Suguvõsauurimine (2)

Kuressaare Gümnaasium
Anni Kassuki emapoolne suguvõsa
Uurimistöö
Autor: Anni Kassuk, Xe klass
Juhendaja : Madli-Maria Naulainen
Kuressaare 2006
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
I SUGUVÕSA UURIMINE 4
1.1 Mis on genealoogia ? 4
1.2 Genealoogia ajalugu ja areng 4
1.3 Suguvõsa uurimine Eestis 5
1.4 Kuidas suguvõsa uurida? 6
1.5 Sugupuu koostamine digitaalsel teel 7
II MINU SUGUPUU 8
2.1 Digitaalne sugupuu 8
2.2 Sugupuu liikmed 8
2.2.1 Andrus ( perekonnanimi teadmata) 8
2.2.2 Liisa Roose 8
2.2.3 Mari Roose 9
2.2.4 Leena Roose 9
2.2.5 Ann Roose 9
2.2.6 Emiilie (Roose) ja Peeter Tints 9
2.2.7 August Tints 10
2.2.8 Eleene ja Girill Saar 11
2.2.9 Virve Känd 12
2.2.10 Kaja Kassuk 14
KOKKUVÕTE 15
Allikad 16

SISSEJUHATUS

Praegusel ajal on inimesed ilmutanud suurt huvi oma sugulussidemete ja päritolu uurimise vastu. Viimastel aastatel on sugupuu uurimise teemat kajastatud ka meedias. Meedia kajastustest on inimesed saanud suurt innustust ja julgust, et oma suguvõsa lähemalt uurima hakata. Sageli palgatakse isegi spetsialiste ja professionaalseid uurijaid, kelle hobiks või tööks ongi sugupuude uurimine ja nende koostamine.
Käesoleva uurimistöö teemaks on sugupuu uurimine minu emapoolse sugupuu näitel. Valisin selle teema, kuna tundsin huvi oma perekonna põlvnemise ning juurte vastu ja tahtsin rohkem teada oma sugukonna liikmetest. Eesmärgiks võtsin ka digitaalsel teel sugupuu koostamise, et jäädvustada info nii oma perekonna kui tulevaste põlvede tarvis. Töö käigus tutvusin ka suguvõsa uurimise teoreetiliste alustega.
Uurimistöö on jagatud kahe suurema peatüki vahel, mis omakorda jagunevad alapeatükkideks. Esimene peatükk käsitleb genealoogia mõistet, annab ülevaate selle ajaloost ja arengust ning tutvustab lühidalt ka tänapäeval levinud digitaalseid võimalusi sugupuu koostamisel. Teine peatükk keskendub juba konkreetselt minu emapoolsele sugupuule, millest suurem töö ongi sugupuu kokkupanemine digitaalsel teel seitsme põlvkonna raames, lisatud on aga ka intervjuu teel saadud andmeid suguvõsa liikmete kohta.
Genealoogiaalane materjal on leitud peamiselt Voldemar Vitkini ja Aadu Musta suguvõsauurimist puudutavatest teostest ning kasutatud on ka mitmeid veebipõhiseid materjale. Oma sugupuu uurimisel sain põhilise info oma vanavanaemalt Virve Kännult, kes on praegu 83-aastane ning omab seetõttu vast kõige paremat ülevaadet meie sugupuust. Uurimismeetodina ongi kasutatud peamiselt struktureerimata intervjuud – vestluse käigus tutvustas vanavanaema mulle meie sugupuu liikmeid ning jutustas nende elust, mis ongi lisaks koostatud sugupuule teise peatüki sisuks . Sugupuu koostamisel kasutasin on-line programmi Geni , mis on Google'i poolt pakutav vabatarkvara.
Töö koostamise juures oli suureks abiks Virve Känd, kelle poolt antud andmete abil kogu sugupuu üles ehitatud sai. Infot täpsustasin ka teiste sugulaste kaudu. Suur tänu neile. Tänan ka oma juhendajat, kes andis nõu töö ülesehituse asjus, abistas materjali leidmisega ning tutvustas erinevaid digitaalseid võimalusi sugupuu ülestähendamiseks.

I SUGUVÕSA UURIMINE

1.1 Mis on genealoogia?

Genealoogia nimetus tuleb kahest kreekakeelsest sõnast: esimene pool – genos tähendab suguvõsa või perekonda, teine – logos õpetust või teadust (Must 2000:11). Genealoogia ehk sugukonnateadus (kõnekeeles peamiselt suguvõsauurimine või sugupuu koostamine) on ajaloo abiteadus, mis uurib sugukondade, perekondade ja üksikisikute põlvnemislugu ning sugulussuhteid ( Puss 2006).
Genealoogia pakub eluloolisi andmeid, aitab selgitada varanduslikke, sotsiaalseid ja poliitilisi suhteid (ENE 3:131). Genealoogia on universaalne uurimisteema, millega on tegeldud ja tegeldakse kogu maailmas (Puss 2006). See on ühtlasi amatöörajaloo kõige massilisemalt viljeldud ala – kõigis maailma arhiivides tegutsevatest uurijatest kummarduvad umbes kolm neljandikku just suguvõsa ajalugu kajastavate arhivaalide kohale (Must 2000:11).

1.2 Genealoogia ajalugu ja areng

Oma päritolu ja esivanemate vastu hakati huvi tundma juba neil kaugetel aegadel , kui tekkis arusaamine veresugulusest. Nendesse aegadesse ulatuvad ka suguluse mäletamise ja eellaste arvestamise alged . Aastatuhandete jooksul täiustusid järgluse jäädvustamise viisid, suulised mälestused asendusid kirjalike ülestähendustega, teadmiste lünki hakati täitma vanadest ürikutest leitud andmetega ning nii jõuti genealoogiateaduse algete tekkimiseni (Kurro 1998).
Olulise praktilise tähtsuse sai genealoogia keskajal, kui riikide ja feodaalide suhted sõltusid suurel määral sugulussidemeist. 17.-18. saj. hakkas genealoogia kujunema teaduseks Prantsusmaal, Inglismaal ja Saksamaal. 18. saj lõpus algas selle õpetamine ülikoolides. Esimese süstemaatilise õpiku avaldas 1788.a saksa ajaloolane J.C. Gatterer ( eluaastad 1727 – 1799) (ENE 3: 131).
Laias laastus on genealoogia areng jagatud kolme etappi . Neist esimene periood langeb kirjalike allikate eelsesse aega ja põhineb suulisel traditsioonil. Eriti hästi püsisid teadmised esiisadest inimeste mälus siis, kui nad olid luulevormis. Sellistes saagades ja eepostes esineb kirjeldusi omaaegsetest tähtsündmustest, mis teeb neist ajaloolaste jaoks väärtusliku allikaliigi (Must 2000:11).
Kokkuleppeliselt on genealoogia arengu teiseks perioodiks 11. – 15. saj. See oli juba kirjalike allikate, kroonikate, polüptikate (bioloogilist sugulust märkivad allikad) ja kapitulaaride (Frangi kuningate ladinakeelsed seadused ja määrused) aeg. Koostati mitmesuguseid maksunimekirju, toimusid suuremad revisjonid. Ennekõike pakub see periood uurimisainet vaid suursuguste ülikusuguvõsade kohta. Linnade magistraatide (keskajast pärinevad kollegiaalsed linnavalitsused) arhiivid toovad meieni juba andmeid ka linnakodanike, nende tegevuse ja varandusliku seisundi kohta. Paraku ei sisalda tolle aja allikad reeglina andmeid inimeste vanuse või sünniaja ega nende omavaheliste sugulussuhete kohta (Must 2000:12).
Genealoogia uurimistöö kolmas periood algab 16.sajandiga ning kestab tänaseni. See on aeg, mil kirjalikud allikad hakkasid kajastama praktiliselt kogu rahvastiku eluloolisi andmeid. Algas kirikumeetrikate (kiriku registrid , mis sisaldavad kronoloogilises järjekorras sündide, abiellumiste ja surmajuhtumite sissekandeid) järjekindel pidamine. Aja möödudes lisandusid üha uued materjalid, eelkõige magistraatide arhivaalid ning mitmesugused fiskaalsed (riigikassat puudutavad dokumendid ) dokumendid (Must 2000:12).
Genealoogiaalaste uurimuste kõrgaeg oli 19. saj: arendati uurimismetoodikat, pöörati suurt tähelepanu allikate kriitilisele kasutamisele, rajati seltse ja ajakirju, aadlike põlvnemislugudele lisaks hakati koostama ka kodanlaste omi (ENE 3:131).

1.3 Suguvõsa uurimine Eestis

Eestis alustasid genealoogia- uuringuid baltisaksa aadlikud Saksamaa eeskujul. Baltisakslastelt said omakorda innustust eestlased ( Erelt 2000). Esimesena uuris Eestis sugukondi Nõo pastor Martin Lipp (eluaastad 1854-1923) (Vitkin 2001:51). Lipp pidas sugukondade uurimise peamiseks ülesandeks tuntumate avaliku elu tegelaste põlvnemise tutvustamist (Erelt 2000).
Esimese maailmasõja-aastail, eriti aga pärast M. Lipu surma vaibus mõneks ajaks plaanikindel töö eesti suguvõsade uurimisel, kuid mõned eraviisilised uurijad, näiteks arhivaar T. Laur (eluaastad 1882-1930) kogus ka sellel perioodil ulatusliku genealoogilise materjali (Kurro 1998).
Eesti iseseisvudes hakkas sugukondade uurimine võtma samm-sammult korraldatud organisatsioonilist vormi (Kurro 1998). 1924.a asutati Eesti Eugeenika Selts "Tõu tervis", mille juurde loodi hiljem Genealoogia toimkond . Kui varem oli rõhk ühiskonnategelaste põlvnemise uurimisel, siis nüüd peeti oluliseks andmestikku kõikide rahvakihtide kohta, et seda võiks kasutada pärilikkuse, sotsiaalbioloogiliste ja muude nähtuste uurimisel. Pärast 1940.a riigipööret selts suleti (Erelt 2000). 1944.a algul püüti seltsi tegevust uuesti elustada, kuid sõjategevuse kandumine Eesti territooriumile määras selle katse nurjumisele (Kurro 1998).
Vaatamata seltsi sulgemisele ja genealoogiaalase uurimise kui rahvuslikkust süvendava tegevuse keelustamisele, ei saavutanud punavõimud oma eesmärki - anastatud alade inimeste kosmopoliitideks muutmist . Pigem vastupidi, sõjajärgsel perioodil, kuni tänapäevani, tegeles sugukonnauurimisega järjest suurenev arv üksikisikuist uurijaid, kes kogusid andmeid oma sugukonna kohta (Kurro 1998).
Sugukonnaloolises uurimistöös ning sellega kaasnevas tegevuses hakkasid ilmnema olulised muutused 1980. aastate teisel poolel, eriti "laulva revolutsiooni" päevil. Ajakirjanduses avaldati genealoogiliste uurimuste allikaid , metoodikat ning vormistamist käsitlevaid kirjutisi. Agaramad uurijad hakkasid korraldama sugukondade kokkutulekuid, kuhu kogunes sadu hõimlasi. Tihenesid kontaktid üksikuurijate vahel. Tekkisid sidemed välismaa genealoogiahuvilistega ja nende seltsidega, Soomes ja Rootsis, väliseestlaste kaudu ka muudes maades (Kurro 1998).
1990. aastal moodustasid suguvõsauurijad Eesti Genealoogia Seltsi, mis oma põhikirja järgi loeb end 1931 .a asutatud Eesti Eugeenika ja Genealoogia Seltsi genealoogia toimkonna õigusjärglaseks ning jätkab 1940. aastal katkenud tegevust (Vitkin 2001:58-59).

1.4 Kuidas suguvõsa uurida?

Sugupuu aluseks on andmete kogumine. Kirja tuleb panna iga isiku nimi, sünniaeg ja -koht, abiellumis(t)e aeg ja koht, surmaaeg ja -koht. Sugupuust eraldi tuleb koguda elulood, mälestused isikute ja sündmuste kohta ning fotod. Kõik see moodustab kokku suguvõsa kroonika (Erelt 2000).
Vanematelt sugulastelt tuleks välja uurida esivanemate nimed, eludaatumid, elukohad ja soovitavalt ka perepärimused. Eelnevalt oleks kasulik teada saada, millises mõisavallas ja talus elasid esivanemad viimase hingerevisjoni ajal 1858.a. Üles tuleb märkida ka kindlasti info allikas ja kirjapaneku aeg (Erelt 2000).
Viimase poole sajandi andmetele on juurdepääs Perekonnaseisuametis, kaugema info otsimiseks tuleb pöörduda arhiividesse. Peamised allikad kaugete esivanematega tutvumiseks on perekonnaseisuarhiivid maavalitsuste juures, Riigiarhiiv , Ajalooarhiiv ja kirikuraamatud kirikutes kohapeal. Viimaste kirjeid pannakse praegusel ajal järjest ka internetti üles, selliselt saab oma juuri uurida kodust väljumatagi. Ajalooarhiivis saab eellaste jälgi uurida näiteks adramaarevisjonides, hingeloendites, vallaliikmete nimekirjades, kohtumaterjalides ( Sarv 2005).

1.5 Sugupuu koostamine digitaalsel teel

Sugupuid on koostatud juba sajandeid . Vanemad sugupuud on tehtud käsitsi, kuid üha enam koostatakse neid paljude erinevate arvutiprogrammide abil. Genealoogiline arvutiprogramm võimaldab isikuandmeid käepäraselt süstematiseerida ja kõike vajalikku kiiresti üles leida. Genealoogilisi programme on viimasel ajal tehtud üsna palju ja erinevate võimalustega (Tafenau 2002).
Üks põhjalikumaid ja kasutajasõbralikemaid programme sugupuu koostamiseks on ehk GenoPro. See on võrgust saadav tarkvara (ca 1,4 Mb). Nii nagu kõik head programmid on tasulised, on paraku aga ka seda GenoPro, kuid võrreldes teiste tasulistele tarkvarade kehtestatud tavalise 30-päevase prooviaja asemel on GenoPro’d hariduslike eesmärkidel lubatud kasutada vabatarkvarana 120 päeva. Andmete sisestamine toimub graafiliselt tööväljalt, andmebaas on konverteeritav tekstina (kuni 22 500 lk) veebi (HTML) või arvutisse 'rtf' formaadis . GenoPro programmil on fotode lisamise võimalus nii indiviidi kui pere tasandil. Kui arvutis on GenoPro ja Internet Explorer , saab veebist vaadata, printida ja töödelda graafilist, .gno formaadis andmebaasi puud. Originaalis on GenoPro’l ingliskeelne struktuur ja kasutamisõpetus. Kuna keele sobitamine/tõlkimine on võimalik ja lubatud, saab kasutada ka eestikeelset väljundit ( skin 'i) ( Reintam 2006).
GenoPro programmi kasutamine on võrdlemisi lihtne. Andmete sisestamisel pakub mainitud programm palju erinevaid võimalusi (nt pildi lisamine, lühikese elulookirjelduse lisamine, surma põhjuste valik jne) ning vajadusel võimaldab juba olemasolevaid andmeid lihtsalt muuta ning sugupuul liigutada. Programmi plussiks on see, et seda saab hariduslikel eesmärkidel kasutada tasuta 120 päeva, mis on pea kolm korda pikem aeg kui teisi alternatiivseid programme kasutades. Samas peab olema võimalus programm omale arvutisse laadida ja seda sealt kasutada. Kui aga omal isiklikku arvuti kasutamise võimalust ei ole, tuleb otsida alternatiive.
Käesoleva töö raames on kasutatud sugupuu koostamiseks Google'i poolt vabavarana pakutavad programmi Geni. See on on-line programm, mis on samuti võrdlemisi lihtsa ülesehitusega ning seda on kerge kasutada. Programmi võimaldab lisada suguluses olevaid inimesi, märkida nende sugulussuhte, sünni- ja surmaaja. Geni plussiks võrreldes eelmise prorgammiga on asjaolu, et seda on võimalik teistel sugulastel täiendada - see annab võimaluse ja lootuse , et sugupuu täieneb pidevalt ja jätkab laienemist uute põlvkondade pealekasvamisel.

II MINU SUGUPUU

2.1 Digitaalne sugupuu

Uurisin oma empoolset suguvõsa seitsme põlvkonna ulatuses. Sellesse kuulub praeguse seisuga sadakond liiget. Sugupuu vanimaks esiisaks on antud sugupuu raames Mats Erdell ja sugupuu abil jõuangi välja enda põlvnemiseni. Käesolev sugupuu on koostatud programmiga Geni, mida tutvustasin lühidalt eelmises peatükis. Kuna tehnilistel põhjustel ei sobitu digitaalne sugupuu reaalselt tekstidokumenti, panen siia selle kohta viite internetis ning seda saab vaadata antud töö juurde veebipõhiselt. Lihtsam on näidata sugupuud esitlusprogrammis. Sugupuu asetseb internetis aadressil  http://www.geni.com/family-tree/index/5346608221430105732 . Kuna sugupuule juurdepääs on limiteeritud (seda saavad otseselt vaadata ainult sugupuu liikmed ise, siis sugupuu nägemiseks tutvustab seda töö autor eraldi.

2.2 Sugupuu liikmed

Selles peatükis toon ära interjvuu käigus saadud info oma sugulaste eludest, et anda tööle ka veidi kvalitatiivset mõõdet lisaks digitaalsele sugupuule, mille põhjal saab küll aru sugupuu liikmete sugulusastmest, kuid mis ei anna ülevaadet nende eludest ja selle olustikust, ametitest jne. Intervjuu teel saadud andmete abil saab infot digitaalsel sugupuul nähaolevate inimeste eluolu kohta. Intervjueerisin oma vanavanaema Virve Kändu ning allpool esitatud tekst on jäetud suures osas muutmata, esitatud tema kõnemaneeris.

2.2.1 Andrus (perekonnanimi teadmata)

Andrus (?) sündis 1839. aastal ja suri 1889 aasta heinaajal kopsupõletikku. Andres abiellus naisega, kelle nimi oli Maarja. Maarja oli pärit Laane talust Tagulas. Ta on sündinud 1836 ja suri peale 1900ndat aastat vanadusse. Tema ema oli metsavahi tütar ja tema isa oli Värnik. Andruse ja Maaarja abielust sündis kahesa last. Esimesed kolm last, ehk siis kaks poega ja üks tütar, surid kõik ühel ja samal suvel düsenteeriasse. Esimese tütre nimi oli Ann. Vanasti arvati, et kui pere paneb oma surnud lapse nime oma elusale lapsele, siis elus olev laps pidi omale saama ka need päevad elada, mida surnud laps ei jõudnud elada. Seega pandi ka viimasele tütrle, kes neil sündis, nimeks Ann. Neil sündis kokku viis tütarart - Liisa, Mari, Leena, Emiilie ja Ann.

2.2.2 Liisa Roose

Liisa on sündinud arvatavasti 1868 aasta ringis, kuid tema surmaastat ei ole teada. Liisa oli väga kokkuhoidlik naine. Ta abiellus Juhan Mooritsaga, kes oli ka väga kokkuhoidlik mees. Juhan Moorits oli vaese lesknaise poeg. Oma elu jooksul suutis ta siiski ära osta Tintsu talu, kus nad Liisaga elasid. Juhan suri 72 aastaselt 1933-ndal aastal. Liisa suri Juhaniga enamvähm samal ajal.

2.2.3 Mari Roose

Mari on sündinud 30. aprill 1871 uue kalendri järgi. Mari abiellus Peeter Saarega. Marist sai talu perenaine Piiri (Lambamõisa) talus. Mari oli väga töökas, rõõmus ja kannatlik inimene. Ta oli tark naine tolle aja kohta. Oma elu jooksul oli Mari matnud oma kaheksast lapsest seitse last ja lisaks veel ka oma mehe. Ka teine mees, kes temaga koos elas, läks tema juurest ära. Mari oli meeletu suures meeleheites ja tema närvid ei pidanud sellele kõigele vast. Tema meeleheide oli nii suur, et ta ei suutnud enam isegi süüa. Mari suri 1938. aasta veebruaris .

2.2.4 Leena Roose

Leena on sündinud umbes 1874 , kuid selles ei olda kindlad. Ta abiellus Metsa nimelise mehega. Nad läksid elama mägedesse Verganao oru lähedale, 60 kilomeetrit Taskendist. Leena oli koduperenaine. Seal, kus nad elasid, oli neil väga suur mesiaed. Leena oli hästi sõbralik ja heatahtlik inimene. Ta elas 98-aastaseks. Veel kaks aastat enne oma surma ronis ta puu otsa ja kõndis mõõda katuseid. Ta luges väga palju raamatuid ja talle meeldis käia ka kinos , kui oli võimalik. Tema abielust Metsa nimelise mehega sündis neil neli last. Leena suri umbes 1972. aastal keelevähki.

2.2.5 Ann Roose

Ann on sündinu arvatavasti 1879 . aastal. Ta läks mehele Juhan Viidingule, kes oli auruveduri juht. Ann elas oma elu alguses Riias ja hiljem Tartus. Ann oli kodune, kuna Juhanil oli väga hea palk. Nendel oli kaks last – Paul ja Linda. See oli pere, kus tegelikult lapsi ei tahetud. Ann suri 72-aastaselt kopsuvähki. Juhan suri mitu aastat pärast Anni. Juhan ei maganud kunagi rohkem kui kolm tundi ööpäevas. Ta ei suutnud rohkem magada.

2.2.6 Emiilie (Roose) ja Peeter Tints

Emiilie on sündinud 31. juulil 1877 . Ta abiellus mehega, kelle nimi oli Peeter Tints. Emiili oli väga heatahtlik, töökas, abivalmis ja ta armastas väga lapsi. Tema mees on sündinud 1864. aastal ja suri 1954. aastal tuberkuloosi. Sugupuu jõuabki minuni Emiilie ja Peetri kaudu.
Emiilie ei olnud enne Peetrit kunagi armunud olnud. Emiilil ei ole olnud üldes soovi olnud kosja minna. Emiilie (edaspidi Miili, nagu teda kutsuti) ja Peter ei armastanud üksteist. Peeter oli egoist . Ta ei arvestanud teistega . Ta oli oma naise vastu halb. Nad elasid Kaspre talus (Lõõnre-Lauri ametlik nimi). Peeter oli mees, kes kuni oma surmani ei kirjutanud oma talu poja nimele . August ei saanud seda kunagi omale. Peeter ei aidanud teha talutöid, kuid ta oli väga kirglik kala- ja jahimees .
Peeter ei tahtnud lapsi. Ütles, et jumal on need mulle andnud, aga ma ei ole nendega rahul. Tütrega ei olnud ta kohe üldse rahul, aga oma pojaga ta natukene rahul oli, kuid see oli tõesti ainult natuke. Peeter oli mees, kes vajas hirmsasti kiitmist. Peeter kogu aeg kirus ja kurstis, et tema naine on väga halb inimene. Kui August kaks aastat Valgas poliitvangina kinni istus, siis Peeter ei andnud miniale hobust, et too saaks Augustile Valka viia toidupaki, et August nälga ei jääks.
Peetrist on teada ka näiteks üks selline juhtumine - Ljuuba (Kaspre talu karjane , hilisem minia ) ja Anne (Ljuuba õde) hakkasid Kasprel liha suitsetama kui August oli kinni. Enne, kui nad liha küpsetama hakkasid, kukkus sauna keris kokku. Peeter ei aidanud parandada, aga oli esimene, kes liha pidi saama.
Miili tegi enamus talutöödest. Kõik oli tema teha, senini , kui poeg naise võttis. Augusti naiseks sai Ljuuba (Kütt), kes oli neil juba aastaringne talutööline. Miili armastas väga oma lapsi ja need olid talle väga tähtsad. Järngevalt tutvustan Miili ja Peetri lapsi.

2.2.7 August Tints

August sündis 31.12. 1904 . August tegi talutöid Kasprel. Ta käis alguses Edul koolis ja hiljem paar aastat Otepääl, aga isa ei lasknud tal kaua koolis käia, kuna isa tahtis, et poeg ikka talus talutöid teeks ja sulaseks oleks. Ta oli hästi töökas ja väga hoolas töö suhtes. Isana oli ta väga hea isa ja hoidis väga oma lapsi.
Augusti nõrkuseks oli see, et ta sattus kergelt paanikasse. Ta viidi 1941 aastal ülekuulamisele. Kui sõda läbi sai, siis oli venalstel selline asi nagu hävistuspataljon. See pataljon hävitas kõik viimase, mis hävitada veel oli vaja. Siia kanti jõudes olid need pataljoni mehed mingi usimasti mõju all. Nad liikusid edasi Pringi suunas. Enne venelaste tulekut oli Eesti maameestel ära peidetud kuulipilduja. Maamehed hakkasid sellest hävituspataljoni tulistama. Otepää kandis tuntakse seda lahingut Pringi lahingu nime all. Selle lahingu ajal läksid Viiding Paul, August Tints ja papa Girill Saar maja juures olevale kõrgele mäele. Papa Girill ja August ronisid puu otsa ja nägid et Pringi pool on suur tolmupilv üleval ja nad kuulsid ka laskmist. August ja papa võeti kinni sest kaevati et nemad olid hävitsupataljoni lasknud. Kui papa oli sellises olukorras, siis muutus ta enesele kindlaks ja vastas ausalt. August aga hakkas kogelema ja mõisteti süüdi. Kuna kõik teadsid, milles asi seisis , siis papa hakkas ajama , et see asi on kõik vale ja jõuti otsusele, et August ei ole süüdi ja lasti vabaks.
August oli vanapoiss 1940nda aastani. Ta abiellus 1940 aasta mais Ljuubaga. Neil oli esimene Eestis registreeritud abielu. August oli väga arukas ja käis karjas, oli tavaline poiss. Ta oli iseloomult oma ema moodi. August suri 100 ja poole aataselt. Ta suri 5. mail 2005. viirusnakkuse tagajärjel kopsupäletikku. August oli normaalse mõistusega kuni oma surmani, ta oli heatahtlik mees. Augustil on kolm last – Tiiu (Teorein), sündis 10. 09.1940; Jaak, sündis 11.02.1945 ja Jüri, sündis 24.08.1948.
Foto 1. August ja Ljuuba

2.2.8 Eleene ja Girill Saar

Eleene (kutsuti Leeniks), ehk siis minu vana-vana-vanaema, oli oma isa koopia. Ta oli hästi jonnakas, ega armastanud tööd. Ta oli väga üleolev. Eleene sündis 21.01 1899 uue kalendri järgi. Head ei ole temast rääkida ja halba ei taha kah rääkida.
Ta abiellus papa Girlilliga (nagu teda hiljem meie pres hüüti), kuigi tal oli peigmees . Ükskord oli üks suur pidu ja nad olid hiljaks jäänud ja seal peol oli tema peigmees koos ühe teise türukuga. Leeni vihastas ja kätemaksuks abiellus ta papaga. Nad abiellusid 21 juuni 1920.
Papa Girill oli tark mees. Ta oskas rääkida prantsuse, saksa ja vene keelt. Teda taheti saata Prantsusmaale Eesti saadikuks. Kuid papa suureks unistuseks oli see, et ta läheb tagasi Verganao oru lähedale, kuna tema jaoks oli seal meeletult ilus loodus ja seal oli tal meelepärane töö.
Papa oli Peeter Saare ja Mari poeg. Papa Girill oli väga suure algatusvõimega ja väga liikuva mõistusega. Minu vanavanaema ja tema isa olid väga head sõbrad ja klappisid omavahel väga hästi. Peeter, ehk Leeni isa, andis tütrele kasutada popsi koha ehk viis hektarit maad (enamus oli soo). 1928 aasatl oli suur maareform ja sinna läksid kõik talud , mis ei olnud päriseks ära ostetud. Maareformiga sai papa enamus maast Piiri talust ja Kaspre talust. Ja kui see maareform välja tuli 1928 aastal, palkas papa kaks töömeest, et suured kuused maha raiuda , et saada puud omale. Nii et kui papa Girill ja Leeni abiellusid, oli neil 5 hektarit maad. Koos ehitati maja, kaks tuba ja köök (4x6 m). 1928. aastal hakkas papa lauta ehitama. Tegi veel põllutöid.
Eesti ajal organiseeris papa Girill Piimaühistut ja oli seal raamatupidja ning lisaks oli ta raamatupidaja kahes masinaühistus. Ka aitas ta kirjutada palvekirju, ristis lapsi, saatis surnuid viimsele teele. Ta tegi igasugust kirjatööd.
Abielust Leenaga sündis neil kaks tütart – Virve, 25 aprill 1925 ja õde Laine, sündis 15 märts 1932 . Laine suri 2-aastasena (1934) sarlakitesse, maeti 30 aprill. Siis oli niii varane kevad et kirsid õitsesid ja oli hästi soe.

2.2.9 Virve Känd

Virve Känd (neiupõlvenimega Saar) (vt foto 2) on sündinud 1925. aastal 25 mail. Ta elab siiani. Ta oli väiksena küllalt uudishimulik , kuulas kõike mis räägiti. Alates kolmandast eluaastast on tal kõik meeles ja mäletab ka oma teisest eluaasast erinevaid seikasid. Ta mäletab ka oma vanaema Miilit, kes hoidis teda väga. Minu vanavanaema Virve tahtis palju üksi olla, kuna ümbruses ei olnud lapsi ja ta tundis end üksi hästi. Ta suutis väga hästi üksi mängida ja kujutas endal kõike hästi ette. Kooli ta minna ei tahtnud. Lugema õppis 5-aastaselt Postimehe kuulutuse pealt. Ta hakkas isegi natuke enne viit aastat lugema. Suvel ta enam lugeda ei osanud, kuna unustas ära, aga 6-aastaselt luges ta juba Lastelehte.
Virvel on meeletult hea mälu. Ta teab kõike üksikasjalikult juba väga väikesest peale. Kooli läks ta vastu tahtmist. Algkool oli talle väga vastu. Tema jaoks oli meeletult suur piin see, kui ta pidi olema internaadis. Ta ütleb, et lapsena oli ta hästi arenenud või teistmoodi arenenud. Talle meeldis lugeda, luges väga palju. Virve oli üsna eraklik, noorpõlves suhtles ta vaid kahe inimesega, (siiani neist ühega)
Virve ei kutsunud kunagi oma vanemaid isaks ja emaks vaid ütles neile papa ja mamma. Vahel kutsus ta oma isa ka papa Karlaks. Virvel on lapsest peale olnud ääretult hea vahekord oma isaga. Virve jagas kõik oma rõõmud ja mured papaga.
Foto 2. Virve Känd
Luurega seonduv oli kõige põnevam ja tähtsm asi vanavanaema Virve elus. Enne sõda, 1938 aasatst peale, oli ta papa ametis kindlustus -inspektorina. 1943. aastal värvati neid luurerühma. See luurajate grupi keskus oli selles talus, kus mu vanavanaema praegu elab. Papa oli üks andmete koguja sellele luuregrupile, kuna ta oli kindlustudinspektor juba kolme valla peale. Ta nagunii käis üle päeva valdades. Luurajad andsid infot edasi morsega. Virve oli tavaliselt see, kes hoidis nendest teisi inimesi eemal. See luureaparaat on siiani soo põhjas, millega infot edastati. Luurajad mängisid Virvele kavalere. Hiljem oli papaga neil siuke kokkulepe, et poisid võisid külas käia. Nende poiste eesnimed olid varjunimed. Virve teadis ainult ühe poisi õiget nime ja elukohta. Eestlased olid vabad ja võisid vabalt liikuda talust tallu . Papal jäi Venemaale minemata kuna riigipiir pandi kinni.
Keeled on minu vanavanaema jaoks rasked olnud. Isegi eesti keele kirjutamine on olnud talle raske. See on tal selgeks õpitud. Lõuna-Eestis on ju suhteliselt palju murret.
Virve abiellus Heino Kännuga. Heino oli pikk poiss, iga töö peale valmis, väga lahtiste kätega. Ta tegi tööd siis kui pidi, ega ta eriti ei viitsinud, aga kui tegma hakkas, siis tegi kiirelt ja hästi. Heino sündis 13 juuli 1927 ja suri 1962 aasta mais. Ta poos ennast üles.
Heino ema oli harjunud oma peret teistest paremaks pidama , pidas seda võrdseks sakstega. Heino tegi tööd selleks, et talu tema nimele kirjutataks. Pahandusd Virvega tulid sellest, et ta ei lubanud Virvel tööd teha . Virve pidi Heino pilli järgi tantsima.
Virve abiellus Heinoga veebruari lõpus 1947 aastal. Sellest abielust sündis neil neli last – kõige vanem oli Kaja, kes sündis 4. mai 1948; järgmisena Reet , sündis 1. dets 1949 ja suri 1. märts 1951, arvatavasti viirulikku grippi; siis sündis Varju, 9. mai1951 ja viimasena Aado, 9. aprill 1953.

2.2.10 Kaja Kassuk

Kaja (minu vanaema) oli olnud väga hea laps, nuttis vähe, magas rahulikult ja oli vähe haige. Ta oli väiksena väga arg ja sõnakuulelik laps. Kuni 3-aastaseni võis ta toolile istuma panna ja istus seal paigal väga kaua. Kui Reet ära suri, siis ta väga Varju ja Aadoga tegemist ei teinud. Ta eraldus nendest. Ta oli väga kinnine . Suhteliselt rahulik oli ta ka, isegi praegu on ta rahulik. Koolis oli ta keskmine õpilane. Ta on hea ujuja . Ta on teiste vastu umbusklik. Ta kardab usaldada ja kardab et teda petetakse või kasutatakse ära, kardab haiget saada. Virvet, ehk oma ema, ei ole ta ka eluaeg usaldanud.
Pärast Peeter Kassukile mehele minekut sai Kaja ema Virve aru, et Peetriga tal tõsist elu ei tule. Abielu Peetriga ei kestnud kaua, kuid siiski ei saa seda abielu ka lühikeseks pidada. Sellest abielust sündis neil kaks tütart Kristiina ja Katriin . Kristiina on sündinud 8. märtsil 1969 ja Katriin on sündinud 13 juunil 1970. Katriin Kassuk on minu, teht töö autori, ema.
Käesolevaga lõpetan sugupuu liikmete kirjeldused, mis on edasi antud läbi intervjuu minu vanavanaema Virvega. Tutvustasin liini, mis on jõudnud välja minuni. On selge, et praegu elavate inimestega on võimalik teha täiendavad intervjuusid ning koguda infot nende vaadetest oma elule ja esivanematele. See aga jääb juba töö võimalikuks edasiarenduseks. Kahtlemata on selliste lugude najal oma sugupuud tundma õppida küllaltki põnev ning kutsubki seda rohkem uurima.

KOKKUVÕTE

Käesolev uurimistöö tutvustas suguvõsauurimise teoreetilisi aluseid, selle olemust ning geneaoloogia uurimismeetodeid. Töö raames koostasin sugupuu oma emapoolsest suguvõsast seitsmes põlvkonna ulatuses – see on nüüd olemas digitaalsel kujul ning on avatud täienduseks kõikide sugulaste poolt, kes selleks huvi üles peaks näitama.
Genealoogia keskendub suguvõsa uurimisele ja sugupuude koostamisele. Selle teemaga on tegeldud ja tegeldakse üsnagi aktiivselt kogu maailmas. Algselt jäädvustati sugulust suulisel teel, hiljem asendusid suulised ülestähendused kirjalikega ja nii jõutigi genealoogia tekkimiseni. 17.-18. sajandil kujunes genealoogia teaduseks. Eestlased hakkasid suguvõsa uurimisega tegelema 19. saj teisel poolel baltisakslaste eeskujul. Sellest ajast saadik on genealoogia Eestis muutunud järjest populaarsemaks ja leidnud palju aktiivseid harrastajaid.
Tänapäeval kasutatakse suguvõsa uurimisel ja sugupuude koostamisel üha rohkem arvutit ning internetti. Internetist on võimalik leida erinevaid genealoogiaalaseid materjale. Arvuti annab võimaluse koostada sugupuid küllaltki lihtsalt erinevate arvutiprogrammide abil. Oma sugupuu koostamisel kasutasin on-line vabavara programmi Geni, mida pakub Google. Selle programmi eeliseks (lisaks vabavarale) teiste seas on ühelt poolt asjaolu, et seda ei ole vaja laadida arvutisse ning teisalt see, et seda on võimalik pidevalt täiendada mitte ainult iseendal, vaid ka teistel sugupuu liikmetel.
Töö teine peatükk keskendus, lisaks sugupuu loomisele, sugupuu liikmete kirjeldustele läbi intervjuu minu vanavanaema Virve Kännuga. Erinevad seigad minu esivanemate elust lisavad tööle kvatitatiivset mõõdet. Nagu ka teise peatüki lõpus tõdesin, viib praegune info uue otsimiseni ja see võib olla antud töö edasiarendus – kuulata lugusid ka läbi teiste sugupuu liikmete ning jäädvustada info tulevate põlvede tarvis.
Seega, käesoleva töö põhiväärtus ongi sugupuu ülestähendamine digitaalsel teel ning kahtlemata on uurimus jätkuprojekt – sugupuud saab internetis pidevalt sugupuu liikmete poolt täiendada ja läbi intervjuude saaks veelgi rohkem teada erinevate inimeste elust-olust.

Allikad

Erelt, P. (2000, august 31). Eestlaste mõistatuslik päritolu. Eesti Ekspress . [2006, aprill 15]
Genealoogia. (1988). Eesti nõukogude entsüklopeedia. 3. kd. Tallinn. 131-132
Intervjuu Virve Kännuga (kirjalik digitaalne fail)
Kurro, K. (1998) Genealoogiast läbi aegade. Genalogus nr 1. [2006, märts 15]
http://www.genealoogia.ee/Ajalugu/ajalugu.html
Must, A. (2000). Eestlaste perekonnaloo allikad. Tartu: Kleio
Puss, F. (2000). Genealoogia põhiallikad Eestis [ 2006, märts 8]
http://www.genealoogia.ee/Abimaterjal/allikad1.html
Puss, F. (1996-2006). Millest alustada suguvõsa uurimist ? [2006, märts 15]
http://www.isik.ee/algus.html
Reintam, E. (2006). Harjumaa Reintamite sugupuu: uuringutest. [2006, aprill 29]
http://www.hot.ee/ereintam/sugup.ht m
Sarv, M. (2005, juuni 16). Kas sina pärined Juhanist või Jaanist? Eesti Päevaleht. [2006, aprill 7]
http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=294523&PHPSESSID=6811dd26e2717fe0b597f2e909878073
Tafenau, M., T. (2002). Sugupuu arvutis. Kultuur ja elu nr 3. [2006, aprill 29]
http://kultuur.elu.ee/ke469_sugupuu_arvutis.ht m
Vitkin, V. (2001). Suguvõsa uurimine: praktiline käsiraamat. Tallinn: Valgus
Suuline allikas: Intervjuu tekst, intervjuu läbi viidud 2008. aastal mitmes järgus Otepääl