktuuride õunapuude, pirinipuude, aiva jt. Rohkearvuliste sortide lähteliikideks. Siia kuuluvad perekond õunapuu, pirnipuu, pihlakas.
Sis paiknevad karvaga, kerakujulise aldavad palju vahelduvalt või hõreda s kausis. antioksüdante ja vastakult; taimes karvaga või väävlit. esineb mürgiseid karvadeta. alkaoide, Lehed on tolmukaid ja rohelised emakaid ning võivad tavaliselt palju; olla süstjad, üks piklikmunaj primitiivsemaid ad, südajad, seltse ovaalsed
) Safran Safran on arvatavalt pärit Väike- Aasiast. Safraniõied korjatakse käsitsi ning kuivatatakse. Lõhn on kirbe, maitse mõrkjas. Safranit kasutatakse toidu maitsestamiseks ja kuldkollaka värvi andmiseks. http://et.wikipedia.org/wiki/Safran Valmis Safran kujtab endast veidi õlist massi , mis koosneb omavahel põimunnud tumepruunikaspunaastest ning helekollasest habrastest niidikestest.Mida vähem on massis helekollaseid niidikesi (tolmukaid), seda parem on maitseaine.Teiste vürtsidega sobib safran halvasti , ta kuulub ainult mõnede vürtsisegude koostisse.Safran on väga tugeva maitsega selle pärast tuleb seda lisada väga vähe. . (,,Maitsetaimed,Maitseained"-autor V.Pohljobin Tallinn ,,Valgus ,, 1983.) 11 Vürtsid Leevika Vilja, Mirle Jants Sinep Sinep on pärit Vahemere maadest ning seda on umbes 40 liiki
Kui kõik viis kellukat valmis, asusin neid lobri abil küünlajala külge sättima, kinnitades küünlajala ülaosale kaks, keskosale samuti kaks ning alaosale ühe kelluka. Peale kellukate kinnitamist võtsin taas tüki pehmet savi ning sõela (seekord palju peenema kui eelnevatel kordadel) ning hakkasin kellukatele tolmukaid valmistama. Saadud tolmukad kinnitasin lobri abil kellukate keskele. Seejärel silusin niiskete sõrmedega veel paar konarust. Kuna seekordne küünlajalg oli veidi suurem kui eelnevad, jätsin selle ka
Austrobaileyales - austrobailealaadsed Chlorantales - roheõielaadsed --- Chlorantaceae 34. Sug. vesiroosilised, tobiväädilised ja magnoliidid Vesiroosilisedlevinud kogu maailmas, 50-100 liiki veerohttaimi, kasvavad seisvas vees. Eestis 2 vesiroosi (Nymphaea) ja kaks vesikupu (Nuphar) liiki. Risoomiga rohttaimed, juhtkimbud hajusalt.Lehed pikarootsulised lihtlehed Õied üksikud, suured, aktinomorfsed Õiekate 4-6 tupplehte ja palju spiraalselt paiknevaid kroonlehti Tolmukaid palju, lamedad, spiraalselt.Emakas mitmest viljalehest, sünkarpne Vili käsnjas, limane, seemned vabanevad ebakorrapäraselt.Tobiväädilised Põhiliselt pantroopiline sugukond, 600 liiki, neist 500 perekonnas tobiväät ( Aristolochia ) Puitunud liaanid või rohttaimed.Vahelduvad lihtlehed, enamasti südaja kujuga ja sõrmroodsed Õied enamasti suured ja veidra kujuga, harvem väikesed. Sageli talitlevad putukapüünistena
osaks). Võsu areneb seemnes olevast idupungast, mille tipus asub kasvukuhik. Võsu keskseks osaks on vars, mis kannab pungi ja lehti. Võsu puitunud osa nimetatakse võrseks. Maa-alused võsu muudendid on iseloomulikud mitmeaastastele rohttaimedele. Nad on talve üleelamiseks. Vastavalt maa-aluste võsude väliskujule ja siseehitusele eristatakse risoomi, mugulat ja sibulat. Õiekate (viki) Õiekate ehk periant on õie vegetatiivne (suguta) osa, mis ümbritseb tolmukaid ja emakaid ning hiljem vilja. Koosneb kas tupp-ja kroonlehtedest (kaheli õiekate) või ainult ühesugustest õielehtedest (lihtne õiekate). Võivad olla rohelised või muud värvi. Vahel on õielehed omavahel kokku kasvanud, nii et õis meenutab putke või kellukat. (õp) Tupplehed+kroonlehed=õiekate. Kui tupp- ja kroonlehed pole välimuse järgi eristatavad (on ühesugused või puudub üks neist, nii et teine täidab mõlema ülesannet), on õiekate lihtne.
Paljasseemnetaime õiteolmu tera ei ole mitte sugurakk vaid mikrospoor, 5 TTÜ | MIHKEL HEINMAA | MMIX SÜGIS mis sialdab isasgametofüüti. Liitsugulisi käbisid pole tänapäeval ühelgi taimel. Edasi: Paljaseemnetaime ...Emakas areneb megaspoor, siis on palju pisikesi tolmukaid eh mikrosporofüllid. Toimub õietolmu ülekandumine, mis viljastab. Õistaimede õietolmu tera koosneb kahest rakust: üks on vegetatiivne, teine suguraku eelasrakk. Emakas ees on kaheksarakuline lootekott. Sammaltaimed on ilmselt kujunenud sõnajalalaadsest eelasest, mille kinnituseks on see, et sammalde sporfüüdil esineb sulgrakkudega õhulõhesid. Sõnajalad tänu õrnale sporofüüdile vajavad märga elupaika. Kuidas elada ajati niiskes
õitsemisaeg küllalt erinev. Ühekojalised. Õied sümmeetrilised, Lehed laimunajad südaja või viltuse kollakasvaöged, lõhnavad, Puit hajulisooneline, valkjas, pehme, Sügavaid alusega, saagjaservased, sügisel meenäärmetega, tolmukaid rohkesti, hästi lõhestatav, lõhnata tihedus 0,46- huumusrikkaid kollased. putuktolmlejad. Õisi kasutatakse 0,56 g/cm3. muldasid vajavad. parfümeerias ja meditsiinis. Puit on keskmise raskusega, tihedus
·Õiediagramm, õievalem Õievalem: näitab ära seaduspärasused õieosade arvus ja paigutuses K5C5AooGoo K tupplehed > K (5) tupplehed on kokku kasvanud C kroonlehed > C 5+5 kroonlehed asuvad kahel ringil A tolmukad G emakad > G5 (kriips all) ülemine emakas Õiediagramm * kiirjas e aktinomorfne; ebasümmeetriline e sügomorfne Kaheli õiekate olemas nii kroon- kui ka tupplehed (P on K ja C asemel) Lõpmatus palju tolmukaid ja emakaid, tavaliselt üle 10 ·Perigoon: lihtne õiekate (ainult üks ring õiekattelehti nt värvilised) ·Hermafrodiitne õis: kahesuguline õis; õied nii emakad kui tolmukad Ühesuguline õis: õies ainult toimukad või ainult emakad ·Diöötsiline e kahekojaline taim emas- ja isassugurakud asuvad erinevatel taimedel (paju, kanep, astelpaju, põõsasmaran) ·Monoöötsiline e ühekojaline taim: emas-ja isassugurakud asuvad asuvad ühel taimel (tamm, kask, sarapuu, võilill)
45 Viljatupp paisunud (lipulehe lehetupp) 47 Viljatupp avaneb 49 Ohete tipud: lipulehe keeleke nähtav Makrostaadium 5: Loomine 51 Esimesed pähikud väljuvad lehetupest 55 Pea/pöörise loomise keskpaik; 1/2 peast on veel viljatupes 59 Pea/pöörise loomise lõpp: pea/pööris lehetupest täielikult väljunud Makrostaadium 6: Õitsemine 61 Õitsemise algus: esimene tolmukas ilmub nähtavale 65 Õitsemise keskpaik: 50% valminud tolmukaid 69 Õitsemise lõpp Makrostaadium 7: Terise moodustamine (piimküpsus) 71 Esimesed terised on saavutanud poole oma lõplikust suurusest. Konsistents vesine 73 Varajane piimküpsus 75 Keskmine piimküpsus: kõik terised on saavutanud oma lõpliku suuruse. Konsistents piimjas, terised veel rohelised 77 Hiline piimküpsus Makrostaadium 8: Seemnete valmimine (vahaküpsus) 83 Varajane taigenküpsus 85 Taigenküpsus: konsistents veel pehme, aga kuiv
Kuid nii ei pruugi see olla. Kõigepealt on rabamurakas ainukesena meie murakaperekonna liikidest kahekojaline taim. See tähendab, et tal on eraldi isas- ja emasõied ning need asuvad erinevatel taimedel. Kuna isasõied on suuremad, siis jäävad need inimestele kergemini silma. Isastaimi on tavaliselt ka rohkem, nii et õitsemine ei näita niisama meile sügisese saagi kohta midagi. Tuleb vaadata õie sisse. Isasõitel pole sigimik arenenud ja on palju ilusaid tolmukaid. Emasõitel on aga sigimik suur ja tolmukad kas puuduvad hoopis või on ilma peadeta, öeldakse - kõlutolmukad. Kuid seegi ei ole veel määrav. Õied peavad ju tolmeldatud saama. Seda teevad rabamurakal ainult putukad. Kõige sagedamini on abilisteks ühed kärbeste ja sääskede sugulased, mitte mesilased ja kimalased, kes sohu nii sageli ei satu. Et marju tuleks palju, selleks peavad saama külastatud paljud õied. Just sellised agarad rohkeid õisi külastavad
Safran on sügisel õitsev sibullill. Safrani peened niidid saadakse safrankrookuse emakasuudmetest. Vastpuhkenud õied korjatakse pärast hommikukaste kuivamist. Nendest eraldatakse emakasuudmed, mida kuivatakse 15 minutit erilises kuivatis või pool tundi toatemperatuuril. Valmis safran kujutab endast veidi õlist massi, mis koosneb omavahel põimunud tumepruunikaspunastest ning helekollastest habrastest niidikestest. Mida vähem on massis helekollaseid niidikesi (tolmukaid) seda kvaliteetsem on maitseaine. Safrankrookust kasvatatakse Hispaanias, Lõuna-Prantsusmaal, Itaalias, Türgis, Iraanis, Indias, Pakistanis, Hiinas, 8 Aserbaidzaanis, Dagestaanis ja Krimmi lõunarannikul.
Taimeperekond Prunus koosneb 430 liigist. Ühesugust perekonnanime jagavad laukapuud, toomingad, ploomid, kreegid, aprikoosid, virsikud, mandlid, alõtshad ja kirsid. Paljusid perekonna liike kasvatatakse laialdaselt nii viljade kui ka dekoratiivsetel eesmärkidel. Perekonna esindajad võivad olla nii heitlehised kui ka igihaljad. Neil on enamasti lihtlehed, lehed asetsevad vaheldumisi. Õied on tavaliselt valged kuni roosad, mõnikord punased, viie kroonlehe ja viie tupplehega. Esineb arvukalt tolmukaid. Perekond Prunus Läänepoolkeral kasvad liigid olid täitsa võõrad. Idapoolkeral kasvavad mõned tuntumad liigid : • P. cerasifera - Haraline ploomipuu ehk harilik alõtša • P. cerasus – Hapu kirsipuu • P. domestica – Aed-ploomipuu • P. dulcis – Harilik mandlipuu • P. maackii – Amuuri toomingas • P. padus – Harilik toomingas • P. persica – Harilik virsikupuu • P
sõrmroodsed, hõlmised, lamedad, ümardunud kuni neerjad. Esinevad nii suured juurmised pikarootsulised kui ka varrelehed. Viimased on väiksemad ja lühirootsulised kuni rootsutud. Õied või õisikud: Mõlemasugulised väikesed õied, mis on koondunud tihedateks õiekeradeks, mis omakorda moodustavad pöörisja õisiku. Õied neljatised, tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis. Liigi eritunnused: See ei ole tegelikkuses eraldi liik vaid üldnimetus, kõigi Eestis kasvava 23 liigi kohta, kuna nad on välimuselt nii sarnased, et ka botaanikutel on raske neid eristada. Kasvukoha nõuded: Neil ei ole erilis nõudmisi, kasvavad nii kuivadel kui niisketel pärisniitudel, puisniitudel, loo- ja lamminiitudel, hõredates loometsades, võsastikes, parkides, tee- ja põlluservadel.
koostisse. Kibuvitsamarjadest võib valmistada ka moosi või neid vekkida. Suur suhkrusisaldus takistab C-vitamiini lagunemist. Kibuvitsamarjadest valmistatakse ka kibuvitsasiirupit, millel on raviv toime. 2.4.5. Naistepuna ( Hypericum perforatum) Liht-naistepuna kasvab aruniitudel, võsades, metsaservadel, tarade ääres, krravikallastel. Vars on enamasti , ülemises osas oksine, 30-60 cm kõrge. Õied on kuldkollased, 5 pikliku terava kroonlehega; tupplehti niisama palju. Õies on hulk tolmukaid, mis enamasti on alusel ühinenud kolmeks kimbuks. Õitseb juulist septembrini. Ravimini kasutatakse liht-naistepuna maapealset puitumata osa, ürti herba Hyperici. Kogutakse õitsemise ajal enne viljade tekkimist, s.o. Juulis ja augustis. Lehtede ja õitega ülemised varreosad lõigatakse umbes 20 cm pikkuselt ja kuivatatakse õhukese kihina vilus. Eemaldatakse varreosad, mille küljest kuivamisel lehed on eraldunud. Naistepuna on rahvameditsiinis kasutatud iidsest ajast
annaabi.ee 
