Keskaeg Euroopas (0)

Keskaeg Euroopas
Mõiste päritolu (etümoloogia) ja keskaja piiritlemine
Keskajaks nimetatakse ajalooperioodi, mis jääb antiikaja ja uusaja vahele. Ajaloo periodiseerimine antiik-, kesk- ja uusajaks ei ole kõikjal rakendatav, see kehtib ainult Euroopa, isegi Lääne-Euroopa puhul.
Euroopa ajaloo n-ö kolmikjaotuse võtsid esimestena kasutusele Itaalia humanistid . Nemad jagasid Euroopa ajaloo kolme perioodi:

• klassikaline tsivilisatsioon ehk antiiktsivilisatsioon (Vana-Kreeka ja Vana- Rooma )
  
• keskaeg (kasutati ladinakeelseid termineid medium aevum, media tempestas jm)
  
• uusaeg ehk moderne aeg (see oli aeg, milles humanistid ise elasid)
  

Näiteks kasutas seda mõistet Itaalia humanist , ajaloolane ja riigimees Leonardo Bruni (elas 1370-1444) 1442 . aastal ilmunud teoses Historia del popolo fiorentino ( Firenze rahva ajalugu). Üks esimesi humaniste, kes seda mõistet kasutas, oli veel paavsti bibliotekaar Giovanni Andrea Bussi (elas 1417-1475).
Itaalia humanistid kasutasid seda mõisted sageli halvustavas tähenduses, et vastandada ajajärku, kus valitses ristiusu kirik (seda nii poliitilises kui ka vaimses tähenduses) ja kus nende arvates sisuliselt midagi märkimisväärset ei tehtud, nende oma ajastule , see on taassünni ajastule, kus taas puhkesid õitsele teadus ja kunst (nagu kunagi antiikajal ). Seepärast nimetasid nad keksaega veel ka pimedaks (tumedaks) ajaks – saeculum obscurum. Siit tuleb ka inglisekeelne termin dark ages , mida inglisekeelsetes ajalooõpikutes tihti kasutatakse.
Ajaline piiritlemine
Millal keskaeg algas ja millal lõppes, ses küsimuses üksmeel puudub. Erinevates allikates võib kohata erinevaid daatumeid. Kõige sagedamini peetakse keskaja alguseks aastat 476, kui võimult kõrvaldati viimane Lääne-Rooma keiser (Romulus Augustulus) ja see riik lakkas olemast. Aasta 476 näiteks pidas keskaja alguseks eelpool juba mainitud Itaalia humanist ja ajaloolane Leobardo Bruni.
Kuid on veel ka teise daatumeid. Näiteks peetakse keskaja alguseks aastat 313, kui ristiusk Rooma riigi lubati, aastat 330 (Rooma impeeriumi pealinn viidi Konstantinoopolisse) ja aastat 375, kui Aasiast tungisid Euroopasse hunnid ja ajendasid sellega suure rahvasterände.
Keskaja lõpp on erinevate rahvaste ajaloos erinev. Hispaaniakeelses maailmas peetakse keskaja lõpuks aastat 1492 (lõppes rekonkista / Hispaania tagasivallutamine islamiusulistelt/ ja Kolumbus jõudis Ameerikasse).
Sakslased peavad keskaja lõpuks reformatsiooni algust, so aastat 1517.
Sageli on ajalookirjanduses peetud keskaja lõpuks aastat 1453 – siis langes Konstantinoopol moslemite kätte ja Bütsantsi (endine Ida-Rooma) keisririik lakkas olemast.
Inglismaal peetakse keskaja lõpuks aastat 1485, kui lõppes Rooside sõda (Bosworthi lahing).
Eesti ajaloos algas keskaeg aastal 1227, siis lõppes meie muistne vabadusvõitlus. Keksaja lõpuks peetakse Eesti ajaloos Liivi sõja algust – 1558. Just Liivi sõda tegi lõpu Eesti keksaegsele poliitilisele jaotusele ( kadusid Liivi orduriik, Saare-Lääne piiskopkond, Tartu piiskopkond).
Keskaja võib jagada kolme alaperioodi

varane keskaeg – 476-1000;

kõrgkeskaeg – 1000-1300 (1350)

hiline keskaeg 1350-1453 (1500).
Rahvasterändamise aeg
Rahvasterändamiseks nimetatakse germaanlaste (germaani hõimude) liikumist oma algkodust Rooma impeeriumi aladele .
Germaanlaste algkodu paiknes piirkonnas, mis ulatus Skandinaaviast Musta mereni. Nad asustasid alasid, mis asusid teispool Rooma riigi piiri (Limes Romanus ), mis üldjoontes kulges mööda Reini ja Doonau jõge.
Germaanlaste eraldumine indoeurooplastest oli toimunud juba tuhandeid aastaid tagasi.
Germaani hõimud jagunesid:

• idagermaanlased (goodid /läänegoodid ja idagoodid /, langobardid , vandaalid , burgundid)
  
• läänegermaanlased ( frangid , alemannid)
  
• põhjagermaanlased (anglid, saksid , jüüdid, friisid sueebid).
  

Germaanlaste ühiskonnakorraldus: nad olid suhteliselt liikuva eluviisiga , sest nende tegevusaladeks olid peamiselt jahindus, kalandus , loomakasvatus, ka algeline maaviljelus. Ühiskonnas valitses võrdsus – tähtsamad otsused langetati rahvakoosolekutel, kus osalesid kõik vabad mehed.
Siiski võis rahvasterändamise alguse ajal täheldada hõimu juhtkonna eraldumist ülejäänud rahvast. See tähendab, et tekkimas oli väike sotsiaalne killustatus.
Antiikallikates nimetati germaanlasi barbariteks . Seepärast nimetatakse germaanlaste Rooma impeeriumi sissetungi sageli ka barbarite sissetungiks. Barbariteks nimetasid kreeklased ja roomlased kõiki välismaalasi, st inimesi, kes ei kuulunud nende ühiskonda.
Rahvasterändamise põhjused
Rahvasterändamise põhjused on:

• klimaatilised muutused – 4.-5. sajandil toimus Euroopas miskipärast kliima jahenemine;
  
• Demograafilised põhjused: elanikkonna juurdekasv, mis tekitas maapuuduse.
  

Rahvasterände ajendiks on aga Aasia rändhõimu hunnide sissetung. Hunnid on Sise-Aasiast pärit karjakasvatajate rändhõimud. Rassilt arvatakse, et nad olid mongoloidid. Hunne on esimest korda mainitud Hiina allikais 3. sajandil eKr. Algne asuala praeguses Põhja-Hiinas. Rahvaarvult ei ületatud 300 tuhande piiri. Hunnide kõige tuntum liider oli Attila (406-453, valitses 434-453).
Germaanlaste riikide tekkimine ehk barbarite kuningriigid
Rahvasteränne kiirendas Lääne-Rooma riigi langust.
Läänegootide riik. Kõigepealt tungisid hunnid idagermaanlaste hulka kuuluvate, Musta mere rannikul asunud idagootide aladele (see oli aastal 375).
Idagoodid liikusid nüüd omakorda läänegootide valdustesse. Viimased otsisid aga kaitset Ida-Rooma keisrilt ja rändasid Balkanile (ületasid Doonau jõe, mis oli Rooma riigi piiriks ).
Ida-Roomas suhtuti uustulnukatesse ettevaatlikult, neid vaadeldi kui põgenikke ja nende õigusi igati piirati. Säärane halvustav suhtumine pani läänegoodid mässama.
Kuningas Alarichi juhtimisel liikusid läänegoodid Rooma impeeriumi aladel edasi, otsides nii endale uut kodumaad . 410. aastal rüüstasid läänegoodid Alarichi juhtimisel Rooma linna. See vahejuhtum vapustas paljusid tolle aja inimesi.
Seejärel liikusid läänegoodid edasi lääne. 418. aastal rajasid nad Pürenee poolsaarel (tänapäeva Hispaania) oma riigi. See riik ulatus ka tänapäeva Lõuna-Prantsusmaale.
451. aastal astusid läänegoodid koos Rooma vägedega ühiselt vastu hunnidele. Hunnid olid kuningas Attila juhtimisel ületanud juba Reini jõe ja jõudnud Galliasse (tänapäeva Prantsusmaa). Otsustav lahing – ühel pool läänegoodid ja roomlased ning teisel pool hunnid – toimuski 451. aastal Katalaunia väljadel. Otsustavat võitjate sel lahingul ei olnud, kuid hunnide pealetung peatati. Kahe aasta pärast, see oli 453. aastal Attila suri ja seejärel hunnide osatähtsus kadus.
Läänegootide riik püsis kuni aastani 711. Siis vallutasid purustasid selle riigi Aafrikast Pürenee poolsaarele tunginud islamiusulised. Pürenee poolsaar ja islamisusuliste valdusesse kuni aastani 1492, st kuni rekonkista lõpuni.
Vandaalide riik. Vandaalid ületasid 5. sajandi alguses Reini jõe ja suundusid Pürenee poolsaare kaudu Põhja-Aafrikasse. Vallutanud Kartaago , rajasid nad sinna oma riigi. 455. aastal vallutasid nad Rooma ja rüüstasid seda süstemaatiliselt. Vandaalidelt pärineb kohanimi Andaluusia (tänapäeva Lõuna-Hispaania) ja ka mõiste „vandalism“.
Vandaalide riik lakkas olemast 534. aastal, kui selle purustasid Bütsantsi väed.
Anlosaksi kuningriigid. 5. sajandi keskpaigast algas germaani hõimude massiline sisseting Britanniasse. Anglid, saksid ja jüüdid tulid Saksamaa põhjarannikult ja Jüütimaalt Briti saartele ja rajasid sinna anglosaksi kuningriigid.
Frangi riik. Läänegootidele lisaks tungisid tänapäeva Prantsusmaale (tollal Gallia ) olulisemad germaani hõimud alemannid, burgundid ja frangid. Viimased pärinesid Reini aladelt . 5. sajandi lõpul kujunes Frangi riik – kui kuningaks oli Chlodowech Merovingide suguvõsast, haarasid frangid enda kätte peaaegu kogu Gallia. See oli umbes aastal 486. Frangi riigi tekke aasta on aga 496 – sel aastal võttis Chlodowech vastu ristiusu.
Frangi riik kujunes kõige võimsamaks germaanlaste riigiks.
Idagootide kuningas Theoderich Suur (valitses 493-525/526) vallutas 493. aastal Itaalia ja rajas sinna Idagootide kuningriigi pealinnaga Ravennas. Idagootide riik ei eksisteerinud kaua. See hakkas lagunema kohe pärast Theoderich Suure surma.
Langobardide riik. 568. aastal saabusid Itaaliasse langobardid. Nemad rajasid idagootide riigi aladele oma kuningriigi. See eksisteeris kuni aastani 774, kui Langobardide kuningriigi purustas frankide võimas kuningas Karl Suur.
Rahvasterände tagajärjed

• Erinevate kultuuride (ühelt poolt Rooma kõrgkultuur ja teiselt poolt germaanlaste kultuur) kokkupõrge ja nende sulandumine. Selle tagajärjel ongi tekkinud kõik tänapäeva Euroopa tähtsamad rahvad
  
• Germaanlaste keelte ja ladina keele segunemise tagajärjel on kujunenud ka kõik tänapäeva Euroopa tähtsamad keeled. Vahemere piirkonnas jäi domineerima ladina keel ja tekkisid romaani keeled (itaalia, hispaania, prantsuse, portugali); Põhja-Euroopas jäid domineerima germaanlaste keeled ja tekkisid germaani keeled (inglise, saksa, flaami, skandinaavia keeled).
  
• Ristiusu kirik oli sillaks kahe kultuuri vahel. Ristiusu piiskopid olid kõik pärit Rooma aristokraatlikest suguvõsadest. Kirikud ja kloostrid kujunesid kohtadeks, kus jätkus antiikaja mõtlemine ja ladina keel. Varakristliku (varakeskaja) kultuuri tähtsaim saavutus on basiilika – kirikuarhitektuur, pikliku põhiplaaniga hoone, mis sambaridadega jagatud löövideks. Sarnaseid hooneid oli ka antiikajal, siis ehitati sellises stiilis valitsejate hooneid ((stoa basilike – kr k kuninglik koda). Varasel keskajal keelati kirikutes skulptuuride kasutamine, sest see meenutas paganlikke aegu ja barbarite jumalaid. Lubatud olid vaid freskod .
  
• Õigussüsteemide sulandumine. Selle tagajärjel tekkis nn barbarite õigus (Rooma õigus+germaanlaste tavaõigus). Barbarite õiguse tähtsamaiks näiteks on lex Salica ehk Saali õigus, mis kehtis Frangi riigis.