Salvador Dali ja sürrealism (0)

AUDENTESE SPORDIGÜMNAASIUM
Salvador Dali ja sürrealism
Kunstiajaloo referaat
Koostaja : Tevol Tamm
Juhendaja : Rainer Vilumaa
TALLINN 2013

Sisukord

Sisukord 2
1. Sürrealism 3
2. Salvador Dali ( 1904 - 1989) 5
2.1 Elulugu 5
2.2 „Wilhelm Telli mõistatus“ 6
2.3 Näiteid tuntumatest maalidest 8

1. Sürrealism

Sürrealism on 20. sajandi kunsti- ja kirjanduse vool, milles on olulisel kohal ebareaalsus, unenäod, hallutsinatsioonid ning patoloogilised seisundid. Kunstivoolu nimi tuleb prantsuskeelsest sõnast surrealisme, mis tähendab üleloomulikku realismi. Voolu ristiisaks oli prantsuse luuletaja Guillaume Apollinaire, ideeliseks eelkäijaks võib lugeda ka Arthur Rimbaud, kelle poeemid „ Hooaeg põrgus“ ja „Illuminatsioonid“ on nagu jada fantastilisi unenägusid.
Sürrealism sündis Esimese maailmasõja järgses Pariisis. Selle loomise juures olid sõjas ja ühiskonnas pettunud kirjanikud ja kunstnikud, kelle sekka kuulusid ka Šveitsist naasnud dadaistid. Sürrealistide mässumeelse seltskonna eesotsas oli kirjanik ja ideoloog Andrè Breton , kes koondas enda ümber sürrealistide koolkonna 1924. aastal. Ta kutsus kunstnikke üles looma teoseid ilma mõistuse kontrollita ja arvestamata mingeid eetilisi, esteetilisi või muid tõekspidamisi.
Kesksed sürrealistid jagunesid kahte põlvkonda: esimene põlvkond on sündinud aastail 1890–1898 (nt.Breton, Antonin Artaud, Louis Aragon ), teine põlvkond on sündinud 20. sajandi alguses (Salvador Dalí).
Mõjutusi saadi Sigmund Freudi psühhoanalüüsiõpetusest, mille kohaselt looming lähtub alateadvusest , nägemustest, unenägudest, vaistlikest assotsiatsioonidest jne. Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku kogemuspiiri, suundudes alateadvusse, tunnete ja aistingute maailma.
Sürrealism levis esmalt kirjanduses ja teatrikunstis. Alateadvuse jõude püüti vabastada spontaanse, nn. automaatse kirjutamise abil. Samamoodi üritati ka kujutavas kunstis harrastada mõistuse kontrollist vaba, juhuse abil kasutavat joonistamist-maalimist. Mõned teosed valmisid kollektiivselt, nii et tervikpilti nägid osalised alles lõpuks. Sellest suunast kasvas välja variant, mille kujundid ja freudistlikud sümbolid muudeti peaaegu abstraktseteks märkideks. Selline suund valitseb katalaani sürrealisti Joan Miro töödes:
„Arlekiini karneval“ (1924-1925)
„Hollandi interjöör“ (1928)
Palju levinum on siiski suund milles unenägudest, hallutsinatsioonidest, asjade teadlikust mõistusevastaseks töötlemisest sündinud kujundeid väljendati väga realistlikus, looduslähedases vormis. Sellist suunda nimetatakse „veristlikuks“ (ladina keeles veritas – tõde) sürrealismiks. Veristliku sürrealismi eelkäija oli Giorgio de Chirico (1888-1987), kes juba Esimese maailmasõja ajal maalis kummalisi, ängistavalt mõjuvaid pilte. Need on tavaliselt linna- või interjöörivaated, millede justkui õhutühjas ruumis seisavad nuku või mannekeenisarnased figuurid. Sageli on nihestatud perspektiiv . Oma kunsti nimetas Chirico „metafüüsiliseks maalikunstiks“.
„Tänava melanhoolia ja müsteerium“ (1915) „ Hector ja Andromache“ ( 1971 )
Sürrealismi lõppu seostatakse Teise maailmasõja algusega. Kuid sürrealistlikud näitused toimusid ja väljaanded ilmusid ka hiljem. André Bretoni surm 1966.a. on teiseks tinglikuks lõpudaatumiks. Rahvusvahelise sürrealismi uus elavnemine on täheldatav aastast 1989, mil omavahelisi kontakte otsivad sürrealistlikud grupeeringud Argentiinas, Austraalias, Tšehhoslovakkias, Prantsusmaal, Rootsis ja USA-s. 1991.a. juunis ilmub «Rahvusvahelise Sürrealistliku Bülletääni» esimene number.

2. Salvador Dali (1904 - 1989)

2.1 Elulugu

Salvador Dalí (tegelikult Salvador Felipe Jacinto Dalí y Domenech) sündis 11. mail 1904. aastal Figueres’ linnas Kataloonias. Nime saab Salvador pisut enne tema sündi surnud venna järgi ja ta suhtub endasse kui venna teisikusse. Dali anne avastatakse varakult. Esimest õpetust saab ta kaheksa aastaselt impressionistist maalikunstnikult, kes on ta isa tuttav. Samal aastal sisustab ta endale vanemate korteri pööningul ateljee . Esimene kunstinäitus õnnestus tal korraldada 14-aastaselt. Järgnevalt Madridis ja Barcelonas kunsti õppides tegi Dalí tutvust paljude erinevate stiilide ja tehnikatega ning näitas üles erakordset andekust maalikunstnikuna. Seal kohtus ta ka režissöör Luis Buñueliga ja luuletaja Federico García Lorcaga, kellest sai tema armuke.
Oma küpse stiilini jõudis Dali 1920. aastate lõpul olles avastanud enda jaoks Sigmund Freudi põhineva psühhoanalüütilise teooria ning loonud kontaktid André Bretoni ja teiste Pariisi sürrealistidega, kes püüdsid kunsti kaudu erootilise alateadvuseni jõuda. Et omaenda mitteteadvusest sürrealistlikke kujundeid kätte saada hakkas Dali hallutsinatsioonide tekitamiseks eksperimenteerima tehnikaga , mida ta ise nimetas kriitiliseks paranoiaks. Tänu sellele meetodile hakkas Dali käekiri kunstnikuna kiiresti arenema ning 1929. ja 1937. aasta vahel tehtud tööd tegid Dalist kiiresti maailma kõige tuntuma sürrealistliku kunstniku. 1929. aastal kohtas ta oma tulevast naist Gala ’t (tegelikult Elena Ivanovna Diakonova), kes tol ajal oli abielus sürrealistliku luuletaja Paul Éluardiga.
Oma kuulsaimatel maalidel kujutas Dali koduse Kataloonia päikesepaistelistele maastikele ehitatud unenäolist maailma, milles peaaegu realistliku detailsusega kujutatud igapäevaste objektide ja inimestega toimuvad kummastuslikud moonutused ja metamorfoosid . Dali üks tuntumaid töid on „Mälu püsivus“ ( 1931 ), milles kaljusele Kataloonia maastikule on paigutatud tasapisi sulavad kellad . Koos režissöör Luis Buñueliga tegi Dali kaks sürrealistlikku filmi, „ Andaluusia koer“ („Le Chien Andalou,“ 1929) ja „Kuldaeg“ („L’ Âge D’Or,“ 1930), mis on samamoodi pungil grotesksest ja sugestiivsest pildikeelest.
1930. aastate lõpul hakkas Dali renessansiaegsest kunstnikust Raffaelist mõjutatuna maalima akadeemilisemas stiilis. Nii seetõttu, kui ka sellepärast, et ta keeldus ennast teiste sürrealistide eeskujul kommunismi nimel angažeerimast, viskas André Breton ta sürrealistide liikumisest välja. Aastatel 1940 kuni 1955 elas Dali USAs, kus kogus tuntust oma ekstsentrilise ja skandaalse elustiiliga, mille juurde kuulus häbitu enesereklaamimine. Dalist sai kaubamärk, mida André Breton iseloomustas tema nime tähtedest koostatud anagrammiga „Avida Dollars“ („dollarihimuline“).
Aastatel 1950–70 maalis Dali palju töid religioossetel teemadel, kuid sai inspiratsiooni jätkuvalt ka erootilisest temaatikast ja lapsepõlvemälestustest. 1940. aastatel avaldas ta oma autobiograafia „Salvador Dali salajane elu“ (1941–44). Dali abiellus kiriklikult 1958. aastal endast kümme aastat vanema venelase Galaga.
Pärast oma naise Gala surma 1982. aastal näis Dali olevat kaotanud elutahte ning tegi mitu enesetapukatset. 1989. aastal suri ta südamerabandusse.
S. Dali noorena Gala ja Salvador

2.2 „Wilhelm Telli mõistatus“

Dali suhted isaga katkesid 1930. aastal mitmel põhjusel. Esiteks põhjustas seda kooselu abielus naise Gala Eluardiga, kellest sai Dali vaidlusalune mänedžer ja muusa. Teine põhjus oli üks „sürrealistlik akt“: Dali näitas novembris Andrè Bretoni ümber koondunud prantsuse sürrealistidele üht harduspilti Jeesuse südamega, millele ta oli kirjutanud: „Mõnikord sülitan ma lõbu pärast oma ema pildi peale“. Isa sai sellest ajalehest teada ja pidi pildis nägema oma surnud naise solvamist. Dali kaitses ennast: „Unenäos võid teotada inimest, keda elus jumaldad, ja unes võib näha, et oled oma ema peale sülitanud.“ Unenägu, alateadvus, on vastuoluline ja vägivaldne. Vastu ootusi ei tulnud kunstnik mõne nädala pärast isa juurde andeks paluma, vaid tegi seda alles kümne aasta pärast, olles siis juba tunnustatud maalija ja kangelane. Kuid Freudi ühe tsitaadi järgi, millega Dali 1964. aastal oma „ Geeniuse päeviku“ üht peatükki alustab, saab kangelaseks ainult see, kes „hakkab vastu isa autoriteedile ja sellest jagu saab“.
Vaidlus isaga, mis pidi tooma viimasest sõltumatuse, käib Dali Šveitsi rahvuskangelase Wilhelm Telli figuuri kaudu. Tell , kes noolega oma poja pea peal seisvat õuna laskis , on Dali jaoks isa sünonüüm, kes võimu säilitamiseks nõustub isegi poja surmaga. Hitleri võimuhaaramise ajal 1933. aastal loodud maalis „Wilhelm Telli mõistatus“ lisanduvad Dalile nii iseloomulikele kahetähenduslikele autobiograafilistele vihjetele ka poliitilised. Tell põlvitab kivi ees, mida tuleb pidada hauaplaadiks. Selle peal sulab kell. Raidkiri plaadil kordab pildi nimetust . Telli mütsinokk on pikendatud keeletaoliseks, tema selg falloseks, mis on üheselt mõistetav kui võimusümbol. Mõlemat pikendust toetavad kargud: Dali pildimaailmas on need nii surma kui ka ülestõusmise sümbolid. Telli kätel lamab lapsuke Dali. Sandaali kõrval pähklikoores lamab Gala; väiksemgi Telli-isa liigutus võiks esile kutsuda ta surma. Tellile on antud Lenini nägu, kes suri üheksa aastat enne pildi maalimist. See ärritas Bretoni ja ta poolehoidjaid. Selline „revolutisoonivastane tegu“ oli nende arvates niivõrd provotseeriv, et nad püüdsid pilti hävitada. Tell ja Lenin , kes Šveitsis eksiilis olles revolutsiooni ette valmistas, loovad sümbioosi. Lenin on nagu Telli pärija, kelle negatiivne varjund talle paratamatult üle kandub. See sobis suurepäraselt ka Dali maailmavaatega, kes kunagi pole salanud oma vastumeelsust revolutsioonide suhtes. Pildi edasine tõlgendamine on problemaatiline ning seda unenäotõelisest ülekandmise pärast pilditõlgendusse. Näib, et Telli rinda on torgatud pistoda . Kas Lenin – või Tell vabaduse personifikatsioonina – tappis ennast ise, selles mõttes, et „ revolutsioon õgib oma lapsed?“. Või et kuna on „võimuhaaramise“ aasta, kas siis peab figuuri seljal olevas sisselõikes nägema viidet saksa natsionaalsotsialistide levitatud „legendile pistodatorkest?“ Täis armastus vaatab aga Lenininägu last, oma sigitist. Kas „üli-isaga“ õnnestub võrdsus, kas temast õnnestub vabaneda või ei, sellele küsimusele jätab „Wilhelm Telli mõistatus“ vastamata.
Telli figuur on Dali huviobjekt veel vähemalt kahes pildis: „Wilhelm Tell“ (1930) ja „Wilhelm Telli raugaiga“ (1931)
„Wilhelm Telli mõistatus“ (1933)

2.3 Näiteid tuntumatest maalidest

„ Narkissose metamorfoos“ (1937)
„Püha Antoinuse kiusatus “ (1946)
„Autoportree Mona Lisana “ (1954) „ Corpus hypercubus“ (1954)
„Uni“ (1937)
Kasutatud materjalid

• http://et.wikipedia.org/wiki/Salvador_Dal i
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/S%C3%BCrrealis m
  
• http://kreutzwald.kirmus.ee
  
• http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/modernism/syrrealism.ht m
  
• Kunstikultuuri ajaloo õpik