Puuviljad (0)

         Puuviljad
                      
                                                                                                                  
Svetlana Samsonova
TT 13
TartuKHK
2013
Pihlakas
Pihlakas ( Sorbus ) on roosilaadsete seltsi õunapuuliste sugukonda kuuluv 
puude perekond.
                                                 
Leviala
  Pihlakad  kasvavad kogu Euroopas ja Aasias ning Põhja­Ameerikas .              
       
                                        
                                       Kirjeldus
 
 *Võib kasvada kuni 15 m kõrguseks
 *Lehed näevad välja võrdlemisi saare lehtede moodi
 * Lehepungad on kohevad ja karvased 
 * Pihlakal on suuredliitlehed, mis koosnevad 11– 
23 lehekesest 
 * Noored lehed on karvased, vanad lehed siledad ja  
paljad
 * Pihlakal on valged pisikesed õied, mis on koondunud   
 suurtesse õisikutesse, mis asuvad okste otsas
 * Õitel on tugev eriline lõhn 
 * Õies 
on emakatümbritsev õiepõhi arenenudõietupest ja  
õiekroonist. Tolmukaid ja emakaid on palju ning nad  
asuvad  kolmes  reas
 * Vili on  kerajas  väikeste seemnetega õun. Noorelt on  
see  rohekas , küpsedes muutub algul oranžiks ja siis  
erepunaseks
 * Õun on väga hapu, terava kirbe maitsega. 
Liigid
Eestis kasvab looduslikult kolme liiki pihlakaid:
v
harilik pihlakas (Sorbus aucuparia)
v
pooppuu  (Sorbus intermedia)
v
tuhkpihlakas  (Sorbus aria)
Harilik Pihlakas
Pooppuu
Tuhkpihlakas
                                   Kasutamine
Pihlakas on  meetaim . Tema  vilju  võib süüa  toorelt , neist võib teha  moosi , 
džemmi,  kisselli , marmelaadi ja želeed, neist saab teed ja neid 
marineeritakse. Kuivatatud marjadest valmistatud pulbrit pannakse 
pirukatesse.
Rahvameditsiinis kasutatakse  pihlakamarju  skorbuudi ja  verejooksu  
vastu, diureetikuna, higistama ajava vahendina ja lahtistina. Tänapäeva 
meditsiin  pihlakamarju ei kasuta.
Küdoonias ehk  aiva
Küdoonia ehk aiva (Cydonia) Mõnel pool tuntakse teda ka  kreeta  õunapuu.     
                                   
                                        Leviala
Küdoonia kodumaa on Kesk­ Aasia ,  Kaukaasia , Kreeka,  Iraan , Jaapan ja 
Põhja­Ameerika mõõduka pehme  kliimaga  alad. 
                                   Kirjeldus
 
*Kuni 6m kõrguse
*Õuna­ või pirnikujuline
 *Õunakujulised küdooniad on puitunud ja rohkesti kivirakke sisaldava, kuiva, 
punaka  ja vähearomaatse viljalihaga
 *Pirnikujulised küdooniad on pehmemad, aromaatsemad ja sisaldavad rohkem 
helepunast mahla
 *Suuremad  viljad  võivad kaaluda kuni 1 kg
 *Intensiivne meeldiv  aroom
 *Seemnekambrites on 8­16 õhukest 
punakaspruuni  seemet
 *Viljaliha sisaldab suhkruid, orgaanilisi 
happeid, tanniini, mineraalaineid 
                                 KASUTAMINE
 Küdoonia  mahl  koos meega on ravivahendiks külmetushaiguste puhul 
ja seedetegevuse korrastamisel. Kleepuva seemneümbrise leotamisel 
saadakse vahend silmade ja bronhiaalkatarride raviks.
Aiva soodustab seedimist ja toimib baktereid hävitavalt. Seda 
kasutatakse ka kosmetaloogias. Toorelt on aiva kivikõva ja kibe, kuna 
sisaldab ohtrasti tanniini; seepärast tehakse aivast hoidiseid – mahla, 
keedist , püreed ja kompotti. 
Aiva portugalikeelne nimetus marmelo on andnud nime marmelaadile. 

Document Outline

• Slide 1
• Slide 2
• Slide 3
• Slide 4
• Slide 5
• Slide 6
• Slide 7
• Slide 8
• Slide 9