Suur rahvaste ränne (0)

Suur rahvasterändamine sai alguse 4. saj seoses hunnide liikumisega. Hunnid , kes on pärit Hiina ja Mongoloolia aladelt , lükkasid liikvele Rooma piirialadel elanu germaani hõimud ( idagoodid , läänegoodid, vandaalid , frangid , svealased, saksid , anglid , götalased, langobardid ). Need hõimud tungisid Lääne- Rooma aladele . Peale selle langemist rajasid sinna oma riigid.
Hunnid olid kirjaoskamatud, nende kohta saadi teada teiste rahvaste ülestähendustest. Nad on pärit Kaug-Idast ja olid sunnitud liikuma läände,
klimaatiliste muutuste tõttu. Nende välimus on hirmuäratav ja hirmul on oluline osa nende vallutustaktikas. Hunnid olid osavad vibukütid ja ratsutajad, nad kasutasid sadulat, jalaseid ja erilisi hobuseid
Germaanlased kujunesid välja noorema kiviaja lõpus läände tun­ginud megaliitkultuuri, lehterpeekrite ja nöörke-raamika- e venekirveste kultuuri esindajaist. Elasid nad Lõuna Skandinaavias, Taanis ja Schleswi-gis. Esimesena on germaanlasi maininud Poseidonios u 90 eRr.
Põhjagermaanlased moodustusid Skandi­naaviasse jäänud hõimudest. Põhjagermaanlastele lähedased idagermaanlased rändasid Skandinaaviast Elbest ida poo­le jäävatele aladele (vandaalid, burgundid, goodid , ruugidjt). Läänegermaanlased (Reini-, Weseri-, Põhja­mere- ja Elbe -germaanlased) jagunesid kolme gruppi (mitte etnilised, vaid kultuslikud ühendused):
ingveonid (Põhjamere ääres),
ist-veonid (Reini ääres)
herminonid (sise­maal).
Nendesse rühmadesse kuulusid heruskid, ubid, bataavid, hatid, frangid (kujunenud usi-petide, tenkteride, sugambrite ja brukterite ühinemisel), haukid, friisid , saksid, sueebid , semnoonid, hermunduurid, langobardid, markomannid, kvaadid jt. Germaanlased elasid üksiktaludes või väikestes külades. Esialgu tegelesid nad põhiliselt maaharimise (nisu, oder, kaer , rukis, lina, hirss, aedviljad ) ja loomakasvatusega (kõik ruutud koduloomad), hiljem tutvusid nad roomlas­te vahendusel viinamarja-ja puuviljakasvatusega.
Asustus põhines sugukonnal . Haritav maa jaotati sugukonnaliikmetele välja siiludena ja harimiskohustusega; sugukonna ühisvaldusi (mets, karjamaa, vesi jms) kasutati koos. Eraomandiks oli taraga ümbritsetud valdus (maja ja talu õuemaa), mis oli majajumaluste asukoha­na ning esivanemate matmispaigana püha.
Ühiskonnas oli kolm seisust .

Aadli moodustasid suguvõsad, kes arvasid end päri­nevat jumalatest.

Vabad inimesed moodustasid elanikkonna kaitsevõimelise põhiosa ja neil olid poliitilised õigused.
3. Vähemvabad (või poolvabad) koosnesid vabakslastutest ja lit’ idest (laeti, lassi ).
Germaanlastel puudus kirjutatud õigus, oli vaid mõis­tuspärasel korraldusel rajanev ja suuliselt eda­siantav tavaõigus. Kõrgeimaks organiks oli maakonnakoosolek, mis kogunes korrapäraste vaheaegade järel (sõjaväekoosolek). Vürstid tegid ettepanekuid, mida rahvas võis tagasi lükata või heaks kiita. Hääletati (nõu­tav oli ühehäälsus) sõja ja rahu ning vabakslask­ mise üle; kohtuna otsustas koosolek usuteotuse, reetmise, sõjakuritegude ja autu käitumise üle. Süüdimõistetu heideti kogukonnast välja ( lindprii ), koosolek langetas ka surmaotsuseid ja määras selle täidesaatmise viisi. Idagermaanlaste hõime juhtisid kuningad (usulised, sõjalised ning õigusemõistmise kohustused). Ilma kuningata hõimud (läänegermaanlased, kes hiljem kuninga-institutsiooni üle võtsid) valisid sõja korral aristokraatide hulgast hertsogi. Otsustavaks polnud mitte päritolu, vaid isiklik tublidus. Kuningatel, hertsogitel ning aadlikel oli õigus pidada kaaskonda (esialgu noormehed , kes said sõjalist väljaõpet, hiljem karastunud sõjamehed, kes andsid truudusvande, mis kohustas neid oma juhti teenima surmani).
Germaanlastel oli kolm jumalat: Wodan (ODIN), sur­nute saatja ja nõiakunsti valitseja, hiljem sõjajumal, kelle ekstaatiline kultus viitas orientaalsele päritolule ( hobusel ratsutamine); Thor (DONAR), talupoegade kaitsja hiiglaste vastu, ja Tiwz (ZlU, TYR), sõjajumal, kes põhjas konkureerib WODA-NIGA. Jumalaid austati kultuspühadel, mida hõim korraldas perioodiliselt või pärast võidu­kaid sõdu kindlates kultuspaikades: ohvriloo­made tapmine ning ühine eine laulu ja tantsuga. Kultuspaikadeks olid pühad hiied , mäed, ka püha­de puude, allikate ning kivide ümbrus. Nende kõrval olid templid puust või metallist puuslikega, hiljem sugesid võõra mõju ajel ka jumalaku­jud. Jumalate tahet vahendas oraakel. Poliitilised ja kultuslikud ülesanded olid neil ühendatud; eraldi preesterkond puudus.
Germaanlased alustasid rahvasterända­mist 375 a. Hõime sundisid rändama kliimamuu­tus, elanikkonna juurdekasv ja maanappus. Vä­hem tähtis polnud ka neid kannustav sõja-ja seiklushimu. Ajendiks olid edasitungivad hunnid, kes kävitasid Musta mere lärse idagootide riigi 375 a. Selle tagajärjel hävis Rooma riigi läänepoolne osa. Selle asemele tekkisid germaanlaste riigid. Ger­maanlased võtsid vastu ristiusu selle ariaanlikus vormis.
Germaanlaste rändamine ja asulad 4. ja 5. sajandil.
Gemaani hõimud rajasid oma riigid:
vandaalid - Põhja-Aafrikasse
läänegoodid - Hispaaniasse
idagoodid - Itaaliasse
frangid - Galliasse
anglod ja saksid - Britanniasse
Vandaalide riik Aafrikas (429-534)
Vandaalid elasid gootide poolt väljatõrjutuna Slovakkias ja Transilvaanias. Koos kvaatide, sueebide ning alaanidega tungisid nad üle piiriks olnud Reini jõe, mille STILICHO oli jätnud Roo­ma leegionide kaitseta, siirdusid edasi Galliasse. Pärast Hippo Regiuse vallutamist asusid vandaalid Tunise ümbruskonda ja 435 a. Tunnustas Rooma neid föderaatidena. 438 a. Pärast Kartaago hõivamist tunnustavad roomlased vandaalide val­latud maad nende suveräänse valdusena. Sellest sai 1. Germaanlaste asutatud riik Lääne-Rooma riigi aladel Rooma maaomanikud aeti minema. Geise-Rich kehtestab riigis troonijärgluse senioraadi printsiibil, mis asendab senise germaanlaste pärimiskorra: va­na- pärib trooni . Vandaalide laevastik valitses Vahemere lääneosa; see mõjus Roomale survena, sest sõltuti Aafrikast sisseveetavast teraviljast. 474 a. Tunnistas Rooma Aafrika provintsi vallutamist keiser Zenon . 455a. vallutasid vandaalid Rooma. Nad ei hävitnud mitte lihtsalt kunstiväärtusi (vandalism), vaid rüüstasid süstemaatiliselt.Geiserichi surma järel nõrgenes riik aadli ja kuninga vahelises võitluses ning tekkisid relvastatud vastuolud. 534 – 535 a. Hävitas Belisarios nõrgenenud Vandaalide riigi.
Läänegootide riik Hispaanias (507-711)
Läänegoodid said Akvitaanias kaks kolmandikku maast maksuvabaks omandiks; vastutasuks võtab kuningas kohustuse kaitsta sõjaväega seda maad ja olla seal keisri asevalitseja . Eurichi valitsemisajal rajatakse Hispaanias läänegootide riik.
Eurichi ajal on koostatud ka vanim germaani õiguste kogu ladina keeles (Codex Euricianus, u 70). Uut riiki nõrgestasid aga võitlused aadli ja kuninga vahel. 551 a. vallutasid bütsantslased riigi lõunapiirkonnad.
568-586 valitses riiki Leowgild, kes tegi pealinnaks Toledo , tõrjus bütsantslased tagasi ja vallutas u 409 a. sisserännanud sueebide riigi. 586-601 valitsenud kuningas Rekhared I astus katoliku usku. Germaani kõrgaadliga liidus oleval kirikul oli riigis väga suur mõju. Toledo riigikontsiilid olid samal ajal ka ülerii­gilised kogunemised, nende otsused olid kunin­gale kohustuslikud kirikuvande ähvardusel. 633 a kehtestati riigis valitav monarhia . 649-672 valitsenud kuningas Rekiswinth lõi gootide ja roomlaste jaoks ühise eadustekogu (Lex Visigothorum, u 654). 711 saavutasid araablased võidu läänegootide üle.
Idagootide riik Itaalias (493-553)
Kristuse sünni paiku asustsid goo­did Visla suudmeala , rändasid 2. saj kagu suu­nas ja jagunesid lääne-(visigoodid) ja idagootideks (ostrogoodid). Idagootide riigi Musta mere ääres hävitasid hunnid. Hunnide pealiku Attila surma järel asuvad idagoodid Pannooniasse. Pant­vangina Ida-Rooma õukonnas üles kasvanud Theoderichi juhtimisel rüüstasid goodid Balkani poolsaart ., ning tungisid Itaaliasse. Nad võitsid kolmes lahin­gus Odoakerit, kelle germaani palgasõduri­test koosnev vägi on kuningaks kuulutanud ja kes vallutas Sitsiilia ja Dalmaatsia ning purustas ruugide riigi Doonaul. Ravenna piiramine kestis kolm aastat. Peale selle alista­mist tapab Theoderich Odakeri ja rajs idagootide riigi. Theoderich Suur (493 – 526) hoidis roomlasi ja goo­te teineteisest lahus, kehtis näiteks abiellumiskeeld. Goodid said küll sõjateenistuse eest ühe kolmandiku maast, kuid tsiviilvõim ja majandus jäid room­laste kätte. Gootide-roomlaste teineteisemõistmist takistasi ka relvastatud vastuolud. 535-553 toimus Justinianuse sõda gootidega. Goo­tide poolt kuningaks tõstetud Witigis [536-540] võeti pärast Ravenna piiramist vangi. Totila võidab Veronast tulles Itaalia tagasi (v.a Ravenna), säilitab oma positsioonid Belisariose vastu, langeb aga siiski Tadinae all võitluses Narsesega.. Tema järeltu­lija Teja sureb mõni kuu hiljem Mons Lacta-riuse lähedal.
Frangi riik Galias
Frangi riik tekkis 5. sajandil peale Lääne-Rooma riigi lagunemist kui frangid vallutasid kuningas Chlodovech I juhtimisel enamiku Galliast. Merovechi sugukonda kuuluv Chlodovech I võttis 496. aastal vastu ristiusu, tehes seda katoliikluse, mitte teiste germaanlaste kombel ariaanluse põhimõtetel. See otsus aitas tal oma võimu oluliselt kindlustada, kuna nüüd sai ta segastel aegadel loota rooma ülikkonna ja vaimulike toetusele. Samuti andis katoliikluse omaksvõtmine Chlodovechile ettekäände alustada sõda ariaanlastest naabrite , burgundide ja läänegootide vastu. Clodovech muutis Merovingide võimu päritavaks ja pani aluse Frangi kuningriigile. 6. sajandi lõpust hakkasid Frangi riigi siseselt kujunema neli eri piirkonda:
Neustria Lääne– ja Loode–Gallias keskusega Pariisis;
Austraasia Kirde–Gallias;
Burgundia endise burgundide riigi alal;
Alemannia osa tänasest Saksamaast, Prantsusmaa idaosast ja Šveitsist
7. sajandi keskpaigast algas Frangi riigis nn laiskade kuningate ajastu, mil riiki valitsesid majordoomused; kuningavõim nõrgenes. 687. aastast oli see amet Austraasia Pippiniidide ülikusuguvõsa käes. Sellesse suguvõssa kuuluv Karl Martell (714-74) loobus majordoomuse nimetusest ja võttis endale Frangi hertsogi tiitli. Ta tugevdas sõjaväereformiga ratsaväge ja benefiitside süsteemi loomisega aadliseisust. 751 võttis Karl Martelli poeg Pippin Lühike endale kuningatiitli; tiitlit kinnitas paavst tänuks Pippini abile langobardide vastaste sõjakäikude järel tekkinud Paavstiriigi loomisel. Pippinist sai alguse Karolingide dünastia.
Pippini poja Karl Suure (768-814) ajal saavutas Frangi riik suurima võimsuse: vallutati langobardide riik Põhja-Itaalias, Saksimaa ning Baieri . Karolingide valitsemise all olevat Frangi riiki tuntakse ka kui Karolingide impeeriumit. Karli järglase Ludwig I Vaga (814-840) ajal hakkas Frangi riik lagunema . Verduni lepinguga (843) jagati Frangi riik kolmeks osaks, millest hiljem kujunesid Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia.
Anglite ja sakside riik Britannias
450. a paiku maabusid jüüdid, anglid ja saksid roomlaste poolt mahajäetud Inglis­maal. Nad tõrjusid britid Walesi , Cornwalli , Šotimaale ja Bre-tagne'i poolsaarele ja asutasid 7 riiki: Kent (jüüdid); Northumbria , Mercia, East -Anglia (anglid); Essex, Sussex, Wessex (saksid). Pärast Northumbria ülemvõimu 7. saj saab 8. saj juhtivaks Mercia, kelle mõju­võim laieneb kuni Cornwalli ja Walesini.
Põhjagermaanlased ei lahkunud oma asualadelt Skandinaavias ja Jüütimaal. Reini ja Elbe vaheli­sel alal kujunesid välja järgmised saksa hõimud, mis tekkisid mitmete hõimude ja hõimukildude segu­nemisel ning ühinemisel (hõimuliidud): alemannid, saksid, frangid (saali, ripuaari, Moseli ja Maini frangid, hatid), hiljem tüüringid ja baierlased.
Germaanlaste riigid kuni 486 a.
Germaanlaste riigid u 526 a.
Germaanlaste poolt maha jäetud ala Elbest idas astasid slaavlased .
Arheoloogid on varaste slaavlastega seostanud mitut rauaaja kultuuri (Oksywie, Przeworski, Zarubintsõ, Tšernjahho-vi), aga üksmeelel ollakse alles 5.-7. saj levinud Praha kultuuri suhtes. Alates 6. saj räägivad bütsantsi ajalookirjutajad mitmest rahvast: skla-viinid, veneedid ja antid, keda ajaloolased seosta­vad vastavalt lõuna-, lääne- ja idaslaavlastega. Sklaviinid elasid Doonau alamjooksul , veneedid Visla basseinis ja antid kusagil Dnestri j a Dnepri vahel. Alates 600 asustasid lääneslaavi rahvad (obodriidid, sorbid, veneedid ja pomoraanid) Elbest idas paiknevad germaanlaste poolt maha jäetud alad.
Slaavi hõimud jagunesid järgnevalt:
Idaslaavlased (ve­nelased; hiljemjagunevadnad ukrainlasteks, val­ge- ja suurvenelasteks).
Lääneslaavlased (poola­kad, pomoraanid, obodriidid, sorbid, tšehhid ja slovakid).
Lõunaslaavlased (sloveenid, serbla­sed, horvaadid ja bulgaarlased ).
Protoslaavlased elasid sugukondadena, mis koosnevad nn suur­peredest. Mitu sugukonda moodustasid liidu, mida juhtisid vanemad. Hõimujuhtidest kujunes järk-järgult aristokraatlik ülemkiht. Slaavlaste valitsejatiitlid on laenatud teistest keel­test: kunedzi (vürst) on tuletatud germaani keelest (König), korlji (tšehhi kral) Karl Suure nimest, tsaari tiitel roomakeelsest caesar ' ist.
Slaavlased tegelesid maaharimise, jahi, kalapüügi, loomapidamise ning mesinduse­ga Lisaks tegutsesid eelkõige linnades erinevad käsitöölised: sepad, puussepad, kudujad, pottsepad. parkalid, köösnerid jne. Kaubavahe­ta toimus slaavlastel piki jõgesid. Toorainet ( mesi , vaha, loomanahad) vahetati kangaste , relvade, tööriistade, ehete, kulla ja hõbeda vastu. Kaubanduses domineerisid esialgu juudid , germaanlased ja kreeklased , hiljem juba slaavlased ise.
Slaavlaste peajumal oli Svarog , varasem taeva- ja päikesejumal. Haveli piirkonna slaavlased austavad Dažbogi (päikesejumal) ja Jarovitti (kevadejumal). Sugukonnas kummardati Rodi ja Rožanitsi (viljakusjumalad). Idaslaavlaste juures ka pikse - ja taevajumal Perun. Kõik hõimud jumalikusta­vad loodust.
6. saj. Salzburgist lähtuv misjon Aquileia horvaatide seas alustas Slaavlaste ristiusustamist. 8. saj algas missioon sloveenide hulgas ning Karl Suure ajal vendide, tšehhide, obodriitide ja Elbe slaavlaste seas. 850 a. liitusid serblased idakirikuga. 863 algasid misjonitööd Suur-Moraavias; hiljem liitusid ka tšehhi kirikuringkonnad Roomaga. 864/65 toimus bulgaarlaste ristiusku pööramine. 866 ristiti aga üks rühm russe (venelasi?). Gniezno piiskopkonna ja Esztergomi piiskopkonna asutamisega eemaldusid poola ja ungari kirik saksa mõju alt. Slaavlaste riigid üritasid luua oma iseseisvat kirikut (autokefaalne peapiiskopkond e patriar­haat). Makedoonia dialektil põhinev slaavi keel sai nii kiriku kui ka Balkani ja idaslaavlaste kir­jakeeleks Ristiusu vastuvõtmisega tõusis slaavlaste kultuuritase ja see aitas kaa­sa ka eri rahvaste kokkusulamisele. Hoolimata lõhenemisest roomakatoliku (lääneslaavlased) ja kreekakatoliku (idaslaavlased) riikideks, kuu­luvad slaavlased alates ristiusustamisest siiski Euroopa kultuuriruumi.
Slaavlaste levik
Taanlased , rootslased ja norralased olid norman­nid e. viikingid . Põhjala rahvaste laienemine teistesse riikidesse sai alguse ülerahvastatusest, võitlushimust, seiklusejanust ja seikluslustist, kuid ka rahulolematusest poliitiliste oludega (kuningavõimu tekkimine). Tehniliseks eelduseks oli vana aerupaadi asendamine kiiluga paadiga (Gokstad. Iseberg), millel oli tugevdatud põhjaplangutus kiilu jaoks ja mast purje hoidmiseks.
Esialgu (u 500 a-tel) elasid taanlased Taani saartel, Skänes, hiljem Jüütimaal. U. 600 aastatel laiendasid svea kuningad oma võimu kogu Rootsi üle ja valitsesid (alates 650) koos gotlandlastega Läänemere ruumi. Läänemeri oli 8. saj Rootsi sisemeri ning friisi kaubandusele suletud. Norra jagunes osastiskuningriikideks, aga seal leidus ka talupojavabariike. 790 a algasid viikingite rüüsteretked ja kallaletungid ranniku­aladele. Need rünnakud ajendasid Karl Suurt looma rannakaitset.. Tavaliselt toimusid viikingite kallaletung aasta algul, talveks pöörduti koju tagasi. Alates 840 hakkasid retki ette võtma aina suuremad armeed , mis ehitasid jõgede suudmetesse alalised laagrid kus hakati ka talvituma.
Taanini viikingid (nn suur vägi) rüüstasid iga aasta frangi riigi jõgedeäärseid linnu Aastatel 844 - 862 võtsid nad ette röövretki Astouriasse, Portugali, Ba-Ipnddc, Provence'i ja Toskaanasse. Vaid Wessexi kuningas Alfred Suur suutis tänu oma laevastiku loomisele viikingitele vastupanu avaldada. Hilisemad vallutusretked (980-990) toimusid Taani kuningate juhtimisel. Kuningas Knut Suure valitsemisemisajal ühendatakse Inglismaa ja Taani.
Norra viikingid hõivasid 8. saj Shetlandi ja Orkney saared, seejärel Fääri saared, Hebriidid ja Iirimaa . Pärast Norra ühendamist 872 aastal lahkusid paljud norralased kodumaalt ja asusid elama Islandile.
Rootsi viikingid tegid retki Ida-Euroopa ala­dele. Slaavi ja soome hõimude kutsel saabusid nad Novgorodi piirkonda.
Normannide retked 8., 9. ja 10 saj.
1000. a paiku viikingid ristiusustati ja nad jäid paikseteks. Nii tekkisid Viikingite riigid.
Normandia
896 aastal asusid taani viikingid Seine 'i suudmealale. 911 a. sai teoks Saint- Clair -sur-Epte'i kokkulepe Seine'i vii­kingite juhi Rollo ja frangi kuninga Charles Lihtsameelse vahel. Kokkuleppe järgi sai Rollo maa lääniks ja võttis selle eest üle riigi kaitse­kohustused. Pärast ristiusu vastu võtmist aastal 912 saab temast frangi kuninga hertsog ja vasall ning tema läänist hertsogkond.
Lõuna-Itaalia
1059 a. tunnistasid normannid Melfi sinodil paavs­ti oma lääniisandaks ning tegid lõpu bütsantslaste võimule Lõuna-Itaalias, samuti ka araablaste võimule Sitsiilias Roger II ühendas Sitsiilia Kalaabria ja Apuuliaga ning tegi Palermost pealinna. 1186 a. abiellub Heinrich VI Roger II tütre ja pärijanna Constanciaga ning saab päranduseks nor­mannide riigi.
Inglismaa
Viikingiaeg Inglismaal algas 793 aastal kui normannid rüüstasid Lindisfame'i kloostri 838 a.Wessexi kuningas Egberti valitsemisajal sagenesid viikingite kal­laletungid. Kavakindlat Inglismaa vallutamist alustasid viikingid 866 aasta. Kõigepealt vallutati London ja Thamesi suud­mes asuv Thaneti saar. Pärast seda muutub Inglismaa Thame-sist põhjas taanlaste asustatavaks maaks (Da-Helag), mida taanlased valitsevad nn viiest lin­nusest (East-Anglia ja viie linnuse maa 870-917, Northumbria 876-926).
Venemaa.
800-850 lõid rootsi viikingid slaa­vi hõimude keskele Laadoga piirkonnas sõja­meestest kaupmeeste tugevate linnustega kindlustatud riigikesi (gardarike). Põhjapoolsed valdusalad ühendati Rjuriku valitsemisajal Novgorodi riigiks.
Normannide riigid rajas sõjameestest ülemkiht, kes oli lühikese aja jooksul allutatud rahva hul­gast esile kerkinud.
Normannide riigid Euroopas
8. ja 9. saj tõr­jus viikingite laiaulatuslik kaubandusvõrk välja juutide (Vahemeri ja Orient ) ning friiside (Euroopas) kaubanduse. Kaubavahetust peetakse mere- ja jõeteid pidi (laevu lohistatakse üle jõgesid lahutavate lühi­keste maaribade). Tänu vene kaubateede domineerimisele (mööda Dneprit Bütsantsi, piki Volgat araabiamaailma) nihkus maailmakaubandus Rootsimaale (Birka) ja alates 900 a-st Hedebysse, mis asutati kagu ja lääne vaheliste transiiditeede valitsemiseks ja lü­hendamiseks. Kaubavahetusest kreeklastega oli aga olulisem kauplemine araablastega (hõbe Lääne-Turkestanist ja Afganistanist). Viikingid vahen­dasid karusnahku, orje (balti, slaavi ja läänemere-soome asualadelt) ning väärismetallist ehteid . Viikingite kaubandus hääbus 1050. a paiku mil läänemerekaubanduse võtsid üle slaavlased.
Nõrga poliitilise organiseerituse, ristiusu leviku ning sõdimisviiside arengu tõttu jäid viikingid alates 12. sajandist Euroopas tagaplaanile.
Kasutatud kirjandus:

Kinder, H. Hilgemann, W., Maailma ajalugu esiajast tänapäevani, Avita 2001, 672

et.wikipedia.org