Suur rahvaste ränne (0)

Suur rahvasterändamine sai alguse 4. saj seoses hunnide liikumisega. Hunnid , kes on pärit Hiina ja Mongoloolia aladelt , lükkasid liikvele Rooma piirialadel elanu germaani hõimud ( idagoodid , läänegoodid, vandaalid , frangid , svealased, saksid , anglid , götalased, langobardid ). Need hõimud tungisid Lääne- Rooma aladele . Peale selle langemist rajasid sinna oma riigid.
Hunnid olid kirjaoskamatud, nende kohta saadi teada teiste rahvaste ülestähendustest. Nad on pärit Kaug-Idast ja olid sunnitud liikuma läände,
klimaatiliste muutuste tõttu. Nende välimus on hirmuäratav ja hirmul on oluline osa nende vallutustaktikas. Hunnid olid osavad vibukütid ja ratsutajad, nad kasutasid sadulat, jalaseid ja erilisi hobuseid
Germaanlased kujunesid välja noorema kiviaja lõpus läände tun­ginud megaliitkultuuri, lehterpeekrite ja nöörke-raamika- e venekirveste kultuuri esindajaist. Elasid nad Lõuna Skandinaavias, Taanis ja Schleswi-gis. Esimesena on germaanlasi maininud Poseidonios u 90 eRr.
Põhjagermaanlased moodustusid Skandi­naaviasse jäänud hõimudest. Põhjagermaanlastele lähedased idagermaanlased rändasid Skandinaaviast Elbest ida poo­le jäävatele aladele (vandaalid, burgundid, goodid , ruugidjt). Läänegermaanlased (Reini-, Weseri-, Põhja­mere- ja Elbe -germaanlased) jagunesid kolme gruppi (mitte etnilised, vaid kultuslikud ühendused):
ingveonid (Põhjamere ääres),
ist-veonid (Reini ääres)
herminonid (sise­maal).
Nendesse rühmadesse kuulusid heruskid, ubid, bataavid, hatid, frangid (kujunenud usi-petide, tenkteride, sugambrite ja brukterite ühinemisel), haukid, friisid , saksid, sueebid , semnoonid, hermunduurid, langobardid, markomannid, kvaadid jt. Germaanlased elasid üksiktaludes või väikestes külades. Esialgu tegelesid nad põhiliselt maaharimise (nisu, oder, kaer , rukis, lina, hirss, aedviljad ) ja loomakasvatusega (kõik ruutud koduloomad), hiljem tutvusid nad roomlas­te vahendusel viinamarja-ja puuviljakasvatusega.
Asustus põhines sugukonnal . Haritav maa jaotati sugukonnaliikmetele välja siiludena ja harimiskohustusega; sugukonna ühisvaldusi (mets, karjamaa, vesi jms) kasutati koos. Eraomandiks oli taraga ümbritsetud valdus (maja ja talu õuemaa), mis oli majajumaluste asukoha­na ning esivanemate matmispaigana püha.
Ühiskonnas oli kolm seisust .

Aadli moodustasid suguvõsad, kes arvasid end päri­nevat jumalatest.

Vabad inimesed moodustasid elanikkonna kaitsevõimelise põhiosa ja neil olid poliitilised õigused.
3. Vähemvabad (või poolvabad) koosnesid vabakslastutest ja lit’ idest (laeti, lassi ).
Germaanlastel puudus kirjutatud õigus, oli vaid mõis­tuspärasel korraldusel rajanev ja suuliselt eda­siantav tavaõigus. Kõrgeimaks organiks oli maakonnakoosolek, mis kogunes korrapäraste vaheaegade järel (sõjaväekoosolek). Vürstid tegid ettepanekuid, mida rahvas võis tagasi lükata või heaks kiita. Hääletati (nõu­tav oli ühehäälsus) sõja ja rahu ning vabakslask­ mise üle; kohtuna otsustas koosolek usuteotuse, reetmise, sõjakuritegude ja autu käitumise üle. Süüdimõistetu heideti kogukonnast välja ( lindprii ), koosolek langetas ka surmaotsuseid ja määras selle täidesaatmise viisi. Idagermaanlaste hõime juhtisid kuningad (usulised, sõjalised ning õigusemõistmise kohustused). Ilma kuningata hõimud (läänegermaanlased, kes hiljem kuninga-institutsiooni üle võtsid) valisid sõja korral aristokraatide hulgast hertsogi. Otsustavaks polnud mitte päritolu, vaid isiklik tublidus. Kuningatel, hertsogitel ning aadlikel oli õigus pidada kaaskonda (esialgu noormehed , kes said sõjalist väljaõpet, hiljem karastunud sõjamehed, kes andsid truudusvande, mis kohustas neid oma juhti teenima surmani).
Germaanlastel oli kolm jumalat: Wodan (ODIN), sur­nute saatja ja nõiakunsti valitseja, hiljem sõjajumal, kelle ekstaatiline kultus viitas orientaalsele päritolule ( hobusel ratsutamine); Thor (DONAR), talupoegade kaitsja hiiglaste vastu, ja Tiwz (ZlU, TYR), sõjajumal, kes põhjas konkureerib WODA-NIGA. Jumalaid austati kultuspühadel, mida hõim korraldas perioodiliselt või pärast võidu­kaid sõdu kindlates kultuspaikades: ohvriloo­made tapmine ning ühine eine laulu ja tantsuga. Kultuspaikadeks olid pühad hiied , mäed, ka püha­de puude, allikate ning kivide ümbrus. Nende kõrval olid templid puust või