Suur rahvasterändamine ja selle tagajärjed (0)

"Suur rahvasterändamine ja selle tagajärjed Euroopa ühiskondlik-poliitiliste suhete kujunemisele varakeskajal "
Enamik germaani hõime võitles Rooma riigiga. Esimesed kokkupõrked toimusid 113-101 eKr kimbrite ja teutoonide sõjakäikude ajal. Roomlased ja germaanlased on juba aegade algusest saadik pidanud veriseid sõdu, kus saatis edu mõnikord üht, mõnikord teist riiki. Nende suhted ei olnud koguaeg vaenulikud. Keisririigi piiridel käis pidev kaubavahetus ja muu suhtlemine .
Rooma rahu langemine oli sissejuhatus sajandipikkuse kriisi- ja muutusteajastu. Rooma rahu reguleeris keskuse ja ääremaade suhteid, kandes hoolt, et ääremaade mõjud keisririigi traditsioonilisele elukorraldusele ohtlikuks ei muutuks. Rooma rahu lõpp tähendas, et impeeriumi kaitsepiirid hakkasid varisema, mis viitas omakorda impeeriumisesesele kriisile.Senise elukorralduse säilitamiseks pidi keskvõim rohkem ääremaadega kompromisse tegema. See tõi kaasa üha uusi impeeriumi piiridelt lähtuvaid välismõjutusi, mis saidki lõpuks senisele ühiskonnakorrale saatuslikuks. Kõnealuses protsessid mängisid keskset osa Roomaga kokkupuutuvad barbarid ,kelle seast tõusid esile keldid ja germaanlased. Keldid asustasid Põhja- Itaaliat , Galliat, Hispaaniat,Britanniat ja Iirimaad . Germaanlaste põlisteks valdusteks oli Reini, Visla, Doonau ja Põhja- ning Läänemere vahele jääv maa-ala.
Impeeriumi sisevastuolude tõttu jäid piirikaitsesse lüngad, seda olukorda kasutas barbarite hõimuliit,keda olid liikvele lükanud demograafilised ja klimaatilised tegurid. 3. – 4. sajandil algas Aasia sisealadelt Suur rahvasterändamine Euroopasse, mis põhjustas paljude rahvaste ulatusliku ümberasumise. Seni Rooma riigi põhjapiiride taga elanud germaanlased tulid nüüd hunnidest aetuna tervete hõimude kaupa keisririigi territooriumile. Rooma riigil ei jäänud muud üle, kui sellega leppida. Vallutuse edu põhjused olid suurel määral Rooma riigi sisesed . Juba pikka aega oli Rooma imbunud kindlustatud piirivööndi taguste barbarihõimude mõjusid. Paljud nende liikmed elasi kas orjade või vabade inimestena Rooma impeeriumi poolel ning juurutasid sealsete asukate seas oma eluviisi ja maailmavaadet. Germaanlasi hakati ka võtma Rooma sõjaväetenistusse, kuna nad asusid elama Rooma impeeriumiäärealale ja sealt oleks äärmiselt hea piiri kaitsta. See asjaolu mängis barbarite vallutuste kiiruses tähtsat rolli,kui sõjalise jõu vahekord roomlaste kahjuks pöörata ja tungida sisemaale. Kui germaanlased suurema jõuga hakkasid peale tungima , ei suutnud Rooma riik kaua vastu seista. Germaanlased hakkasid jõulisemalt peale tungima hunnide survel, kes ilmusid Aasiast 375. a. ja tungisid lääne poole. Nad panid liikuma kogu Lääne- Euroopa rahvad . Algas rahvasterändamine. Hunnid olid harimatu, kuid väga liikuv ja sõjakas rahvas. Nad olid head ratsutajad ja liikusid seepärast väga kiiresti edasi. Kaspia mere ja Uurali mägede vahelt ilmudes ühes naiste, laste ja kogu oma varandusega, puutusid nad kokku kõigepealt germaani tõugu ida- gootidega. Need alla heitnud, liikusid hunnid praeguse Ungari maile. Lääne- goodid, kes elasid ka ida- gootide naabruses, võtsid ette pika rännaku ja jõudsid lõpuks Hispaaniasse, kus nad enestele riigi asutasid (410. a.). Vandaalid asutasid (429. a.) riigi Põhja- Aafrikasse, kust nad üle mere käisid Rooma linna rüüstamas. Ka teised germaanlased jätsid oma senise kodu maha ja asusid elama teisale, näit. anglosaksid läksid üle mere Britanniasse. Hunnid ise sulasid raskete kaotuste järel teiste rahvastega ühte.
Kuigi germaanlased Lääne- Rooma riigilt rea maid võitsid ja korduvalt Rooma linna rüüstasid, püsis Lääne- Rooma riik edasi, kuigi ainult nimepidi. Seal valitsesid keisrid jõuetute palgasõduritega ja püüdsid oma võimu vähemalt Itaalias säilitada. See kestis 476. aastani, mil üks germaani väepealik Odoaker keiser Romulus Augustuse troonilt tõukas ja enese Itaalia kuningaks nimetas. Nii kustus 476. aastal lääne- Rooma riigi nimi. Ida- Rooma riik püsis veel ligi 1000 a. Nii langes poliitiliselt ja kultuuriliselt tähtis suur Rooma riik. Tema asemele tekkis rida uusi riike. Riigi langemisega koos ei kadunud aga roomlaste kultuur. Nad pärandasid selle vallutajatele. Germaanlased õppisid roomlastelt häid põllutöö- ja käsitööviise. Rooma õigusemõistmine sai neile eeskujuks ja ladina keel püsis veel kaua teadlaste ja riigimeeste keelena.
Ida-Rooma jäi püsima ning päris uue nime- Bütsants (iidselt kreeka linnalt). Ida-Rooma riigi teritoorium hõlmas Balkani poolsaart,Krimmi lõunaosa, Väike-Aasiat, osa Kaukaasiast , Süüriat, Palestiinat, Egiptust, Kürenaikat Põhja-Aafrikas ning Vahemere idaosa saari . Sellel suurel territooriumil elas palju rahvaid: kreeklased, bulgaarlased , juudid, süürlased, armeenlased jt.
Esimene suurem riik mis tekkis Lääne-Rooma riigi aladele oli Frangi riik. Selle tuumikalad asusid endises Rooma-Gallias. Gallia piirnes Reini jõe, Alpide, Vahemere, Pürenee mägede, Atlandi ookeani ja Põhjamerega. Enamik kõnealusest piirkonnast moodustab tänapäeva Prantsusmaa. 5.saj. lõpul ja 6. Saj algul,kui kuningaks oli Chlodovech Merovechi sugukonnast ,kelle järgi sai nime ka Merovingide dünastia,haarasid frangid peaaegu kogu Gallia enda alla. Frankide ajaloo oluline pöördepunkt,mis ka Chlodovechi I võimu märkimisväärselt kindlustas, oli ristiusu vastuvõtmine. Katoliikluse vastuvõtmine andis Chlodovechile hea ettekäände alustada sõda ariaanlastest naaberhõimude,burgundide ja läänegootide vastu. Oma võimu tugevdamisel ei valinud vahendeid ja ei pidanud kinni kokkulepetest. Clodovech muutis Merovingide võimu päritavaks ja pani aluse Frangi kuningriigile.6. sajandi lõpust hakkasid Frangi riigi siseselt kujunema neli eri piirkonda:1. Neustria Lääne– ja Loode–Gallias keskusega Pariisis;2. Austraasia Kirde–Gallias;3. Burgundia endise burgundide riigi alal;4. Alemannia osa tänasest Saksamaast, Prantsusmaa idaosast ja Šveitsist.
754. ja 756. Aastal korraldas Karl Martelli poeg Pippin Lühike kaks Itaalia-sõjakäiku,mille tulemusel loovutasid langobardid paavstile mõne Rooma lähipiirkonna. Nii tekkis Paavstiriik e. Kirikuriik . Tasuks abi eest seadustas paavst Pippini õiguslikuks mõttes kahtlase trooninõudluse ja sellega ühtlasi Frangi dünastia vahetuse . Nii olidki Frangi riigis võimule tulnud Karolingid.
Pippin Lühikese järeltulijaks oli kuulsaim Karolingide soost valitseja Karl Suur, kelle järgi dünastia ka nime sai. Paljudele kaasaegseele oli ta raudse rusikaga valitseja,kes ei kohkunud tagasi vastuhakkavate maakondade tühjaksküüditamisest ega tuhandete sõjavangide avalikust hukkamisest. Karl Suure (768-814) ajal saavutas Frangi riik suurima võimsuse: vallutati langobardide riik Põhja-Itaalias, Saksimaa ning Baieri.Ühelt poolt oli Karl Suures ühendatud geniaalne väejuht ning kaunite kunstide kaitsja ja edemdaja, teisalt võib tema arvele panna tervete rahvaste hävitamise ning ta jäi kuni elu lõpuni kirjaoskamatuks.
Karl Suure võimu päris ta poeg Ludwig I Vaga ,kes jaotas juba 817. Aastal impeeriumi oma poegade vahel. Edaspidi järgnesid üha uued ümberjagamised ning neidt tulenevad kodusõjad,mis Karl Suure pärandit killustasid. Pärast pikaleveninud heitlusi kogunesid Ludwig Vaga pojad lõpuks 843. Aastal Verduni ja sõlmisid kokkuleppe,mis kunagise Frangi riigi lõplikult kolmeks osaks eraldas. Nii joonisusid Euroopas välja uued arenguliinid. Ida-Frangi riigis tuli võimule Ottoniidide dünastia,mille kuulsaim esindaja Otto I Suur võttis taas kasutusele keisritiitli ning nimetas oma riigi pärast Põhja-Itaalia vallutamist Saksa-Rooma riigiks. Lääne-Frangi riigi võimu haarasid Kapetingid, kes alustasid Prantsuse kuningriigi loomist. Lothari pärandi lõunaosas hakkas oma valdusi laiendama Itaalia kuningriik.
5. saj. Keskpaigast algas germaani hõimude massiline sissetung Britanniasse. Anglid, saksid ja jüüdid lähtusid Saksamaa põhjarannikult ja Jüütimaalt, friisid Põhjamere rannikult. Et nende germaanlaste enamiku moodustasid anglid ja saksid, hakati Britanniasse saabunud ja sinna elama jäänud germaani hõime nimetama anglosaksideks. Keldid panid ka uutele sissetungijatele visalt vastu,kuid 7. Saj. Alguseks olid nad Britannia põhjaosas hävitatud või orjastatud. Germaanlaste vallutatud alast kujunes hiljem Inglismaa.
Meresõitjate ja kaupmeestena jõudsid viikingid oma retkedel ka asustamata maadele. Enne seda perioodi olid asustatud Shetlandi,Orkney ja Fääri saared,nüüd hõivati Hebriidid. Nendest saarestikest jõuti Islandile . Viiking Erik punane jõudis Gröönimaale ning avastas Põhja-Ameerika.
Germaani hõimud sulandusid ühte alistatud rahvastega. Keel ja kultuur segunesid. Tekkis feodaalühiskond ning orjus likvideeriti. Hoogsalt hakati tegelema ristiusu levitamisega ning inimeste valgustamisega. Erinevad rahvad ning kultuurid segunesid ning mõjutusi on tunda ka tänapäeval. Oli küll verine ning segaduste rohke aeg, kuid kui poleks olnud kõike seda, poleks me siin ,kuis me praegu oleme.
3