Rooma eraõiguse referaat - Caligula (0)

TARTU ÜLIKOOL
ÕIGUSTEADUSKOND
Gerda Fatal
CALIGULA
Referaat
Juhendaja
dots Aleksei Kelli
Tallinn
2012

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Caligula lapsepõlv 4
Caligula imperaatorina 6
Roomasse tagasi saabumine 11
Vandenõud ja Caligula surm 13
Caligula vaimne seisund. 15
Kokkuvõte 16
Allikad 17

Sissejuhatus

Gaius Caesar , hüüdnimega Caligula oli Rooma imperaator aastatel 37-41. Ta oli Tiberiuse troonipärija, keda tunti kui väga jõhkrat valitsejat ning Gaiuse surma järgselt päris trooni ta onu Claudius . Caligulat on peetud väga julmaks valitsejaks. Siin referaadis käsitletakse Caligula lapsepõlve, valitsemisaega ning ka erinevaid vandenõusid, mis olid tema vastu suunatud, et teada saada, kas ta oli julm valitseja.

Caligula lapsepõlv

Gaius Caesar Germanicus sündis 31. augustil aastal 12.1 Gaius Ceasari hüüdnimi „Caligula“ on tulnud ühest naljast sõdurite seas, sest ta veetis lapsepõlves palju aega nende seas riietatuna sõduri riietesse. Suetonius kirjutas, et ta oli sõdurite seas niivõrd armastatud, et kui nad ähvardasid ületõusu korraldada, siis ainuüksi Gaiuse nägemine rahustas nad maha.2 Caligula tuli sõnast caligae, mis olid tallanaeltega saapad , mida kandsid Rooma sõdurid.3 Need sotsiaalsed tingimused, millega noor mees üles kasvades kokku puutus, ei olnud sobilikud inimlikkuse kasvatamisele. Mõrvad ja hukkamised olid igapäevased nähtused. Caligula perekonnaliikmed said järjest surma. Germanicuse perekonna prestiiž oli kõrge, kohati veel tõusmaski, sest inimesed tundsid kaasa neile.
Tiberius kutsus Caligula enda juurde Capri’le kui Caligula oli 18-aastane. Sellest ajast saadik algas uus faas Caligula elus. Ta pidi elama koos Tiberiusega, kellel õlul lasus peamine süü mehe perekonna liikmete surmades. Tiberiusel oli bioloogiline lapselaps, kelle võimule saamise võimalus oli suurem kui Caligulal. Caligula Capri-aegsed sammud olid peamiselt ellu jäämiseks. Caligula jaoks oli Capri’l elamine väga ohtlik, aga ta oli vaoshoitud ja ei öelnud kunagi midagi liiga palju, nagu ta perekond varemalt oli seda teinud. 4 Tiberius võttis enda peale vastutuse noort meest harida ning Caligula oli inspireeritud Tiberiuse intellektuaalsetest saavutustest, mis tekitas talle tahtmise ka ise õppida ja hea haridus saada.5 Caligula käis tihti vaatamas piinamisi ja hukkamisi. Ta ei väljendanud mingit emotsiooni, mille tõttu on arvatud, et ta olevat nautinud neid üritusi. Küll aga ei saa seda liiga tõsiselt võtta, sest kõiki inimesi jälgiti tõhusalt sel ajal, kui süüdimõistvad kohtuotsused välja kuulutati või hukkamisi läbi viidi, et märgata, kas keegi tundus vaenulik imperaatori suhtes. Selle põhjal võib ka arvata, et kui Caligula käis vaatamas hukkamisi, siis ka teda jälgiti, mistõttu oli ta lihtsalt vaoshoitud, et ellu jääda.6

Caligula imperaatorina

Caligula populaarsus oli imperaatoriks saades väga suur. Kui ta võimule pääses, siis esmalt pidas ta kõne, milles ta meelitas senaatoreid, lubades jagada oma võimu nendega.7 Üks väga populaarne otsus tema poolt oli maiestase süüdistused tagasi võtta ning vabaks lasta need, kes olid selles süüdi mõistetud. Ei ole täpselt ära eristatav, mis kuulusid maiestas süüdistuste alla. Teine asi, mille ta tegi, oli see, et ta avalikult kuulutas, et need, kes olid seotud tema perekonna juhtumitega, on süüst vabad. Ta põletas kõik paberid ja kirjad ära, mis puudutasid nende juhtumeid, vandudes, et ta ei olnud kordagi lugenud ega puudutanud ühtegi neist. Võib panna küsimärgi alla, kas ta ikka põletas ära originaalid. Dio lausa mainib, et põletatud said ainult koopiad.8
Tekib küsimus, kuidas noor kogenematu imperaator oskas mängida Senatiga nii hästi. Vastus on Macro ja Silanus. Macro õpetas Caligulale, kuidas imperaator peaks käituma aristokraatlikel pidusöökidel või teatri etendustel ja pidas ka loenguid kunsti ja juhtimise kohta.9
Varem ei saanud Caligula välja näidata tundeid oma sugulaste saatuste suhtes, kuid nüüd tekkis tal see võimalus. Oma lähisugulasi austas ta nii, et ta isiklikult läks nendele saartele, kus olid tema venna ja ema jäänused ning tõi need tagasi Rooma. Septembrikuu nimetati ümber Germanicuse järgi. Caligula ema auks korraldati mänge ja jäädvustati ta nägu mündile. See koht, kus Galigula ema vangistuses hoiti , hävitati. Vendade auks püstitati ausambaid ja ka münte anti välja nende auks.10
Umbes kaheksandal valitsemise kuul jäi Caligula haigeks. Pole informatsiooni selle kohta, mis haigus tal oli. Kui ta haige oli, siis rahvas tundis suurt muret tema pärast ja ootas ta paranemist. Üks Rooma kodanik, Afranius Potitus oli vandunud, et annab oma elu, kui imperaator paraneb ning üks rüütel, Atanius Secundus oli vandunud, et ta võitleb gladiaatorina, kui Caligula terveks saab. Kui Caligula oma tervise tagasi sai, siis ta nõudis, et mõlemad mehed viiks oma lubadused täide. Selline kahemõtteline kommunikatsioon imperaatoriga oli tavaliseks saanud ning Caligula tahtis näidata, et sellisel suhtlusviisil on lõpp ja ta võtab selliseid ütlusi sõna-sõnalt.11
Caligula oli lapsendanud Tiberiuse lapselapse Gemelluse, et ta saaks pärida võimu pärast Caligulat. Oma haigevoodist kuulutas aga Caligula, et Drusilla pärib tema imperaatorliku „vara ja trooni“, mille järgselt saaks Lepidus troonipärijaks. Kui ta oma tervise tagasi sai, siis ta tegi plaani Gemelluse elimineerimiseks. Gemellust süüdistati selles Caligula vastu, et ta lootis Caligula surma ja üritas kasu saada sellest. Tsentuurio ja sõjaväe tribuun saadeti teele, mis sundis teda enesetappu tegema.
Edasi ei läinud Macrol enam nii hästi. Imperaator määras ta Egiptuse prefektiksja tema asemele ihukaitsaks palkas kaks meest, et nad oleks omavahel rivaalid , hoiaks üksteisel silma peal ja ei ohustaks Caligulat. Macrot ja mitmeid teisi süüdistati kuritegudes ja siis hukati või sunniti enesetapule, enne kui ta Egiptusesse üldse jõudis. Järgnevalt oli Silanuse kord. Silanus tegi enesetapu, et jätta perekonnale oma vara, sest kui ta oleks kohtusse läinud ja süüdi mõistetud, siis oleks see konfiskeeritud .
Caligula otsustas uuesti abielluda . Tema valitud pruut oli Livia Orestilla. Sellel naisel polnud mingit huvi olla imperaatori naine ja mõne aja pärast abielu lahutati ja Livia pagendati Roomast .
Caligula oli esimene noor valitseja. Kõik enne teda olid vähemalt keskeas, kui nad troonile said. Roomas oli aristokraatidel kombeks korraldada pidusööke oma kodudes. Aristokraate hinnati nende kodude suuruse, luksuslikkuse ja muu sellise järgi. Augustus ja Tiberius ise aga olid olnud võrreldavalt kokkuhoidlikud, eriti Tiberius. Nüüd oli Caligula käes kord. Temale meeldis raha kulutada. Ta suurendas oma majapidamist ja kõik oli väga luksuslik . Tema raha kulutamine seisnes ka selles, et ta jagas alatasa kingitusi sõduritele, aristokraatidele ja nii edasi. Pidusöökidel oli laual näha toitusid kuldsete lehtedega ja uued nõud tehti igaks uueks sündmuseks. Sellist käitumist mõisteti hukka.
Drusilla suri ootamatult 10. juunil aastal 38. Drusilla oli see õde, kes oli alati Caligula lemmik olnud ja kelle Caligula määras ainupärijaks. Caligula jaoks oli Drusilla surm nii valulik , et ta ei suutnud minna ta matustele. Caligula jättis end kõrvale inimeste seltskonnast Roomas ja läks Albaania mägedesse, kus ta juhtis oma mõtteid kõrvale täringu- ja lauamängudega. Siis ta reisis sihitult ringi, lastes oma habemel ja juustel välja kasvada.
Caligula andis Drusilla’le ebaharilikke auavaldusi. Senat jumalikustas Drusilla. See oli au, mis oli varem antud vaid Julius Ceasarile ja Augustusele. Kuuriasse pandi kuldne portree ja Veenuse templisse Foorumil püstitati temast kuju. Drusilla sai ka oma templi. Kui naised andsid vande, siis nad pidid kasutama tema nime, nagu imperaator seda ise – vandumine jumaliku Drusilla nimel. Pärast seda kõike oli Caligula käitumine täiesti ratsionaalne . Nüüd oli avatud jälle küsimus, kes saab järglaseks. Paar kuud pärast Drusilla surma abiellus Caligula uuesti. Tema nüüdne valik oli Lollia Paulina, kes oli kuulus oma ilu ja rikkuse poolest. See abielu ei kestnud samuti kaua. Caligula lõpetas selle väidetavalt järgneva aasta suvel. Lahutuse põhjuseks oli naise viljatus. Drusilla surma tõttu olid Lepiduse lootused troonipärijaks saada kadunud.
Kätte jõudis aeg, mil imperaatori ja aristokraatide suhe muutus fundamentaalselt. On mainitud nimeliselt mõndasid senaatoreid, kelle imperaator lasi elimineerida .. Oli mees, Gaius Calvisius Sabinus, keda süüdistati koos ta naisega kuritegudes ning nad mõlemad olid sunnitud võtma endalt elud. Ei ole tõendeid selle kohta, et mees üldse süüdi milleski oli, aga naine oli küll. On kirjutatud ka ühes preetorist, Junius Priscusest, keda süüdistati mitmes üleastumises, aga tegelik põhjus tema süüdi mõistmisele oli olnud tema rikkus. Peale surma tuli välja, et ta ei olnudki eriti rikas.
Teadaolevat tehti sellel ajal vandenõu Caligula vastu, mis ebaõnnestus. Caligula pidas kõne pärast seda, et karistada senaatoritest konspiraatoreid, milles ta süüdistas senaatoreid iga mehe surmas, kes olid hukkunud selle tõttu. Mõnda nende süüdistamises ja mõnda nende vastu tunnistamises. Ta luges ette dokumentidest senaatorite ütlusi, mis olid nende endi kolleegide surmaotsused. Pärast seda oli Senat jõuet ja abitu ning personaalselt alandatud samal ajal. Edasi läks aristokraatide elu raskeks. Nad pidid näitama, et nad on ikka „sõbrad“ imperaatoriga, mis läks neile kalliks maksma, sõna otseses mõttes. Nad pidid andma imperaatorile raha ning mõned langesid lausa võlgadesse. Üks õhtu kutsus Caligula Incitatuse, oma lemmikhobuse õhtusöögile, söötis talle luksuslikke toite ja tahtis temast konsulit teha. Caligula tegi seda mõnitava naljana. Sellega oli mõeldud naeruvääristada aristokraate. Selle naljaga ta näitas ka üht tõde, mis kehtis Rooma ühiskonnas: iga kõrgemal auastmel inimene sõltus imperaatori heast tahtest. Kõik see oli Caligula vastus tema vastu suunatud vandenõule. Selle asemel, et lasta nad lihtsalt tappa pani ta kahtluse alla nende kohad Senatis ja ühiskonnas.
39. aasta suvel abiellus Caligula uuesti. Ta tahtis saada pärijat. Pruudi nimi oli Milonia Caesonia. Tema kohta on öeldud, et ta ei olnud eriti noor ega ka eriti ilus, aga ta oli juba tõestanud oma viljakust. Enne abiellumist oli naine juba rase ning pärast lapse sündi tunnistas Caligula selle omaks. Tüdruku nimeks sai Julia Drusilla.
Enne kui imperaator sai 27-aastaseks, tuli uus vandenõu. Vandenõu tuumas oli Lepidus, kes oli imperaatori kõige tähtsam senaatorlik (senatorial) usaldusisik, ja Gaetulicus, kes oli komandör Germanias. Teiste osavõtjate sekka kuulusid ka tema kaks õde, Agrippina ja Livilla, kellele viimase kahe aasta jooksul oli imperaator andnud kõrgeid ausid. Caligula tapmiseks oli tingimused head, aga asjad ei läinud nii, nagu oleks pidanud. Keegi aga reetis selle plaani imperaatorile. Pole aga teada, kes see oli. Ilmselt ainult Gaetulicus ja senaatorlik ring Roomas langesid kahtluse alla kõige pealt. Caligula vastus oli lihtne ja efektiivne. Ta lasi kaks konsulit oma ametikohtadelt eemaldada ja nende lõhkuda nende näod. Üks konsulitest tegi enesetapu. Gaetulicus hukati. Siis läks Caligula reisile Germaniasse ning temaga kaasas olid Lepidus, Agrippina ja Livilla, kes polnud veel kahtluse alla langenud. Hiljem mõisteti Lepidus, Agrippina ja Livilla süüdi kui kaasosalised valitseja atendaadi plaanis. Lepidus hukati ja Agrippina ja Livilla pagendati Pontine saartele. Caligula saatis Senatisse kirja selle atendaadikatse kohta ning keelas senaatoritel ühtegi austustavaldust tema sugulastele tulevikus anda. Pärast vandenõud keelas Caligula Senatil anda talle auavaldusi, et näidata, et ta on Senatist ülem ja tal ei ole vaja Senati otsust, et saada austust . Kui imperaator oli Gaul’is, olid temaga kaasas ka kaks kuningat, kes valitsesid riiki monarhia riigivormiga. See fakt tegi Rooma senaatorid närviliseks. Neile tundus, et need kuningad õpetavad Caligulale türanniat.
Imperaatori elu oli alati ohustatud nende inimeste poolt, kes olid tema lähimas ringis . Sellepärast hakkas Caligula ära kasutama vabasklastud orjade eeliseid. Erinevalt kõrgete auastmetega inimestest, võlgnesid vabakslastud orjad imperaatorile tohutult palju. Ilma temata poleks nad midagi. Nad ei pürgiks kunagi tema asendamisele. Üheks keskmiseks kujuks tema lähimas ringis sai vabakslastud ori Gaius julius Callistus. Teine lähim usaldusisik oli vabakslastud ori Protogenes. Tähtis roll on ka egiptuse orjal Heliconil, kes oli kink Tiberiusele ning kellest sai Caligula teener. Ta oli kogu aeg Caligulaga, mistõttu oli ta kohati ka nagu Caligula ihukaitsja. Üks liige sellest uuest siseringist oli imperaatori naine Caesonia, kes oli talle tütre sünnitanud ja kellesse ta oli armunud sügavalt.12

Roomasse tagasi saabumine

Caligula saabus uuesti Roomasse pärast aastast äraolekut oma 28ndal sünnipäeval 31. augustil ja ta võeti vastu tormilise kiiduavaldusega. On teada üks juhtum 40. aasta sügisel, kus Caligula reageeris mitte julmuse, vaid kaastundega. See puudutas ühte vabakslastud naist, Quintiliat ja tema armukest Pomponiust, keda süüdistati maiestases. Quintiliat piinati nii julmalt, et hiljem oli ta täiesti moonutatud, aga ta ei öelnud ei seda, et Pomponius oli süütu, ega ka seda, et ta ei olnud. Caligulale avaldas see käitumine niivõrd muljet, et ta vabastas Pomponiuse ja andis Quintiliale kingituseks 800,000 sestertsi .
Ka kolmas vandenõu plaaniti Caligula vastu, aga ka see oli täpselt sama ebaedukas nagu eelmised kaks. Ühel pidusöögil lasi Caligula Seneca sõnul enda lõbuks kolm meest piitsadega läbi peksta, piinata ja brutaalselt tappa. Hiljem tapeti ka nende meeste isad. Cassius Dio sõnul aga ei olnud need tapmised enda lõbuks, vaid olid mõeldud uue vandenõu mahasurumiseks.
Senatile hirmu tekitamiseks oli mõeldud järgmine juhtum: oli üks senaator Proculus, kes vihkas Caligulat. Selle tõttu pussitati teda ja lõigati lahti, tema jäsemed ja sisikond lohistati mööda tänavaid ja kuhjati imperaatori ette. Siin juhul kasutas Caligula ära seda, et igaüks seisis ainult enda eest väljas ja oli valmis kohe teisele noa selga lööma. Mees sai surma, ilma et Caligula ise oleks pidanud oma käsi mustaks tegema. Lisaks, Caligula lubas orjadel süüdistada oma isandaid, mis tähendas aristokraatidele seda, et nad ei saanud omades kodudeski end enam turvaliselt tunda. See aga ei ole kõik. Caligula määras oma tulude suurendamiseks mõned uued maksud ja avad bordelli Palatine Hilli. Cassius Dio aga ütleb, et see ei olnud bordell, vaid korterid aristokraatide naistele ja lastele. Näilikult oli see olukord selline, et Caligula lubas senaatorite perekondadel elada Palatine Hillis ja nautida imperaatori lähedust. Tegelikkuses tähendas see aga seda, et imperaator hoidis senaatorite perekonnaliikmeid pantvangis ja samal ajal nõudis neilt tasu, sundides neid maksma „vabatahtlikult“. Caligula häbistas aristokraate mõnitavate naljadega. Ühel pidusöögil hakkas Caligula järsku valjult naerma . Kaks konsulit, kes istusid tema kõrval küsisid, et mis teda naerma ajas. Caligula vastas selle peale, et ühe ainsa noogutusega võivad nende kõrid läbi lõigatud olla.
Järgnevalt võttis Caligula endale ülesandeks hävitada iga aristokraadi fundamendi: nende au. Caligula kaotas reserveeritud istumiskohad senaatoritele ja rüütlitele teatris. Selle tulemuseks oli lükkamine ja tõukamine ning isega kaklused enne etenduste algust ja kõrgelt hinnatud ühiskonna liikmed olid sunnitud võitlema koha pärast lihtkodanikega. Sellel demonstartsioonil oli kaks mõtet: Caligula tahe häirida aristokraate ja näidata, et auastmete erinevustel oli tähtsust ainult siis, kui Caligula nende taga seisis – kui ta ei toetanud neid, siis olid nad tühised. Lisaks hakkas Caligula strateegiliselt alavääristama aristokraatide juhtivaid liikmeid. Silmapaistvate vabade perekondade elavatel liikmetel keelati kasutada teatud embleeme, millele nad traditsiooniliselt õigust omasid. Torquatusel keelati kanda tema kaelaehet, Cincinnatusel ei lubatud kanda tema juuksesalku ja Pompey järeltulija kaotas õiguse lisada „Suur“ oma nimele .13

Vandenõud ja Caligula surm

Caligula oli võimul kolm aastat, kümme kuud ja kaheksa päeva.
Esimene vandenõu Caligula vastu oli aastal 39 – Lepiduse ja Gaeticuluse vandenõu. Selle kohta on vähe andmeid, mistõttu mõned õpetlased arvavad lausa, et seda ei juhtunud. Selge on aga see, et 39. aasta juhtumite tagajärjel Gaeticulus hukati, Lepidus mõisteti kohtu all süüdi ja hukati kuskil väljaspool Roomat. Caligula õed Agrippina ja Livilla saadeti riigist välja ja nende vara konfisgeeriti.
Järgmisel aastal avastas Caligula uue vandenõu ja käskis tappa Betilinius Bassuse. Selle mehe isa, Betilinius Capito oli sunnitud pealt vaatama seda hukkamist ja kui ta palus luba oma silmad sulgeda, siis Caligula käskis ka tema surmata. Et enda elu päästa teeskles Capito, et ta on üks konspiraatoritest ja lubas öelda ülejäänude nimed. Ta nimetas need, kelle mõju Caligula üle oli kõige kahjulikum ja tõi mitmele kaasa hävimise. Aga kui ta läks nii kaugele, et nimetas Caligula lähiringis olevaid inimesi, lasi Caligula ta siiski mõrvata.
Lõpuks 41 aastal sai vandenõu läbi viidud . Caligula mõrvariteks loetakse peamiselt kahte meest: Cassius Chaerea ja Cornelius Sabinus. Troonipärijaks sai Claudius, Caligula onu. Claudiuse esimesed teod olid Caligula mõrvaritest lahti saamine. Chaerea hukati ja Sabinus tegi enesetapu. Chaereal oli personaalne motiiv Caligula tapmiseks. Caligula tegi teda koguaeg naerualuseks, solvates teda. Caligula oli pannud Chaerea makse koguma, mis oli ülesanne, mis kindlasti tegi ta ebapopulaarseks. Kui ta ei teinud seda tööd Caligulale meelepäraselt, siis imperaator süüdistas teda arguses ja ebapiisavas mehelikkuses ja hakkas tema kulul nalja viskama . Chaerea oli mees, kes tegi Caligula musta tööd. Lisaks oli Chaerea see inimene, kes piinas Quintiliat, kellele hiljem Caligula kaasa tundis. Caligula mõrvamiseks oodati parimat aega. Lõpuks leiti, et parim aeg selleks oleks teatrietendusel Augustuse auks, mis pidi toimuma 21 kuni 24 jaanuar Palatine Hillis. Caligula pidi minema Alexandriasse 25ndal jaanuaril, mis tähendas, et aega oli vähe.
Caligulal oli kombeks poole etenduse pealt lahkuda ning sellega arvestasid ka konspiraatorid. Erinevaid versioone on Caligula mõrvast. Suetonis pakub välja kahte. Kui imperaator rääkis poistega, kes harjutasid oma esinemiseks, Chaerea, kes seisis ta selja taga, virutas oma mõõgaga kogu jõuga ja tabas Caligula kaela ja siis Sabinus pussitas teda veel rindu . Teine versioon on selline, et Sabinus küsis Caligulalt parooli ja kui Caligula ümber pööras, siis ta virutas oma mõõga läbi imperaatori lõua. Kui imeperaator maas lamades karjus , et ta on veel elus, siis teised konspiraatorid kiirustasid lähemale ja tapsid ta üle kolmekümne mõõga löögiga. Josephuse versioon on järgmine: selle asemel, et Caligulat tagant rünnata, ta seisis tema ette ja lõi sügava, aga mitte surmava löögi. Siis teised ründasid teda oma mõõkadega. Seneca versioon: Chaerea lõi Caligula pea maha ühe löögiga, aga paljud konspiraatorid ümbritsesid imperaatorit ja virutasid oma mõõkadega laipa sellegi poolest. Kohe pärast mõrva saatis Chaerea tribuuni Lupuse Caesoniat ja Drusillat tapma . Vandenõu oli läbi läinud ja imperaator ja ta perekond olid surnud.14

Caligula vaimne seisund.

Caligula teod tekitasid mitmetes tolleaegsetes õpetlastes kahtlusi, et ta võis olla hull. Muistsed õpetlased võtsid vaatluse alla selle fenomeni. Tiberiuse valitsemise ajal iseloomustas Rooma autor Cornelius Celsus hullumeelsust, kui haigust, mis avaldub sihipäratus käitumises ning arusaamatus kõnes. Ta kirjeldab kahte sorti patsiente: need, kellel on luulud, aga kelle vaimne arutlusvõime on muidu kahjustamata ning need, kelle arutluskäik on häiritud. Hilisemased autorid, kes aktsepteerivad sama eristust, toovad näite mehest nimega Theophilius. Ta suutis muidu rääkida ja arutleda korralikult, aga samal ajal uskus ta, et oli kogu aeg ümbritsetud inimestega, kes mängivad flööti ja jälgivad teda. Ta tihti segas oma majapidamist sellega, et karjus nendele flöödimängijatele erinevaid käske. Teise näitena kirjeldavad autorid patsienti , kes arvas , et tal polnud pead – ta uskus, et ta oli peata türann.
Kuidas aga seostada selline hullumeelsus Caligulaga? Ei saa arvata, et eksisteeris üks Rooma imperaator, kes käitus irratsionaalselt, kelle jutt oli arusaamatu, reaalsustaju häiritud ning sooritas erinevaid kuritegusid selles konditsioonis, ilma et keegi oleks sekkunud . Kui ta tõesti oleks olnud hull, siis oleks süü viidud ühiskonnale, mis teda ümbritses. Peamiselt Senatile, mis viis ellu imperaatori otsuseid, ka maksuameti ametnike peale, kes jaotasid ringi hiigelsuuri summasid tema korraldustel. Süü alla oleks ka langenud need inimesed, kes nägid teda iga päev ja andsid talle nõu. Võib ka arvata, et kui Caligula oleks olnud hull, siis oleks ta vaikselt eemaldatud publiku silme alt ja pandud ravile, nagu seda tehti hilisemate Euroopa ajaloo valitsejatega, kui nad jäid vaimselt haigeks.15

Kokkuvõte

Caligula jõhkrad teod tema valitsemisajal viitavad sellele, et ta tõesti oli julm valitseja. Ta naljad olid üleliigselt vaenulikud, mis pakkusid ainult talle endale rõõmu ja ta lasi elimineerida igaühe, kes talle ebamugavust tekitasid või kasvõi ainult selle jaoks, et teistele hirmu tekitada. Ka surm sai talle osaks inimese poolt, kellega ta mõnitavalt ja halvasti käitus.

Allikad

Barrett, A. A. Agrippina: Sex, Power , and Politics in the Early Empire . London: Taylor & Francis e-Library 2001.

Barrett, A. A. Caligula: The Corruption of Power. London and New York : Taylor & Francis e-Library 2001.

Pagán, V. E. Conspiracy Narratives in Roman History. Austin: University of Texas Press 2004.

Tranquillus, C. S. The Lives of the Twelve Caesars. The Life of Caligula. Loeb Classical Library 1913. Sine loco.

Winterling, A. Caligula: A Biography . Berkeley, Los Angeles , London. University of California Press. Sine anno .
1 A. Winterling. Caligula: A Biography. Berkeley, Los Angeles, London: University of California Press. Sine anno, lk 9.
2 C. Suetonius Tranquillus. The Lives of the Twelve Caesars. The Life of Caligula. Loeb Classical Library 1913. Sine loco, lk 417.
3 A. A. Barrett. Agrippina: Sex, Power, and Politics in the Early Empire. London: Taylor & Francis e-Library 2001, lk 24.
4 A. Winterling, lk 31-46.
5 A. A. Barrett. Caligula: The Corruption of Power. London and New York: Taylor & Francis e-Library 2001, lk 30.
6 A. Winterling, lk 47-51.
7 A. Winterling, lk 54
8 A. A. Barrett ( viide 5), lk 64-65.
9 A. Winterling, lk 60-61.
10 A. A. Barrett (viide 3), lk 51-52.
11 A. A. Barrett (viide 5), lk 73-74.
12 A. Winterling, lk 63-131.
13 A. Winterling, lk 132-171.
14 V. E. Pagán. Conspiracy Narratives in Roman History. Austin: University of Texas Press 2004, lk 93-108.
15 A. Winterling, lk 4-6