Rjurikud ja Venemaa (0)

Sisukord:
* Päritolu
* Vana-Vene riik ehk Kiievi-Vene riik
* Nimi
* Rjurikud
* Kiiev
* Usk, tegevusalad, kaubandus, elukombed
* Kasutatud kirjandus

Päritolu

Kust on venelased pärit? Loogiline vastus oleks ju: Venemaalt. Aga tegelikult ei ole sellele küsimusele nii kerge vastata, sest ei arheoloogid, slaavlaste kauged esivanemad ega ka bütsantsi kirjanikud ei ole selgeid teateid kirja pannud . Arvatakse, et nad on slaavlased . Kuid ka sellele pole kindlat vastustm kas nad ikka on slaavlased või ei ole. Arvatakse, et slaavlane on suhteliselt hiline nimetus venelastele. Umbes 5. - 6. sajand. Varasemalt kutsuti neid veneetideks. Sealt on tulnud ka eesti keelde sõna venelane ja soome keelde sõna venäläinen, aga pole välistatud, et veneetideks kutsuti hoopis läänepoolseid slaavlasi.
Arheoloogid on märkinud lääne- slaavlaste territooriumiks Odrast läänest kuni Dneprini idas ning Vislast põhjas kuni Doonauni lõunas. Selles piirkonnas elanud rahvast kutsutakse tinglikult eelslaavlasteks. Kuna umbes 9. – 7. sajandil eKr puutusid selle piirkonna hõimud esimest korda kokku idapoolse rändhõimuga - Musta mere põhjarannikult tulnud kimmerlastega. Nende kaitseks ehitati rünnakute kaitseks kindlustused - piirdetarad. Kimmerlastega kokku puutudes võtsid slaavlased neilt palju üle.
7. sajandil eKr muutus olukord, sest uued naabrid - sküüdid tõrjusid kimmerlased Väike- Aasiasse . Sküütidega tekkis venelastel vastastikune kasulik majanduslik ja kultuuriline läbirääkimine. Kuid uute sissetungijatega slaavlased nii hästi läbi ei saanud ja nad tõrjuti nende põliselt asualalt
Kesk-Vene taigasse.
1. sajandil eKr läksid sarmaadid Rooma impeeriumi alale ning surve slaavlastele nõrgenes. Sellest ajast hakkasid slaavlased sarmaatidega liidus elama, sest nii saadi taastada leivakaubandus Musta mere äärsete linnadega.
Umbes sellel ajal (98. aasal eKr) mainis esmakordselt slaavlasi veneetide nime all rooma ajaloolane Cornelius Tactius, kuid need andmed on väga ebatäpsed, sest ei tema ega ka teised ankiitautorid ei teadnud kas pidada neid germaanlasteks või sarmaatieks.
Slaavlased lõid võimsa laevastiku. Nad sõitsid Bütsantsi aladele , murdsid läbi kaitserajatistest Doonaul, ületasid Balkani mäed ning vallutasid linnu, rüüstasid, võtsid inimesi orjusesse tekitades Bütsantsile suurt kahju. Umbes 5 sajandi pikkune võitlus Bütsantsiga lõppes sellega, et slaavlased asustasid Doonau piirkonna, suure osa Balkani poolsaarest ning peagi moodustasid slaavlased suure osa Bütsantsi elanikkonnast.
Vana-Vene riik ehk Kiievi-Vene riik
Esimene venelaste riik, mis oli püsiv ja laius nüüdise Venemaa territooriumil oli Vana-Vene riik ehk Kiievi-Vene riik. Hiigelaegadel ulatusid riigi piirid Läänemere kallastelt Musta mereni ja Lääne-Bugist Volgani.
Selle suure ja võimsa Vana-Vene riigi teket kirjeldati 12. sajandil kirjutatud kroonikas järgmiselt.
Slaavlaste põhjapoolsed hõimud: Ilmeni slaavlased, krivitšid ja nende soome hõimlastest naabrid, vepslased, vadjalased , tšuudid (eestlased) maksid andamit mere tagant tulnud varjaagidele (normannidele), lõuna-slaavlaste hõimud poljaanid ja nende naabrid kasaaridele.
Põhjahõimud polnud asjade käiguga nõus. Nad ajasid varjaagid mere taha ja otsustasid “ise maada valitseda”. Kuid vabadus osutus neile üle jõu käivaks ning nende vahel puhkes vaen ehk üks hõim tõusis teise vastu. Siis tulid nad kokku ja otsustasid endale vürsti otsida, kes “korra majja” lööks. Nad saatsid saadikud mere taha varjaagide vürstide juurde ettepanekuga:
“Meie maa on suur ja rikas, kuid korda seal pole. Tulge meid valitsema ja saatke meile vürst.”
Kutse võtsid vastu kolm venda. Vanem vend Rjurik istus vürstikohale 862. aastal Ilmeni slaavlaste juures Novgorodis, keskmine vend Sineus valitses tšuude ja vepslasi Beloozeros ning noorem vend Truvor läks krivitšide juurde Irboskasse. Peagi nooremad vennad surid ning vanim vend Rjurik oli põhjamaade ainuvalitseja.
Mõne aja pärast asusid sõjapealikud Askold ja Dir Rjuriku nõusolekul sõjakäigule Bütsantsi vastu. Nad laskusid mööda Dneprit Kiievini, poljaanide hõimu keskuseni . Sõjapealikud said teada, et poljaanid maksavad andamit kasaaridele. Selle peale tegid Dir ja Askold ettepaneku, et poljaanid maksaksid andmit hoopis neile. Kiievlased olid sellega nõus. Askold ja Dir hakkasid seal valitsema vürstidena.
Kui Rjurik suri, otsustas varjaagide konung Oleg ühendada kõik olulisemad maad “Varjaagidest kuni kreeklasteni viiva tee ääres”. Oleg asus teele Kiievi poole. Tee peal vallutas ta krivitšide tähtsaima linna - Smolenski. 882. aastal jõudiski Oleg Kiievi alla. Ta meelitas Askoldi ja Diri linnast välja ja näitas neile Rjuriku poega Igorit. Oleg ütles vürstidele:
“Teie ei ole vürstid ega vürsti sugu. Siin on teie vürst.” Järgmiseks andis ta käsu Askoldi ja Diri tappa.
Olegile meeldis rikas ja ilus linn nii väga, et ta tegi sellest oma pealinna. Sellest ajas kutsutakse Kiievit Vana-Vene riigi linnade emaks . Oleg valitses Kiievit kolmkümmend kolm aastat, ta tegi Kiievist sõjakäike nii slaavlaste kui ka teiste hõimude vastu, liites vallutatud maa-alad oma riigi koosseisu. Sealt läks ta ka Bütsantsi vastu sõtta.
Nimi “Russia”
Vana-Vene riigi tekkepõhjuste uurimisel on jõutud ka seoseni mõistete “russ” ja “ varjaag ” vahel. Väidetakse, et sõna “russ” on kas soome või rootsi päritolu, kuid kaalukaid argumente selle seisukoha tõestamiseks pole suudetud välja pakkuda. Peamiselt lähtutakse sõna “russ” välisest sarnasusest sõnaga “ruotsi”, mis omakorda on tuletatud rootsi sõnaga “rodd” sõudmine, “roddare” sõudja, millega tähistati viikingeid . Seda versiooni kinnitavad kaudsed Bütsantsi allikad, nimetades russe nende kasutuses olevate kergete laevadega - dromoonide järgi kreekakeelse nimega “dromiidid” ehk kahe aerureaga kahemastiline bütsantsi sõjalaev, seega samuti sõudjateks. Mõned lingvistid on aga seisukohal, et sõna “russ” võis tekkida Rootsi lõunapoolse ranniku Roslageni nimest.
Rjurikud
Mida aeg edasi, seda kindlamaks saavad ajaloolased, et Rjurik ja ta 2 venda ei ole õige väide. Arvatakse, et kroonik kasutas ilmselt rootsi keelest ebaõnnestunult tõlgitud tõlget. Õige variant oleks siis :
Rjurik tuli Novgorodi oma saatjaskonnaga, kuhu kuulusid sugulased, sõjamehed ja lähikondlased.
Seda tõestavad ka arheoloogilised leiudNovgorodi lähistelt. Need tõestavad, et Rjuriku vendadest ei ole mingit põhjust rääkida.
Rjurikut peetakse Rjurkovitšide valitsejasoo esiisaks ning Vana-Vene riigi rajaja Igori isaks. Rjurik olevat olnud rosside ehkrusside soost – seda on peetud Kesk-Rootsi Roslageni piirkonna viikingihõimuks. Vene ajaloolase Vassili Tatištševi oletusel võis Rjurik olla veneedide soost. On ka oletatud, et ta oli varjaagi- slaavi segapäritolu.
Tema isana on nimetatud Godoslavi, emana Gostomõstli, tütart Umilat. Mõne allika järgi oli Rjuriku isa Taani kuningas Sigur Snogöye('Maosilm') ning ema Inglismaalt pärit Heluna. Isana nimetatakse veel Ingvarit, kelle kaudu Rjuriku esivanemate liin võis ulatuda legendaarse Skandinaavia valitseja Harald Hildetani ning Skjöldini valitsejasooni. Kõik need versioonid on väga oletuslikud.
Rjuriku abikaasaks võis olla Norra kuningasoost vürstitar Jefanda (Efenda, Edvina). Neil oli poeg Igor (877– arvatavasti 946).
Oleg vürstina
Kroonikate põhjal oli Oleg Rjuriku kaaskondlane (võimalik, et väimees), kes pärast viimase surma 879 sai regendina Novgorodi valitsejaks, sest Rjuriku poeg Igor olevat olnud veel liiga noor. Oleg aga haaras võimu enda kätte ning valitses kuni surmani. Olegi võib pidada ka Vana-Vene riigi tegelikuks rajajaks.
Novgorodi vürstiriik oli varjaagide vürstiriikidest kõige suurem ja võimsam. Skandinaavia lähedus andis talle täiendavat sõjalist jõudu, mis tegi võimalikuks edasise laienemise lõuna suunas. Selle tulemusel vallutas Rjuriku järeltulija Oleg Kiievi ja ühendas kaks Vene riigi lagset keskust. 9. sajandi lõpul hakkas moodustuma tänu Olegi sõjakäikudele uus poliitiline moodustis – Kiievi-Vene riik ehk siis Vana-Vene riik.
Oleg tegi Kiievist selle vallutamise ajal oma pealinna. Kuid ta ei teinud seda mitte ainult linna ilu ja rikkuse pärast. Talle meeldis just linna asukoht – linn oli põhjast (Skandinaaviast) alguse saava kaubandustee tähtsaks sõlmpunktiks. Kiiev kontrollis nii Doni kui ka Volga jõge mööda kulgenud kaubateed .
Oleg tegi sõjakäike slaavi ja soome- ugri hõimude juurde. Need alistades liitis ta hõimud oma riigi koosseisu. Kõik sõjakäigud aga ei lõppenud nii hästi. Sõdides ungarlastega 9.-10. sajandi vahetusel sai Oleg lüüa. Ungarlased piirasid Kiievit, kuid see lõppes edutult.
Oleg oli allutanud enda riigi koosseisu juba mitmeid kaubandusteede äärseid maid ning sellest sündis Kiievi suurvürstiriik ning Oleg nimetas ennast uhkelt selle rajajaks. Riiki võis võrrelda Karl Suure ja Bütsantsi riikidega, kuid tohutult suure territooriumi sees oli ka piirkondi mis olid väga hõredalt asustatud või hoopis elamiskõlbmatud. Kiievi-Vene riigis oli ka väga kirev keele ja rahva koosseis. Selles koosnes ainuüksi 22 mitteslaavi päritolu rahvast.
Usk, tegevusalad, kaubandus, elukombed
Slaavlaste peamine tegevus ala oli maaviljelus . Seda kinnitavad kaa arheloogilised leiud. Erinevatest piirkondadest sõltus ka maaviljeluseks kasutatav viis. Metsarikastes piirkondades raiuti mets maha, järgmisel aastal põletati kännud ja võsa maha ning siis sai alustada otsest maa ettevalmistamist külviks. Kahe-kolme aasta pärast jäeti see kornatud koht maha ja mindi uuele maatukile ettevalmistusi tegema.
Metsarikastel kohtadel oli veel üks pluss. Nimelt sai seal ka jahipidamisega tegeleda. Piirkonniti kujunes välja jahipidamisest, eriti karusnahkade küttimisest, oluline tegevusala . Mõnikord nõudsid moned hõimud andamit kaa karusnahkades. Karusnahkadest hindasid bütsantsi kaupmehed ja teiste riikide kaupmehed soobli-, nugise,- kopra ,- rebase- ja oravanahku. Kuni metallraha tulekuni olid karusnahad peamised vahetatavad. Karusnaha nimi kajastub ka ühe Vana-Vene metallraha nimes - kuuna.
Ida-Euroopa tasandikul asuvates metsades elanud slaavlased koondusid peamiselt jõgede äärde. Asualad koosnesid 3-4 asulast, ühes asulas elas ligi paarkümmend pere, mis moodustasid kogukonna. See kogukond oli peamiseks keskkonnaks, mis kontrollis maa jaotamist ja kasutamist ning aitas raskesse olukorda sattunuid. Venemaa karmides tingimustes oli see väga tihti vajalik ja abita ei oleks abivajaja ellu jäänud. Ellu oleks ta jäänud vaid end orjusesse müües. Perekonnad valdasid kindlat territooriumi ning see oli jagatud omakorda ühiskondlikuks ja isiklikuks varaks. Isikliku vara hulka kuulusid eluase ja seda ümbritsev maalapp, koduloomad ning kodune inventaar . Kogukonna liikmete üldises kasutamises olid jõed, järved, metsad ning põllu,- ja karjamaad .
Slaavlased elasid elamutes, mis olid 10-20 m². Põrand oli 1,5 m sügavusel maapinnast. Elamu katus oli kaetud saviga, seinad olid laudadest ja vooderdatud. Maja sai kütta savi- või kiviahjuga.
Slaavlastel oli väga palju erinevaid jumalaid. Aastate jooksul muutusid ja täienesid.
Siin on mõned näited jumalatest ja sellest, mida nad süboleerisid.
Svarog - peajumal , taeva valitseja ja maailma käskija. “Puhus” inimestesse elu ning valitses vihma.
Rodi- pere ja kodu kaitsja, kogu maailma esiisa
Daždbog- Svarogi poeg, kes oli päikese, valguse ja soojuse allikas
Svarožitš- Svarogi teine poeg, tulejumal , seppade ja juveliiride kaitsja.
Perun - piksejumal, kes ähvardas lasta maad hiiglasliku vibuga, milleks oli vikerkaar, laskemoonaks olid nool-välgud. Ta oli ka sõjameeste kaitsja ja sõjakunsti jumal. Peagi sai temast sama tähtis jumal kui olid Rodi ja Svarog, tähtsus kasvas koos kürstide ja sõjasalkadega. Peruni kujud olid tavaliselt teistest rikkalikumalt kaunistatud, kuna temast sai kõige austatavam jumal slaavlaste jumalate seas. Kui Kiievi vürst Vladimir lasi rajada paganliku templi, siis keskele asetas ta hõbedase pea kuldsete vuntsidega Peruni
Lada ja Lelja- Rodi saatjad , kaitsesid perekonda, abielu ja laste sündi.
Veles ehk Volos- kaitses karja, aitas koguda vara ja soosis pillimängu
Stribog - valitses tuuli ja tormi, teda austasid eriti meremehed, kes plaanisid meresõitu.
Jarilo- sümboliseeris kevade tulekut
Kupaala- viljakuse jumal, sümboliseeris suvist pööripäeva
Iraani jumal Horsi – päikesejumal, kes kappas valge hobusena maa kohal idast läände
Semargl- sama päritolu taevane saadaik, viljakuse ja allilma jumal. Teda kujutati tiivulise koerana
Slaavlased pidasid taevast paradiisiks ning taevas ja maa olid abielupaaris. Suvel hoidis taevas maad oma embuses, viljastas teda vihmaniredega ja päikesekiirtega. Talveks pidid aga armastajad lahku minema.
Slaavlaste tähtsamate rituaalsete toimingute paigad olid paganlikud pühamud.
Pühades paikades olid iidolid – kujud, mis
Preestrite seisuses maatargad ja nõiad olid Volhvid, kuid ülempreestri kohustused langesid vürstide peale.
Slaavlaste arvates oli neid ümbritsev maailm täis ebaloomulike olevusi. See oli koguaeg omavahel võitlevate heade ja halbade vaimude maailm. Paljud vaimud olid pärit allilmast; sealt on päit ka vampiiri taolised olevused – elluärganud surnud. Need saabusid vahepeal maale, et teisi kiusata ja neist verd imeda. Halbade vaimude eest sai end kaitsta amulettide, salasõnadega jumalatele ohverdamisega ning häid vaime endale appi kutsudes. Russalkade, ehk vetevaimude ning surnus hingete elupaik oli jõgedes-järvedes, kuna just neid pidi sai otseteed allilma. Kevadeti tulid vetevaimud ja surnud hinged tärkavast loodusest rõõmu saama.
Slaavlased ei pidanud surma elu lõpuks, vaid üleminekuks teise maailma. Et surnud selle pika teekond ette saaks võtta, paigutati surnu paati koos relvade, ehete ja surnule kuulunud sõjaratsu korjus. Kui surnule oldi kõik kaasa pandud, pandi paat põlema koos surnuga. Surmapaiga kohale kuhjati suur küngas – kurgaan . Kui lahkunu oli silmapaistev inimene, siis võisid alustada teekonda ka tema naine ja orjad . Surnu mälestuseks korraldati sõjamängud.
Novgorodisl oli palju kirikuid. Siin on välja toodud, mis ajal on üks või teine ehitatud ja millest ning kuidas.
Novgorodi Kreml e. Detinets
Ehitatud 10-15.saj. 1,5km pikkune ja 10,6m kõrgune kivimüür. Kirikul oli 13 torni. Tänaseni on säilinud vaid 9.
Sofia katedraal e. Püha Tarkuse kirik
Asub Kremli põhjaosas. Riskuppelkirik on valmistatud puidust 989. a. puidust. Hiljem on seda taastatud aastatel 1030- 1045 ja 1045-1050. Kirikul on 6 kuplit.
Praeguse Venemaa vanim kirik . 11.saj. peale vana kiriku põlengut kutsuti meistrid Konstantinoopolist, kes võtsid uue hoone ehitamisel eeskuju Konstantinoopolis asuva Sofia katedraalist. Kirik ehitati pae- ja telliskividest. Katedraal oli nii vaimuliku kui ka poliitilise elu keskuseks. Sinna on maetud Novgorodi vürste, peapiiskoppe ja rikkaid bojaare. Kiriku siseseintel on kohati säilinud vanade, 11. ja 12. saj seinamaalide fragmente. Peakuplil istub tuvi, kes legendi järgi oli peale 1570.a. linna rüüstamist verest punaseks värvunud Volhovi nägemist katedraali kupli otsas õudusest kivistunud. Peale 17. sajandi renoveerimist on katedraal 13 barokse kupli ja 6 tornikiivriga.

Monument “Tuhat aastat Venemaad”

Тысячелетие России
Asub samuti Kremli põhjaosas. See on valmistatud pronksist. Monumendil on 129 figuuri ning see kaalub 100 tonni.
Püstitatud Aleksander II valitsusajal Venemaa tuhandeaastase ajaloo tähistamiseks (862.a. Rjurik). Monumendi autoriks oli kubermangu külakaupmehe poeg Mihhail Mikešin, kes oli äsja lõpetanud Peterburi Kunstide Akadeemia. Kujult meenutab monument kiriku või veetšekella (veetše - rahvakoosolek). Massiivsel graniitpostamendil asub 4,5m läbimõõduga pronksist riigiõun, millele on paigutatud risti hoidva ingli ja tema ees põlvitava, Venemaad sümboliseeriva naise kuju. Kera ümber olev skulptuurkompositsioon on jaotatud kuueks osaks ning iga grupi kesksel figuuril on oma sümboolne tähendus:
* Rjurik - Vene riigi sünd (862), lõuna, näoga Kiievisse
* Vladimir - Kiievi-Venemaa õitseng (ristimine,988)
* Dimitri Donskoi - võitlus mongoli-tatari ikke vastu.
* Ivan III - tsentraliseeritud Vene riigi kujunemine
* Minin ja Požarski - võitlus rootsi ja poola interventidega
* Peeter I - Venemaa ümbersünd. Põhi, näoga Peterburi suunas
Monumendi alust ümbritseb pronksreljeef, millel on kujutatud 109 ajaloolise isiku portreed. Tervel kompositsioonil ei ole tänu tema julmusele kujutatud Ivan IV-ndat.

Preobraženskaja kirik e. Issandamuutmise ( Issanda Muutmine) kirik

Asub Kiži saarel. Originaal valmistati 16. sajandil, kuidkuna see oli valmistatudhaavast, kõdunes too ning 1714. aastal ehitati kirik uuesti. Kõrgus on 37 m.
Kirik on moodustatud kaheksatahulisest puitprismast. Neist alumise küljepikkus on 6,5m, ülemised on järjest väiksemad. Kõige viimasele ning väiksemale prismale toetub keskne kuppel . Hoone on ehitatud kirve ja peitli abil, saagi ja naelu kasutamata. Seinad on suvekirikule omaselt ilma välisvoodrita. Katused on tehtud sakilise otsaga laudadest. Kirikul on kokku 22 kuplit, millest üks on sees, altari kohal.

Pokrovski kirik e. Maarja kirik e. Lumeimekirik

Keskkuppelkirik on ehitatud 13. sajandil Volga suudmeala kirdeosasse.
Vene kiviarhitektuuri armastatuim kirik. Tambuur ning kõik ülejäänud välispind on skulpturaalselt kujundatud (reljeefid): Venemaal ei olnud skulptuure, sest see olevat maalist palju pahelisem.

Uspenski kirik e. Neitsi Maarja Uinumise kirik

Asub Vladimir-Suzdalimaal Vlasimiri linnas. Viiskuppelkirik.
15. august Neitsi Maarja surmapäev katoliikluses ja 3 päeva vene õigust.
Kasutatud kirjandus
Vladimir Sergejev, David Vseviov “Venemaa lähedane ja kauge ”
http://et.wikipedia.org/wiki/Vana-Vene
http://et.wikipedia.org/wiki/Rjurik
http://et.wikipedia.org/wiki/Kiiev
http://www.hot.ee/sethos/materjalid/Vanavene.rtf
http://www.kool.ee/?5675
http://search.yahoo.com/search?p=slaavlased