Referaat - SIREL (0)

SIREL
Dendroloogia  referaat 
SISUKORD:
1. SISUKORD……………………………………………………………………..2
2. SIRELI  LEVIK………………………………………………………………….3
3. SIRELI  KLASSIFIKATSIOON ………………………………………………...3
4. SIRELI PEREKONNA ALAMPEREKONNAD……………………………….4
5. LEHT…………………………………………………………………………….5
6. PUNGAD ………………………………………………………………………...5
7. OKSAD …………………………………………………………………………..5
8. ÕIED……………………………………………………………………………..5
9. VILJAD  ………………………………………………………………………….5
10. ERINEVAD SIRELISORDID………………………………………………….6
10.1  HARILIKU  SIRELI  SORDID ……………………………………………….6
10.2 HÜBRIIDSETE SIRELILIIKIDE SORDID…………………………….…....6
11. SIRELITE KASVUNÕUDED…………………………………………………..7
12. SIREL EESTIS…………………………………………………………………..7
13. KASUTATUD KIRJANDUS……………………………………………………8
2
SIREL – SYRINGA  VULGARIS
Sirel on heitlehine aeglasekasvuline põõsas või kuni 10 m kõrgunemadal puu vastakute 
terveservaliste lihtlehtedega ja  ladvaosas laieneva võraga puu. Mõnedel sortidel on võra 
kitsaspüramiidjas.
Õied kahesugulised, neljatised,  tupp  kellukjas, kroon putkjas, 4 (3-5)-osaline, tolmukaid 
2,   mis   kinnituvad   krooni   siseseinale   ja   on   tavaliselt    kroonist    lühemad.    Sigimik  
kahepesaline, igas pesas kaks seemnealget. Õied asuvad suurtes püstistes, harva  longus  
pööristes. Vili kahepesaline piklik  kupar , mis  avaneb  kaheks pooleks, kummaski kaks 
tiivaga  seemet . 
Perekonda   kuulub   umbes   30   liiki,   mis   kasvavad   Lõuna-Euroopast   kuni   Himaalajani, 
Kirde-Aasias, Jaapanis.  Ka Eesti kultuuris on sirel ka väga sage.
Suurim levikuala on Ida-Aasias, kust on leitud 28 sireliliiki. Kõige rohkem esineb neid 
Hiinas.    Areaali    tsentriks   on   Kesk-Hiina    provintsid    Shenixi,   Sichuan   ja   Yunnan.   Ida-
3
Aasias   on   levinud   omapärased    hilja    õitsevad   sirelid   (ligustriinid),   mis   on   teistest 
sireliliikidest tunduvalt erinevad.    Himaalaja  piirkonnas   leidub kaks liiki: himaalaja ja 
afganistani sirel.
Kultiveerituna kasvatatakse paljusid  sorte , eriti harilikul sirelil. Paljundatakse seemnetest 
ja vegetatiivselt (pookimisega, pistokstest, võrsikutega).
SIRELITE KLASSIFIKATSIOON
Sirelite ( Syringa L.) perekond kuulub õlipuuliste sugukonda. Sirelite perekond jagatakse 
kaheks alamperekonnaks: sirelid ja ligustriinid. Sellesse sugukonda kuulub peale sireli 
veel   24   perekonda.   Kõige   lähedasemad   sirelile   on    liguster    (   Ligustrum   L.)   ja   saar 
(Fraxinus L.). Ligustrit kasutatakse vahel sireli aluseks. Sirelit saab pookida ka  saarele . 
I alamperekond . Sirelid – Syringa
1. s ektsioon Villosae 
Pöörised   moodustuvad   viimase   aasta   lehistunud   võrsete   ladvapungadest.    Tolmukad  
kollased . Kupar sile või nõrgalt konarlik. Siia kuuluvad: himaalaja sirel, jünnani sirel, 
tigerstedti  sirel, ungari sirel, Wolfi sirel, longusõieline  sirel, Komarovi  sirel,  karvane  
sirel, peenviltjas sirel, Svegintsovi sirel.
2. s ektsioon Pubescentes 
Lehed pehmekarvalised. Pöörise telg karvane. Pöörised arenevad eelmise aasta võrsete 
külgpungadest. Ladvapung vähearenenud või puudub. Õied väikesed, tugevasti lõhnavad. 
Tolmukad  sinakad või lillad.  Siia kuuluvad: Juliana sirel, männiksirel, sametjas sirel, 
väikseleheline sirel, pehmekarvane sirel, Meyeri sirel.
3. s ektsioon Syringa 
lehed    paljad .   Pöörised   arenevad   eelmise   aasta   võrsete   külgpungadest.   Ladvapung 
enamasti puudub. Pööriste telg  paljas  või karvane. Õite läbimõõt 6-10 mm kuni 8-12 
mm , tugevasti lõhnavad. Tolukad kollased. Siia kuuluvad: laialehine sirel, Wardi sirel, 
bulgaaria sirel, harilik sirel, lõhislehine sirel.
4. s ektsioon Pinnatifoliae 
Lehed paaritusulgjad liitlehed. Siia kuulub ainsa liigina sulgjalehine sirel.
4
II alamperekond. Ligustriinid – Ligustrina.
Sellel alamperekonnal on nii sireli kui ka ligustri perekonna tunnused: kupar sarnaneb 
sireli kupraga, lühike lehterjas kroon aga ligustri õiega. Tolmukad ulatuvad õieneelust 
välja. Õied väikesed, kreemikasvalged kuni valged, lõhnata või nõrga lõhnaga. Pöörised 
arenevad külgpungadest, lehtedeta. Õiekrooni  putk  on tupest pisut pikem. Kroon on 4-
tipmine. Tolmukapead kollased, peenikestel tolmukaniitidel. Siia kuuluvad:  amuuri  sirel, 
jaapani sirel, pekingi sirel.
Hübriidsed liigid.
Eksisteerib ka hübriidseid liike, mis on tekkinud liikide ristumise tulemusena looduslikes 
tingimustes   või   saadud   sordiaretuse   teel.   Siia   kuuluvad:   hüatsintsirel   –    sortidest  
`Lamartine`, ´Assessippi´jt; pärsia sirel, ruaani sirel, erilehine sirel, Henry sirel jt.
LEHED
Lehed on vastakud, lihtsad, südaja või sirge aluse ja teritunud tipuga,    terved , harva 
lõhestunud või paaritusulgjad, teravelliptilised kuni  munajad  teravaservalised. Lehed on 
5-13 cm pikad ja 3-9,5 cm  laiad . Sireli lehed on üsna paksud, nahkjad,  pealmine  pind 
harilikult   tumeroheline,   alumine   heledam,   paljas   või   noorelt   peenekarvane.   Pea-   ja 
kõrvalrood   on   silmapaistvad,   teise   ja   järgmiste    astmete    rood   on    vaevalt    märgatavad. 
Lehtede värvus  varieerub  sõltuvalt sordist. Leherootsud on tugevad, harilikult paljad 2-
3,5 cm pikad. Lehed püsivad haljaina hilissügiseni.
PUNGAD
Pungad   asetsevad   lehekaenlais   ühekaupa   ja   on   vastakud.   Nende   alusel   on   2   uinuvat 
punga. Võrse tipuosas on pungad suuremad.  Ladvapungad teravmunajad, suuruselt ei 
ületa külgpungi. Külgpungad on terav- või tömpmunajad, enamasti võrsest pisut eemale 
hoiduvad.
OKSAD
5
Vanemate   okste   ja   harude   koor   hele-hallikas-pruun,   kare,   pikirõmeline,   ribadena 
kestendav.  Noored võrsed peened,  rohekad või oliivpruunid,  nõrgalt  näärmekarvased, 
ruljad või ümardunult kandilised. Keskmine aasta juurdekasv on 30-50 cm.
ÕIED
Õied on kahesugulised, lõhnavad, tipmistes või külgmistes pöörisjates õisikutes. Üks või 
mitu   pööriste   paari   moodustavad   pööriste   kimbu.   Õietupp   kellukjas,   korrapäratult   4-
tipmeline,   kuni   2   mm   pikk,   kokkukasvanud.   Õiekroon   kokkukasvanud,   lehterjas, 
alumises osas toruja putkega ja 4 tipmega , punakasvioletne või valge. Tipmed on 4-5 
mm pikad. Tolmukaid on 2, nad paiknevad putke ülaosas. Sigimik ülemine. Emakakael ei 
ole väga pikk ja emakasuue kahe tihedalt teineteise vastu liibunud hõlmaga.Õite värvus 
võib olla valge, kreem, kollane, sinine, violetne, violetjassinine, violetjas(hele)punane, 
purpurjas, helepurpurpunane, purpurvioletne,  kuni tumevioletjassinine. Õied võivad olla 
lõhnatud või lõhnavad. Neil on iseloomulik lõhn.  Õitseb mais – juunis olenevalt sordist.
VILJAD
Sireli   vili  on  piklik,  nahkja  kestaga  kahepesaline   kupar,  kummaski  pesas kaks  kileja 
tiivaga seemet. Seemned on lapikud, piklikud, ümardunud, siledad või kurrulised. Värvus 
kuldkollane või pruun kuni kirsipruun. Seemned valmivad septembri lõpu poole.
ESINEVAD SORDID
Kõige rohkem kasvatatakse hariliku sireli sorte. Umbes 90% kõigist sirelisortidest on 
aretatud  harilikust sirelist. Sortide peamiseks tunnuseks on õite värvus, suurus ja täidetus, 
õisiku suurus ja kuju ning õitsemise aeg.
HARILIKU SIRELI SORDID
`Andenken  an   ludwig  Späth`  Sort  aretati  aastal   1883. On püstjas 3-3,5  m kõrgune 
põõsas.   Lehed   11   cm   pikad,   7   cm   laiad;   pealt   tumeroheline,   karvakestega   ja   alt 
heleroheline. Õied lihtsad tume-purpurpunased. Sort on talvekindel, keskhiline.
` Alice  Harding`  Aretati 1938 a . Keskmiselt tugev põõsas, lehed helerohelised. Õied 
valged kuni 30 mm läbimõõduga, nõrga lõhnaga. Varane sort.
`Etna`  Aretatud 1927 aastal. Võrdlemisi aeglaselt kasvav kahar, püstjas põõsas. Õied 
tume-purpurpunased 23-25 mm läbimõõduga. Hiline sort, õitseb mõõdukalt ja mitte igal 
aastal. Meie tingimustes ei ole see sort eriti talvekindel.
6
`Emile Gentil`  Sort aretati 1915 a. Keskmiselt tugevpüstjas põõsas. Õied sinakad kuni 
taevasinised, suured, läbimõõduga 25-27 mm, õitseb rikkalikult. Hiline sort.
`Jan van Tol` Sort aretati 1916 a.  Põõsas tugev, lai. Lehed piklikud. Õied lumivalged, 
väga suured, ebakorrapärase nelinurga kujulised. Keskhiline sort.
HÜBRIIDSETE SIRELILIIKIDE SORDID
Neid   sorte   meil   praktiliselt   ei   esine.   Need   paistavad   silma   põõsa   ja   õite   erisuguste 
vormide ja erinevate õitsemisaegade poolest. 
`Buffon`  Aretati 1921 a.   Põõsas tugev 4-5 m kõrgune. Lehed tumerohelised, matid, 
piklikmunajad. Iseloomulik on loogeline serv. Õied täiesti avanenud helevioletsed, roosa 
varjundiga, lihtsad ja suured. Varajane sort.
`Minnehaha` aretatud 1932 a. Keskmiselt tugev tihe põõsas. Lehed tumerohelised, pikalt 
teritunud tipuga. Õied intensiivselt violetjaspunased, lihtsad ja lõhnavad. 
`Elinor` Aretati 1928 a. Tugev põõsas. Lehed kergelt kurrulised, meenutavad  toominga  
lehti. Õied violetjasroosad, lihtsad ja väga lõhnavad. 
´Hunting   Tower`  Keskmiselt   kõrge   püstjas   põõsas.   Lehed   suured,   ümarelliptilised, 
kurrulised. Õied kreemikasvalged, lihtsad.
`Saugeana` Laiuv peente kaarduvate  okstega  põõsas. Lehed väikesed. Õied 
punakasvioletsed.
SIRELI KASVUNÕUDED
MULD . Sirel vajab huumusrikast piisavalt niisketkivist kobedat mulda.  Huumusesisaldus  
peaks olema vähemalt 3-4 %. Sobivaimad on liiv-, savi- ja saviliivmullad. Liivmuldi 
tuleb hoolikalt harida ning anda tugev orgaaniline väetis. Samuti vajab hoolikalt harimist 
raske savimuld, mille veeläbilaskvus ja aeatsioon on puudulik. Mulla ettevalmistamisel 
on soovitav  kasutada kõdunenud laudasõnnikut. Samuti saab mulla struktuuri parandada 
ja huumusesisaldust suurendada madalsooturba lisamisega. Liiv- ja turvasmullas on sobiv 
ph 5,5-6,0, liivsavimullas pH 6,0-6,5, saviliivmullas pH 6,5-7,0 ja raskes savimullas pH 
6,8-7,3. kergete muldade happesuse reguleerimiseks kasutatakse lubjakivijahu, rasketele 
muldadele  lisada kustutatud lupja.
SIREL EESTIS
7
Üks   kaunimaid   ilutaimi   meie   kliimatingimustes   on   sirel.   Tänu   õite   mitmekesisele 
värvusele ja vormide rohkusele ning kestvale õitsemisele on sirelid meie haljastusalade 
hinnatavamaid ilupõõsaid. Väga kaunid on sirelipõõsad  murul , aga ka üksikult kasvavad 
kõrgetüvelised   sirelipuud.   Sirelitest   moodustatakse   alleesid   ja   hekke.   Haljasaladel   on 
sirelipõõsad suurepäraseks tolmu ja kahjulikke gaaside absorbendiks. 
Harilikku sirelit kasutatakse ka rahvameditsiinis, ta lehed sisaldavad glükosiide. Sireli 
lehti   kasutatakse    malaaria -,   õisi   aga   neerukivivastase    ravimina .   Kasutatakse   ka 
parfürmeerias.   Sireli puit on väga kõva , raske ja vastupidav, ilusa mustriga, violetjalt 
pruunikas. Kasutatakse puulõigeteks, mööbli ja  parketi  valmistamiseks.
Ravimina   kasutatakse   õisi,   lehti,   pungi   ja   koort.   Sireli   eri   osades   on   eeterlikku   õli, 
glükosiide jm aineid. Sirelipreparaatidel on palavikku  alandav , higileajav, antimikroobne, 
nõrgalt   rögalahtistav,   põletiku-   ja   krambivastane,   kuseeritust    ergutav ,   rahustav   ja 
valuvaigistav toime.
KASUTATUD KIRJANDUS:
1. “Puude ja põõsaste määraja”, O.Henno 1963 a
2. “Puude ja põõsaste määraja”, Jean-Denis Godet
3. “Dendroloogia”, E. Laas ; 1987 a
8