Nero - XI klassi referaat Philipp Vandenberg raamatu põhjal (0)

Nero Sisukord Sissejuhatus..........................................................................................................................................3 Väike koletis .........................................................................................................................................4 Seitsmeteistkümneaastaselt keisriks.....................................................................................................4 Claudiuse surm................................................................................................................................4 Agrippina.........................................................................................................................................5 Burrus ............................................................................................................................................6 Seneca ..............................................................................................................................................7 Leiba ja tsirkust ....................................................................................................................................7 Keiser laval......................................................................................................................................8 Rooma põlemine.................................................................................................................................10 Kristlaste tagakiusamine ................................................................................................................10 Nero poliitika......................................................................................................................................11 Corbulo..........................................................................................................................................11 Suurim lüüasaamine.......................................................................................................................12 Piso vandenõu.....................................................................................................................................12 Kreeka turnee.................................................................................................................................13 Nero lõpp............................................................................................................................................13 Kokkuvõte..........................................................................................................................................14 Lisa 1..................................................................................................................................................16 Rooma keisrid 1. sajandil a.d.........................................................................................................16 Kasutatud kirjandus............................................................................................................................17
2 Sissejuhatus.
Referaat on koostatud gümnaasiumi ajalookursuse raames, eesmärgiga avardada silmaringi ja koguda vilumust uurimustööde ja referaatide koostamiseks tulevikus. Töö teema andis õpetaja ja võtsin sellevastu kahesuguste mõtetega. Esmalt ei ole ma Rooma ajaloost eriti huvitatud olnud ja ka eelteadmised olid napid. Teisalt oli see hea võimalus midagi uudset teada saada.
Referaadi aluseks on saksa ajalookirjaniku Philipp Vandenbergi raamat "Nero keiser ja jumal, kunstnik ja narr .,,
3 Väike koletis
Iga lapski Roomas teadis, et keiser Caligulal oli tavaks ennast voodis rahuldada oma õdedega. Kui saadi teda, et Caligula õde Julia Agrippina kannab last ei olnud mingit kahtlust kes on oodatava järeltulija isa. Tegelikult oligi Agrippina seaduslik abielu Ahenobarbusega olnud juba üheksa aastat lastetu ja tõenäosus, et laps võiks olla seaduslik oli ääretult väike. Kuid võimatuna näiv fakt hakkas järjest kindlamaks muutuma ­ Caligula ei üritanud kuidagi oma isadust tõestada ja Gnaeus Domitius Ahenobarbus kuulutas ennast avalikult lapse, tulevase keisri, isaks.
Ka edasised kahtlused omavahelise kokkuleppe osas kummutati kiiresti, sest 15.detsembril 37 ilmale tulnud poisslaps oli täpselt kui oma isa suust kukkunud. Järjest vanemaks saades hakkas poiss üha enam sarnanema oma isa peegelpildiga.
Poiss tuli ilmale varastel hommikutundidel, päikesetõusu ajal, jalg ees. Augurid arvasid, et see ei saa midagi head tähendada. Ja ka Ahenobarbus ise ei käitunud õnneliku isana. Minu ja Agrippina sigitis tähendab riigile ainult koletist ja katku,,, oli olnud tema vastus õnnesoovidele, see annab aimu , et beebi ei olnud pärast üheksaaastast abielu enam sugugi soovitud laps, igatahes mitte Ahenobarbusele. Pärast üheksa päeva väldanud valimist jõuti üksmeelele ­ lapse nimeks sai, isa järgi, Lucius Domitius Ahenobarbus.
Agrippina hellitava ja hoolitseva käe all kasvas laps üles. Ema jagas pojale kõikmõeldaval moel oma armastust. Agrippina oli oma elus leidnud uue mõtte ja ka Caligula osutus heaks keisriks, Rooma rahvas armastas teda.
Seitsmeteistkümneaastaselt keisriks.
Claudiuse surm
12. oktoobri õhtul 54.aastal mürgitas keisri söögimaitsja Halotus Claudiusele antud sampinjonid. Kuna toidumaitsmine oli juba nii rutiinne protseduur ei pannud keegi tähele kuidas Halotus tilgutas tillukesest pudelist keisri seenele piisa lõhnatut vedelikku. 64-aastane keiser tundis ennast
4 silmnähtavalt hästi ­ hiljutine kümbluskuur Sinuessas oli talle hästi mõjunud. Ühtäkki lõi keiser käed näo ette ja muutus surmkahvatuks. Orjatar tuli joostes hõbekausiga, sest polnud erand kui vana keiser õgis liigselt ja soovis oksendada, et pärast vapralt edasi süüa. Kuid seekord oli eriline, keisri öökimisel ei paistnud lõppu tulevat.
Arst, kutsuge arst!,, hüüdis Agrippina, keisri abikaasa erutatult. Veidi aja pärast saabus Xenophon , Kosi saarelt pärit kreeklane , keda Roomas tunti oma ravitsemiskunsti poolest. Xenophon palus keisril suu pärani ajada, et sulega kaasa aidates keisri öökimisele kaasa aidata. Täiesti apaatne Claudius ei märganudki, et ravitseja kastis suleotsa täpselt samasugusesse pudelisse kui oli olnud Halotusel. Claudius vajus korisedes kokku nii kiiresti, et Xenophon ei jõudnud surijal isegi sulge suust tõmmata ­ jahmunult põrnitsesid keisri lapsed Britannicus , Octavia ja Antonia seda vaatepilti.
Kaheteistkümneaastane Britannicus nuttis kibedasti. Agrippina astus kasupoja juurde ja püüdis teda lohutada, ise teeseldud valust lõhkemas. Kogu selle salakavala plaani taga oligi just Julia Agrippina, Lucius Domitius Ahenobarbuse, troonipärijaks saades Nero, ema. Kuna aga tähed ei ennustanud 12. oktoobril uuele valitsejalemidagi head oli vaja keisri surm järgmise päevani salajas hoida, sel eesmärgil laskis Agrippina keisri ihukaitseväe ülemal Burrusel keisripalee sulgeda ja tantsijatarid pidid hilisel õhtutunnil juba surnud keisrile tantsima. Neil otsustavatel tundidel peeti Agrippina juures nõupidamine, kus osalesid Agrippina, pretoriaanide prefekt Burrus, Nero õpetaja Seneca, Agrippina ja tema armuke ning nõuandja Pallas.
Agrippina
Julia Augusta Agrippina oli ainulaadselt intelligentne, haruldaselt ilus ja silmatorkavalt edev naine. Agrippina kannatas kogu elu selle all, et tema isast, rahvuskangelasest Germanicusest, ei saaanud jumaliku Augustuse järeltulijat ning et Germanicus suri 34 aasta vanuses, siis kui Agrippina oli alles 4-aastane. Agrippina elu oli tihedalt seotud nelja Rooma riigi keisriga, Agrippina ema piinati surnuks keiser Tiberiuse käsul. Julia Agrippina oli Caligula õde ja voodikaaslane, Claudiuse abikaasa ja regent ning Nero ema ja voodiseltsiline.
Loomulikult ei olnud Julia Agrippina abiellunud oma osaliselt liikumisvõimetu ja kõnehäiretega onu Claudiusega armastusest. Määravaks olid taktikalised kaalutlused: oluline oli avardada oma poja võimalusi, ehk isegi keisrini välja. Agrippina oli kindlameelselt nõudnud, et Claudius adopteeriks 13-aastase Nero. Aimates milliseid raskuseid võib see tekitada troonipäriluse osas täitis
5 keiser oma abikaasa soovi väga vastumeelselt. Keisri armastatud poja varasemast abielust, Britannicuse, kuulutas Agrippina nõrgamõistuslikuks epileptikuks.
Agrippina tegeles üliaktiivselt oma poja tuleviku nimel, tal õnnestus muretseda Lucius Domitius Ahenobarbusele enne õiget aega meestetooga(toga virilis). See toimus aastal 51 kui Nero oli 14- aastane ja sellest ajast peeti teda meheks, mis veelgi tähtsam võimeliseks riigiasju üle võtma. Selle tähistamiseks korraldati suurejooneline tsirkuseetendus, kus iga osaleja sai kingiks kena rahasumma . Rooma kogemuste põhjal oli see lihtsaim ja kindlaim viis sõpru leida. Nero ilmus pidustustele triumfaatori pidurüüs, Britannicus aga poisioogas(praetexta). Sellest ajast näis poiste saatus olevat otsustatud. Leidus mõningaid sõjatribuune, kes avalikult Britannicusele saatuse pärast kaasa tundsid, kuid neid ei olnud kauaks - nad asendati kiirelt uutega.
Nero vanemaks saades, aga kaotas Agrippina oma juhendaja rolli. Lausa nii tugevalt, et Nero laskis oma ema, kes oli kogu tema keisriks saamise taga, tappa. Atendaat võeti ette väga suurejooneliselt, ehitati laev, mis pidi teatud kangist tõmmates pooleks murduma ja uppuma . Nero õnnetuseks ei uppunud ta ema laevaõnnetuses,,, sest ühel kaluril õnnestus Agrippina veest välja õngitseda ja viia ta oma maavillasse. Viimases hädas kasutas Nero mõrvakomandot, Ta võib mu tappa, kui ainult keisriks saab,, oli Julia Agrippina kunagi öelnud.
Burrus
Kaks pretoriaanide(keiserlik ihukaitsevägi) ülemjuhatajat Lusius Geta ja Rufrius Crispinus olid Agrippinale pinnuks silmas. Prefektide vihjetest võis järeldada, et nad leinasid ikka Messalinat, Claudiuse endist abikaasat, kelle keiser lasi tappa. See näis Agrippinale liiga riskantne, sest pretoriaanide keiserlik ihukaitsevägi mängis võimuvahetustel alati olulist rolli. Agrippina teatas keisrile, et kaks prefekti olevat omavahel tülis ja seega oli vaja nad oma ametist kõrvaldada ja asendada ühe ülemjuhatajaga. Agrippina valik langes sõjatribuun Afranius Burrusele, kes pidas seda kogu eluaja tänulikult meeles.
Pretoriaanide toetust omades oli iga laadatola juba poolest saadik keiser ja poolehoiu sai Roomas kõige lihtsamalt osta. Mõrvajärgsel nõupidamisel selgitas Burris keerutamata, et peretoriaanid on võimuvahetusega põhimõtteliseltnõus, aga iga ihukaitseväelane soovivat 15 000 sestertsi käsiraha. 15 000 sestertsi oli hind mida oli pidanud maksma ka Claudius trooni ülevõtmisel. Pallas, kes teadis Agrippina finantsseisu kõige paremini sai summaks 180 000 000 sestertsi, mis ei olnud isegi mitte
6 keisrinna jaoks väike raha. Ent muud ei jäänud üle, ihukaitseväe poolehoid tuli välja osta.
Seneca
Lucius Annaeus Senecat loetakse üheks tähelepanuväärsemaks rooma proosakirjanikuks. Ta ei olnud sünnilt roomlane, ta sündis Hispaanias Cordobas, kus tema isa oli hinnatud kõnemees. Seneca oli vahetevahel taimetoitlane, kannats tiisikuse all ja pidi ennast alailma hoidma, sest ta oli nii nõrguke. Kutsumuselt oli Seneca filosoof ja hiilgav kirjamees, aga ka konformist, kes jälgis põhitõdet: kelle leiga sööd, selle laulu laulad. Seneca andis neile, kes ta kirjutisi lugesid, tõepoolest elulist abi, sest ta käsitles väga mitmekesises vormis just kaasaja ja argielu küsimusi. Roomlased austasid ja isegi armastasid teda, tal oli ju iga probleemi jaoks lahendus olemas. Ta oli Agrippinale tänu võlgu, et naine oli ta viie aasta eest Korsikalt pagendusest tagasi toonud . Seneca teadis, et ta oli oma hoole ja õpetuse alla võtnud mitte ainult keiser Claudiuse adoptiivpoja, vaid Rooma tulevase keisri, kuid et Nerost saab juba setsmeteistkümneaastaselt princeps ei osanud ta ette näha.
Varasemad keisrid olid leidnud rahva seas tunnustust oma kõnepidamis oskusega, aga Nero oli alles seitseteist, nooruse vastu ei saanud ka ta arukus ja kreeka keele oskus. Uus keiser aga pidi pidama esimese kõne senati ees. Sellepärast oligi Seneca kõik tema eelseisvad kõned varakult valmis kirjutanud. Seneca leidlik retoorika võttis noore keisri kriitikutel tuule tiibadest ühe lausega: Ma olen noor ja ei tea midagi kodusõdadest ega sisetülidest, ma ei too kaasa vihkamist ega solvanguid, mida ma oleksin pidanud taluma , ega mingit kättemaksuhimu.,,
Senat külvas uue keisri üle kõikmõeldavate austusavaldustega. Nero ei saanud aru, mis temaga sündis. Vahetevahel pööras ta pilgu abiotsivalt Seneca poole ja see noogutas julgustavalt. Ühe korra kutsus Seneca oma hoolealuse kõrvale, siis kui senaatorid pakkusid Nerole tiitlit pater patriae ­ isamaa isa. Pärast viivitust tänas vastne keiser auavalduse eest, kuid palus mõista, et ta on selle tiitli jaoks liiga noor. Nii võitis ta ka viimsed skeptikud enese poolele võitnud.
Leiba ja tsirkust
Iga viies Roomlane, seega kakssada viiskümmend tuhatinimest elas esimesel Kristuse-järgsel sajandil hoolekandeabist, nad olid töötud ja neile jagati odavalt või koguni päris tasuta
7 viljaportsjoneid. Ja kogu see töötute armeeei teadnud , kuidas oma aega surnuks lüüa, väga hästi kajastus see kriminaalstatistikas. Igavus muutus Roomas poliitiliseks probleemiks.
Näitemängud olid juba ammu kaotanud oma religioosse iseloomu, keisririigi ajal oli oli nende põhiliseks eesmärgiks keisrile rahva poolehoidu võita. Keisrite heldusest kasvas välja kohustus rahvast lõbustada. Uusim ja armastatuim meelelahutuskunst Roomas oli pantomiimtants. Iseäranis meeldinud etenduse näitlejaile andis Nero Rooma kodaniku õigused(näitlejad olid põhiliselt Väike- Aasia kreeklased ).
Hellitatud ja nõudlikele roomlastele oli aga vaja välja mõelda järjest erutavamaid ja rafineeritumaid vaatemänge. Näiteks etendati amfiteatris Ikarose lugu, et kõik võimalikult reaalne oleks hüppasidki sulgtiibadega näitlejad areeni keskel olevatelt tellingutelt alla. Kui Diadalos maandus liival , siis publik juubeldas. Seejärel hüppas Ikaros. Selle asemel, et maanduda liival, sööstis näitleja otse keisriloozi suunas ­ kostub karjatus, Nero tõmbub küüru, keha prantsatab marmorpõrandale, verd pritsib , ka keisrile näkku. Seejärel rahvas röökis ja juubeldas ­ sellist meelelahutust nad soovisid ja keiser pidi seda pakkuma.
Pärast etendust ei lahkunud publik areenilt, sest siis sõitsid lavale heeroldid, kes pildusid rahva hulka kingitusi. Kingitused varieerusid eksootilistest provintsikaupadest kuni kinnisvara ja laevadeni. Nii mõnigi päevavaras lahkus areenilt rikka mehena.
Näitemängud ei olnud keisririigi ajal enam mitte lihtsalt meelelahutus , vaid võimalus jälgida rahva meeleolusid ja tabada pingeid. Amfiteatrites tehti poliitikat ­ istekohad, aplausid ­ kõik selline ütles rohkem kui mõni õukonna dokument.
Algul jäi Nero varju, ta looz oli varustatud kardinatega ja rahvas ei teadnud kunagi, kas princeps oli isiklikult kohal või mitte. Hiljem Nero mõistis, et rahvas armastab teda ja ta vaatemänge ja vaatas etendusi avatud rõdult. Et rahva armastust võita, lasi Nero rajada Tiberi paremale kaldale omaenda tsirkuse, mis oli mõeldud ka gladiaatorite võitluse, armastatuima meelelahutuse , pakkumiseks.
Vabariigi ajal ei pruugitud surmamõistetuid hukata, vaid anti neile võimalus, võitlemine loomade või gladiaatoritega. Üheainsa suure tsirkuseetenduse jooksul tapeti Roomas nõndapalju eksootilisi loomi, et saaks täita mõne tänapäevase Euroopa loomaaia .
8 Keiser laval
Nero mitte ainult ei korraldanud vaid osales ka ise võidusõitudel, lauluvõistlustel. Laulev ja võidu sõitev keiser oli rahvale uudiseks ja pljud tulid juba ainuüksi sellepärast kohale. Keiser pidi ennast allutama kõikidele kitara saatel laulmise reeglitele. Ta ei tohtinud istuda, higi tohtis pühkida vaid riietesse ning tuli hoiduda aevastamisest ja köhatamisest. Keisri esimene lugu kestis hommkust kuni hilise pärastlõunani. Kuna esinemine oli keisrile väga suure tähtsusega oli kõik viimse detailini välja mõeldud. Tribüünide vahel seisid ihukaitsesõdurid, kes andsid märku aplodeerimiseks. Samuti oli publiku seas järelvaatajaid, kes panid kirja tusasemaid ja innukamaid nimesid . Tacituse väitel olla kohtuotsuseta surma mõistetud isikuid, kes üldse ei naernud. Üks vabakslastu oli napilt surmast pääsenud, kuigi oli keset etendust lihtsalt magama jäänud. Kuid rahva väsimine ei olnud mingi ime, sest kui keiser iseendast vaimustusse sattus, ei saanud lõpetamisest juttugi olnud.
Samuti astus Nero üles kaarikujuhina. Nero sai võidusõidupisiku arvatavasti oma isalt, kes tegi sellel alal omale nime juba enne kui ta Germaanias sõjapealikuna kuulsust võitis. Alguses proovis ta ennast Palatinuse aedades ilma pealtvaatajateta. Hiljem astus Nero üles Rooma suurimal areenil, Circus Maximuse`es, tohutul hipodroomil Platinuse jalamil. Areeni pikuseks mõõdeti viissada viiskümmend meetrit ja kogu ehitise pikkuseks kuussada viiskümmend meetrit, raja laius oli sada viiskümmend meetrit. Enamasti kihutati kahe- või neljahobusevankritega. Üldiselt olid vankrijuhid orjad , kes vähemalt ametlikult sõitsid võidu loorberipärgade nimel, tegelikult olid mängus suured varandused, orjadest said üleöö jõukad ja vabad mehed, keda austati kui iidoleid ­ superstaare.
Vankrijuhtide selja taga asusid tõelised parteid omaenda värvidega: punased, rohelised, valged. Need organisatsioonid rajasid võitjatele mälestusmärke ja tegelesid muu võidusõiduga seotuga. Valged ja punased olid kõige vanemad. Roheline ja sinine aga Nero aegadel paremad. Keiser ise oli veendunud roheliste poolehoidja, kus võimalik aitas ta nende edule kaasa ja võidu sõites kandis rohelisi riideid. Ka laskis ta katta oma tsirkuse vaskrohelise, mitte kollase liivaga .
Nagu ka teatris oli rahvas seda õnnelikum, mida rohkem verd ja hävingut nad nägid. See kuidas igasuguseid vaatemänge põlastanud Tiberius oli rahvast võõrandunud oli kõigil meeles. Nerol, kes pooldas ennem kunsti kui võitluseid, ei jäänud muud üle kui rahva tahtele alistuda.
9 Rooma põlemine
19. juulil 64. aastal puhkes Roomas tulekahju. Roomas olid majad ehitatud tihedalt üksteise lähedale, mis piiras põgenemist ja lihtsustas tule levikut. Suurima elanike arvu ja pindalaga linn 1,25 miljoni elanikuga oli süttinud. Kuna palju hooneid hävis, sai keiser võimaluse alustada linnas renoveerimist. Seda on pakutud ka üheks argumendiks sellele, et vanadest majadest tüdinud keiser pani linna ise põlema. Veel liigub ringi väiteid, et Nero olla laulnud põleva linna taustal, kuid sellised väiteid ei tasu ühel või teisel põhjusel väga tõesteks pidada. Pärast põlengut projekteeriti linn ümber, tänavad tehti sirgemad, majad ehitati kindlate mõõtmetega, arvestati tuleohuga jms. Samuti ehitati uus ka hävinenud keisripalee asemele. Palee mõõtmeist annab ehk aimu, et aatriumisse mahtus Nero 30-meetrine hiigelkuju, rikkalikult oli kasutatud kulda ja kalliskive.
Kristlaste tagakiusamine
Nero, oli pärast oma ema tapmist kõigeks võimeline, süüdistas põlengus kristlasi, kes olid masside seas ebapopulaarsed keisrivastasuse, elukommete ja salapäraste kogunemiste tõttu. Mitmed kristlased leidsid järgnenud tagakiusamise käigus oma otsa, nad löödi risti, hukati tuleriidal või kiskusid metsikud loomad nad tribüünil lõhki. Tagakiusamise käigus tapeti ka apostlid Peetrus ja Paulus. Peetrus löödi Vatikani künkal tagurpidi risti ja Paulusel raiuti Via Ostiensise juures pea maha.
10 Nero poliitika.
Nero armastas vaatemänge, kuid vihkas sõdu. Tõsist mees mehe vatu võitlust, relv käes ei pidanud ta vabale mehele kohaseks. Sellest põhimõttest juhindudes ei juhtinud Nero kunagi ühtegi sõjakäiku. Rooma garnisonid Germaanias elasid nii igavat elu, et väejuhid pidid, mässuhirmust ajendatuna, oma sõduritele mingitki tegevust leidma. Rooma leegionite tegevusetuse kohta levisid germaanlaste seas kuulujutud, et keiser olla sõdimise ära keelanud.
Corbulo
Gnaeus Domitius Corbulo oli oma aja üks suurimaid väejuhte ja strateege. Corbulo oli karm, fanaatiline ja kompromissitu. Nero jättis talle otsuste tegemisel vabad käed, sest Corbulo kordaminekud olid ka keisri kordaminekud. Corbulo võttis Rooma armee Germaanias tõsiselt käsile, igasugune isetegevus st. Röövimine lõpetati. Väidetavalt olla surma mõistetud paar vahimeest, kes suvatsesid postil olla ainult mõõga või pistodaga relvastatult. Corbulo oleks laiendanud keisririigi põhjapiiri veel kaugemale, kuid keisri käsul pandi sellele piir.
Kui Armeenias algas võimuvõitlus kahe kohaliku kuninga vahel oli Corbulo see, kelle Nero saatis probleemi lahendama . Kuna Corbuloga käis kaasas võitmatu väejuhi kuulsus ei olnud suurt kahtlust sündmuste tulemuse osas. Hoolimata tugevatest tülidest Corbulo ja kohaliku Rooma väejuhi, Quadratuse vahel lahendati olukord positiivselt. Kuna Quadratuse leegionid olid haletsusväärses seisukorras pühendas Corbulo ennast reorganiseerimisele.
Nero oli samal ajal hõivatud Marsi väljakul toimuva amfiteatri ehitusega. Sõda Armeenias ei huvitanud teda, tal oli selleks Corbulo. Kui tulid võidukad teated Armeenias, tähistati Nerot imperaatorina, ei sõnagi mehest nende tegude taga.
Corbulo tegi enesetapu kui üks ta alluvaid ta vastu tunnistas , leidus inimesi, kes pidasid Corbulot liiga mõjuvõimsaks.
11 Suurim lüüasaamine
Rahulikum kui Armeenias ei olnud ka riigi põhjaosas. 60. või 61. aastal tõi käskjalg teate, et kogu Britannia provints on üles tõusnud. Kogu selle taga oli üks naine ­ ikeenid kuninga lesk Boudicca.
Keldi päritolu ikeenide autonoomne hõim asustas praeguse Lõuna-Inglismaa piirkondi.
Et lõpetada Rooma röövretked oma maale, otsustas ikeenide kuningas Prasutagus pärandada oma maa tütarde kõrval ka Rooma keisrile, Nerole. Kahjuks ei läinud tema lootus täide, sest Roomlaset laastasid ikkagi kogu maa.
Ajal kui Rooma tähelepanu oli Mona saarel ja Britannias asusid ainult nõrgad okupatsiooniväed otsustas Boudicca alustada ülestõusu. Halvasti, kui mitte üldse kaitstud Roomlased said ülestõusnutelt Camoludunumi linna all kiiresti lüüa.
Piso vandenõu
19. aprillil 65. aastal pidi Nero surema. Plaani järgi pidi keisri tapma mees nimega Scaevinus, kasutades pistoda. Vandenõu taga olid Rooma aristokraadid , senaatorid ja sõdurid Gaius Piso, kellest pidi saama uus keiser, juhtimisel. Vandenõu reetis Scaevinus ise, kes käitus päeval enna plaanitud atendaati väga kummaliselt. Ta lasi oma pistod teritada, koostas testamendi, kinkis hinnalisi esemeid. Mehe majapidamises töötanud vabakslastu Milichus jälgis neid toimetusi kahtlevalt. Pärast konsulteerimist oma naisega seadis vabakslastu oma sammud palee poole, et keisrit hoiatada.
Paleesse kutsutud Scaevinus suutis ennast algul puhtaks rääkida, kuid siis rääkis Milichuse naine oma isanda arupidamistest Antonius Natalisega, kes ülekuulamisel vandenõu paljastas.
Vandenõu juhile teadmatult oli ka tema hukkamine planeeritud. Tribuun Subrius Flavus arvas , et kitaralauliku asendamine Pisoga ei ole samuti mõistlik, tema kanditaat oli Lucius Annaeus Seneca. Pärast kohtuprotsesse mõisteti Seneca surma.
12 Kreeka turnee 66. aasta augustis algas Nero Kreeka turnee. Keiser oli otsustanud, et tülpimus sisepoliitilistest vastuoludest, kasvavatest kohtuprotsessidest, on piisav vabandus aastaks Roomast lahkumisele. Nero arvates olid kreeklased ainsad, kes oskasid tema kunsti hinnata ja olid seda väärt. Princeps`i eesmärk oli tõestada oma õigust Kreeka muusikaauhindadele. Kreeklastele anti varakult mõista, et vaid kindlatel aastatel toimuvad võistlused peavad toimuma just siis kui Nero Kreekas on. Otseloomilikult võitis keiser kõigil osaletud võistlustel. Samal ajal kui keiser Kreekas ringi rändas muutus ta pealinnas järjest vajalikumaks. Keisri asendaja Roomas püüdis oma abitust kompenseerida järjest suurema brutaalsusega. 68. aastal, pärast ohtraid kirju keisrile, otsustas asetäitja Kreekasse sõita ja keiser isiklikult tagasi kutsuda. Lõpuks läks nõunikel korda keisrit veenda ja Nero saabus Roomasse tagasi triumfiraatorina.
Nero lõpp
Tagasiteel Rooma, jõudis Napolis Neroni sõnum, et Gaius Julius Vindex, Gallia Lugduensise valitseja, on keisrist lahti öelnud. Vindexi toetasid Tarraco Hispaania valitseja Servius Sulpicius Galba, Lusitaani ja Aafrika valitsejad ning Germaani hõimud, keda rõhusid üle jõu käivad maksud . Vindexi purustas keisrile truuks jäänud Ülem- Germaania valitseja Verginius Rufus. Samas ei andnud see võit veel Nerole võimalust vabalt hingata . Verginiuse mehed soovisid oma juhatajat keisriks, Verginius keeldus ja andis senatile võimaluse valida uus keiser. See ei olnud Nerole lihtne olukord ja ta ei suutnud enam otsuseid langetada. Nero reetis ihukaitseväe prefekt Sabinus, kes veenis oma vägesid princeps`i hülgama ning ostis pretoriaanide toetuse Galbale. Galba üksnes ootas, teatades senatile, et on saadaval, kui teda vajatakse. Senat mõistis Nero surma ja keiser oli sunnitud Roomast põgenema. Viimased tunnid veetis ta ühe oma vabakslastu villas, ta tappis enda 9. juunil 68. aastal.
13 Kokkuvõte
Algul tundus päris sokeeriv millise meelelahutusega Roomlased tegelesid, kuid järele mõeldes on tänapäevane meelelahutus sarnane. Areenidel läbi viidud julmused olid rahva nõudmisel ja need olid vajalikud võimul püsimiseks. Nero sarnanes oma Kreeka reisi ajal Hermann Göringiga, mõlemad suhtusid oma riiklikesse kohustustesse kergekäeliselt ja soovisid rohkem tegeleda vallutatud alade kunsti nautimisega.
Miski ei andesta ema tapmist, kuid Nero lihtsalt ei suutnud taluda kedagi, kes mõtleks tema eest.
Nero kohta oli küllaltki huvitav lugeda, kuid ma ei pea teda oma lemmikuks.
14 Lisa 1
Rooma keisrid 1. sajandil a.d.
Sündinud Troonile Keisriks Vanus surres Surma-aasta Augustus 63 e.Kr. 27 e.Kr. 36 75 14 Tiberius 42 e.Kr 14 56 78 37 Caligula 12 37 25 29 41 Claudius 10 e.Kr 41 50 64 54 Nero 37 54 17 31 68 Galba 3 e.Kr 68 71 72 69 Otho 32 69 37 37 69 Vitellius 12 69 57 57 69 Vespasianus 9 69 60 69 79 Titus 39 79 40 42 81 Domitianus 51 81 30 44 96
15 Kasutatud kirjandus 1. Nero keiser ja jumal, kunstnik ja narr,, Vandenberg P.
16