Kuressaare Gümnaasium



Anni Kassuki emapoolne suguvõsa
Uurimistöö

Autor: Anni Kassuk, Xe klass
Juhendaja : Madli-Maria Naulainen
Kuressaare 2006
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
I SUGUVÕSA UURIMINE 4
1.1 Mis on genealoogia ? 4
1.2 Genealoogia ajalugu ja areng 4
1.3 Suguvõsa uurimine Eestis 5
1.4 Kuidas suguvõsa uurida? 6
1.5 Sugupuu koostamine digitaalsel teel 7
II MINU SUGUPUU 8
2.1 Digitaalne sugupuu 8
2.2 Sugupuu liikmed 8
2.2.1 Andrus ( perekonnanimi teadmata) 8
2.2.2 Liisa Roose 8
2.2.3 Mari Roose 9
2.2.4 Leena Roose 9
2.2.5 Ann Roose 9
2.2.6 Emiilie (Roose) ja Peeter Tints 9
2.2.7 August Tints 10
2.2.8 Eleene ja Girill Saar 11
2.2.9 Virve Känd 12
2.2.10 Kaja Kassuk 14
KOKKUVÕTE 15
Allikad 16

SISSEJUHATUS

Praegusel ajal on inimesed ilmutanud suurt huvi oma sugulussidemete ja päritolu uurimise vastu. Viimastel aastatel on sugupuu uurimise teemat kajastatud ka meedias. Meedia kajastustest on inimesed saanud suurt innustust ja julgust, et oma suguvõsa lähemalt uurima hakata. Sageli palgatakse isegi spetsialiste ja professionaalseid uurijaid, kelle hobiks või tööks ongi sugupuude uurimine ja nende koostamine.
Käesoleva uurimistöö teemaks on sugupuu uurimine minu emapoolse sugupuu näitel. Valisin selle teema, kuna tundsin huvi oma perekonna põlvnemise ning juurte vastu ja tahtsin rohkem teada oma sugukonna liikmetest. Eesmärgiks võtsin ka digitaalsel teel sugupuu koostamise, et jäädvustada info nii oma perekonna kui tulevaste põlvede tarvis. Töö käigus tutvusin ka suguvõsa uurimise teoreetiliste alustega.
Uurimistöö on jagatud kahe suurema peatüki vahel, mis omakorda jagunevad alapeatükkideks. Esimene peatükk käsitleb genealoogia mõistet, annab ülevaate selle ajaloost ja arengust ning tutvustab lühidalt ka tänapäeval levinud digitaalseid võimalusi sugupuu koostamisel. Teine peatükk keskendub juba konkreetselt minu emapoolsele sugupuule, millest suurem töö ongi sugupuu kokkupanemine digitaalsel teel seitsme põlvkonna raames, lisatud on aga ka intervjuu teel saadud andmeid suguvõsa liikmete kohta.
Genealoogiaalane materjal on leitud peamiselt Voldemar Vitkini ja Aadu Musta suguvõsauurimist puudutavatest teostest ning kasutatud on ka mitmeid veebipõhiseid materjale. Oma sugupuu uurimisel sain põhilise info oma vanavanaemalt Virve Kännult, kes on praegu 83-aastane ning omab seetõttu vast kõige paremat ülevaadet meie sugupuust. Uurimismeetodina ongi kasutatud peamiselt struktureerimata intervjuud – vestluse käigus tutvustas vanavanaema mulle meie sugupuu liikmeid ning jutustas nende elust, mis ongi lisaks koostatud sugupuule teise peatüki sisuks . Sugupuu koostamisel kasutasin on-line programmi Geni , mis on Google'i poolt pakutav vabatarkvara.
Töö koostamise juures oli suureks abiks Virve Känd, kelle poolt antud andmete abil kogu sugupuu üles ehitatud sai. Infot täpsustasin ka teiste sugulaste kaudu. Suur tänu neile. Tänan ka oma juhendajat, kes andis nõu töö ülesehituse asjus, abistas materjali leidmisega ning tutvustas erinevaid digitaalseid võimalusi sugupuu ülestähendamiseks.

I SUGUVÕSA UURIMINE

1.1 Mis on genealoogia?

Genealoogia nimetus tuleb kahest kreekakeelsest sõnast: esimene pool – genos tähendab suguvõsa või perekonda, teine – logos õpetust või teadust (Must 2000:11). Genealoogia ehk sugukonnateadus (kõnekeeles peamiselt suguvõsauurimine või sugupuu koostamine) on ajaloo abiteadus, mis uurib sugukondade, perekondade ja üksikisikute põlvnemislugu ning sugulussuhteid ( Puss 2006).
Genealoogia pakub eluloolisi andmeid, aitab selgitada varanduslikke, sotsiaalseid ja poliitilisi suhteid (ENE 3:131). Genealoogia on universaalne uurimisteema, millega on tegeldud ja tegeldakse kogu maailmas (Puss 2006). See on ühtlasi amatöörajaloo kõige massilisemalt viljeldud ala – kõigis maailma arhiivides tegutsevatest uurijatest kummarduvad umbes kolm neljandikku just suguvõsa ajalugu kajastavate arhivaalide kohale (Must 2000:11).

1.2 Genealoogia ajalugu ja areng

Oma päritolu ja esivanemate vastu hakati huvi tundma juba neil kaugetel aegadel , kui tekkis arusaamine veresugulusest. Nendesse aegadesse ulatuvad ka suguluse mäletamise ja eellaste arvestamise alged . Aastatuhandete jooksul täiustusid järgluse jäädvustamise viisid, suulised mälestused asendusid kirjalike ülestähendustega, teadmiste lünki hakati täitma vanadest ürikutest leitud andmetega ning nii jõuti genealoogiateaduse algete tekkimiseni (Kurro 1998).
Olulise praktilise tähtsuse sai genealoogia keskajal, kui riikide ja feodaalide suhted sõltusid suurel määral sugulussidemeist. 17.-18. saj. hakkas genealoogia kujunema teaduseks Prantsusmaal, Inglismaal ja Saksamaal. 18. saj lõpus algas selle õpetamine ülikoolides. Esimese süstemaatilise õpiku avaldas 1788.a saksa ajaloolane J.C. Gatterer ( eluaastad 1727 – 1799) (ENE 3: 131).
Laias laastus on genealoogia areng jagatud kolme etappi . Neist esimene periood langeb kirjalike allikate eelsesse aega ja põhineb suulisel traditsioonil. Eriti hästi püsisid teadmised esiisadest inimeste mälus siis, kui nad olid luulevormis. Sellistes saagades ja eepostes esineb kirjeldusi omaaegsetest tähtsündmustest, mis teeb neist ajaloolaste jaoks väärtusliku allikaliigi (Must 2000:11).
Kokkuleppeliselt on genealoogia arengu teiseks perioodiks 11. – 15. saj. See oli juba kirjalike allikate, kroonikate, polüptikate (bioloogilist sugulust märkivad allikad) ja kapitulaaride (Frangi kuningate ladinakeelsed seadused ja määrused) aeg. Koostati mitmesuguseid maksunimekirju, toimusid suuremad revisjonid. Ennekõike pakub see periood uurimisainet vaid suursuguste ülikusuguvõsade kohta. Linnade magistraatide (keskajast pärinevad kollegiaalsed linnavalitsused) arhiivid toovad meieni juba andmeid ka linnakodanike, nende tegevuse ja varandusliku seisundi kohta. Paraku ei sisalda tolle aja allikad reeglina andmeid inimeste vanuse või sünniaja ega nende omavaheliste sugulussuhete kohta (Must 2000:12).
Genealoogia uurimistöö kolmas periood algab 16.sajandiga ning kestab tänaseni. See on aeg, mil kirjalikud allikad hakkasid kajastama praktiliselt kogu rahvastiku eluloolisi andmeid. Algas kirikumeetrikate (kiriku registrid , mis sisaldavad kronoloogilises järjekorras sündide, abiellumiste ja surmajuhtumite sissekandeid) järjekindel pidamine. Aja möödudes lisandusid üha uued materjalid, eelkõige magistraatide arhivaalid ning mitmesugused fiskaalsed (riigikassat puudutavad dokumendid ) dokumendid (Must 2000:12).
Genealoogiaalaste uurimuste kõrgaeg oli 19. saj: arendati uurimismetoodikat, pöörati suurt tähelepanu allikate kriitilisele kasutamisele, rajati seltse ja ajakirju, aadlike põlvnemislugudele lisaks hakati koostama ka kodanlaste omi (ENE 3:131).

1.3 Suguvõsa uurimine Eestis

Eestis alustasid genealoogia- uuringuid baltisaksa aadlikud Saksamaa eeskujul. Baltisakslastelt said omakorda innustust eestlased ( Erelt 2000). Esimesena uuris Eestis sugukondi Nõo pastor