Sürrealism ja seotud isikud (0)

Sürrealism
KOOL
Sürrealism
Referaat
Nimi
Juhendaja : Nimi

Sisu

Sisu 2
Sürrealism 3
Max Ernst 3
Juan Miro 4
Andre Masson 4
Yves Tanguy 4
Veristlik sürrealism 5
Giorgio de Chirico 5
Salvador Dali 5
Rene Magrinette 5
Alberti Giacometti 5
Kasutatud materjalid: 7

Sürrealism

Sürrealism on 20. sajandi kunsti- ja kirjanduse vool, milles on olulisel kohal ebareaalsus, unenäod, hallutsinatsioonid, patoloogiliste seisundite jms. 1924 koondas, siis veel dadaistide hulka kuuluv, André Breton enda ümber sürrealistide koolkonna, mille keskpunktiks oli Pariis. Kesksed sürrealistid jagunesid kahte põlvkonda: esimene põlvkond on sündinud aastail 1890– 1898 (Breton, Antonin Artaud, Louis Aragon jt.). Teine põlvkond on sündinud sajandi alguses (Salvador Dalí).
I maailmasõja järgses Pariisis ei haaranud võidurõõm sugugi mitte kõiki kunstiinimesi. Sõja lõppedes saabusid mitmed Zürichi dada liikmed Pariisi, kus nad kohtusid mässumeelse seltskonnaga, kelle vaimseks liidriks oli kirjanik ja ideoloog Andre Breton. 1924. a. avaldas Breton oma arusaamise sürrealismist. See on „puhas psüühhiline automatism, mis sõnaliselt, kirjalikult või mõnel muul viisil väljendam mõtte tõelisi käike, ilma mõistuse kontrollita ja arvestamata eetilisi, religioosseid või muid selletaolisi kaalutlusi“.
Selle määratluse järgi ei tarvites sürrealism vaid kunstiga piirduda, selle üheks eesmamärgiks oligi elu ja kunsti piiri kahtlaseks muutmine või kaotamine. Ühiskonda ja eriti Läänemaailma kapitalistlikku ühiskonda pidasid nad inimese vabadust ja tegelikke vajadusi maha suruvaks jõuks. Spontaansuses, alateadlike tungide väljendamises nägid nad vahendit inimese vabastamiseks mõistlikkust nõudava ühiskonna survest . Soov Lääneühiskonda lammutada viis nad ajuti koostööle ka kommunistidega: stalinismist ütlesid nad lahti, kuid jäid austama Lev Tolstoi ideid.
Kuigi sürrealismi laiem eesmärk oli siiski elu muutmine, oli see praktikas ikkagi kunstivool . Sürrealistid käsitlesid kunsti elu „peaproovina“, aga muidugi spontaansuse harrastamine kunsti piirides või nende läheduses on mugavam kui väljaspool kunsti.
Mõjutusi saadi Sigmund Freudi psühhoanalüüsiõpetusest, mille kohaselt looming lähtub alateadvusest , nägemustest, unenägudest, vaistlikest assotsiatsioonidest jne. Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku kogemuspiiri, suundudes alateadvusse, tunnete ja aistingute maailma.
Sürrealismi eelkäijateks peetakse Charles Baudelaire`i, Arthur Rimbaud´d ja Guillaume Apollinaire´i.

Max Ernst

Max Ernst on saksa maalija , skulptor ja graafik , keda on peetud üheks suuremaks dadaistiks ja sürrealistiks. Palju prooviti otsest spontaansust ja juhuse abi kasutamist. Ernst tegi näiteks frotaaže, mis on migilt koledalt pinnalt, näiteks põrandalaudadelt, saadud jäljendid paberil. Seda tehnikat kasutab ta näiteks oma kuulsas töös „Mets ja tuvi“ (ing.k. Forest and Dove). Samuti lõi ta tehnika (ing.k. grattage), kus kui värv paberilt maha kraabitakse. Ernstil oli suur kiindumus lindudesse, mida võib ka paljudes tema töödes näha. Tema alter ego teostes oli ka lind Loplop. See tuleneb tõenäolisrlt tema lapsepõlvemälestusest, kus ta öösel ärgates avastas, et tema lind on surnud ja mõni hetk hiljem tuli ilmale tema õde. Samuti on Ernst käsitlenud vastuolulisi(nt ing.k. The Virgin Chastises the infant Jesus before Three Witnesses) ja ka erootilisi (nt ing.k. The Kiss ) teemasid.
Tema maal „Elevandi kuulsus“ (ing.k The Elephant Celebes) kuulub tema algus sürrealimi aegade kuulsamate teoste hulka. See kombineerib ereda ja unenäotaolise sürrealismi dadaismi kollaži aspektidega.

Juan Miro

Katalaani sürrealisti Juan Miro loomingus on kasutatud palju alateadvust ja sellega seonduvat segadust . Fantaasia ja värviküllastest kujunditest arendas Miro hiljem dekoratiivstiili, mida sai teostada ka monumentaalsetes seinamaalides. Tema töödes on ka tavaline absurdne huumor. Ta oli esimeste seas, kes võtsid kasutusele „automaatse joonisatmise“.
Miro esimene sürrealistlik suurteos on „Maaharija põld“ (ing.k. The Tilled Field ), kus valitseb keeruline objektide ja figuuride korraldus.

Andre Masson

Prantslane Andre Masson kasutas oma teostes spontaansust veelgi enam kui Miro. Näiteks alustati joonistamist ilma mingi plaanita ja selle teadlikku juhtimist üritati võimalikult palju edasi lükata. Ta on autmaatse joonistamie üks kõige entusiastlikum kasutaja. Ta uskus, et pannes end võimalikult keerulisse olukorda, suudab ta end ratsionaalsusest võimalikult kaugele viia ja lähemale oma alteadvusule. Seda tegi ta kas uimastite mõju all, söömata või magamata.

Yves Tanguy

Prantslane Yves Tanguy on kujutanud loodusvorme meenutavate objektide massi, mille lähtekohks olevat samuti spontaanne joonisatmine. Tanguyl oli komme tegeleda vaid ühe teosega korraga, seda tõenäoliselt selle pärast, et tema väiksesse stuudiosse mahtus vaid üks poolit töö korraga.
1920. ja eriti 1930. Aastate süürealismile oli iseloomulik püüe otsida alateadvuse jälgi unenägudes, hallutsinatsioonides inimeste ning laste, vaimuhaigete või ürgaja inimeste visuaalsetes eneseväljendustes. Tõenäoliselt sündis osa sürrealistlikke teoseid ka materjali teadlikult kombineerides või võimalikult mõistusevastaseks ümber töötates. Nii oli sürrealism jälle peamiselt süžeest, ta ei erinenud senisest maalikunstist mitte niivõrd uut moodi maalimisviisi, vaid omapäraste süžeede poolest.

Veristlik sürrealism

Osa sürrealistlikke kunstinkke oli maalitehnikas väga traditsioonilised. Kõiki looduslikke materjale ja esemete üksikosi kujutasid nad realistlikult.
Sellist kunsti, mis tõetruult jäljendab nähtavat maailma, on kunstiteaduslikus kirjanduses kasutatud ladinakeelset sõna veritas (eesti k. tõde) tuletatud terminit „veristlik“. Et väljend realistlik sürrealism“ on kohmakas , ongi enam levinud termin „veristlik kunst “. Esemed ja eriti nende vahelised suhted olid moonutatud, illusionistlikult oli maalitud ka kolmemõõtmeline ruum.

Giorgio de Chirico

Veristliku sürrealismi eestkujuks oli juba Giorgio de Chirico. Armastuslaul (ing.k. Love Song) on üks tema kuulsamaid teoseid ja varajane näide sürrealismist, kuigi ta tegi seda ligi 10 aastat verem , kui Breton sürrealismi „ leiutas “.

Salvador Dali

Salvador Dali oli sürrealismi kuulsaim esindaja, tema looming on baroklikult ülespuhutud ja eksalteerinud ning küllastatud vihjetest ja alltekstidest. Illusionistlikult naturalistlikke üksikasju ühendab Dali mõistusevastastesse seostesse. Ta on väitnud, et tema seoste allikaks on tema haiguslike nägemuste kriitiline analüüs. Mõnedes teostes on Dali tsiteerinud või parodeerinud mineviku kunsti, tihi maalib ta oma piltidesse optilisi petteid („Mae West “), mille kõigega üritab kustutada reaalsuse piiri.
Tema kuulsaim teos „Mälestuste püsivus“ (ing.k. The Persistence of Memory) kujutab pehmeid, sulavaid taskukellasid. Dawn Ades on öelnud, et need kellad on alateadlik kujutus aja ja ruumi relatiivsusest. Tema interpretatsioon viitab sellele, et Dali oli mõjutatud Albert Einsteini relatiivsusteooriast. Teose keskel suures „koletises“ on inimfiguur , millega Dali üritas sel perioodil ennast kujutada. Osanž kell all vasakus nurgas on kaetud sipelgatega, millega kunstnik tihti surma kujutas.

Rene Magrinette

Belglase Rene Magrinette teosed olid samuti veristlikud. Ta sai tuntuks oma mitmete nutikate ja arvatavalt provotseerivate tööde poolest.
Tema teos „Mehe poeg“ (ing.k The Son of Man) on autoportree, kus ta seisab madala müüri ees, seljas pintsak, näo ees õun. Mehe vasak säi paistab küünarnukist väänatud olevat.

Alberti Giacometti

Šveitslase Alberti Giacometti looming oli süürealismilähedane. Tema meelisteemadeks olid kiipsulähedased pikaksvenitatud, abstraheeritud ja krobelised muudetud inimfiguurid. Sellele annab ta poose ja ilmeid, mis oma ülimast lihtsusest hoolimata mõjuvad ängistavalt ja dramaatitiliselt.
Sürrealistid ei leidnud 1920. ja 1930. laiemat tunnustust, publik ja traditsioonilisem kunsti koolkond kaldus pidama neid lihtsalt skandalistideks. II maailma sõja puhkedes lahkus enamik sürrealise USA-sse, kus nende looming ja teooria andsid tõuke uut tüüpi abstraktsionismi tekkele 1940. aastate lõpul.

Kasutatud materjalid:

Jaan Kanglaski „Kunstikultuuri ajalugu“
www.wikipedia.com
7