Nero (0)

Tallinna 21. Kool
Nero
Margus Peil
11.C klass
Sisukokkuvõte
Nero sündis 15. detsembril 37. aastal meie aja järgi. 49. aastal abiellus Nero ema Agrippina keiser Claudiusega. Samal ajal kihlus Nero noore tüdruku Octaviaga. 50. aastal adopteeris Claudius Nero, mis tähendas imperaatorile sisuliselt surmaotsust.
Raamatu esimestes peatükkides kirjeldatakse, kuidas Agrippina tappis Claudiuse, lastes surmavat mürki šampinjonide peale tilgutada. Mürk mõjus aeglaselt ning Agrippina tegevusest ei jäänud jälgegi. Kuigi Agrippina pidi seda halbade tähemärkide tõttu järgmise päevani salajas hoidma. Pärast Claudiuse surma jäi troon vabaks ning valitsemine läks üle Nerole. Kuna viimane oli veel noor ja kogenematu, hakkas tema õpetajaks suurepäraste oraatorivõimetega Senaca, keda Nero usaldas teda täiesti.
Nero ei erinenud millegi poolest oma eelkäijatest ega temale järgnenud imperaatoritest. Tema suhted naistega olid liiderlikud, minnes isegi vägivallani. Ta vägistas isegi ühe Vesta templi preestrinna – Vestaalia, kes oli andnud tõotuse meestega mitte enne 30. eluaastat magada , vastasel korral maetakse ta elusalt. Nero ema Agrippina suhtus poja ülemeelikustesse suure põlguse ja vihaga, ta kartis viimase üle kontrolli kaotada. Raamatus isegi mõnitas tema uus armuke Poppea Nerot, kuna viimane elas liialt oma ema tahtmise järgi. Nördinuna sellisest avalikust norimisest, otsustas imperaator oma ema tappa. Ta laskis ehitada suure luksuslaeva, mis murdus ühe kangitõmbe peale pooleks ning pidi seeläbi Agrippina ühes endaga merepõhja viima. Kummalisel kombel naine sellest hukust siiski pääses, mispeale Nero otsustas kallite ja keeruliste vandenõude asemel lihtsalt ema tappa. Tema tuhk sängitati mulda ning sellele kohale ei rajatud esialgu isegi mitte mälestusmärki.
Poppea sai oma tahtmise, kuid see teda ei pidurdanud. Lisaks sundis ta Nerot lahutama oma tollasest naisest Octaviast ning viimase pagendusse saatma , kus viimane langes Poppea poolt palgatud mõrtsukate kätte, kes naisele piinarikka lõpu korraldasid.
Ka Poppea elu polnud kerge – ta jäi Nerost kahel korral rasedaks, kuid mõlemad korrad lõppesid õnnetult. Esimesel korral sai ta tütre, kes 4-kuuselt suri, teisel korral aga lõi Nero purjus peaga naist ning nii ema kui laps surid. Isegi keisrile endale oli see ränk kaotus.
Nero pani suurt rõhku ka avalikele etendustele, lõbustustele ja muudele mängudele. Ka rahvas soovis, et imperaator neid oma üritustega lõbustaks. Nero oli suurepärane pillimängija, ta oskas ka luuletada ja laulda . Mõni tema etteaste olevat kestnud isegi vara hommikust pärastlõunani. Nero oli teataval määral isegi näitleja, mängides nii Oidipust kui ka Heraklest. Siiski polnud etendused sageli ainult mängulise sisuga. Rahvas kasutas neid, et oma meelt avaldada ning viia ellu otsest demokraatiat. Näiteks nõuti omal ajal keiser Augustuselt abieluseaduse tühistamist, Caligulalt maksude alandamist. Samuti hoiti kogu lõbustuste ajal rahval hoolsalt silma peal – keegi ei tohtinud magada, haigutada ega isegi vales kohas naerma puhkeda.
Lisaks tavapärastele etendustele ning luule ja muusika saatel ajaveetmisele oli Roomas aukohal ka tsirkus . Tollane Circus Maximus oli suur ehitis, mahutades ligi paarsada tuhat pealtvaatajat. Seal peeti kaarikute võiduajamisi ja hoburakendite võistlusi ning gladiaatorite elu ja surma heitlusi. Viimased võitlesid oma elu nimel, teades vaid, et võidu korral võivad nad elada veel vaid mõned päevad kauem kui nende vastane – kuni järgmise etteasteni. Suurepärase esinemise ja vastupidavuse korral võidi gladiaatorid isegi vabaks lasta. Seda juhtus küll mitte väga sageli, sest rahvas tahtis näha verd, vaatemängu ning teenida kihlvedude pealt rahasummasid. Sajand pärast Nero valitsemisaega polnud keegi võitnud isegi üle 35 miljoni sesteri.
Ka Nero ise võttis vahel mängudest osa - kord sõitis ta isegi kümne hobuse rakendiga, mis lõppes, tõsi küll, tema kukkumisega. Imperaator ei soovinud tegelikult vastupidiselt tavalistele roomlastele näha verd, ta isegi vihkas sõjapidamist, millega riigivalitsejal tuli siiski paratamatult kokku puutuda.
Nero valitsemisajal muutusid problemaatiliseks keldi hõimud, kellega tekkinud pidevaid konflikte keisril lahendada tuli. Ta küll ei pidanud otseselt ise mõõga ja kilbiga nende vastu minema, kuid poliitilisi otsuseid ja käske ning vastutust tuli ikkagi temal jagada. Näiteks vastutas Nero otseselt 400 orja ristilöömise eest, mis oli määratud neile karistuseks ühe senaatori tapmise tõttu. Kohtuotsus viidi täide, hoolimata rahva vastuseisust. Nii elaski Nero, kartes rahva kättemaksu tema poolt tehtud ebameeldivate otsuste pärast.
Nero valitsemisaeg möödus peamiselt Roomas. Linn ise polnud väga suur, kuid rahvaarv, 1,25 miljonit inimest, on võrreldav kogu Eesti rahvaarvuga tänapäeval. Linnatänavad olid kitsad , suhteliselt korrapäratud, ääristatud mitmekorruseliste majadega, mis sellise rahvaarvu juures oli ainuvõimalik viis kõik elanikud linnamüüride vahele ära mahutada. Roomas leidus teatreid , templeid, paleesid ja foorum. Kõik viitas impeeriumi pealinna suursugususele ja aitas luua positiivset õhkkonda. Ent nagu igas teiseski tolle aja suurlinnas, toimus Roomaski katastroofe, mis enamikul juhtudest olid tulega hooletust ümberkäimisest tingitud põlengud. Suurim neist toimus 64. aastal ning tulekahjus hävisid lisaks paljudele eluasemetele ka Circus Maximus ning Palatinus .
Nagu Roomas, tuli ka Nero elus ette problemaatilisi ja kriitilisi hetki. Nii näiteks soovis Nero järglaseks määratud Gaius Piso 65. aasta aprillikuus päikesejumala templis võimulolevat imperaatorit tappa. Ilmselt oli selline teguviis ajendatud otseselt Gaiuse võimuihast ja soovist ise kiiremini troonile pääseda. Teda toetasid mitmed Roomas üsnagi suurt võimu omavad mehed, igaüks neist oma kindla isikliku põhjusega. Tollane atentaadikatse aga ebaõnnestus, sest mõned Nerole ustavad kaaslased said vandenõust teada ning hoiatasid keisrit. Ilmnes , et loosse oli segatud ka tema endine õpetaja Seneca , kelle Nero seepeale surma mõistis. Too astus midagi kartmata julgelt oma saatusele vastu. Teadmata, keda usaldada , otsustas Nero puhastada oma lähikond riigireeturitest, viies läbi suure hukkamistelaine, mis pidi ühtlasi hoiatama ja hirmutama kõiki tema praegusi ja tulevasi vastaseid.
Raamatus kirjeldatakse ka Nero rännakut Kreekasse , sest tema armastus kreeklaste vastu oli üldteada. Kreeklased pidavat olema Nero sõnul ainsad, kes taipavad midagi muusikast ning on väärt osa saama imperaatori kunstiandest. Nero võttis osa nii olümpiamängudest kui ka püütiamängudest. Ta demonstreeris oma näitlejaoksust tragöödiaetenduses, laulmist kitara saatel ning osales hobukaarikute võiduajamistel. Sealt on pärit ka ajalooline fakt Nero ebaõnnestunud võistlusest, kus ta kaarikult maha kukkus, kuid sellegipoolest 250 tuhande drahmi eest võitjaks kuulutati.
Samal ajal proovis Roomas vandenõud korraldada Servius Galba, kes tahtis kasutada oma Gallias asuvat suhteliselt suurt armeed , et Nero tappa ning ise keisritroonile pääseda. Nero kogus kokku ka oma sõjaväe ning astus julgelt vastasele vastu ning võitis. Õnnetul kombel läks aga üks tema väeosa ülematest Rubrius Gallus üle vastaste poolele ning seeläbi oli ka imperaatori saatus otsustatud. Mõtte Egiptusesse põgenemisest heitis ta kõrvale, otsustades peituda vabakslastu Phaoni juurde maamajja. Kuuldes aga, kuidas sõdurid maja välisust maha murravad, otsustas Nero ise vabasurma minna, torgates endal pistodaga kõri läbi. Keiser Nero surm oli peaaegu hetkeline. Ta surnukeha oli kullaga läbi kootud mantlis , kui see põletati ilma suurema tähelepanuta ning tema tuhk paigutati Domitianuste perekonna hauakambrisse.
Raamatu peategelased
Agrippina
Väepealiku Germanicuse tütar, keiser Caligula õde ja armuke, Claudiuse naine ja regent ning Nero ema ja armuke. Üldiselt salakaval naine, kes oli valmis maksku mis maksab oma soove teoks tegema, seda isegi vere hinnaga.
Anectius
Misenumi laevastiku ülemjuhataja, kelle abil valmis Nero korraldusel Agrippina uputamiseks mõeldud uhke lõbusõidulaev. Kuigi Agrippina tookordsest vandenõust pääses, oli Anectius see, kes naise hiljem ikkagi kõrvaldas.
Britannicus
Claudiuse lihane poeg, kes Nero korraldusel mõrvati, kuna soovis pääseda ise valitsejaks.
Caligula
Agrippina vend, kes sai troonile 37. aastal. Rahvas armastas teda tema suurejooneliste lõbustusürituste tõttu. Mõrvati 24. jaanuaril 41. aastal.
Claudius
Rahva poolt kõige soositum keiser läbi aegade, kes adopteeris Nero. Ta valitses aastateil 41-54. Mürgitati Halotuse ja Agrippina koostöös sündinud vandenõu tulemusena.
Halotus
Claudiuse toidudegustaator. Pidi hoolitsema selle eest, et keegi keisri toidu sisse mürki ei lisaks. Agrippina suutis ta enda poole võrgutada ning sai seeläbi võimaluse Claudius kõrvaldada.
Locusta
Linna kuulsaim mürgisegaja, kelle oskused olid kõrgesti hinnatud just rooma riigi kõrgemate kihtide seas. Tema segatud mürgi abil tapeti ka keiser Claudius.
Nero
Õige nimega Nero Claudius Caesar Augustus Germanicus. Sündis 15. detsembril 37. aastal. 54. aastal asus troonile. Talle meeldis tegeleda laulmise, pillimängu ning teiste loominguliste tegevustega. Talle ei meeldinud sõjad ning teda ei huvitanud eriti poliitika. Nero püüdis alati kõige keerulisemad ja raskemad otsused teiste otsustada jätta. Nero suri 68. aastal, tal polnud järglasi ning seeläbi lõppes ka Juliuste-Claudiuste dünastia.
Octavia
Claudiuse tütar, kes abiellus Neroga. Nero lasi ta hiljem mõrvata oma elukaaslase Poppea korraldusel, tuues ettekäändeks Octavia sigimatuse.
Gaius Piso
Kuna ta oli määratud Nero troonipärijaks, oli üks esimesi Nero-vastase vandenõu korraldajaid, mis aga ebaõnnestus ning mis maksis talle elu.
Poppea
Nero teine naine, väga kavala iseloomuga , suutis Nero täielikult oma pilli järgi tantsima panna, olles seeläbi vastutav nii Agrippina kui ka Octavia tapmise eest.
Seneca
Nero õpetaja, nõuandja ja väga hea kõnemees. Ta oli üks suurepäraseid Rooma proosakirjanikke. Elupäevade lõpul tema tähtsus ühiskondlikus elus langes. Osales Nero vastases vandenõus, mispeale imperaator lasi ta tappa.
Tiberius
Rooma keiser, Agrippina sugulane. Üks julmemaid ja ebameeldivamaid valitsejaid keisririigi ajaloos.
Tigellinus
Nero sõber ja poolehoidja, kes rajas Lõuna-Itaalias hobusekasvatuse ja varustas keisrit hädavajalike ning seejuures uhkete hobustega . Tänutäheks selle eest tegi keiser temast pretoriaanide juhi.