Kaktuselised (1)

Tallinna Pääsküla Gümnaasium
11b klass
KAKTUSELISED
Uurimistöö
Tallinn 2009
SISUKORD
Sissejuhatus………………………………………………………………………...…..lk 3
1. Kaktuseliste päritolu ja paiknemine ……………………………………………...….lk 4
2. Kaktuseliste iseloomustus………...……………………………………………...…lk 5
3. Kaktuseliste hooldamine…………………………………………………………….lk 6
3.1. Valgus…………………………………………………………………………..lk 7
3.2. Temperatuur…………………………………………………………………….lk 8
3.3. Kastmine ……………………………………………………………………..…lk 9
3.4. Mulla koostis ja väetamine……………………………………………….....…. lk10
3.5. Puhkeperiood…………………………………………………………………...lk11
3.6. Kaktuste hooldamine eri aastaaegadel………...……..………………………....lk12
4. Kaktusteliste paljundamine……..…………………………………………………...lk13
5. Kahjurid ja haigused, nende tõrje...………………………………………………....lk14
6. Jõulukaktus………………………………………………………………………….lk15
7.Huvitavaid fakte kaktustest...………………………………………………………...lk16
Kokkuvõte………...…………………………………………………………………...lk.17
Kasutatud materjalid………......……………………………………………………….lk18
Lisad...…………………………………………………………………………………lk.19
SISSEJUHATUS
Mina kavatsen oma uurimustöös uurida kaktuselisi, nende paiknemist, iseloomuomadusi , hooldamist ja paljundamist. Natuke kirjutan ka jõulukaktusest, mis on tavaliselt jõuludel peaaegu igas majapidamises ilutsemas. Oma teemaks valisin kaktused just sellepärast, et need paistavad juba niisama väga huvitavad välja, ei leidu ju eriti nii varieeruva kujuga ning teravate okastega taimi. Esimese asjana, kui ma kuulen sõna kaktus , tulevad mulle kohe Ameerika filmidest need poolkõrbealadel paiknevad hiiglaslikud mehikese moodi kaktused meelde.
1. KAKTUSELISTE PÄRITOLU JA PAIKNEMINE
Kaktuselised (lad. k Cactaceae) kuuluvad kaheiduleheliste taimede sugukonda ning neid on 2000-3000 liiki, mis on väga erineva kuju, välimuse ja suurusega. Kaktuseliste kodumaaks on Ameerika. Kõige rohkem liike on aga Mehhikos ja Argentiinas. Nad kasvavad kuni 4500 m kõrgustel aladel (Peruu, Boliivia ja Tšiili Andides). Tüüpilisemad kasvukohad on troopilised ja lähistroopilised poolkõrbed, vähesed liigid kasvavad vihmametsades epifüütidena. Kaktuseid leidub tulnukliikidena ka teistel mandritel. Mõnikord võivad segadust tekitada ka liigid, mis kaktustega välimuselt sarnanevad (konvergents). [1. lk 228]
2. KAKTUSELISTE ISELOOMUSTUS
Enamik kaktuselisi on skulentsed kserofüüdid ehk vett koguvad taimed, mis kasvavad kuivadel kasvukohtadel. Taime välispind (aurav pind) on kohastudes kahanenud miinimumini (paljudel liikidel kerakujuliseks); lihaka, paksu kutiikuliga varre põhikude säilitab hästi vett.
Lehed on muundunud okasteks. Okkad on väga erineva suuruse ja kujuga, esinevad tavaliselt kimpudena ja neil on mitmesugused funktsioonid: kaitse rohusööjate poolt ärasöömise vastu, osaliselt kaitse päikesekiirguse vastu, kasvukiiruse reguleerimine ning taime varustamine kondenseerunud veega. Okkad võivad olla väga kõvad ja puitunud , kuid ka äärmiselt peened ja udusulgjad. Juured laiuvad enamasti maapinna lähedal ( sademevee võimalikult tõhusaks imamiseks), mõnel liigil on muguljalt jämenenud peajuur. Lühiealised, enamasti üksikult paiknevad õied on suuruselt väga erinevad (läbimõõt mõnest millimeetrist paarikümne sentimeetrini), neil on palju kattelehti ja tolmukaid, raag puudub; vili on mari.
Kujult ja suuruselt on kaktuselised liigiti äärmiselt mitmekesised : leidub kuni 18 m kõrgusi puukujulisi sammaskaktusi, kerakujulisi kaktusi, lapikute varrelülidega kaktusi ja pikkade peente vartega epifüüte. Paljudel on viljad ja varre lihakas sisu söödavad.
Kaktusepuitu kasutatakse ehitusmaterjalina meenete valmistamiseks, mitut liiki kaktusi tarvitatakse kosmeetika- ja farmatsiatööstuses. Sooja kliimaga aladel kasvatatakse paljusid kaktuselisi aedades ja parkides ilutaimena, neist istutatakse ka elavtarasid; põhjapoolseil mail on nad kasvuhoone - ja toataimed. [1. lk 288]
3. KAKTUSELISTE HOOLDAMINE
Looduses kasvavad kaktused väga erinevates kohtades. Neid võib leida nii vihmametsadest, mägedest kui ka kuivadest kõrbetest. Kasvatamine läheb õnneks, kui me oskame oma kaktustele luua võimalikult looduslähedased tingimused. Laias laastus võib nad jaotada kahte gruppi: vihmametsades ja kuivas kliimas kasvavateks. Kaktus annab õigest hooldamisest märku õitsemisega. [2. Internet ]
3.1 VALGUS
Vihmametsadest pärit kaktused taluvad hästi varju, otsene päikesevalgus pole üldiselt vajalik. Kuiva kliima kaktused tahavad aga palju valgust. Enamus kõrbete ja mägede kaktuse liike talub ilma probleemita täispäikest. Kõige kindlam on taim panna kas lõuna- või idapoolsele aknalauale. Kui kaktus ei taha kasvada, võib üheks põhjuseks olla liiga pime kasvukoht. Kaktused tunnevad end kõige paremini aknalaual või akna juures oleval postamendil. Juba meetri kaugusel aknast on kaktustel kasvamiseks liiga pime.
[2. Internet]
3.2 TEMPERATUUR
Vihmametsade kaktuste kasvatamisel on põhinõudeks aastaringne soojus (15 kuni 35 °C) ja niiskus. Kuivema kliima kaktused vajavad suvel palju soojust, kuid talvel meeldib neileb jahedas olla. Enamus kaktusi talub jahedas (alla 20 °C) olles pooleaastast kuivaperioodi. Isegi kui taim veidi krimpsu tõmbab ja madalamaks vajub, ei ole sellest midagi. [2. Internet]
3.3 KASTMINE
Niisketest kasvukohtadest pärit kaktuseid tuleb pidevalt kasta – muld ei tohi täielikult läbi kuivada. Vihmametsade kaktuseid on soovitav igal aastal ümber istutada . Kui õhk on kuiv, siis võiks taimi sageli piserdada. Kuivaa kliima kaktused vajavad suvel sagdast kastmist, kuid talvel eelistavad nad täiesti kuivas olla. Kui kevadel kastma hakata, siis elujõuline kaktus taastab kiiresti oma loomuliku vormi ja hakkab kasvama. [2. Internet]
3.4 MULLA KOOSTIS JA VÄETAMINE
Muld peaks olema huumusrikas ja happelise reaktsiooniga. Kõige lihtsama , kuid täiesti kõlbuliku mulla saab tavalisest hästikõdunenud kompostist ja jämedateralisest liivast . Savikas muld ei ole hea, see on liiga niiske ja umbne . Enne kasutamist on mõistlik liiv läbi pesta. Kindlasti tuleb seda teha, kui liiv pärineb mererannast. Mõlemaid tuleks võtta võrdsetes kogustes ning hästi läbi segada.
Kõik taimed kasvavad kiiremini, kui neid väetada. Nii ka kaktused. Neid võib väetada sarnaselt tavaliste lehttaimedega, kuid on olemas spetsiaalsed kaktuste ja sukulentide väetised. Väetada võib kõiki kaktuseid, kuid ainult kasvuperioodil. Pungumise ja õitsemise ajal tuleb olla ettevaatlikum, tuleb kasutada poole lahjemat lahust või väetamisest hoopiski loobuda . [2. Internet]
3.5 PUHKEPERIOOD
Kaktused, mis on talvel soojades tingimustes kasvanud, venivad välja. Seepärast peaks enamikule kaktustele andma talvel puhkeaja, mille ajal neid ei kasteta. Puhkeperiood võib alata novembrist ja lõppeda märtsiga. Talvekorteri temperatuur peaks olema umbes 10 kraadi. Enamik kaktustest peavad talvituma kuivalt ja jahedas kohas. Kaktuste talvekorteri valikul tuleb jälgida, et ruum poleks niiske ega külm. Sellised tingimused on kaktuste suurimad vaenlased.
Kaktuse talveunest äratamiseks tuleb alustada ka kastmist. Kevadel on alguses mõttekas mulda veega pritsida ning hiljem kasta. Kaktusi peaks kastma alati sooja veega, mille temperatuur on 30–40 kraadi. Neid võib kasvuperioodil pritsida kuuma keedetud veega, v.a valgekarvalised liigid. Sellist kuuma dušši võib kaktustele pakkuda isegi mitu korda päevas. [3. Internet]
3.6 KAKTUSTE HOOLDAMINE ERI AASTAAEGADEL
Detsember-jaanuar
Kaktusi hoitakse peaaegu kuivana . Üksnes jõulukaktust ja korallkaktust kastetakse regulaarselt, jõulukaktust võib kergelt väetada. Kõikidele kaktustele võib anda lisavalgust 4 tundi päevas.
Veebruar-märts
Pärast puhkeperioodi on sobiv aeg taimede muld vahetada. Kasta tuleks endiselt vähe.
Aprill-mai
Taimed, mille muld on vahetatud, kaitstakse kerge varjuga kuuma keskpäevapäikese eest. Alustatakse väetamist vedelväetisega. Toitainelahus tehakse nõrgem kui toataimede puhul. Kastmistihedust suurendatakse, keskpäeval võib taimedele kergelt vett pihustada. Hästi kasvanud võrsetest võib võtta pistikuid.
Juuni-juuli
Kõik teised kaktused võivad olla täisvalguse käes, kuid jõulukaktus, lehtkaktus ja korallkaktus armastavad poolvarjulist kohta. Jätkatakse väetamist. Hea aeg pistikute võtmiseks.
August-september
Kõik kaktused võivad olla täisvalguse käes. Ainult veel juurdumata pistikuid hoitakse poolvarjus. Kastmist ja väetamist vähendatakse. Jõulukaktustel algab puhkeperiood.
Oktoober-november
Kõik kaktused asetatakse valgusrikkale aknale. Võimaluste piires võib anda lisavalgust taimelampidega 2–3 tundi ööpäevas. Väetamine lõpetatakse ja kastmist vähendatakse märgatavalt. Algab puhkeaeg. [4. Internet]
4. KAKTUSELISTE PALJUNDAMINE
Suurimaks veaks kaktuste paljundamisel on kaktusepistiku kohene muldapanek, kastmine ja päikese kätte tõstmine. Selline tegevus võib kaasa tuua kaktuse põdemise või hukkumise . Kaktusepistikud peavad enne istutamist kuivama 48 tundi, et lõikekohale tekiks kallus . Vastasel korral võib kaktus hakata juurdumise asemel mädanema. Kaktusi ei tohiks pärast istutamist nädal aega kasta. Päikese kätte tohib taime tõsta alles pärast juurdumist.
Talve jooksul välja veninud kaktusi on võimalik uuendada. Lülidena kasvavaid kaktusi, nagu viigikaktused, on lihtne paljundada või uuendada, lõigates ära ühe lüli. Sammasjalt kasvavate kaktuste puhul tuleb ära lõigata kaktuse tüve ülemisest osast umbes viie sentimeetri pikkune jupp. [3. Internet]
5. KAHJURID JA HAIGUSED, NENDE TÕRJE
Terve välispinnaga taimele pole bakterid ja hallitus ohtlikud. Aga võib juhtuda, et taim kukub maha, või hoopiski kukub midagi taimele peale. Vahel teevad taimedele liiga pisinärilised ja linnud . Reeglina nad ei söö taimi, kuid hammustatud kohad võivad kergesti mädanema minna. Sellisel juhul tuleb kahjustatud koht terava noaga terve koeni välja lõigata ning lõikekoht pulbrilise väävli või söega üle puistata - nii paranevad haavad kiiremini. Mitmeharulisel või põõsastunud taimel on mõistlik eemaldada kogu haru või kahjustatud osa - parem kaotada osa taimest, kui kogu taim. Hiljem tuleb jälgida, et kahjustunud kohale ei satuks vett ega mulda. Alles 1 - 2 aasta möödudes võib haava täielikult paranenuks lugeda. [2. Internet]
6. JÕULUKAKTUS
Brasiiliast pärit harilikku lülikaktust ehk eestlastele traditsioonilist jõulukaktust on siinmail kasvatatud juba sadakond aastat.(vt. Lisa 1) Vanaemade tarkuse järgi ei tohtinud jõulukaktust õienuppude ilmumisest alates liigutada, sest lill lasknud seepeale solvumisest nupud-õied maha pudeneda, mõnikord lausa lülidega koos. Mõnikord tuli järgmist õienupukorda oodata terve aasta. Tänapäeval tuuakse Hollandist lillepoodidesse ka juba selliseid kaktusi, mis enam nii tundlikud pole.
Et jõulukaktus end hästi tunneks, tuleks teda aeg-ajalt leige veega üle piserdada (ta on pärit rannikualadelt). Samuti vajab ta pisut rammusamat mulda kui enamik ülejäänud kaktuseliike. Suvel, kui jõulukaktus puhkab, vajab ta hoolikat kastmist, sest muidu tõmbuvad ta lülid kortsu. Seega tuleks juba lille suvisel puhkeajal mõelda, millist ruumi ta kõige paremini sobiks jõulude ajal ilmestama.
Kui jõulukaktust tuleb õitsemise ajal siiski mingil põhjusel teise kohta ümber tõsta, tuleks potile teha valgusepoolsesse külge märge ja sättida see uues kohas täpselt samasse suunda. Mõned õied võib lill muidugi solvumisest ikka poetada, kuid enamik jääb külge. [6. Internet]
7. HUVITAVAID FAKTE KAKTUSTEST

• Esimesed ülestähendused kaktustest pärinevad 16.sajandist.
  
• Kaktuse kaitsevahendiks on okkad.
  
• Mõnedel kaktustel on heledavärviline tüvi, mis peegeldab ¾ neid tabavast päikesekiirgusest tagasi, et hoida end jahedamana.
  
• Kõrbes elavate kaktuste lehtedest on saanud ogad; kaktuse rohelised osad on tegelikult ta lihakad varred.
  
• Maailma kõrgeim kaktus on hiiglaslik Saguaro (Arizonases), mis on umbes 20m kõrgune (vt. Lisa 2)
  
• See kaktus kaalub umbes 6 tonni
  
• Mõned saguaro kaktused on 250 aasta vanused
  
• Punapea -tõrurähn pesitseb saguaro kaktuse tüves, kus temperatuur sees võib olla 30°C jahedam kui väljas
  
• Saguaro kaktusel võtab umbkaudu 75-100 aastat aega, et kasvatada omale nn “käsi”.
  
• Saguaro kaktuseid leidub vaid Sonorani kõrbes
  
• Saguaro kaktused õitsevad igal aastal mais ja juunis [5. Internet]
  

KOKKUVÕTE
Kaktuselisi on umbes 2000-3000 liiki. Kõige rohkem leidub neid Mehhikos ja Argentiinas, troopilises ning lähistroopilistes poolkõrbetes. Kaktused on vett koguvad taimed, mis kasvavad kuivadel kasvukohtadel. Neid on mitmesuguse kuju ja suurusega. Kaktuste lehed on muundunud okasteks, mis esinevad tavaliselt kimpudena. Kaktuste kodus kasvatamine läheb õnneks, kui osatakse neile luua võimalikult looduslähedased tingimused. Esimesed ülestähendused kaktustest pärinevad 16. sajandist.
Seda uurimustööd koostades sain ma väga palju targemaks. Kuna nüüd tean ma kaktustest praktiliselt kõike, siis on täiesti võimalik, et muretsen ka enda tuppa ühe pisikese kaktuse, mille eest õigesti hoolt kanda. Minu aknalaual on ideaalne koht ühe kaktuse kasvamiseks, kuna see asub täpselt lõuna pool, nagu soovitati.
Nüüd ma siis tean ka, et ühes suures Ameerika poolkõrbes asub ka maailma hiiglaslikum kaktus, mis on 20 m kõrgune ning kaalub hämmastavalt 6 tonni. Neid nimetatakse Saguarodeks.
KASUTATUD MATERJALID
1. Kaktuselised - Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 4. kd. Tallinn: Valgus, 1989, lk 228.
2. http://www.kaktuseklubi.org.ee/fv/k-klubi.nsf/dd5cab6801f1723585256474005327c8/4e3fdfdcc884cd48c225679500416d28?OpenDocument
3. http://www.valgamaalane.ee/200405/esileht/tarbija/25002374.php
4. http://www.biolan.fi/estonia/default3.asp?active_page_id=200
5. http://geekycat.com/blog/2009/03/09/interesting-facts-about-cacti/
6. http://naistekas.delfi.ee/kodu_ja_aed/joulud/article.php?id=20509373&l=wlastnews
LISAD
Lisa 1. Jõulukaktus
Lisa 2. Maailma kõrgeim kaktus